Terrorismivastane võitlus Eestis – süstemaatiline töö ja teiste vigadest õppimine

Urmas Asi
ISLAM.EE toimetaja

 

Varasematel perioodidel räägitakse Eestis terrorismist kui kuritegelike gruppide omavahelistest arveteklaarimistest.
Kaitsepolitsei aastaraamatud näitavad, et ajavahemikul 1992-2000.a. toimus Eestis kokku 385 plahvatust, mille käigus hukkus kokku 44 ja sai vigastada 133 inimest.

Esmapilgul võib see tendents tunduda laiemas plaanis ekslikult tähtsusetu ning lihtsalt lokaalse kriminaalse taustaga probleemina. Konteksti aga loob asjaolu, et kohalikud kuritegelikud grupid on läbi oma ülepiirise salakaubaveo ja muu ebaseadusliku tegevuse seotud väljaspool Eestit asuvate kuritegelike liikumistega. Sellised sidemed moodustavad rahvusvahelisel taustal alati väga hea võrgustiku võimalikele poliitilise motivatsiooniga terroristlikele grupeeringutele.

Rääkimata faktist, et Eestis on edukalt kanda kinnitanud islami kultuuritaustaga kuritegelikud rühmitused (Haron Dikajev), kelle lojaalus meie riigi ja rahva suhtes on rohkem, kui lihtsalt kaheldav. Näiteks siinsete tštešeenide esimene vastandumine Venemaaga oli sellel ajal pigem poliitiline, mitte niivõrd usuline fanatism. Kuna aga sõda Venemaaga toetas väga suures osas Saudi rahastus ja ka sealt kanalitest pärit pühasõdalastest võitlejad, siis ei ole kindlasti välistatud ka vastavate sidemete edasikandumine siiani välja. See on ainult üks näide niisugustest mudelitest.

Eelnevat tõestavad juba varasemalt paljastatud mitmed inimsmugeldamise juhtumid, relva- ja lõhkeainete veod üle meie piiri jne. Lähis-Idast pärit illegaalid on juba väga pikka aega olnud heaks materjaliks terroristlike rakkude tekkeks Lääne maailmas. See ei ole pelgalt viimase aja avastus ja haigus. Läbi aegade on veel suurt tähelepanu pööratud militaarhuviliste hobiarheoloogide sõjaaegsete lõhkekehade ja laskemoona omamisele ja käitlemisele ja nendega kauplemisele, mis on samuti võimalikuks lõhkeainete allikaks terroriaktidel. Sinna juurde saab nimetada ka veel endised Nõukogude sõjaväeosades leidunud lõhkeaine ja ebaseaduslikult kaitsejõududest väljuva lõhkematerjali.

Arvukad plahvatused ja relvade ning lõhkeainete konfiskeerimised eraisikutelt näitavad, et terroriaktideks vajaminevad vahendid on teatud aja piisavalt kättesaadavad olnud ning võitlus terrorismiga piirnevate kuritegudega on Eesti õigus- ja korrakaitseametitel käimas juba rohkem, kui 20 aastat. See on märkimisväärne kogemus plahvatustega seotud kuritegude avastamisel ja ennetamisel, mis annab väga hea aluse edukaks ja efektiivseks tegevuseks rahvusvahelise terrorismi ennetamisel Eestis.

Alates 2001.a 11. septembri terroriaktist pööratakse lisaks operatiivtööle suuremat tähelepanu ka seadusandlusele ja selle selgitamisele. Enne surmanuhtluse kaotamist olid ka terrorismikuriteod just surmanuhtlusega karistatavad, mis näitab kui tõsise kuriteoliigiga tegelikult tegemist on. Senisest veel teravamat tähelepanu pööratakse äärmuslikult meelestatud kontingendile ja kogukondadele, kus selliseid rohkem esineda võib. See annab selgelt märku sellest, et julgeolekut võetakse tõsiselt ning eelkõige soovitaksegi õppida just teiste senitehtud vigadest. Selle alla kuulub nii finantsjärelvalve tugevdamine, mis hiljem päädis rahapesu ja terrorismivastaste seadusaktide ja vastavate meedetega.

