4000 aastat tagasi varises kokku Uus-Sumeri riik. Pärast seda polnud muistses Lähis-Idas pikka aega jõudu, mis suutnuks kontrollida kogu Lõuna-Mesopotaamiat. See õnnestus Babüloni linna kuuendal kuningal Hammurapil alles 18. sajandi teisel poolel eKr. Kuid ka Hammurapi dünastia hävitasid juba mõnesaja aasta pärast Anatooliast sisse tunginud hetiidid. Taoline pidev riigikordade ja võimukeskuste vahetumine on Lähis-Idale omane ka tänapäeval.
3. eelkristliku aastatuhande lõpuks olid Lõuna-Mesopotaamias kujunenud esimesed despootlikud riigid, mida juhtisid tugevad valitsejad. Nad suutsid allutada oma kontrollile mitte ainult kõik linnriigid, vaid ka templid koos preesterkonnaga ja aristokraatia. Vasallsõltuvusse langesid ka naabermaade linnriigid ja vürstid, nagu Elami linnriigid, Assur, Mari jt. Ent nagu ajalugu on näidanud, pole ükski riigikord igavene. Veel 2030. aastatel (kõik edasised daatumid eKr) polnud võimsamat riiki kui Uus-Sumer, ent juba paari aastakümne möödudes seda riiki Mesopotaamia poliitilisel maastikul enam polnud.
Kui Elamist tulnud vallutajad hävitasid 2004. aastal Uri linna ja kõrvaldasid võimult viimase Uus-Sumeri jumalikustatud kuninga, sumeri keeles lugali Ibbi-Su'eni (2030-2004), sattus enamik Uus-Sumeri linnu ja riigikesi läänesemiitidest amoriidi hõimupealike mõju alla. Olukorras, kus enam polnud tugevat tsentraliseeritud riiki ning oli laastatud suur hulk põllumajanduskomplekse ja losse, kujunes Lõuna-Mesopotaamias nii poliitiline kui majanduslik kaos. Suhteliselt lühikese aja jooksul peeti hulk väiksemaid ja suuremaid sõdu. Kujunes ka teistsugune poliitiline ja ühiskondlik õhustik. Kuna templimajandid olid saanud vähem kannatada kui kuninglikud paleed ja maad, omandasid templid üsna varsti taas rohkem õigusi. Kasvas ka ametnike ja kaupmeeste roll, kuninga positsioon aga nõrgenes tunduvalt. Hakati spekuleerima riigi- ja templiametite ning maadega. Ameteid oli võimalik osta ja müüa ning näib, et taoline praktika oli igati aktsepteeritud - vähemalt kuningas ei suutnud selle vastu midagi.
Iga linnriik soovis tugevneda teiste arvelt. Loodi hulgaliselt sõjalis-poliitilisi liite, mis tihtipeale kiiresti lagunesid. Üritati saavutada mõjuvõimu tähtsamate linnade üle, nagu endine Uus-Sumeri pealinn Ur. Tähtis oli ka kontrollida Nippurit, mis juba varadünastilise Sumeri ajal oli olnud kõige tähtsam kultuskeskus Mesopotaamias. See, kes valitses Nippuri ja Uri üle, oligi Sumeri ja Akkadi kuningas, vähemalt formaalselt nime ja tiitli poolest. Valitsemine Nippuri üle tähendas tunnustust É-Kuri templi ehk Sumeri tähtsaima peajumala Enlili põhilise pühamu preesterkonnalt. Valitsemine Uri üle ja võimalus määrata oma tütreid Uri kõrgpreestrinnadeks tähendas aga, et valitseja on muistsete kuningate järglane ning ainukene legitiimne valitseja Mesopotaamias, mitte mõni tõusik-usurpaator.
Uutes oludes kerkisid mitmete pisiriikide seast esile Isin, Larsa, Kazallu, Babülon ning Ešnunna. Ajastut, mis algas pärast Uri III riigi kokkuvarisemist ning lõppes Hammurapi esiletõusu ja Lõuna-Mesopotaamia ühendamisega, nimetatakse aga Isini-Larsa ajastuks (2000-1763), sest domineerival positsioonil olid sel perioodil omavahel rivaalitsevad Isin ja Larsa.
Kui väepealik võtab võimu
3. ja 2. aastatuhande vahetusel kujunes kõige tugevamaks Isini linn. Riigi rajas endine Uus-Sumeri väepealik akkadlane Išbi-Erra, kes juba Ibbi-Su'eni valitsemise ajal keeldus allumast kuninga käskudele ning hõivas ebaseaduslikult võimu Isinis. Išbi-Erra nimi tähendab akkadi keeles "Katkujumal on täis söönud" või "Katkujumal on küllastunud". See võiks viidata asjaolule, et Išbi-Erra vennad ja õed olid kõik katku surnud ning ainukesena jäi ellu tema.
Et Išbi-Erra (2017-1985) oli olnud Uus-Sumeri ametnik, sarnanes tema riiklik ideoloogia vägagi Uus-Sumeri ideoloogiaga. Algul nimetas ta ennast ettevaatlikult vaid "oma maa lugaliks", kuid juba 2017. aastal võttis kasutusele täieliku kuningliku titulatuuri ning hakkas kasutama oma isiklikku ajaarvamissüsteemi ehk dateeringuvormeleid. Išbi-Erra oli äärmiselt ambitsioonikas ja auahne ning üritas näidata, et ta on Uus-Sumeri kuningate vääriline järglane. Ta võttis veel Uri III dünastia viimase valitseja Ibbi-Su'eni eluajal kasutusele tiitli "nelja ilmakaare kuningas", nagu oli ennast nimetanud 200 aastat varem Akkadi kuningas Naram-Su'en.
