Küsides keskmise eestlase käest, mis talle seostub Somaaliaga, siis ilmselt nimetab ta kahte asja – kodusõda ja piraate. Tegelikkus on muidugi keerulisem ning oluliste mereteede ääres oleva piirkonna saatusel on oma mõju ka meile.
Klannid ja kindral
Somaalia puhul sai eelmises osas juba põgusalt mainitud selle maa klanne, kuid nad väärivad siiski eraldi tähelepanu.
Riigis domineerib viis suuremat klanni: dir, darod, hawiye, isaaq ja rahanweyn. Nad jagunevad piirkondlikult: dir Djiboutis ja Somaalimaal, hawije Lõuna-Somaalias, riigi suurim, darodi klann poolkuukujuliselt Lõuna-Somaalias, Ogadenis ja Puntlandis, isaaqi klann peamiselt põhjapoolsel Somaalimaal ning rahanweyn põllumajanduslikus lõunas ja kalandusega tegeleval rannikul.
Klannide erinevad üksteisest ühiskondliku mõju poolest: hawije on traditsiooniliselt poliitiliselt üsna aktiivne, diri liikmed asustavad lisaks tänapäeva Somaalia piire ka Ogadeni ning just nemad juhtisid omal ajal võitlust Itaalia kolonisaatorite vastu, isaaq on aga alati mänginud Somaalia ala kaubanduses juhtivat rolli. Olgu ka öeldud, et lisaks nendele viiele suurklannile on Somaalias hulk väiksemaid klanne ning kõik need jagunevad alamklannideks ja alamklannid tihti veel omakorda väiksemateks klannikesteks.
Kindral Barre, kellest oli pikemalt juttu eelmises osas, oli darodi klanni liige ning hea Aafrika tava kohaselt kuulusid tema valitsemise ajal riigi võtmepositsioonid just selle klanni esindajatele. Samuti hea Aafrika tava kohaselt muutis see võimult tõrjutud klannid Barre suhtes aina üha vaenulikumaks. Paljuski tulenes see muidugi Barre valitsemisviisist, mis pahatihti seisnes teistele klannidele kuuluvate hüvede jaotamises oma klanni liikmetele.
Kui see kõik oli enne Ogadeni sõda veel mingil määral talutav ning sissetungi Etioopiasse olid toetanud kõik klannid, siis peale lüüasaamist hakkas kindrali populaarsus järsult langema. Vaid paar nädalat enne relvakonflikti lõppu, 9. aprillil 1978 aastal, korraldas rühm sõjaväelasi riigipöördekatse, mis küll maha suruti.
Samal ajal tekkis ka emigratsioonis rida poliitilisi liikumisi, mille eesmärgiks oli Barre kukutamine. Nii loodi Etioopias Somaalia Päästmise Demokraatlik Rinne, mille loojad olid Barre enda, darodi suurklanni majerteeni alamklanni liikmed. Londonis tekkis samal ajal Somaalia Rahvuslik Liikumine, mille taga olid isaaqi klanni esindajad. Hawiye klann aga asutas Roomas Somaalia Ühendkongressi.
Tõsisem kodusõda – piirkondlikud rahutused olid alanud juba Ogadeni sõja lõpul – vallandus 1986. aasta 23. mail 1986. aastal, kui Barre sattus autoõnnetusse ning riigis hakkasid levima kuuldused kindrali surmast. See ei vastanud siiski tõele, kuigi Barre oli mitu kuud Saudi Araabias ravil ning opositsioonijõud kasutasid režiimi peataolekut üleüldise relvavõitluse alustamiseks.
Barre vastas repressioonidega. Erilise löögi alla sattusid isaaqi ja hawije klannid. Neist esimese vastu korraldasid võimud sisuliselt genotsiidi: klanni esindajaid tapeti massiliselt ning riigi õhujõud korraldasid pidevalt rünnakuid nende kariloomade vastu eesmärgiga jätta inimesed ilma toidust ning hävitada neid näljaga. Sama eesmärki täitis ka sihipärane veehoidlate ning maaparanduskraavide ja -kanalite hävitamine. Lõunas aga sõdis Barre valitsus aktiivselt hawije klanni esindajatega.
Sõda ei läinud siiski keskvõimule soodsalt ja 1991. aasta 26. jaanuaril vallutasid Somaalia Ühendkongressi väed Muqdisho. Barre põgenes pealinnast kulla ja välisvaluutaga täidetud tankis algul oma klanni keskusesse Buurdhuubosse riigi lõunaosas, kust ta üritas veel kaks korda Muqdishot tagasi võtta tagasi, kuid oli 1991. aasta mais sunnitud loobuma ning ta läks Keenia kaudu Nigeeriasse pagulusse.
