V.Sazonov, U.Asi: Erdoğan – kas uus „kaliif“ ja „sultan“?

Vladimir Sazonov, Urmas Asi
Türgi taotleb vana Osmani suurriigi taastamist.

Sissejuhatus – kemalism ja Atatürk

Kui algas Esimene maailmasõda, oli Osmani suurriik kaotanud kõik territooriumid Põhja-Aafrikas ja peaaegu kõik alad Euroopas ning saanud hüüdnimeks „Euroopa haige mees“. Türgi oli selleks ajaks juba kaua kriisis olnud. Astumine Esimesse maailmasõtta tegi asja aga kordades hullemaks, sest sõda laastas Osmani impeeriumi lõplikult, andes sellele viimase hoobi. Impeerium kaotas sõja ja oli sügavas kriisis. 1920. aastal sõlmitud Sèvres’i lepingu kohaselt pidi toimuma sisuliselt Türgi jagamine. Selle järgi pidi Kreeka saama peaaegu kõik Türgi valdused Euroopas ja osa territooriume Väike-Aasias. Süüria ja Liibanon läksid lepingu järgi Prantsuse mandaadi alla, Iraak aga Suurbritannia kontrolli alla. Türgi pidi tunnistama Armeeniat kui iseseisvat riiki, pidi loodama ka iseseisev kurdide riik jne. Lepingus oli türklaste uhkusele veel palju häbiväärset ja palju seda, mida Türgi pidi loovutama (sh raha, kontroll väinade üle jne).1

Viimane sultan Mehmet VI (19181922) polnud enam suuteline midagi selles aina kehvemaks muutuvas olukorras parandama või muutma. Lisaks algas Türgis 1919. aastal iseseisvussõda (1919–1923), kus Türgi rahvuslaste etteotsa asunud Mustafa Kemal Atatürk (18811938) taotles endale riigis võimu ja Türgi Vabariigi loomist. Tal õnnestuski luua uus Türgi riik, mis rajanes vabariigi printsiipidel ja kus oli suur roll rahvuslusel. Just Atatürk oli see, kes võimule tulles hoidis ära Türgi lõpliku lagunemise ja jagamise. Ta suutis päästa selle, mida veel päästa andis ehk siis Türgile kuuluva Ida-Traakia ja Anatoolia territooriumi jagamist ei tulnud. Kreeka ei saanud sisuliselt mitte midagi. Ei tulnud ka iseseisvat kurdide riiki, millest nii palju räägiti.2 1923. aastal sõlmitud Lausanne’i rahuleping3 oli paljuski Atatürki võit, sest Türgi säilitas Ida-Traakia ja muud territooriumid, mis oleks pidanud olema Sèvres’i lepingu kohaselt ära võetud, aga jäid siiski Türgile alles. Samas araabia maad olid kaotatud.

Kui 1923. aastal Kemal Atatürk rajas koos oma toetajatega Türgi Vabariigi, otsustas ta teha riigist ilmaliku ja osaliselt Euroopa põhimõtetel rajaneva riigi. Et koos Atatürkiga pääses võimule kemalistlik natsionalistlik ideoloogia, tähendas see nii sultanaadi kui ka kalifaadi lõppu ja sekulariseerimise algust Türgis.4 13. augustil 1923 oli Atatürk valitud Türgi presidendiks ja 29. oktoobril 1923 kuulutati välja Türgi Vabariik.5 Esimeseks peaministriks sai Mustafa İsmet İnönü (18841973).6 Et trooni kaotanud Türgi sultan Mehmet VI oli säilitanud kaliifi tiitli, säilis formaalselt veel kalifaat, kuid 3. märtsil 1924. kaotati ka see.7