DateeringuvormelitestLähis-Idas oli aja arvestamise aluseks linnriigi valitseja ametiaeg. Seejuures ei ateeritud aastaid numbritega, vaid mingi tippsündmuse, tähtsa teo või sõjakäigu järgi, mille valitseja oli ette võtnud. Näitena sõjalise kampaania kasutamisest aastanimena võiks tuua ühe kuningas Sargoni dateeringuvormeli: "Aasta, mil Sargon hävitas Elami." Taolisi dateerimisvormeleid kasutati ka ametlikes dokumentides, kui oli vaja fikseerida äriliste tehingute toimumisaega. Dateeringuvormelite järgi saab kindlaks teha rohkelt ajaloosündmusi, mis reaalselt on aset leidnud. Samuti on nende abil võimalik määrata valitsejate ja dünastiate valitsemisperioodide pikkused. Kuna eri linnriikides olid eri valitsejate järgi kasutusel erinevad dateerimissüsteemid, on siiani raske täpselt kindlaks määrata Lähis-Ida kolmanda aastatuhande kronoloogiat, kus võib esineda ebatäpsusi umbkaudu poole sajandi
ulatuses.Aastaks 1996 oli Išbi-Erra võimu alla sattunud ka Ur. Mõnes mõttes tundus, nagu oleks Išbi-Erra saanudki Uri III dünastia otseseks pärijaks ja endise Uri riigi taastajaks, oli ju ka Isin sisuliselt endine Uri provints. Išbi-Erra soovis kontrollida kogu teadaolevat maailma, ta unistas suurest ja võimsast riigist, mis alluks tugevale valitsejale. Kuid reaalselt kontrollis Išbi-Erra Isini, Uri ja Nippuri kõrval veel üksnes mõnda linna ning tema riik ei saavutanud kunagi taolist võimsust, hiilgust ja ulatust, nagu sel oli olnud Sargon I, Naram-Su'eni või hiljem Šulgi ajal.
Isini õitsenguajaks olid Išbi-Erra, Šuilišu (1984-1975), Iddin-Dagani (1974-1954), Išme-Dagani (1953-1935) ja Lipit-Ištari (1934-1924) valitsemisaastad. Nende ajal riik tugevnes, kõiki neid peeti jumalikeks figuurideks. Išme-Dagan valitses juba peaaegu kogu Lõuna-Mesopotaamiat. Ta andis autonoomia Nippurile ning vabastas selle elanikud paljudest kohustustest ja maksudest: nippurlased pidid teenima vaid templeid, muid kohustusi neil enam polnud. Lipit-Ištari ajal koostati muu hulgas ka Lipit-Ištari seadustekogu, kus oli 43 paragrahvi, mis tänaseni on säilinud osaliselt. Seadustekogu algab propagandistliku proloogiga, kus on mainitud, et Isinile antud kuningavõim pärineb jumalatelt.
Usurpaatoreid jätkus
1932 haaras väikeses, aga strateegiliselt tähtsas Larsas võimu amoriit Gungunum (1932-1906), kes oli tõenäoliselt teeninud Lipit-Ištari ametnikuna. Seejärel hakkasid amoriidid järk-järgult oma võimu alla haarama ülejäänud Mesopotaamiat. Auahne ja ambitsioonikas Gungunum kuulutas ennast peagi Sumeri ja Akkadi kuningaks. Tema oligi esimene Larsa valitseja, kes kasutas isiklikke dateerimisvormeleid. Mu Gungunum- nii kõlab sumeri keeles üks tema dateeringuvormelitest, mis tähendab "Gungunumi aasta" ja tähistab tema võimuletulekut. Gungunum pidas sõdu Elamis asuva Anšani ja muude riikidega ning valitses ka kogu Lagaši piirkonda. Siiski ei astunud Gungunum konflikti Isini kuninga Lipit-Ištariga.
Kuigi Lipit-Ištar ehitas Uris 1930. aastatel templeid, rajas 1925. aasta paiku seal templeid ka Gungunum. See annab tunnistust asjaolust, et Gungunumi huvi Uri linna vastu oli kasvanud. Järgmisel, 1924. aastal suri või kaotas mingil muul põhjusel oma võimu Lipit-Ištar ja Isini kuningaks sai Ur-Ninurta (1923-1896), kes nimetas ennast tormijumala Iškuri pojaks. Ur-Ninurta oli arvatavasti usurpaator, kuna ta oli esimene Isini valitseja, kes polnud suguluses Išbi-Erraga. Samal ajal hakkas Gungunum kasutama tiitlit Sumeri ja Akkadi kuningas. 1921. aastal suri preestrinna En-Ana-tuma. Seda kasutas ära Gungunum, kes määras Uri uueks kõrgpreestrinnaks Lipit-Išari tütre En-Ninsunzi. Oletatavasti üritas Gungunum taolisel moel näidata, et ta on Isini dünastia kuningate järeltulija. Gungunum oli hea diplomaat ning säilitas soojad suhted ka Ur-Ninurtaga. Ur-Ninurta ja Gungunum võisid olla liitlased ning ei saa välistada, et just nemad koos kukutasid Lipit-Ištari Isini troonilt. Gungunum pidas aktiivselt sõdu ning arendas kaubandust. Tema ajal hakkasid Uri linnast uuesti suunduma karavanid Induse orgu. Larsa võimsus ja mõjujõud kasvas iga aastaga.