Barre lahkumine tähendas ka Somaalia riigi lõppu. Kuigi hawije klanni juhitud Ühendkongress kontrollis pealinna ning üritas moodustada uut valitsust, ei andnud see tulemusi. Kaua aega võimude vastu võidelnud provintsid ei soovinud enam kellelegi alluda.
Esimeseks riigi lagunemise tulemuseks oli 1991.-1992. aasta suur näljahäda, mille tulemusel suri nälga ligikaudu 300 000 inimest. Humanitaarabi jaotamisega tekkis probleeme, millega seoses viidi riiki ÜRO väed.
Somaalimaa
Üldise anarhia levides kuulutas Põhja-Somaalia Somaalimaa piirkond end 1991. aasta 18. mail iseseisvaks. Iseseisvat Somaalimaad pole maailmas ei de facto ega de jure keegi tunnustanud. Ettevaatlikke samme selles suunas on vaid teinud naaberriik Etioopia, sõlmides Somaalimaaga erinevaid koostöölepinguid. Etioopia huvi on selge: riik on ilma ligipääsuta rannikule ning Somaalimaa on lubanud Etioopial kasutada Berbera sadamat.
Tunnustamata seisundile ja vaesusele vaatamata on Somaalimaa rahulik ja isegi üsna demokraatlik kant. Põhjus on piirkonna klannilises homogeensuses – Somaalimaad asustavad pea eranditult isaaqi klanni liikmed.
2012. aastal oli Somaalimaa nominaalne SKT umbes 1,5 miljardit USA dollarit, 2022. aastal pea 3,8 miljardit. Võrdluseks: Eesti hinnanguline nominaalne SKT on 2024. aastal u 42 miljardit USA dollarit ning Eestis elab ligemale neli ja pool kord vähem inimesi. Niisiis: Somaalimaa on väga vaene. Suur osa maa niigi kasinast eelarvest läheb relvajõududele, mis on peamiselt paigutatud piirile teise rohkem või vähem iseseisva ja tunnustamata piirkonna, Puntlandiga. Nimelt on Somaalimaal ja Puntlandil teineteisele territoriaalseid pretensioone Sanaagi ja Sooli piirkonnas. Need on ühtlasi alad, kus asuvad märkimiväärsed naftavarud.
Puntland
Puntland tekkis 1998. aastal, mil kodusõjast tüdinuna tuli kokku piirkondlik klannivanemate kogu, mis otsustas pärast kolmekuust arutelu luua oma autonoomse piirkonna. Kuni viimase ajani ei taotletud iseseisvust vaid osariigi staatust föderaalriigi tingimustes. Tänavu 31. märtsil tegi aga Puntlandi valitsus ootamatu avalduse, milles teatas, et hakkab valitsema oma territooriumi iseseisvalt, asub arendama rahvusvahelisi suhteid ega pea end seotuks Somaalia valitsuse valikutest.
Juriidiliselt ei tähenda see eraldumist. Kuid faktiliselt märgib siiski uue riigi loomist. Milles on põhjus?
Hiljuti viis Somaalia parlament läbi hääletuse muudatuste tegemise kohta põhiseaduses. Muudatusettepanekud esitas riigi rahvusvaheliselt tunnustatud president Xasan Sheekh Maxamuud ning parlament hääletas nende poolt. Vastavalt uuele Põhiseadusele laienevad oluliselt presidendi volitused, kehtestatakse üleriigilise rahvahääletuse võimalus ning tugevneb keskvõim. Ilmselgelt pole seda Puntlandile vaja. Ning ka paljude teiste piirkondade eliit on selliste asjade vastu. Somaalia president oli sellest muidugi teadlik, ühtlasi oli ka selge, et keskvõimu tugevdamise katse toob endaga kaasa riigi lagunemise riski, ometi võeti selline samm ette.
Puntlandi puhul on tegemist ka selle liidri Siciid Cabdullaahi Deni ambitsioonidega. Ta valiti esimest korda ametisse 2019. aastal ning tänavu jaanuaris pikendas ta oma mandaati veel viie aasta võrra. Eelnevalt kandideeris Deni ka Somaalia presidendi valimistel, kuid ebaõnnestunult. Ähvardused Somaaliast lahku lüüa võivad anda talle anda uusi võimalusi.
Muidugi on mängus ka rahvusvahelised jõud. Nii orienteerub Somaalia keskvõim eelkõige Türgile, kellele see paistab sobivat: Ankara osutab Muqdishole sõjalist abi, türgi instruktorid õpetavad välja Somaalia armeed ning Türgi sõjalaevad on asunud patrullima Somaalia rannikut.