Atatürk viis Türgi koolides ja ülikoolides sisse ilmaliku õpetuse ning võitles islami mõjudega. Ta võttis vastu tsiviil- ja kriminaalkoodeksid, lähtudes Euroopa õigussüsteemist. Ta võitles aktiivselt araabia ja pärsia keelte laensõnade vastu türgi keeles ja taotles türgi keele puhtust, viis sisse ladina tähestiku, andis naistele valimisõiguse, kaotas ära aadlitiitlid ja feodaalsuhted, viis sisse perekonnanimed. Ta arendas tööstust ja toetas pangasüsteemi loomist. Türgist pidi saama modernne, euroopalik ja ilmalik arenenud võimas tööstusriik.8

Türgis tekkis aegamööda Atatürki isikukultus ja sisuliselt muutus Atatürk juba oma eluajal täielikuks diktaatoriks, kes oli suur natsionalist ja valitses riiki kohati toorelt ning üpris karmilt. Kuid 1938. aastal diktaator suri. Siiski suutis ta lühikese ajaga luua islamistlikust monarhistlikust mahajäänud Türgist ilmaliku modernse Türgi Vabariigi.

Paradoks seisneb aga selles, et Mustafa Kemal Atatürk poleks kunagi aimanud, et vähem kui 80 aastat pärast ta surma on Türgi tegemas 180-kraadist kannapööret. See pööre on seotud Kõrge Porta uue ambitsioonika valitseja Recep Tayyip Erdoğaniga (sünd 1954). Erdoğan sisuliselt valitseb Kõrget Portat juba ca 15 aastat (20032014 peaministrina ja alates 2014. aastast presidendina) ning näeb ennast „islamistliku Atatürkina“.

Erdoğani tõus võimule

Kuigi Erdoğan on rahvuslane nagu oli ka Atatürk, on neil suur erinevus. Erdoğan pole kemalist ja erinevalt ilmalikust Atatürkist on Erdoğan mõõdukas islamist, kes unistab suure Türgi riigi taastamisest. Erdoğani unistuste riik pole sugugi Atatürki-laadne Türgi. Tema unistuste maaks on hoopis Osmani impeerium ja selle kuldajastu. Erdoğani poliitilisi vaateid on tugevasti mõjutanud tuntud Türgi poliitik, islamist ja ideoloog Necmettin Erbakan (19262011), kes oli Türgis paljude islamistlike parteide asutaja ja juht ning muu hulgas avaldas 1969. aastal islamistliku manifesti „Millî Görüş“ („Rahvuslik nägemus“). Ka oli ta 1996-1997 Türgi peaminister.

1994.1998. aastal oli Erdoğan Istanbuli linnapea ja kuulus Heaoluparteisse. See oli seesama kurikuulus Heaolupartei, mis 1997. aastal ära keelati, kuna sai süüdistuse ilmaliku riigi põhimõtete ründamises ja rahvastevahelise vaenu õhutamises. Erdoğan mõisteti neljaks kuuks vangi, kuna ta õhutas rahvast kemalistliku (Atatürki) ideoloogia vastu. Saanud kriminaalkaristuse, ei võinud Erdoğan enam poliitikuna kandideerida. See siiski ei takistanud teda ja parlamendivalimised võitis 2002. aastal Erdoğani loodud ja tema juhitav Õigluse ja Arengu Partei (AKP). Selleks, et Erdoğan saaks peaministriks, muudeti Türgi põhiseadust.

180-kraadine pööre – sekularismist ja kemalismist islamismi

Erdoğan on viimastel aastatel oma võimu riigis tugevdanud, muutudes aina autoritaarsemaks. Uue „sultani“ ja „kaliifi“ Erdoğani eesmärk on taastada vähemalt osaliselt kunagise Osmani impeeriumi mõjuvõim, mis kadus Türgi lüüasaamisega Esimeses maailmasõjas ja Osmani impeeriumi lagunemisega pärast 1918. aastat. Kõrge Porta juht Erdoğan näeb ennast uue „sultanina“ ning on viinud riigi islamiseerimise teele, mis näeb ette demokraatlike vabaduste ja ideede kärpimist ning islamistliku diktaatorliku riigi ülesehitamist.