Gungunumi poeg Abisarihi (1905-1895) tugevdas Larsat ning laiendas seda. Tema alustas ka sõda Ur-Ninurtaga, purustades tolle armee 1898. aastal kusagil Larsa piiri lähedal. Seejärel marssis Abisarihi oma võiduka väega Nippurini välja. Samast ajast on teada, et ta renoveeris kanalisüsteeme. Aastail 1896-1895 aga surid nii Ur-Ninurta kui Abisarihi.
Isinis pääses võimule keegi Bur-Sin II, akkadi keeles "Kuujumala vasikas", kes oli väga edukas valitseja ja vallutaja. Ta suutis haarata oma kontrolli alla isegi Larsa, ent seegi suurriik püsis vaid lühikest aega, hävides sissetunginud karjakasvatajahõimude käe läbi. Akkadi kuningriigid olid endiselt üksnes Isin ja Ešnunna. Hulk Lõuna-Mesopotaamia riike oli aastail 1900-1850 amoriitide võimu all: Sippar, Kiš, Uruk, Babülon, Kazallu, Marad, Tuttub jt. Nende hõivamine amoriitide poolt oli Isini jaoks suureks löögiks, riik kahanes ja nõrgenes, püsides esialgu siiski veel iseseisvana.
Kauge ajalugu araabia legendis
Huvitav ja lausa kurioosne juhtum leidis aset Isinis 1860. aasta paiku. Akkadi-sumeri traditsiooni kohaselt pidi kuningas uue aasta pidustuste ajal läbi viima spetsiaalseid rituaale, mida nimetati akītu-festivaliks ehk uue aasta festivaliks, mis leidis aset iga aasta kevadel. Sel ajal võisid preestrid ja ennustajad kuningale teada anda nii tulevatest halbadest aegadest kui ka surma ette ennustada. Nii oli kuningal võimalik panna ajaks, mil õnnetus peaks ennete kohaselt saabuma, enda kohale troonile asendaja - ori või teener. Isini kuningas Erraimitti sai 1860. aastal ennustuse, mille kohaselt kuningaga juhtub midagi halba. Kaval Erraimitti pani ajutiselt Isini troonile aednik Ellilbani, lootuses, et ennustatud halb juhtub Ellilbaniga ning hiljem saab ta ise uuesti troonile asuda. Kuid midagi läks viltu ja Erraimitti, kes sõi mingit kuuma suppi või putru, suri ootamatult ise. Midagi polnud parata - ametlikult kuningaks määratud Ellilbani oli pärast Erraimitti surma igati legitiimne valitseja.
On teada, et Ellilbani oli nutikas kuningas ja valitses pikka aega. Ta ehitas Nippuris templeid, parandas ja renoveeris mitmeid ehitisi. Ellilbani suri alles 1837. aasta paiku, valitsedes rohkem kui kaks aastakümmet. Võib oletada, et see ajaloosündmus kajastub ka hilisemas araabia legendis "Tuhandest ja ühest ööst" kaliif Harun ar-Rašidist (766-809 pKr), kus üheks tunniks saab kaliifiks lihtpäritolu inimene.
Hõimupealik, kes ei kuulutanudki end kuningaks
Isin oli oma hiilguse juba kaotanud, kuid Larsa suutis kriisist väljuda ning isegi tugevneda. 19. sajandi esimesest poolest väärib mainimist siiski vaid üks Larsa kuningas - Sumu-El (1894-1866). Sumu-El pidas edukaid vallutussõdu ning suutis anastada Nippuri, olles esimene Larsa kuningas, kes kuulutas end jumalaks. Ent ka Larsa võim hakkas 19. sajandi teisel poolel tasapisi hääbuma.
Pärast kuningas Sinikišami surma 1836 toimus Larsas riigipööre ja võimule tuli keegiZilli-Adad. Zilli-Adad ei kandnud kuninga tiitlit ja valitses vaid väga lühikest aega. On teada, et tema ajal piirasid Larsat Kazallu linna sõjaväed. Zilli-Adad jäi ellu ja tegutses Larsas edasi kui lihtkodanik.
Pärast Zilli-Adadit ilmus ajalooareenile Kudurmabug või Kutirmapuk, keda nimetatakse amoriitide isaks. Ta oli nomaadide hõimupealik, kes ei kuulutanud ennast kunagi kuningaks, kuid omas siiski suurt mõjuvõimu. Ta elas nagu karjus telgis oma hõimuga koos. Huvitav on aga asjaolu, et Kudurmabug pole semiidi, vaid hoopiski elami nimi. Tänaseni on jäänud selgusetuks, mil moel sai elamiit Lõuna-Iraani aladelt läänepoolsete amurru hõimude pealikuks ja "isaks". 1834. aasta lõpuks asus ta Uri ja seejärel võitis Kazallu sõjaväge. Pärast seda lõi Kudurmabug liidu Babüloniga ning ühiselt hävitati Kazallu. Kudurmabug pidas ka pikka sõda Isiniga Nippuri pärast, mille tulemusena Nippur langeski tema kätte. 1834 määras ta Larsa kuningaks oma poja Warad-Sini ning 1823 Uri ülempreestrinnaks oma tütre En-Anedu.
Kui Warad-Sin suri, määras Kudurmabug kuningaks oma teise poja Rim-Sin I (1822-1763), akkadi keeles "Jumal Sini teener". Kudurmabug ise elas vähemalt 1819. aastani. Oma tiitli "amoriitide isa" pärandas ta pojale Rim-Sin I-le.