Must ja varjatud raha on alati olnud oluline vahend terroriaktide kavandamisel ning organisatsioonide arendamisel. Siinkohal on heaks kogemuseks ka meie julgeolekuteenistuste koostöö rahvusvahelisel tasemel. Seda nii infovahetuses kui ka erinevates taktikalistes ja strateegilistes koostööharjutustes. Eestil on õnneks võimalik olnud saada hea õigusliku baasi ja rahvusvahelise koostöö ettevalmistus ilma, et oleksime kaotusi kannatanud.

Suurürituste (alates kunagisest Eurovisoonist kuni laulupidudeni) korraldamised on lisaks kõigele muule ka heaks kogemuseks ja harjutuseks julgeoleku tagamisel. Esimene lähim õnnetus, mis on seotud kultuuriüritustega toimus 2002.a oktoobris Moskvas, kus pantvangistati üle 800 Dubrovskaja kultuurikeskuse külastaja. Kuna meil on esindatud nii venelaste kui ka tšetšeenide kogukonnad, siis on selliste väljaspool esinevate konfliktide mõju ka siia tunda.

Tänaseks on meie ühiskonnas ka eestlaste endi seas toimumas teatud lõhenemised, mis avalduvad ideoloogilistes vastuoludes vasak-ja parempoolse mõtteviisi vahel, mis on oma äärmuslikes vormides sarnased ning samas ideoloogiliselt sarnased ka islamismile. Nimetatud tendents on pea-asjalikult Eestisse väljastpoolt üle kandunud nähtus. See näitab üsna ehedalt kui palju me oleme mõjutatavad maailmas toimuvast ning ei ole alust arvata, et ainult pehmed lained siia jõuavad.

Alates aastast 2003, kui Eesti kaitseväelased osalevad rahvusvahelisel missioonil Afganistanis ja Iraagis on teadlikult hakatud tõstma ohutunnetust ning pööratakse üha rohkem ja detailsemalt tähelepanu erinevatele riskidele. Valmisolekut tõstetakse nii tervisekaitses kui päästesüsteemides, et kriisiolukorras paremini hakkama saada. Lisaks on jätkuvalt atraktiivne meie geograafiline asukoht, mis soodustab terrorismi toetajate logistikat Skandinaavia ja Balti riikide vahel. Samasse perioodi langeb ka väljastpoolt pärit fundamentalistlike islamiorganisatsioonide huvi siinse islamikogukonna suhtes. Ehk siis siinne ohutunnetus ei ole asjata ja lihtsalt „igaks juhuks“ maailmamoega kaasajooksmine vaid reaalsetel ohumärkidel põhinev käitumine.

Traditsioonilisi teaduslikke tõekspidamisi põlgavad islamidistsipliinid on väga osavad ära kasutama „tagurlikuks“ peetud Läänemaailma poolt loodud lahendusi oma eesmärkide saavutamiseks. Seda nii tehnoloogiliste lahenduste kui avatud meedia ja moodsate turundusstrateegiate abil. Avatud meedia on ka üks kanal, mille kaudu Eesti tegelikult osaleb igapäevaselt rahvusvahelises elus ning siin toimuv on kättesaadav kõigile. Ka neile, kes seda eestlastega samamoodi ei hinda. Sarnaselt ülejäänud Euroopale on ka siinse islamikogukonna hulgas tekkinud  radikaalsema islami pooldajaid. Seda enamasti just kohalike uusmoslemite hulgas, kellel puudub kultuuritaust ja religiooni järgitakse peamiselt ainult kirjasõna mitte pikaajaliselt keskkonnast ja kultuurist tulenevate traditsioonide põhjal. Selline mudel toetab tihti äärmuslikke ideesid, hüljates samal ajal oma koduriigis kehtivad normid. Õnneks Eestis puudub laiema islamistliku terrorismiidee tekkeks ja sügavamaks kinnistamiseks vajalik kriitiline mass, oma kogukonna vaikiv toetus, kus ennast varjata ja kust ressursse ammutada. Selle kõrval on aga järgmiseks ohuks see osa immigrantidest, kes ei leia endale siin piisavalt rakendust ning rolli. Rahulolematus oma sotsiaalse staatusega võib viia isoleerumiseni. Solvumise või pettumise korral kogu ühiskonna peale hakatakse abi otsima äärmuslikest ideedest. Interneti pakutavate võimaluste kaudu on lihtne leida mõttekaaslasi ning jõuda nn „kodukootud“ terrorismiidee algeni. Praeguseks on aga mingil hetkel uudne olnud „netiradikaliseerumine“ muutunud juba klassikaliseks nähtuseks. Sellest annavad tunnistust ka viimase paari aasta jooksul toimunud terroriaktid Euroopas, mille ohvrite arvud aina kasvavad. Kui varem toimusid suuremate ohvriarvudega rünnakud peamiselt Lähis-Idas ja Aafrikas siis tänseks on sellised mastaapsete kahjudega rünnakud juba üha rohkem ka Läände jõudnud (Madrid 2004, 194 surnut ja ca 2000 vigastatut;  Boston 2013, 180 vigastatut; Pariis 2015, 130 inimelu).