Võib arvata, et 2016. aasta suvel nurjunud riigipöördekatse9 oli kasulik eelkõige president Erdoğanile endale, sest see andis talle kätte trumbid, mis sisuliselt aitasid tal kehtestada ainuvalitsemise ehk siis tugevdada oluliselt presidendivõimu. See andis ka võimaluse süüdistada mittelojaalseid kodanikke ja oma poliitilisi oponente kõikides pahedes, korraldada nende vastu mis tahes repressioone, nähes igal pool gülenistlikku vandenõud.

Kas Erdoğan ise korraldades selle riigipöördekatse, pole teada10, aga kasu sellest lõikab just tema. 2016. aasta riigipöördekatse kahtlane korraldus (näiteks polnud putšistidel ei selget plaani ega visiooni, kuidas riiki valitseda, ja nad polnud isegi esitanud poliitilist programmi) räägib selle kasuks, et see oli Ankara poolt hästi korraldatud etendus, mis pidigi igal juhul nurjuma, sest nii oli ette nähtud. Kas see oli Erdoğani lavastus?11 Vastata sellele kindlalt ju ei saa. Kuid vähetõenäoline, et USAs Pennsylvania osariigis elav endine imaam ja õpetlane 76-aastane Muhammed Fethullah Gülen12 (sünd 1941) oleks olnud võimeline Ankaras ja Istanbulis kaugjuhtimisel korraldama midagi riigipöördelaadset, arvestades seda, et tegu on vana mehega, kelle mitu tõsist kroonilist haigust.13 Kui isegi korraks oletada, et ta seda suutnuks, siis mis oleksid olnud Güleni ja ta pooldajate motiivid ja eesmärgid? Güleni idee on mingis mõttes ehk isegi globaalsem kui Erdoğanil, kes püüdleb piirkondliku mõjuvõimu suunas. Güleni organisatsioon on edukalt kanda kinnitanud just läänemaailmas, kus hariduse ja kultuurikoostöö varjus levitatakse radikaalseid islamiusulisi tõekspidamisi. Eestis on selle tarbeks asutatud organisatsioon EESTÜRK14, mis püüab luua sidemeid siinsete ülikoolidega ning kohalike omavalitsustega. Selles kontekstis võib Erdoğani ja Güleni nimetada ühe mündi kaheks pooleks. Mõlema eesmärk on teha Türgi suureks. Ka strateegiline mudel on mõlemal sarnaselt väga pika ja kavala plaaniga, kus Erdoğan on osavalt ära kasutanud NATO-liikmesust oma mõjuvõimu suurendamiseks piirkonnas ning Gülen näiliselt pehmete kultuuriväärtuste katet Euroopas ja Ameerikas Türgi kohalikus võimuvõitluses. Tugevama islami areng on aga mõlemale oluline. Ilma islamistliku jooneta ei ole võimalik Lähis-Idas liidripositsioonile tõusta. Türgi enda kontekstis on nad aga lihtsalt üksteisel jalus ning siinkohal on Erdoğan oma praegust võimupositsiooni toorelt ära kasutades olnud edukam.

Niisiis, millist kasu lõikas Erdoğani režiim läbikukkunud putšist?

Loetlegem vaid mõned plussid.

Esiteks. Igal juhul andis see läbikukkunud riigipöördekatse Erdoğanile võimaluse õiendada arveid kõikidega, kes polnud ta režiimiga päri ega toetanud ta vaateid. Riigipöördekatse justkui õigustab repressioonilaineid ja nõiajahti, mis läks Türgis lahti juulis 2016 ja kestab siiani.