Jumalik Rim-Sin I
Võimule tulles oli Rim-Sin I nähtavasti veel lapseeas ning Larsa ajas esialgu üsna passiivset poliitikat. Hiljem hakkas Rim-Sin läbi viima ülimalt aktiivset vallutuspoliitikat. 1808. aastal saavutas kuningas võidu võimsa koalitsiooni üle, mis koosnes Urukist, Babülonist, Isinist, Rapikumist ja paljudest teistest riikidest. 1802. aastaks sai ta peaaegu kogu Lõuna-Mesopotaamia valitsejaks. Ta sõdis aktiivselt ja edukalt Babüloni ning Isiniga. 1801 kuulutas Rim-Sin ennast veel ka jumaluseks. Tema nime ees hakati kirjutama jumaluse märki, sumeri keeles dingir.
Sõna liiki määravad märgidSumeri kirjakeeles kasutati teksti sees mingisse konkreetsesse liiki või kategooriasse kuuluva sõna esinemise puhul selle kategooria determinatiivi ehk liiki määravat kiilkirjamärki. Taolise märgi kasutamine võis hõlbustada teksti lugemist, ent determinatiivide kasutamine võis tuleneda ka mitte praktilisest vajadusest, vaid traditsioonist ja mõttemaailmast - kui esines sõna, mis kuulus mingisse traditsioonilisse esemeklassi, tuli selle sõna ette märkida kogu klassi tähistav kiilkirjamärk. Kõige sagedamini esinevaks determinatiiviks on tähekujuline märk di¡ir, mida kasutati peaaegu alati kõikide jumalusi tähistavate nimede ees. Erialateadlased kasutavad sumeri ja akkadi tekstide ladina tähestikku ümberkirjutamisel ehk translitereerimisel kirjakuju d - nagu näiteks jumala Enlili nime puhul: den-líl. Teine väga levinud determinatiiv on puuliikide ja puutööriistade ees kasutatav ĝèš, mis tähendabki lihtsalt puud: näiteks ĝèš¡ešnimbar, mis sumeri keeles tähendas datlipalm. Linna märkis aga determinatiiv ki (tähendab koht,paik, maa kosmilise kogumina) sõna lõpus: näiteks Eridu linna nime kirjapilt on NUNki. Determinatiivi abil on kohe võimalik aru saada, et tegemist on Eridu linna ja mitte mingi muu sõnaga.
GÈŠ - puu - kasutati puude, taimede, puust valmistatud tööriistade ja mitmete relvanimetuste ees
DINGIR - jumal - kasutati jumaluste nimede ees, samuti jumalike olendite, deemonite ja jumalikustatud valitseja nime ees
URU - linn - kasutati linnade ja asulate nime ees
KI - linn, paik, koht - kasutati linnanime taga
LÚ - inimene, mees - kasutati ametinimetuse ees
DIŠ - kasutati isikunime ees
1800. aasta paiku tekkis Rim-Sini riigi ja Babüloni vahel järjekordne sõjaline konflikt. Just samal ajal alustas Rim-Sin edukat, kuid pikaajalist sõda Isiniga, mille ta lõpuks 1793. aasta paiku vallutas. Iseseisev Isin kadus ajaloo areenilt. Kazallu, Isin ja paljud teised linnad olid nüüd Rim-Sini võimu all. Larsal polnud enam ühtegi tõsiseltvõetavat vaenlast, kes suutnuks teda ohustada. Lõuna-Mesopotaamias oli iseseisev veel üksnes Babülon, mis oli viis korda väiksem kui Larsa. Babüloni kuningad sattusid raskesse olukorda - nad olid sunnitud kindlustama linnamüüre ning rajama uusi kindlusi.
Isini ja Larsa sajandeid kestnud vastasseisust väljus võitjana Larsa, kuid Rim-Sin jäi ka Larsa viimaseks valitsejaks. Larsa võimsusele tegi lõpu uus vallutaja, kes oli pärit seni vähe tuntud ja suhteliselt tähtsusetust linnast nimega Bābilu(m) (sumeri keeles KÁ.DINGIR.RAki, kreekakeelne nimetus Babylon), mis akkadi keeles tähendas oletatavasti "jumalate värav". Selle vallutaja nimi oli Hammurapi.
Riik oli enne, Hammurapi tegi impeeriumi
Babüloni tõus on seotud just Hammurapiga, kes oli üks oma aja silmapaistvamaid riigimehi. Hammurapi ei rajanud küll Babüloonia riiki, kuid just tema tegi sellest impeeriumi. Babüloni kuningriigi asutas 1894. aastal amoriit Sumu-Abum (1894-1881), keda peetakse Babüloni I dünastia (1894-1595 eKr) rajajaks. Riik oli tollal veel pisike - 15 kilomeetri kaugusel asuv Kiš oli juba teise iseseisva kuningriigi pealinn. Kuid tasapisi Babüloni võim kasvas. Järjepanu valitsenud Sumulaelumi (1880-1845), Sabiumi (1844-1831), Apil-Sīni (1830-1813) ja Sin-Muballiti (1812-1793) järel tuligi võimule Babüloni I dünastia kuues valitseja Hammurapi (1792-1750).