Puntlandil seevastu on sõbralikud suhted Araabia Ühendemiraatidega. Puntland asub AÜE jaoks strateegilisel kaubateel ning Ühendemiraatidest pärit instruktorid õpetavad välja Puntlandi sõjaväge. Koha peal viibib isegi väike, paarisajast mehest koosnev AÜE väeüksus.
Puntland ja piraadid
Just Puntlandi piirkond on vast kõige tihedamalt seotud Somaalia piraatlusega, mille tippaeg jääb aastatesse 2008-2011. Puntland asub ideaalses kohas selleks, et rünnata läbi Suessi kanali liikuvaid laevu. Somaalimaa positsioon võimaldab muidugi sama, kuid siin tuleb mängu majandus – nimelt ei olnud Somaalimaa majandus ka viisteist aastat tagasi täiesti meeleheitlikus olukorras, töötuse tase oli madalam, leidus võimalusi elatist teenida ja olla ühiskonnas lugupeetud ka mereröövliks hakkamata. Lisaks toimis Somaalimaal võrdlemisi tõhus rannavalve, mis Puntlandis sootuks puudus. Kuid loomulikult puudutas Somaalia piraatlus kogu riigi rannikut Djiboutist Keeniani.
Piraatluse tekke ühe eelpõhjusena tuuakse välja salapüügi massilist levikut Somaalia rannavetes. Riigi faktilise lagunemisega kadusid nii igasugune rannavalve kui kontroll kalapüügi üle, toitlustusolud samas halvenesid ning salapüük hakkas lokkama.
Kuigi see versioon on populaarne, pole see siiski kogu tõde. Esiteks toimus Somaalia rannikul piraatide kallaletunge laevadele juba enne 2008. aastat. See oli toona küll juhuslikumat laadi, tihti seotud Somaalia klannide omavahelise mõõduvõtmisega, mis kandus merele, kus käsitulirelvade või ka kuulipildujatega varustatud somaali salapüüdjate paadid üritasid riisuda üksteist, aga vahel, kui võimalus selleks oli magus, rünnati ja rööviti ka mõnda mööduvat kaubalaeva.
Alates 2008. aastast muutusid kallaletungid laevadele massiliseks ja läbimõeldud äriks. Somaallased ise põhjendasid oma tegevust sellega, et nende rannikust mööduvad laevad peavad tasuma tollimaksu.
Kusjuures samal ajal, mil saabus Somaalia merepiraatluse kuldaeg, toimus midagi sarnast ka maismaal, kus asuti riisuma ÜRO humanitaarabikolonne. Siinjuures on oluline märkida, et nii laevade kaaperdamisel kui humanitaarabi röövimisel üritasid piraadid võimaluse korral hakkama saada inimohvriteta.
Islamikohtute Liit ja piraadid
Mäletatavasti osutus võitlus piraatidega üsna keerukaks. Esiteks ei suutnud ega tahtnud Somaalia võimud nendega midagi ette võtta. Ka piraaditõrjeks moodustatud rahvusvahelise koalitsiooni sõjalaevade tegevus andis vaid piiratud tulemusi. Nimelt oli niivõrd ulatuslikul rannikujoonel pisikesi kalapaate pea võimatu avastada ning kaubateel seilavate laevade arv oli niivõrd suur, et kõigile eraldi kaitset pakkuda oli võimatu.
Ainsana suutis piraatide vastu võidelda Islamikohtute Liit, mis kontrollis aastatel 2000-2006 Somaalia kesk- ja lõunaosa ning selle rannikut. Nimelt leidsid islamikohtud, et piraatlus on šariaadi kohaselt keelatud ning otsustasid, et midagi on vaja peale hakata. Seejuures ei lähtunud nad mingist rahvusvahelisest õigusest ega humaansusest. Et islamikohtutel puudus merevägi, võtsid nad lihtsalt ette enda kontrolli all oleva ranniku külad, kust asuti piraate otsima. Kahtluse korral võidi terve küla hävitada.
Tegu oli brutaalse, kuid toimiva meetodiga. Lühikese aja jooksul kadusid piraadid Islamikohtute Liidu kontrolli all olevalt rannikult. Paraku jäi see triumf lühikeseks, sest pärast Etioopia armee käest lüüa saamist Islamikohtute Liit lagunes ja piraatlus puhkes taas õitsele.