Teiseks. See andis võimaluse süüdistada Güleni ja güleniste mitmetes probleemides, mis on Türgit viimasel ajal tabanud paljuski Erdoğani ja tema valitsuse poliitika tõttu. Nii oli loodud sisemise ja välimise vaenlase kuvand. Kuna Gülen elab USAs, siis sai putšiga siduda nii USA poliitilist eliiti kui ka Läänt tervikuna, Ankara sai nüüd süüdistada Läänt sekkumises Türgi asjadesse ja lausa terrorismi levitamises.15

Kolmandaks. See lisas Erdoğani kaardipakki veelgi trumpe selleks, et tugevdada oma positsiooni ja viia läbi põhiseadusemuudatus, mis annab presidendile rohkem võimu. See nn referendum tegi temast sisuliselt Türgi ainuvalitseja.16 Türgis on viidud läbi ka koolireform, mis kaotas Darwini evolutsiooniteooria õpetamise kooliprogrammidest, samas toetakse ja lausa arendatakse islami õpetamist, viiakse sisse islaminorme, piiratakse sõnavabadust ja surutakse alla teisitimõtlemist.17

Neljandaks. Putš koondas paljud türklased Erdoğani ümber, sest teda kui seaduslikku valitsejat justkui üritati kukutada. Isegi need, kes teda ei armastanud, tulid kaitsma demokraatiat ja oma seaduslikult valitud riigijuhti. Kavala nipi teine osa seisneb selleski, et see viis türklaste tähelepanu julgeolekuprobleemidelt kõrvale (kasvav islamiäärmuslus, ISISe tegevus), tähelepanu sai kasvõi mõneks ajaks juhitud kõrvale ka konfliktilt kurdidega ja majandusraskustelt.

Euroopa-vastasus ja läänevastasus

Nüüd Euroopa Liidu riike ja eriti just Saksamaad ja Saksa tipp-poliitikuid fašismis18 süüdistav Erdoğan kutsub ise üles riigireeturitelt päid maha võtma.19 Tekib ajalooline paradoks ja déjà vu  Türgi oleks justkui tagasi tulnud julma sultani Selim I (15121520) või teiste samalaadsete verejanuliste Türgi sultanite aegadesse.

Erdoğani Euroopa- ja läänevastasus on aga tegelikkuses välispoliitiline poos selleks, et näidata Läänele kätte ta koht ja jätta mulje, et Türgi justkui ei vajaks Euroopat ja saab ise hästi hakkama. Siin on osaliselt süüdi ka Euroopa Liit, kes polnud rahul Türgis tehtavate reformidega ja venitas kaua Türgi kui potentsiaalse ELi liikme vastuvõtmisega.

Teiseks, süüdistades demokraatlikku Euroopat, sh Saksamaad, fašismis, saab Türgi autoritaarne valitseja ise vaikselt oma riigis kehtestada autoritaarset diktatuurilaadset valitsemissüsteemi.

Revanšism ja neoosmanism

Ei tohi unustada, et Türgi imperialism ei kadunud koos Osmani impeeriumiga, see oli elus Atatürki ajal ja on alles ka 21. sajandi alguses. Seda illustreerivad hästi Türgi välispoliitilised suundumused, mis väljenduvad neoosmanistlikus poliitikas.20

Näiteks İsmail Cem (1940–2007), Türgi välisminister aastatel 19972002, ei varjanudki, et tema eesmärk oli teha Türgist globaalse mõjuga riik. See oli Türgi ambitsioon ja on praegu ka Erdoğani ambitsioon. Juba siis, aastatuhande vahetusel, alustas Ankara aktiivset koostööd selleks, et läheneda Euroopa Liidule, ning 1999. aastal teatas Euroopa Liit, et Türgi on kandidaatriik. Võib öelda et 2000. aastate alguses oli Türgi „pehme jõu“ kuldajastu. Türgi välispoliitika lähtus paljuski ideest „meil on null probleemi naabritega“. Erdoğan aga otsib probleeme. 2000. aastate alguses kasvas Ankara mõju Lähis-Idas ja Ankaral olid head suhted naabritega, sh ka Teheraniga, samas üritas Türgi juba tookord peatada Iraani mõju suurenemist regioonis.