Esimesel viiel valitsemisaastal pühendus Hammurapi templite rajamisele ning valmistus sõjaks peamise vastase Larsaga. Sõda algas 1787, kuid polnud Hammurapile edukas - Larsa oli tol hetkel veel võimsam ning mitu korda suurem. Hammurapi oli sunnitud taastama Larsaga head suhted. Seejärel kogus Hammurapi jälle jõudu uueks sõjaks, vallutades seekord Rapikumi linna. Samal ajal ehitas ta aktiivselt kindlustusi ja rajas müüre oma kontrolli all olevate linnade ümber. Larsa valitseja Rim-Sin I jäi aga millegipärast passiivseks ega andnud Hammurapile vastulööki, oletatavasti just seetõttu, et Hammurapi hoidis näiliselt häid suhteid.
Larsa kõrval oli Hammurapil ka teisi tugevaid vastaseid. Põhja-Mesopotaamias rajas 1813. aastal võimsa suurriigi Šamši-Adad I. Ka Ešnunna riik oli tõsine konkurent. Ešnunna valitseja tegi Hammurapile pakkumise sõlmida rahu ja liit, kuid Hammurapi keeldus ning lõi liidu hoopis Ekallatumi kuninga amoriit Šamši-Adadiga, kes resideeris Assuris. Võib oletada, et Šamši-Adad I oli alguses tugevam ja just seetõttu Hammurapi temaga liitu astuski. Kuid tasapisi Hammurapi jõud kasvas. Šamši-Adad Isuri 1781 ja võimule tuli tema poeg, kes polnud enam nii tugev. Kõike seda kasutas Hammurapi oma huvides. 1768 viis ta läbi administratiivse reformi eesmärgiga tugevdada kuningavõimu. 1764 võitis Hammurapi Ešnunna, Magliumi ja Elami armeed. Need võidud andsid Hammurapile tohutu autoriteedi kogu Mesopotaamias ning ta hakkas toonitama, et tema riik on Uri III dünastia järeltulija. See tähendas ka, et ta ei tunnustanud praktiliselt enam Larsat, kus valitses Rim-Sin I. Hammurapi vallutas Nippuri ja seisis juba järgmisel, 1763. aastal oma vägedega Larsa müüride all. Ei ole täpselt teada, kaua suutsid juba väga eakas Rim-Sin ja tema liitlased vastu pidada. Igal juhul hakati mais-juunis 1762 Kutallus ja Larsas seda aastat dateerima Hammurapi valitsemise järgi.
Pärast Larsa vallutamist võttis Hammurapi kasutusele ka Rim-Sini kuulsa tiitli "amoriitide isa". Hammurapi deklareeris juba varem, et tema riik on Sumeri ja Akkadi riik, toonitades sellega vanu Akkadi dünastia ja Uri III dünastia traditsioone, kuid keeldus enda jumalikustamisest ning seetõttu ei esine tekstides Hammurapi nime ees kunagi determinatiivi dingir - jumal.
Hammurapi jätkas oma võimuala laiendamist. 1762 toimus järjekordne kokkupõrge Ešnunna ja selle liitlastega. Hammurapi vallutas Mankisumi Tigrise jõel, siis 1761 Magliumi ja veel rida hurriidi asulaid Tigrisest kaugemal. Lisaks allutas Hammurapi endise liitlase Zimrilimi, kes valitses Maris. Paar aastat hiljem lammutas Hammurapi Magliumi ja Mari müürid. Mari kuningas tõenäoliselt hukati. Arvatavasti 1757 vallutas Hammurapi veel ka Ninive ja Aššuri. 1756. aasta lõpuks langes ka Ešnunna. Võidetud olid kõik arvestatavad vastased Mesopotaamias ning Hammurapist oli saanud üks kogu senise Lähis-Ida ajaloo võimsamaid valitsejaid.
Hammurapi B
Järgnev sumeri keelest tõlgitud tekst on Hammurapi auks kirjutatud ülistuslaul, kus palutakse talle jumalatelt pikka ja tugevat kuningavõimu. Ei saa ka välistada, et sumerikeelne hümn, mis kannab erialakirjanduses pealkirja "Hammurapi B", on kirjutatud spetsiaalselt mõne püha riituse tarbeks, mille käigus Hammurapi reaalselt kuningaks krooniti.
Asetagu Lugal-Šubur (Enlil) sinu pähe avamaa kuningavõimu tiaara
Ja Enki, elu isand, elu [...]
É-Unir, taeva ja maa plaanide tempel, mis kõiki jumalikke reegleid veab
Hiilgusega sinu preestrikrooni ta katku
Tehku ta kuningavõimu jumalikud reeglid rikkalikuks sulle
Alati andku näha preesterlikke plaane
Loitsudega, mis on eluandvad, sind tõeliselt ta õnnistagu; kestvakstehtud saatust sulle andku
Nagu tema omaenda nime kõlamine, sinu nime kõlamine tehku rõõmsaks Enki meele
Teadmisi ja tähelepanemisoskust sulle ta andku
Justkui igavene vankumatu suurus olgu sinu kuninglik nimi
Tehku rohkeks isa Enki sinu eluaastad
Terve hulga võõramaade üle andku ta sulle valitsemist
Hammurapi, mu kuningas!
(Sumerikeelne tekst väljaandes: Jan van Dijk, "L'hymne à Marduk avec intercesson pour le roi Abī'ešuh", Mitteilungen des Instituts für Orientforschung 12, 1966-67, lk 64-66.)
