Mošee on islami üks põhisümboleid. Araabiakeelne masdžid (arvatavasti aramea laen) tähendab kohta, kus end Allahi ees palvuses põrmu heidetakse. Islami algusaegadel märkis mošee nii muslimite kui paganate jumalakummardamise kohta. Islami esimesed mošeed ehitati u 622.– 23. aastal ja nad täitsid laia ühiskondlikku funktsiooni. Seal elas muslimite prohvet Muhamed, seal võeti vastu saadikuid ja külalisi, koguneti palvuseks või sõjakäiguks, hoiustati kogukondlikku vara, kariloomi ja sõjavange.

Islamiriigi laienedes Hispaania ja Indiani 7.-8. sajandil sai mošeest uue võimu ja vaimu sümbol iga uue vallutatud linna keskel, sageli selleks kiriku- või paganlikke templihooneid üle võttes. Seal käis rahvas kohustuslikul palvusel, vandus truudust kaliifile või tema asevalitsejatele provintsides, sai teada uued seadused, mošeede juures paiknesid õppeasutused ja raamatukogud.

Rahututel aegadel aga kujunes mošee veriseks lahingutandriks islamisiseses võimuvõitluses. Tänapäeval võib mošeed pidada islami saatkonnaks mitteislamimaailmas.

Umbes 95% eesti muslimitest on siin põlvkondi elanud aserid ja tatarlased. Lähtuvalt siinsete muslimite riigitruudusest võib julgelt väita, et nad  vääriksid igati lausa riiklikku toetust oma mošeeehitusplaanides.

Ülejäänud 5% moodustavad meie uusmuslimid: rohkem või vähem õnnelikult muhameedlasele mehele saanud neiud ja üksikud islami naist ihaldanud eesti noormehed. Nad te-gelevad vaimse eneseleidmisega ega tudeeri klassikalist islami riigifilosoofiat 20. sajandi islami fundamentalismi teooria, veelgi vähem praktika läbi.

Järgides ajalooliselt väljakujunenud usuvabadust ja vähemusrahvastest lugu pidamise põhimõtet, peaks Eesti riik seega igati toetama mošee rajamist. Isegi kui kavandatav mošee tuleks nii suur, et mahutaks kõik Eesti umbes 3000 muslimit viis korda päevas sinna palvetama, oleks KAPO-l justkui mafiosnikute matustel käies kergem neil silma peal hoida.

Kuid kavandatav mošee võib tähendada meie oma Kosovo importimist pronksmehe kõrvale. Seda juhul, kui hoone ehitatakse välisrahadega. Muusika tellib ikka see, kes maksab. Väidetavalt maksab kavandatava mošee kinni Sharja emiir Shaykh Sultan bin Muhammad al-Qasimi.

Emiir on vaieldamatu araabia patrioot, oma doktoritöös väidab ta, et seni ajaloolaste poolt aksepteeritav tõde Pärsia lahe lääneranniku elanike tegevusest piraatidena (Piraadirannik) on inglise kolonialistide loodud müüt. Üldtuntud fakte märkamata, teisi oma tarbeks pisendades või suurendades on temast saanud kohalik Edward Said (1935–2003). Viimane on kurikuulsa orientalismi teooria rajaja, mis väidab, et kogu läänemaailma islamiteadus olevat kolonialistlikel ambitsioonidel põhinev parateadus.

Emiiril olevat raha kui raba, kuid kulutaks ta seda vaid kalli vastukaubana oma tõe kuulutamisele. Tuntud islami patroon, asutanud ülikoole ja muuseume, toetanud Granada mošee rajamist Hispaanias, on ta oma valdustes keelanud kõik, mis lahkneb range islami arusaamast usust ja siivsusest. Seda tõestas 2006. aastal ühe meie kaitseväelase kurb juhtum.

Sharjah’ emiraadis kehtib vahhabiitlik elukorraldus, täpsemini Saudi Araabiast imporditud vahhabismi n-ö siidkinnastes variant.

Vahhabismi iseloomustab riiklikul tasandil kõige mitteislamliku mahasurumine ühiskondlikult, poliitiliselt ja ajalooliselt, ideaaliks on keskaegne õigussüsteem šariaat; naiste suhtes kehtib range apartheidipoliitika.

Saudide riigis on surmanuhtlusega karistatav mõne mitteislami religiooni levitamine, piibli omamisse suhtutakse seal karmimalt kui meil pedo-fiiliasse; tabuks on kuulutatud kasvõi üheainsa kiriku ehitamise mõte, kui-gi riigis on miljoneid kristlastest võõrtöölisi; vallalistel naistel on keelatud venna või isa, abielunaistel aga abikaasa nõusolekuta kodust väljumine jne.

Mošee kerkib Eestisse varem või hiljem kohalike muslimite oma rahaga või naftadollarite eest. Seaduste järgi mošee ehitamist keelata ei saa. Põhiküsimuseks kujuneb tulevikus see, millise maailmavaate edastajaks ja sotsiaalse koosluse väljendiks see mošee saab. Seega mõtlemisainet jätkub.