Aastast 2008 alates tuvastatakse järsku märkimisväärselt suurenenud välismõjusid Eestile. Seda väga mitmes võtmes. Välisriikidest pärit islamiorganisatsioonide esindajate Eesti-külastused. Suurenev libaavalduste hulk Eesti ülikoolidesse, mille taga seisab lihtsalt huvi saada Schengeni viisa. Eesti saatkond saab islamistlike sisuga ähvardusi. Suureneb siinse islamikogukonna rahaline toetus välismaiste organisatsioonide poolt. Suureneb üldine immigrantide huvi siia reisida. Suureneb kohalike konvertiitide hulk. Rohkem endise NLiidu aladelt pärit moslemeid taasavastab usu. Siinsed noored moslemid  alustavad õpinguid äärmusideoloogiat kandvas Medina ülikoolis.

Suurenevad siinsete moslemite kontaktid islamiriikide usuorganisatsioonidega ning nende organisatsioonide külastused Eestisse. See on ilmselt märk suurenevast huvist kogu piirkonna, mitte ainult Eesti vastu. Suunajaks siinkohal on suure tõenäosusega Soomes asuv salafistlik liikumine. Aegade kõige suuremat kajastust leidnud terrorismiga seotud kaasus on 2011.a.  märtsis eestlastest rattaturistide vangistamine Liibanonis Bekaa orus. Antud kontekstis on juhtum märkimisväärne selle poolest, et andis pildi kuidas üldsus ja meedia sellistesse olukordadessse suhtub, kui on tegemist otseselt meie kodanikega seotud kriisiga ning riigil on vajadus sellesse otse sekkuda. Kuidas käitutakse kriisi ajal ja peale seda. Õnneks lahenes see meie inimeste kasuks. Ligikaudu aasta pärast (2012.a. detsember) oli sarnane kogemus ka Soome riigil, kus pantvangistati nende kodanik Jeemenis. Nii mõneski aspektis olid nemad juba ilmselt õppinud meie kaasusest.

Eestis arvatakse nägevat laienemisvõimalusi

Ajapikku proovisid moslemid lisaks Tallinnale ka Tartusse oma keskust luua, mis aga ei õnnestunud kuna peamiselt Türgi ja Albaania välisüliõpilastest koosnev kogukond ei osutunud piisavalt stabiilseks ja elujõuliseks. Tudengid ei ole pikemalt paiksed ning keskuse kasutajate hulk jäi võrdlemisi väikeseks. 2013 tekkis türklaste Güleni liikumisel elavam huvi Eesti vastu. Tegemist on väga pika ja kavalalt üles ehitatud strateegiaga organisatsiooniga, millel on „suve naeratus, aga talve hambad“. Pealtnäha tegeletakse pigem kultuuri ja haridusega ning jäetakse mulje kaasaegsest suhtumisest religiooni ja selle najal proovitakse üle maailma nö. sõpru võita.  Hiljem aga lüüakse lauale tugevamad kaardid, mis kannavad juba oluliselt konservatiivsema islami ideed. Eestisse loodud ühendus EESTÜRK on see, mis nende eesmärke siin täitma peaks.

Reaalselt kõige teravam ilming seoses terrorismi toetamisega Eestis, päädis 2016.a. kohtuasjaga, kus Eestis elavad isikud on süüdi mõistetud 2013.a. Süüriasse läinud ja islamistliku terroriorganisatsiooniga liitunud Abdurrahman Sazanakovi rahalises ja logistilises toetamises. Teises juhtumis mõisteti süüdi tallinlane Vladislav Pälling terroriorganisatsiooni Daesh nimel lennureisile pommiähvarduse tegemise eest.