Marduk kui maailma looja ja Babülon kui maailma pealinn
Babüloni I dünastia mõju kasvades suurenes ka Babüloni peajumaluse Marduki ja päikesejumal Šamaši roll ametlikus religioonis ja ideoloogias. Hammurapi ise väitis, et ta on kõigest jumalate esindaja ega pretendeerinud jumaluse staatusele. Hoolimata sellest allutas ta templid rangele kontrollile. 1768 kuulutas ta, et kõik preestrid on tema, Hammurapi orjad. Just Hammurapi ja tema poja Samsuiluna (akkadi keeles "Meie jumal on päike") ajal tõusis üheks olulisemaks jumalaks kogu Mesopotaamias Marduk, kel oli varem olnud kohalik tähtsus. Mardukit peeti sumeri käsitöö-, tarkuse ja Abzu (maa-alune kosmiline piirkond) Enki (semiidi Ea) pojaks. Teda samastati Asalluhi-nimelise sumeri maagiajumalusega, kelle positsioon sumeri panteonis oli ometigi olnud üsnagi tähtsusetu. Ühe võimalusena saaks Marduki nime tõlkida sumeri keeles kui amar.utu(k), mis tähendaks "päikese vasikat" ehk "päikese poega". Babüloni loomiseeposes "Enuma elišis", mis oletatavasti on lõpliku kuju saanud alles 1. aastatuhande alguses Nebukadnezzar I ajal (12. sajandil), esineb Marduk jumaluste pealikuna, kes sulandab endasse ka teiste jumalate võimu ja nimed.
Siin võib rääkida esmakordselt kvasimonoteismi idee tekkest muistses Lähis-Idas. "Enuma elišis" on juttu sellest, kuidas Marduk päästis teised jumalad ohtlikust Tiamatist ja koletistest, kes soovisid jumalaid ja maailmakorda hävitada. Marduk valiti jumalate isandaks ja teda kujutati maailma loojana, korra loojana tema loodud maailmas, kaose hävitajana. Hiljem tekkis monoteism märksa puhtamal kujul Iisraelis, kus ainuvalitsevaks jumaluseks sai JHWH (Jahve). JHWH oli 1. eelkristliku aastatuhande alguse Iisraeli aladel tähtsa positsiooniga hõimujumalus teiste rahvaste jumalate kõrval, kuid sama aastatuhande lõpuks sai temast eksklusiivne ja teisi välistav monoteistlik jumal. Taoline areng Iisraelis näib olevat pigem poliitilist laadi ning monoteismi esilekerkimist on raske põhjendada religiooni sisemise arenguna madalamalt kõrgemale. Samamoodi oli poliitiline põhjus Marduki tõusul Babüloonias, mida peegeldabki "Enuma eliš". Eeposel on selge ideoloogiline taust, mis oli väga tähtis kuningavõimu legitimeerimiseks. Kuna Babülon oli Marduki residents, hakati Babüloni vaatlema kui kogu maailma pealinna ja Babülonis kroonitud valitsejast sai automaatselt legitiimne maailmavalitseja. Kui Marduk oli kõikide jumalate valitseja, siis Babüloni kuningas kui tema esindaja maa peal oli kõikide inimeste ja kuningate kuningas.
Mardukil oli abikaasa Zarpānītu, keda samastati Sumeri peajumala Enlili abikaasa Ninliliga. Varasema religiooni ja kuningliku ideoloogia kohaselt oli Sumeri panteoni aktiivseks pealikuks passiivse taevajumaluse An'i (semiidi Anu) kõrval Nippuri peajumalus Enlil. Enlil säilitas Vana-Babüloonia ajastu algul küll veel suure tähtsuse, kuid näib, et Marduki positsioon on pidevalt kasvanud. Taoline areng annab tunnistust jumal Enki linna Eridu teoloogilise koolkonna mõjule pääsemisest jumal Enlili linna Nippuri teoloogia üle.
Hammurapi koodeks ja talioni printsiip
Tänapäeval on Hammurapi eelkõige tuntud oma "Codex Hammurapi'ks" kutsutavate seaduste pärast. Erinevalt mitmetes populaarteaduslikes ja isegi teaduslikes väljaannetes väidetust ei ole tegu sugugi esimese teadaoleva kirjaliku seadusekoodeksiga. Seesuguseid tekste olid valitsejad välja andnud juba sadu aastaid enne Hammurapit, tänaseni on varajastest koodeksitest säilinud näiteks ka Ur-Namma seadused ja Ešnunna seadused. Neis kõigis kehtib ühe põhimõttena talioniehk kättemaksu printsiip, mis on kõige paremini lahti seletatud Vana Testamendi Exoduse raamatus 21:23-25: "Kui tekib kahju, siis tuleb anda hing hinge vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu, käsi käe vastu, jalg jala vastu, põletus põletuse vastu, haav haava vastu, vorp vorbi vastu." Seega, kui keegi lõi välja teise inimese silma, löödi karistuseks välja vigastuse tekitaja silm (Codex Hammurapi: 195). Samas ei kehtinud taoline toimimisviis sugugi juhul, kui vigastaja oli kõrgemast ning vigastatu alamast klassist. Siis võis näiteks hamba väljalöömise lunastada hoopiski 20-hõbeseeklilise kompensatsiooniga (Codex Hammurapi: 201). Kättemaksuprintsiibi kõrval oli kehalise karistuse asendamine rahalise kompensatsiooniga levinud veel paljudel juhtudel. Samuti eristati üsnagi konkreetselt, kas kahjutekitaja oli oma kuriteos süüdi - kas tegu oli tahtlik või siis osaliselt või täielikult tahtmatu ning ettekavatsematu. Kui teadliku ja ettekavatsetud awīlu tapmise eest oleks awīlu klassi kuuluvat mõrvarit arvatavasti karistatud surmanuhtlusega, siis mittetahtlik haava või surma tekitamine oli asendatav rahalise karistuse või kompensatsiooniga. Codex Hammurapi: 206-208: "Kui awīlu lööb teist awīlut kakluse käigus ja tekitab temale haava, siis see awīlu vannub "Ma ei löönud teda teadlikult" ja ta (lööja) peab maksma kinni ravitseja kulud. Kui ta peaks oma peksmise läbi surema, peab ta [lööja] samuti vanduma "Ma ei löönud teda teadlikult"; ja kui ta (ohver) on awīlu, kaalub ta (lööja) ja maksab 30 seeklit hõbedat. Kui ta (ohver) on muškēnu, kaalub ta (lööja) ja maksab 20 seeklit hõbedat."