Erinevate arvutuste kohaselt tekitas piraatide tegevus maailmamajandusele kahju keskmiselt 12 miljardit USA dollarit aastas. Suurbritannia Bruneli ülikooli majandusteadlane Anja Shortland on välja arvutanud, et iga kaaperdatud laev tõi piraatidele tulu 1650 karilooma hinna väärtuses. Ühtlasi andis see tööd sadadele inimestele, kes näiteks tegelesid nii piraatide kui pantvangide toitlustamise ja teenindamisega. Teenitud tulu liikus rannikult sisemaale, kus see klannisüsteemi tavade kohaselt edasi jaotati. Nii näiteks moodustas lunarahana saadud tulu Somaalias 2011. aastal 135 kuni 170 miljonit dollarit.
Nahyani lahendus
Võimalik, et probleem olekski õhku jäänud, kui seda poleks hakanud lahendama Abu Dhabi emiraati valitsev Nahyani dünastia. Nemad võtsid aluseks Islamikohtute Liiga praktika – hävitada piraatlus otse kaldal. Selleks seadsid nad sisse suhted Puntlandi piirkonnaga. Osa sealsete klannidega saavutasid Nahyanid kokkulepe, teistega tuli kasutusele võtta muud meetodid.
Millised need meetmed olid, võib aimata sellest, et tööle värvati Erik Prince, endine CIA agent ning üks Blackwateri nime kandva eraturvafirma loojatest. 2010. aastal eraldati talle 50 miljonit dollarit, mille abil Prince lõi ettevõtte nimega Puntland Maritime Police Force ehk Puntlandi Merepolitseijõud, mis on midagi eraturvafirma ja riikliku rannavalveteenistuse vahepealset.
PMPFi tuumiku moodustasid endised Lõuna-Aafrika Vabariigi sõjaväelased, USA spetsialistid ning endised Kolumbia eriüksuslased, kel oli suur kogemus võitluses partisanidega. Lisaks palgati ligi kaks tuhat kohalikku, kes läbisid instruktorite käe all väljaõppe.
Üksusel on olemas helikopterid, kaatrid ning kolm kuulipildujate ja raketidega relvastatud väikelennukit. Vähem kui aastaga saavutas uus merepolitsei silmapaistvaid tulemusi. Selleks käidi erilise sentimentaalsuseta läbi kõik Puntlandi rannakülad, kus piraatlusega veel tegeleti ning erinevaid meetodeid kasutades veendi asjaosalisi ametit vahetama. 2012. aastal kaaperdasid piraadid vaid ühe Iraani salapüüdjate laeva ja seegi õnnestus peamiselt põhjusel, et keegi ei soovinud salapüüdjaid päästma minna.
Et piraatlusevastane tegevus polnud siiski ainult Abi Dhabi emiraadi asi, ilmestab ka tõsiasi, et ÜRO rahalisel toetusel loodi 2014. aastal Puntlandi pealinna Garowesse piraatide jaoks mõeldud 500 kohaline moodne vangla. Nüüdseks ongi Somaalia piraatlus viidud miinimumini. Huvitaval kombel teevad piraatidega koostööd veel ainult islamistliku Alshabaabi võitlejad. Kuigi sedagi enam mitte klassikalisel moel, vaid islamistid on palganud ellu jäänud piraadid enda merevedusid turvama ning röövimisega piraadid enam otseselt ei tegele.
Ülejäänud Somaalia saatus
Lõuna-Somaalias, kus pärast president Barre põgenemist haaras võimu Somaalia Ühendkongress, valiti 1991. aastal presidendiks Cali Mahdi Maxamed. Sellega polnud omakorda rahul kindral Maxamed Faarax Xasan Garaad, paremini tuntud kui kindral Aidid, kes kuulutas end 1995. aastal ise presidendiks.
Tekkinud võitluse käigus sattusid löögi alla ka ÜRO rahuvalvajad. Nii leidis Aidid, et rahuvalvajad esindavad tema vaenlaste huve ning korraldas nende vastu terve rea rünnakuid. 3.-4. oktoobril 1993 üritasid USA eriväelased mässulist kindralit vahistada, kuid kaotasid ebaõnnestunud operatsiooni käigus 19 võitlejat. Seepeale otsustas president Bill Clinton USA väed Somaaliast välja viia. 1995. aasta märtsiks lahkusid riigist üldse kõik USA rahuvalvajad.
Sellest hetkest on Somaalias vahetunud nii valitsused kui võimuvõitluse osapooled lihtsalt fantastilise kiirusega. Kõige selle kirjeldamine läheks väga pikaks ja segaseks. Seepärast piirdun vaid põhiliste jõujoonte kirjeldamisega.