2009. aastal sai välisministriks ekspansionistliku poliitika esindaja Ahmet Davutoğlu, kes oli selles ametis kuni 2014. aastani. Ta ilmutas kohe väga ambitsioonikat välispoliitilist suunda, olles ise neoosmanismi üks eestvedajaid. Seda kinnitavad Davutoğlu sõnad tema esinemisest 2011. aasta detsembris Türgi parlamendis, kus ta ütles:

We are trying to implement this “strategic depth” in order to make Turkey a global actor […] this is the essence of the foreign policy which we are attempting to put into practice every day (Me püüame seda strateegilist sügavust ellu viia muutmaks Türgi globaalseks tegijaks […] selline on säärase välispoliitika olemus, mida me üritame praktiseerida iga päev – toim).21

Davutoğlu nagu ka Erdoğan on oma vaadetelt revanšist ja näeb Türgis Osmani impeeriumi järglast ning selle ideoloogia ning poliitika jätkajat. 2009. aasta ja sellele järgnenud aastad oli aeg, mil Türgi toetas erinevaid islamistide parteisid ja islamistlikke režiime Lähis-Idas, sh Muslimi Vennaskonda, mis hiljem 2012. aastal tuli võimule Egiptuses ja valitses seal 2013. aastani. Türgil olid tollal veel head suhted näiteks Assadi režiimiga Süürias, Mubarakiga Egiptuses jne. Hiljem aga muutusid suhted Süüriaga ja Egiptusega kehvaks. Nüüd toetab Türgi Süüria kodusõjas sunniite, kes võitlevad Assadi režiimi vastu.

Kaks alfaisast – Erdoğan ja Davutoğlu – pididki konflikti sattuma. Kui Erdoğan sai 2014. aastal Türgi presidendiks, sai Davutoğlu peaministriks. Ahmet Davutoğlu ja Erdoğan ei saanud hästi läbi ja nendevaheline vastuolu viis 2016. aasta mais Davutoğlu erruminekuni. „Vesiir“ Davutoğlu ei sobinud „sultan“ Erdoğanile. Nii läksidki vesiiri ja sultani teed lahku.

Võib öelda, et „neosultanaat“ on mentaalselt nüüd sündinud, sest see eksisteerib Erdoğani ja paljude ta pooldajate peades, kes näevad ette, et Türgist peaks saama suurriik ja seda peaks valitsema tugev isiksus, ainuvalitseja. „Neosultanaat“ näeb ette ka seda, et Türgi ei toetuks enam mingitele ilmalikele väärtustele ja ideedele, rääkimata liberalismist ja demokraatiast.

Samas regionaalse suurjõuna pole Türgi siiski rahvusvahelises mõttes raskekaallane, kes saaks olla võrreldav USA või Hiinaga. Isegi võisteldes Venemaaga ei pruugi Türgil võhma piisata. Ka Lähis-Idas on Türgi prestiiž võrreldes 2000. aastate algusega langenud. Erdoğan rikkus suhted Egiptuse, Iisraeli ja nii mõnegi teise riigiga Lähis-Idas, nüüd aga rikub suhteid Euroopaga. Türgi suuremateks rivaalideks hegemoonia pärast regioonis on Iraani Islamivabariik ja rikas Saudi Araabia, kuid ka Egiptust võib pidada regionaalseks suurjõuks, kes võib taas mängu tulla. Ei tohi unustada ka Moskva ja Pekingi kasvavaid ambitsioone Lähis-Idas ning USA jätkuvat huvi regiooni vastu. Niipea ei saa Türgist veel Osmani suurriiki, kuigi püüdlused selle poole on ilmsed.

Mida selline Erdoğani poliitika võib kaasa tuua?

Türgi ja Euroopa Liidu suhete pidev jahenemine võib kaasa tuua koguni kõikide suhete katkemise Euroopaga ja pöörde veelgi suuremal määral islamismi, võib-olla isegi äärmuslusse nagu islamifašism, millega kaasneb veelgi rohkem sõnavabaduse piiramist, inimõiguste rikkumisi ja laialdasi repressioone, millega Türgi uus „sultan“ on oma riigis juba alustanud.