Hammurapi-aegsed ühiskonnakihid
Hammurapi koodeksis on mainitud ja eristatakse kolme ühiskonnaklassi, mis kujunesid välja juba Isini-Larsa ajastul: 1) täieõiguslik, 2) poolõiguslik ehk paleesõltlane, 3) ori. Täieõiguslikku ja vaba meest nimetati awīlu(m). Ta võis olla nii kõrgemasse klassi kuuluv inimene või ka lihtsalt vaba ja kellestki sõltumatu kodanik. Awīlu tähendabki akkadi keeles "inimene". Teist klassi kutsuti muškēnu(m). Muškēnu oli paleesõltlane ning tõlkes tähendab see sõna "vaene". Sama sõna on mitmetes keeltes kasutusel ka tänapäeval: heebrea miškēn, araabiamaškin, itaalia mechino, prantsuse mesquin. Kõige madalama ühiskonnakihi moodustasid orjad - wardu(m). Ori kuulus konkreetselt kellegi omandi hulka ning teda võis müüa, osta ja kinkida. Küll olid ka orjadel olemas oma õigused: neid pidi üldjuhtumil kohtlema hästi ja ei olnud välistatud ka orja üleminek vabasse klassi.
Suurriigi allakäik
Umbes 1750. aasta paiku Hammurapi suri. Võimule pääses tema poeg Samsuiluna (1749-1712), kes jätkas isa poliitikat. Tema poliitiliseks eesmärgiks oli hoida loodud suurriiki, allutada templid ja templimajandid, vähendada eraisikute mõju kaubanduses ning tugevdada riigi rolli selles.
Näib, et Samsuiluna esimesed aastad olid stabiilsed ja riik õitses. Kuid juba 1742-1741 algasid tõsised probleemid. Mesopotaamiasse tungisid kassiitide hõimud (akkadikaššû) - mägilased, kes elasid Zagrose mägedes. Kassiidid olid nomaadid, kes muu hulgas kasvatasid hobuseid. Samsuiluna suutis nendega sõdides säilitada riigi tähtsamad piirkonnad, kuid kaotas osa maa-alasid.
Babüloni tabas samal ajal ka teine ja väga valuline löök. Aastatel 1742-1741 tõusis Babüloonias üles kogu lõunapoolne piirkond - Larsa, Ur, Kutallu, Uruk, Kisura, Lagaš, Nippur ja Isin. Ülestõusu juhiks oli mees nimega Rim-Sin II. Kas ta oli Rim Sini I sugulane või isehakanu, ei ole teada, aga Rim-Sini ja tolle poliitilise programmiga ta end seostas. Rim-Sin II toonitas, et on Babüloni dünastia võimu vastu ja "õiglane valitseja". 1740. aastal saavutas Samsuiluna ülestõusu mahasurumisel juba edu, kuid 1739 tõusis taas üles Ur. See ülestõus ei olnud enam siiski nii võimas ning Samsuiluna rüüstas brutaalselt Uri, Uruki, Larsa ja muid linnu. Paljud Lõuna-Mesopotaamia alad jäid seeläbi täiesti inimtühjaks. Ent ülestõus jätkus, kuni 1738 langes Kisura ja 1737 sai surma Rim Sin II. Alles 1736. aastal hakkas Samsuiluna tasapisi oma riiki sõjapurustustest taastama.
Veenuse tõus ja aja arvestamine
Pärast Samsuiluna surma 1712 valitses Babülonis hulk kahvatuid kuningaid. Mainimist väärib vaid üks neist - Ammi-saduqa (1646-1626), kes valitses alumises Mesopotaamias, ülemist Mesopotaamiat ta enam ei kontrollinud. Ammi-saduqa kaheksandal valitsusaastal, 1639 toimus tähtis sündmus - planeet Veenuse tõus. Sellele tänapäeval täpselt dateeritavale astronoomilisele sündmusele on teadlased üles ehitanud Mesopotaamia 3. ja 2. aastatuhande kronoloogia.
Babüloni langus
Viimane valitseja Hammurapi dünastiast oli Samsuditana (1625-1595), kelle valitsemisajast pole praktiliselt midagi teada. 1595. aasta paiku tungis hetiidi kuningas Mursilis I Anatooliast hurriitidele kuuluvasse Süüriasse, suundus sealt piki Eufrati jõge lõunasse, tungis kassiitide toetusel Babülooniasse ning purustas Babüloni. Marduki kuju viidi ära Hanasse kassiitide juurde. Babüloonia viimane kuningas Samsuditana sai tõenäoliselt surma. Niisiis on aasta 1595 Vana-Babüloonia ajastu lõppdaatum. Indoeurooplastest hetiidid - hobusekasvatajad ja ühed esimesed rauakasutajad, edukad vallutajad, kes juba 3. aastatuhandel asusid elama Anatooliasse - muutusid Lähis-Idas tähtsaimaks poliitiliseks jõuks.