Alates Somaalia keskvalitsuse kollapsist 1991. aastal on Somaalia kesk- ja lõunaosas toimunud ühelt poolt eri klannide rahastatud paramilitaarsete üksuste vaheline võitlus, milles ei ole selgeid võitjaid ega kaotajaid. Käib ressursside ja “toiduahelate” jagamine. Teiselt poolt püüavad nendele omavahel võitlevatele klannivägedele ühiselt vastanduda erinevad islamistlikud liikumised, keda toetavad teise- ja kolmandajärgulised klannid ning ka väikeärimehed. Miks? Sest islamistid rõhuvad klanniülesusele, kindlatele (šariaadi)reeglitele ja stabiilsusele.
Nõnda võib islamistide toetajatest igati aru saada. Nii oli näiteks Somaalia pealinn Muqdisho jagatud kümneteks sektoriteks, mida kontrollisid eri klannide relvastatud võitlejad. Linna autoga läbimiseks tuli läbida kümneid kontrollpunkte, kus paljudes nõuti tollimaksu. Selline olukord muudab ka kõige tavalisema kauplemise kohalikul turul täiesti talumatuks. Nii pole ime, et loosung klannidevahelise vaenu lõpetamisest ja mingigi seaduslikkuse kehtestamisest leidis toetajaid.
Selle pinnalt tekkiski 2000. aastal Islamikohtute Liit, mis üritas haarata võimu kogu riigis. Kuigi nende jutt ühtsusest ja stabiilsusest leidis kõlapinda, ei sobinud paljudele nende äärmuslikkus, nagu ka otsus keelata Somaalias üldlevinud leebe narkootikumi, katapõõsa lehtede, tarvitamine.
2006. aastal moodustasid klanniliidrid ja ilmalikud ärimehed oma ühenduse: Rahu Taastamise ja Terrorismiga Võitlemise Allianssi, mis paraku on ajalukku läinud Sõjapealike Liiduna. Olgu ka öeldud, et Alliansi loomist toetas CIA.
2006. aastaks oli Islamikohtute Liidul õnnestunud võtta oma kontrolli alla pea kogu Kesk- ja Lõuna-Somaalia. Vaid tühist osa riigist kontrolliv Somaalia Föderaalne Üleminekuvalitsus eesotsas Cabdulaahi Yuusuf Axmediga oli sunnitud pöörduma sõjalise abi saamiseks Etioopia poole.
Etioopia oli jälginud arenguid idanaabri juures juba pikemat aega murega. Kuna Etioopia elanikkonnast moodustavad märkimisväärse osa moslemid, tegi islamistliku režiimi teke Somaalias riigi juhtkonna närviliseks. Seega otsustati sekkuda. Etioopia armee lõi koostöös Puntlandi vägedega islamistid kiiresti puruks, kuid korra tagamiseks pidi Addis Abeba jätma oma väed Somaaliasse veel kuni 2009. aastani.
Alshabaab
Kuigi Islamikohtute Liit purustati ja hävitati, ei ole islamistlikud liikumised Somaaliast kadunud. Islamikohtute Liidu asemel tekkis kohe peale Etioopia vägede lahkumist liikumine nimega Ḩarakat ash-Shabāb al-Mujāhidīn ehk Alshabaab ehk Noorte Mudžahiidide Liit. Õnneks pole see ühendus suutnud eelkäija populaarsust saavutada, kuid püsib Somaalias siiski tänapäevani tegusana.
Alshabaabi tegevuse ohjeldamiseks on korduvalt tulnud sekkuda nii Keenia kui Etioopia sõjaväel ning ka USA sõjavägi on korraldanud droonirünnakuid rühmituse juhtide vastu.
Samas oskab Alshabaab olla oma kodumaal populaarne. Nii näiteks seadis ta koroonaviiruse ajal oma territooriumil sisse meditsiinilise abi. Kuuldavasti on ka Alshabaabile alluvad kohtud õiglased. Muidu kontrollib kõiki Somaalia kohtuid diri klann, kus õiguse saavad need. kes suudavad rohkem maksta. Levivad ka kuulujutud Alshabaabi tihedatest seostest Somaalia panganduse, eriti Salaam Bankiga, mille kaudu oskavad islamistid raha pesta ja teenida. Hoolitsedes sotsiaalhoolekande eest ning olles aktiivsed äritegevuses, oskabki Alshabaab muuta end vajalikuks ja atraktiivseks. Eriti pooldavat liikumist need, kellel on villand igasuguste välikomandöride omavolist.
Ühtlasi tähendab see, et tuleb kurvastusega tõdeda: kõik kestab edasi, mingit selget lahendust ega valguskiirt üksmeele leidmiseks Somaalias ei paista.
ISLAM.EE toimetus
