Vladimir Sazonov, Urmas Asi
Türgi taotleb vana Osmani suurriigi taastamist.
Sissejuhatus – kemalism ja Atatürk
Kui algas Esimene maailmasõda, oli Osmani suurriik kaotanud kõik territooriumid Põhja-Aafrikas ja peaaegu kõik alad Euroopas ning saanud hüüdnimeks „Euroopa haige mees“. Türgi oli selleks ajaks juba kaua kriisis olnud. Astumine Esimesse maailmasõtta tegi asja aga kordades hullemaks, sest sõda laastas Osmani impeeriumi lõplikult, andes sellele viimase hoobi. Impeerium kaotas sõja ja oli sügavas kriisis. 1920. aastal sõlmitud Sèvres’i lepingu kohaselt pidi toimuma sisuliselt Türgi jagamine. Selle järgi pidi Kreeka saama peaaegu kõik Türgi valdused Euroopas ja osa territooriume Väike-Aasias. Süüria ja Liibanon läksid lepingu järgi Prantsuse mandaadi alla, Iraak aga Suurbritannia kontrolli alla. Türgi pidi tunnistama Armeeniat kui iseseisvat riiki, pidi loodama ka iseseisev kurdide riik jne. Lepingus oli türklaste uhkusele veel palju häbiväärset ja palju seda, mida Türgi pidi loovutama (sh raha, kontroll väinade üle jne).1