Muistne pärand ja tänane Lähis-Ida
Nagu näha, muutusid jõuvahekorrad Lähis-Idas vägagi kiiresti ka muistsel ajal. Kunagine impeeriumi pealinn võis mõnesaja aasta pärast olla tähtsusetu asula, samas võis silmapaistmatust väikeriigi keskusest kujuneda osava ja andeka valitseja käe all tollases mõistes maailmariigi pealinn. Kuigi pidevalt rändasid sisse uued vallutajarahvad ning muutus ka religioosne ideoloogia, jäi muistne Lähis-Ida oma põhiliselt maailmatunnetuselt siiski üllatavalt püsivaks. Sumeri ja hiljem akkadi keel ning sumeri kiilkiri jäid kestma kogu muistses Lähis-Idas, kõik sissetunginud metsikud hõimud võtsid omaks kohaliku kultuuri ja religiooni, tuues omalt poolt muidugi kaasa uusi mõjutusi.
Tänapäeval tundub, et Lähis-Idas on tugevaimaks võimuks Iisrael oma liitlase USA toel. Nende mõjul on loodud hulk näiliselt alluvaid ja viimaste aastakümnete demokraatiamudelile üleminevaid rahumeelseid islamiriike, kellele omakorda vastanduvad vihameelsed Iraan, Süüria ning nüüdseks näiliselt vallutatud Iraak ja Afganistan. Et taoline poliitiline kord ja pealiskaudselt omandatud või teeseldud läänelik demokraatia võiksid kunagi Lähis-Idas kas või osaliselt mõjule pääseda, tundub ajaloolist tausta analüüsides siiski rohkem kui ebatõenäoline.
Lähis-Ida on isepärase kultuuripiirkonnana kuni tänaseni allunud ainult enda seest tulevatele muudatustele. Välisvallutajad, nagu Aleksander Suur, Hannibal, Julius Caesar, Marcus Ulpius Trajanus, Inglise kuningas Richard I Lõvisüda ja Euroopa ristirüütlid, Napoleon või siis juba 20. sajandi lääneriigid, on jätnud küll jälje oma tehnoloogiast ja maailmapildist, kuid üleüldist kohalikku elutunnetust ei ole nad muutnud. Kuigi Mesopotaamia vallutasid 539 pKr pärslased, lõppes muistse Lähis-Ida ning sellega ka muistse Mesopotaamia ja Iraani ajalugu siiski alles Sassaniidide (224-651 pKr) dünastia hävinguga 7. sajandil pKr. Eelislamistlikku Lähis-Ida valitsenud Ahhemeniidid, hellenistlikud Seleukiidid, Aršakiidid (Partia kuningad) ja Sassaniidid jätkasid vanu Mesopotaamia traditsioone.
Islami pealetung muutis väga palju, suurem osa vanu traditsioone tõrjuti kiiresti välja ja asendati mõnes mõttes täiesti uue mudeliga: 7. sajandil oma pealetungi alustanud islam hävitas suure osa muiste Lähis-Ida omanäolisest kultuurilisest pluralismist. Seetõttu jagatakse ka kogu Lähis-Ida ajalugu kaheks suureks üldperioodiks - eelislami-aegne Lähis-Ida ja islamiaegne Lähis-Ida. Samas on otsene side muistse Lähis-Ida mõttemaailma paljude aspektide ning materiaalsegi kultuuriga säilinud ka tänases Lähis-Idas.
Oma algselt loomult sõjakas uus maailmanägemus alustas vägivaldset pealetungi kõikidele ümbritsevatele aladele, kaasa arvatud keskaegsele Lääne-Euroopale. Ristisõdade ja rekonkista mõjul suutis Õhtumaa islami pealetungi tagasi lüüa, kuid ei kristlik ega islami ideoloogia ei võimalda tänaseni teineteise tunnustamist võrdsetena. Sama ebatõenäoline, et Muhamedi mõttemaailm oleks lõpuni aktsepteeritav lääneeurooplasele, tundub ka see, et tööstusrevolutsiooni mõjul sündinud läänelik arusaam demokraatiast suudaks kunagi Lähis-Idas mõjule pääseda. Raske on näha ka leppimist või isegi osalist rahunemist Lähis-Idast väljaspool tekkinud judaismi ja Iisraeli riigiga piirnevate Araabia riikide vahel. USA ja Iisraeli poolt Lähis-Ida regioonis läbi viidav poliitika, mis ei ole puutumata ka sellisest nähtusest nagu röövkapitalism, leiab aga vastuseisu kohalikelt põliselanikelt, kes suures osas juhuste kokkulangemise tõttu on sattunud islamistlikku usundisse. Väljast tulnud arusaamatu ja seetõttu vastuvõetamatu ideoloogia domineerimissoov tekitab vastureaktsioonina paratamatult ka relvastatud vastupanu, mis vaevalt lõpeb enne, kui kaob vallutaja, kellele on võimalik vastu hakata. Vallutajad tulevad ja lähevad, aga muistsete kultuuride pärand jääb püsima ka edaspidi - seda nii Lähis-Idas, Aafrikas, Ameerikas kui ka Euroopas.
Horisont 4/2007