Diktaatoriks pürgiv Erdoğan näeb ennast Osmanite „maade“ ühendajana, türkluse edendajana, kuid oma tohutu pimeda ambitsiooniga taastada Osmanite kunagine võimsus viib ta riigi majanduslikus mõttes kitsikusse, kriisi, ning selline poliitika võib lõppeda pikemas perspektiivis Türgi riigi lagunemisega, kus suurt rolli mängivad separatistlikult meelestatud Ida-Anatoolia kurdid. Türgi lähenemises Venemaale võib peituda ka julgeolekuoht regioonile ja Ida- ja Lõuna-Euroopale ning selles mõttes pole Türgi võimalik lahkumine NATOst päris välistatud.

Türgi oma suure armeega, mis on hästi varustatud moodsate tankide ja lennukitega, on sõjalise võimsuse poolest kaheksas riik maailmas.22 Lisaks on Türgi NATO jaoks oluline võtmeriik (võimsuselt üks tugevaimaid NATO riike) ja ainuke NATO liikmesriik Lähis-Idas ja Aasias.

Seega jääb loota, et see halb stsenaarium ei saa teoks. NATO on oluline ka Türgi enda stabiilsuse ja julgeoleku seisukohast ning artikkel 5 kaitseb Türgit ka võimalike väliste sõjaliste ohtude eest, sh nagu hübriidsõda, milles näiteks Venemaa on saavutanud omaette taseme ja millest ta on teinud oma välispoliitilise mõjutusrelva. Ankara ja Moskva lähenemine tundub siiski olevat ajutine nähtus. Ei tohi unustada, et Türgi on pidanud Venemaaga alates 1568. aastast kuni Esimese maailmasõjani 12 sõda ning viimati 2015. aastal väikse infosõja seoses Türgi õhuväelaste poolt alla tulistatud Vene lennuki juhtumiga.

Ei tohi unustada Türgi ambitsioone geopoliitilisel maastikul, mis on aga Erdoğani võimule tulekuga aina kasvanud. Need huvid ristuvad regioonis nii Venemaa kui ka Iraaniga ja see strateegiline kolmnurk võib pigem osutuda nn Crassuse-Caesari-Pompeiuse triumviraadiks, mis nagu me teame ajaloost, lõppes suure tüli ja kodusõjaga Rooma riigis.

______

1 Peace Tery of Sèvres, never adopted, superseded by the Treaty of Lausannne, wwi.lib.byu.edu/index.php/Peace_Treaty_of_S%C3%A8vres, (viimane külastus 7.8.2017).

Tuntud samuti kui kemalistlik revolutsioon; E.-N. Kross 2007, Maailma kurdid kõrvad – Sirp 12.01.2007, www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/maailma-kurdid-k-rvad/(viimane külastus 16.8.2017).

2 vt lähemalt Kross 2007.

3 Treaty of Lausanne – Encyclopaedia Britannica. www.britannica.com/event/Treaty-of-Lausanne-1923 (viimane külastus 16.8.2017); P. Kinross 2001, Atatürk. The Rebirth of A Nation, Phoenix, London, lk 354-374.

4 H. Udam 2011, Türgi. Teekond läbi Türgi tsivilisatsiooni ajaloo, Johannes Esto Ühing, Tartu, lk 174.

5 Kinross 2001: 377-383.

6 E. J. Zürcher 2005, Turkey. A Modern History, I. B. Taurus, London-New York, lk167.

7 Kinross 2001: 384–387.

8 Atatürgi reformidest vt lähemalt – Kinross 2001: 418-424; 440–445; 446–457.

9 Sõjaväeline putš Türgis kukkus läbi, toimuvad massilised arreteerimised – Objektiiv, 16.07.2016, objektiiv.ee/sojavaeline-puts-turgis-kukkus-labi-toimuvad-massilised-arreteerimised/ (viimane külastus 16.08.2017).

10 On mitmed teooriad, kes seda riigipöörekatset korraldasid: üks teooria on, et seda tegid gülenistid, on arvatud, et seda korraldas Erdoğan ise, kuid on ka teisi hüpoteese.