See kõik annab tunnistust välismõjudest ning sellega koos just radikaalsete ideede suuremast levikust. Ka Eesti Kaitsepolitsei on vajalikuks pidanud oma aastaraamatutes siinse islamikogukonna ja sellega seonduvat iga aastaga üha detailsemalt lahti seletada. Mida aeg edasi seda kindlamalt määratletakse fundamentaalse islami siinset olemasolu ja konstateeritakse selgesõnalisemalt islamit, kui religiooni ja poliitikat ühendavat ideoloogiat, mis läheb vastuollu läänelikel inimõigustel ja ilmalikel seadustel põhineva ühiskonnakorraldusega.

Kui pehmemad analüütikud proovivad väita, et radikaalsete äärmuslaste toetus protsentuaalselt ühiskonnas seoses sisserändega ei tõuse ja näidatakse ekslikult, et olukord on stabiilne, siis see on puhas statistikaga mängimine. Selge on see, et kui suureneb Lähis-Idast pärit kogukond, siis suureneb ka radikaalide hulk absoluutväärtuses. Üldised suhtarvud siin ei ole pädevad näitajad kuna suureneb radikaalide hulk riigi põhikultuuri esindajate suhtes. See on oluline näitaja. Suur osa sisserändavast islamikogukonnast on erinevatel põhjustel siiski äärmuslust vaikimisi toetav grupp ning nende lojaalsus neid võõrustavale riigile ja rahvale on madal.

Sellise olukorra siinseks vältimiseks on juba aastaid tagasi välja käidud lahendus, mida täna Eestis järgitakse ning, mis immigrantide ümberpaigutamise näitel töötab hästi. Sisserändajaile antakse võimalus kohaliku kogukonnaga lõimuda hajutades neid. Ei tekitata suuremaid enklaave, kuhu peituda, et mugavalt ülejäänud ühiskonnast isoleeruda. Vaatamata sellele on esinenud väga raskeid juhtumeid, kus võõrast kultuurist pärit sisserännanu ei saa hakkama siinsete normide ning kultuuritaustaga ning on toime pannud raskeid isikuvastaseid kuritegusid. Kõige grotesksem näide sellest on Süüriast pärit pagulaspere, kus mees süütas oma abikaasa. Teiseks sarnaseks on Iraagist pärit pere, kus mees tarvitas abikaasa suhtes füüsilist vägivalda ja ähvardas teda põlema panna.

Vaatamata kvoodipagulaste tihedale sõelale ei ole siiski 100% võimalik välistada radikaalseid hälbekäitumisi, mis siinsetest normidest on nii kardinaalselt erinevad. Samamoodi ei saa me ka eeldada, et kui sisserännanute hulk on võrdlemisi väike, siis radikaalsete ideede ohtu Eestis ei ole. Lääne-Euroopas on palju näiteid, mis tõestavad, et terroriakti toimepanemine ei vaja tänapäeval märkimisväärseid ressursse. Piisab ühest ekstremistist ja ühest (piduriteta) kaubikust. Seega – selleks, et ei tuleks ühel halval päeval sügavalt kaasa tunda oma rahvale oma maal, on vaja suhtuda terrorismiohtu täie tõsiduse ja ettevaatlikkusega. Kuigi ohu taset Eestis ei ole täna ametlikult kõrgemaks hinnatud, on siiski viimase nädala sündmused Hispaanias Barcelonas ja Soomes Turu linnas andmas tunnistust sellest, et tegemist ei ole kaugete maade muredega, millest võiksime lihtsalt mööda vaadata.

Post Author: Eesti Lähis-Ida ja Islamiuuringute Keskus

Eesti Lähis-Ida ja Islamiuuringute Keskus on loodud täitmaks Eestis akadeemilist kohta oma kvalitatiivse, teadust arendava ja populariseeriva tegevusega islami uuringutes, mis on Eesti ülikoolides seni olnud esindatud väga tagasihoidlikul tasemel.

1 thought on “Terrorismivastane võitlus Eestis – süstemaatiline töö ja teiste vigadest õppimine

Comments are closed.