11 Kas Türgi riigipööre oli vaid Erdoğani lavastus? Teised riigid kahtlevad Türgi riigipöörde motiivides – Pealinn, 18. juuli 2016, www.pealinn.ee/koik-uudised/kas-turgi-riigipoore-oli-vaid-erdogani-lavastus-teised-riigid-n172752(viimane külastus 15.08.2017).

12 vt A. Christie-Miller 2013, The Gulen movement: a self-exiled imam challenges Turkey’s Erdogan – The Christian Science Monitor, 29.12.2013, www.csmonitor.com/World/Middle-East/2013/1229/The-Gulen-movement-a-self-exiled-imam-challenges-Turkey-s-Erdogan (viimane külastus 15.08.2017).

13 Т. Франкс 2016, Кто такой Фетхулла Гюлен, и в чем его конфликт с Реджепом Эрдоганом? – Русская служба BBC, 16.7.2016, www.bbc.com/russian/features-36813508 (viimane külastus 15.08.2017).

14 Vt lähemalt www.eesturk.ee.

15 Erdogan blames ‘foreign powers’ for coup and says West is supporting terrorism – Independent, 2.8.2016, www.independent.co.uk/news/world/europe/erdogan-turkey-coup-latest-news-blames-us-west-terrorism-gulen-a7168271.html (viimane külastus 7.8.2017).

16 K. Kressa 2017, Välisvaatlejad: Türgi referendum ei toimunud vabalt ega ausalt – Delfi.ee, 17.04.2017, www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/valisvaatlejad-turgi-referendum-ei-toimunud-vabalt-ega-ausalt

17 P. Espak, Türgi viskab teaduse koolist välja – Postimees, 26.06.2017, arvamus.postimees.ee/4158507/peeter-espak-turgi-viskab-teaduse-koolist-valja (viimane külastus 7.8.2017).

18 Erdogan accuses Germany of behaving ‘like Nazis’ after Turks banned from political rallies – The Telegraph. 5.03.2017, www.telegraph.co.uk/news/2017/03/05/erdogan-accuses-germany-behaving-like-nazis-turks-banned-political/ (viimane külastus 16.8.2017).

19 Erdoğan kutsus riigipöörde aastapäeval reeturitel päid maha võtma – Postimees, 15.07.2017, maailm.postimees.ee/4179545/erdogan-kutsus-riigipoorde-aastapaeval-reeturitel-paid-maha-votma (viimane külastus 16.8.2017).

20 Yeni Osmanlıcılık ehk neoosmanism on poliitiline ideoloogia Türgis, mille eesmärk on Türgi poliitilise mõju suurendamine kõikides nendes riikides, mis kunagi kuulusid Osmani suurriiki. See tähendab samuti türgi kultuuri arendamist ja taastamist Türgis Osmani impeeriumi traditsioonide kohaselt.

21 Soli Özel and Behlül Özkan, Illusions versus reality: Turkey’s approach to the Middle East and North Africa – www.fride.org, POLICY BRIEF, Nº 200, April 2015, lk 4 (http://fride.org/download/pb200_turkey_approach_to_mena.pdfhttp://maailm.postimees.ee/4179545/erdogan-kutsus-riigipoorde-aastapaeval-reeturitel-paid-maha-votma?_ga=2.167749817.626486103.1500156928-783386718.1500156925#comments) (viimane külastus 7.8.2017).

22 2017 Turkey Military Strength. – GlobalFirepower.com (http://www.globalfirepower.com/country-military-strength-detail.asp?country_id=turkey) (viimane külastus 7.8.2017).

 

Algselt avaldatud ajakirjas Diplomaatia

 

Post Author: Eesti Lähis-Ida ja Islamiuuringute Keskus

Eesti Lähis-Ida ja Islamiuuringute Keskus on loodud täitmaks Eestis akadeemilist kohta oma kvalitatiivse, teadust arendava ja populariseeriva tegevusega islami uuringutes, mis on Eesti ülikoolides seni olnud esindatud väga tagasihoidlikul tasemel.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *