Küsides keskmise eestlase käest, mis talle seostub Somaaliaga, siis ilmselt nimetab ta kahte asja – kodusõda ja piraate. Tegelikkus on muidugi keerulisem ning oluliste mereteede ääres oleva piirkonna saatusel on oma mõju ka meile.
Piiriala
Somaalia ajalugu võiks kõige paremini iseloomustada sõnaga – “piiriala”. See tähistab piirkonda, mis asub kahe või mitme kultuuri ja religiooni sõlmpunktis. Selliseid piirkondi on maailmas olnud mitu. Nii näiteks oli kunagi Põhja-Hispaania piiriks Cordoba kalifaadi ja kristlike riikide vahel. Ka Balkan on olnud pikka aega piirimaa Osmani impeeriumi ning kristliku maailma vahel. Selliseks piirkonnaks võib pidada ka Ukrainat, millega piirnes Osmanite vasall – Krimmi khaaniriik. Piiriala iseloomustab peaaegu pidev sõda. See võib olla suur sõda, kus eri riikide valitsejad üksteist ründavad, või väike sõda, kus eri usku või kultuuri elanikud omakäeliselt röövimise eesmärgil teise riiki suunduvad. Isegi, kui selliseks käitumiseks puudub poliitiline tahe, on alati olemas ideoloogiline põhjendus – võitlus uskmatute, võõrastega. Varjaku see siis ükskõik milliseid käegakatsutavamaid ajendeid.
Tänapäeval Somaalia nime kandev ala on ajalooliselt kristluse ja islami kokkupuutepunkt. Läänes asuv kristlik Abessiinia (Etioopia) on olnud alati olnud ümbritsetud islamiriikidest, millega ta on olnud pidevas konfliktis. Tihti on vaenutegevus toimunud Somaalia pinnal. Somaaliat on läbi aegade asustanud üsna iseseisvad ning üksteisega vaenujalal olnud klannid ja hõimuliidud. Perioodiliselt on küll mõni valitseja suutnud kogu riigi lühikeseks ajaks oma võimu alla saada, kuid varem või hiljem on Somaalia lagunenud vaenutsevateks hõimudeks. ‘
Selge, et siin mängis paljuski rolli ka religioon. Osa hõime võtsid vastu kristluse: kasvõi selleks, et saada Etioopialt oma vaenlaste vastu tuge. Teised jällegi muutusid moslemiteks: osalt samuti välispoliitika mõjul, osalt aga moslemi-jutlustajate aktiivse töö tulemusel. Osa hõime jäi aga pikalt animistideks. Usulised erisused kindlasti ei parandanud Somaalia elanike niigi üsna halba omavahelist läbisaamist.
Endeemiline vägivald
Peamiseks probleemiks osutusid siiski piirkonna üldine vaesus ning sagedased näljahädad. Lõuna-Somaalias, kus kliima seda võimaldab, on alati tegeletud põllumajandusega. Põhja-Somaalia on aga enamasti karjakasvatusega tegelevate rändhõimude päralt. Põud osutub selles piirkonnaks nii loomadele kui inimestele surmavaks. Põhja-Somaalia hõimud on kogu oma eksistentsi vältel omavahel võistelnud karjamaade ning karjateede pärast. Laialt on levinud karjavargused, mis tihti toovad endaga kaasa hõimudevahelisi sõdu. Selle tulemusena on röövkäigud sealsesse kultuuri sügavalt juurdunud ning paljud ei soovi sellest kombest loobuda ka tänapäeval. Pealegi on suhteliselt vaeses piirkonnas sõdimine või röövimine ainus võimalus tagada endale parem elu või kõrgem ühiskondlik staatus.
Sellest tuleneb ka Somaalias endeemiline vägivalla-kultuur. Paljudes hõimudes ei peetud noormeest enne meheks, kui ta oli naabritelt karilooma varastanud. Mida rohkem suutis noormees karja varastada, seda kõrgem oli tema staatus. Loomulikult ei saanud varguse ohvriks langenud naabrid sellist tegu karistamata jätta. Karjavargustest said alguse sõjad ja konfliktid. Kalašnikovi automaat on Somaalia karjuse tavaline tööriist – nagu sajandite eest oda või vibu. Ka kalurid võtavad merele minnes relvad kaasa, sest peale kalasaagi võib alati tekkida võimalus haarata enda kätte vaenuliku klanni paat ja kalasaak. Või tuleb ennast ise sellise teguviisi eest kaitsta. Säärasele käitumisele järgnevad lepitusläbirääkimised koos kindlate tseremooniatega ning hukkunute eest hüvitise maksmisega. Meile võib see kõik tunduda kummaline, kuid somaallase jaoks on see osa igapäevast. Enamgi veel: ta mõtlebki sellistes kategooriates.
Riigi teke
1960. aasta esimesel juulil kuulutas Somaalia välja iseseisvuse. Ning seda kahest kolonisaatorist korraga – Suurbritanniast ja Itaaliast. Või noh, peaaegu: Itaalia valitsemise all olnud osa kuulutas end iseseisvaks juba 26. juunil. Sellest ajast alates on Somaalia üle elanud revolutsiooni, kodusõja, diktatuuri, hulga näljahädasid, sotsialismi ehitamise, banditismi, separatismi ja seisab nüüd üldse lagunemise äärel.
Somaalia iseseisvumist tervitas eriti Nõukogude Liit, kes oli kolonialismivastase võitluse tõstnud oma lipukirjaks. Nõnda üritas Nõukogude Liit uut riiki oma leeri meelitada, lubades Somaaliale igakülgset abi.
Somaalia puutus juba sündides kokku klassikaliste Aafrika probleemidega: vaesus, olematu või väga nõrgalt arenenud tööstus ning pingelised suhted naabritega. Paljuski aitas probleemidele kaasa Somaalia enda plaan luua Suur-Somaalia. Nimelt jäid vastloodud riigist välja suured etniliste somaallastega asustatud alad.
1948. aastal andsid britid Etioopiale üle sõja ajal Itaalia kätte läinud Ogadeni piirkonna, kus elasid peamiselt somaallased. 1960ndal aastal läks Keenia koosseisu Põhja piiriala, mis oli ajalooliselt olnud Somaalia Jubalandi osa. Prantsusmaa kätte jäi aga Afarite ja Issade Territoorium – tulevane Djibouti, mille elanikkonna enamuse moodustavad somaali rahva issa klanni liikmed.
1962. aastal viisid Briti võimud Põhja piirialal läbi rahvahääletuse, kus enamik elanikkonnast hääletas Somaaliaga liitumise poolt. Ometi iseseisvus Keenia 1963. aastal senise Briti Keenia piirides ning keeldus piirimuudatustest. Põhja piirialal puhkes relvastatud vastupanuliikumine, mida aktiivselt toetas Somaalia, kuid 1967. aastaks surusid Keenia relvajõud ülestõusu maha.
Ka Etioopiale üle antud Ogadeni pärast tekkinud lühiajalises konfliktis jäi Somaalia kaotajaks. 1966. aastal toimusid rahutused Afarite ja Issade Territooriumil, mille tulemusena Prantsusmaa korraldas seal teise referendumi vähem kui kümne aasta jooksul: 1958. aastal peetud rahvahääletust piirkonna tuleviku üle olid Prantsusmaa võimud nii silmnähtavalt mõjutanud, et selle tulemusi (75% toetas Prantsusmaa koosseisu jäämist) ei uskunud suurt keegi. 1967. aasta referendumil hääletasid issad iseseisvuse ja hiljem Somaaliaga ühinemise poolt, afarid soovisid aga jääda Prantsusmaa koosseisu. Tulemusega 60% Prantsusmaa kasuks võitsid referendumi afarid, kuigi nad moodustasid vaid 40% piirkonna elanikkonnast. Somaalia süüdistas Prantsusmaad hääletustulemuste võltsimises ning toetas aktiivselt Somaali Ranniku Vabastusrinnet, mis pidas Prantsusmaa koloniaalvõimu vastast partisanisõda.
Kuna Somaalia asus kohe peale iseseisvumist teostama üsna agressiivset välispoliitikat, siis kaotas ta kiirelt paljude lääneriikide toetuse ning orientatsioon Nõukogude Liidule oli paljuski sunnitud.
Kahe leeri vahel
Diplomaatilised suhted Nõukogude Liidu ja Somaalia vahel loodi juba 1961. aastal. Pea kohe hakkas Somaalia saama ka Nõukogude Liidult abi ja laenusid, mille abil püüti arendada põllumajandust (teravili, puuvill ja loomakasvatus), niisutada põlde, edendada energiasektorit ning rajada toimivaid meresadamaid. Alates 1965. aastast asus Nõukogude Liit ehitama Somaalia kauba- ja sõjalaevastikku.
Ühtlasi hakkas Nõukogude Liit välja õpetama Somaalia sõjaväelasi (väljaõppe sai vähemalt 3000 Somaalia armee ohvitseri) ning moderniseerima armeed. Riigis viibis tuhandeid nõukogude sõjalis-tehnilisi nõunikke. Tänu Nõukogude Liidule sai Somaalia 25000-mehelise armee, mil oli Aafrika mõistes üsna hästi relvastatud.
Sellele vaatamata püüdsid nii Somaalia esimene riigipea Aden Abdullah Osman Daar kui 1967. aastal võimule saanud Abdirashid Shermarke hoida enam-vähem neutraalset kurssi – Daari ajal käivitati hulk riiklikult planeeritud ja rahastatud suurprojekte, kuid toetati ka eraettevõtlust ning Shermarke rõhutas oma välisvisiitidel Somaalia blokivälist positsiooni.
1969. aasta 15. oktoobril tappis tolleaegse Somaalia presidendi Abdirashid Shermarke tema enda ihukaitsja. Mõrva asjaolud ongi jäänud selgusetuks, kuid suure tõenäosusega oli tegu presidendi sugulasest ihukaitsja isikliku kättemaksuga. Kuus päeva hiljem, 21. oktoobril haaras võimu armeejuht kindralmajor Maxamed Siyaad Barre.
Poolik tee sotsialismi suunas
Riigipööre ise oli veretu kuid kiirelt kommunismileeriga flirtima hakanud Barre hakkas seda nimetama Oktoobrirevolutsiooniks. Ametliku valitsusorgani nimeks sai Revolutsiooniline Ülemnõukogu ja Barre oli selle esimees. Barre teatas, et asutakse ehitama “teaduslikku sotsialismi”, mis põhineb koraanil ja marksismil-leninismil ning riik nimetati ümber Somaalia Demokraatlikuks Vabariigiks.
See kõik kutsus riigis esile vastakaid emotsioone. Proletaarlasi Somaalias ei olnud, kuna riigi tööstus oli vaid rudimentaarne. Ka talupoegi esines vaid Lõuna-Sudaanis. Intelligents samuti peaaegu puudus ja ainsad, keda sai tinglikult intelligentideks nimetada, olid Nõukogude Liidus kõrgemas sõjakoolis käinud ohvitserid.
Niisiis polnud Somaalias klasse, kes oleks teooria kohaselt pidanud revolutsiooni toetama. Enamiku elanikkonnast moodustasid rändkarjakasvatajad, kes ei näinud eriti mõtet mitte mingisugusel ei riigil või valitsusel – olgu ta siis revolutsiooniline või mitte. Iseseisvuse ajal oli küll tekkinud väikeärimehi, kes tõid maale tarbekaupu ning tegelesid rändkarjapidajatelt loomade ülesostmise ja müügiga. Oma klientidest olid nad riigi suhtes kõvasti lojaalsemalt, kuid sotsialism neile ilmselt ei meeldinud. Küll aga oli välja kujunenud erinevaid ametnike kildkondi, kes elatusid riigieelarve riisumisest, kuid nendega tegi uus president kiire lõpu: peaaegu kõik endised valitsuse liikmed eesotsas peaminister Maxamed Xaaji Ibraahim Cigaaliga saadeti korruptsioonisüüdistusega vangi (kust Cigaal ise küll peagi vabastati ja nimetati suursaadikuks Indiasse, kuni Barre ta 1985 lühikeseks ajaks uuesti vahistada lasi). Sama saatus tabas ka enamikku riigiametnikest.
Seega asusid riiki juhtima eranditult intelligendid – kahekümnest sõjaväelasest ja viiest politseinikust koosnev nõukogu. Paremaid intelligente polnud riigis lihtsalt kuskilt võtta. Nagu öeldud, kohtusid Barre “teaduslikus sotsialismis” islam ja marksism, lisaks oli kindral Mao Zedongi ja Benito Mussolini suur austaja ning üritas ka neilt midagi oma arust kasulikku üle võtta.
Ennast hakkas Barre kutsuma “Võidukaks juhiks” ning peagi ehtisid Somaalia väheseid linnu plakatid, mis kujutasid kõrvuti Marxi, Leninit ja Barred. Barre sõber ja üks Oktoobrirevolutsiooni autoritest, Moskva Frunze-nimelise Sõjaväeakadeemia kasvandik Salaad Gabeyre Kediye hakkas kandma nimetust “Revolutsiooni isa”.
Barre alustas oma valitsemist nagu sotsialistlik diktaator kunagi. Ta natsionaliseeris kõik välismaalastele kuulunud või välismaalaste osalusega ärid. Selle tulemusena lõpetasid kõik lääneriigid Somaalia toetamise, kuid seda suurema rõõmuga pakkus oma tuge Aafrikas sotsialismi levitamisest huvitatud Nõukogude Liit. Ehkki Barre armastas rääkida vajadusest likvideerida Aafrikas kõik välismaised sõjaväebaasid, lubas ta ise riiki Nõukogude sõjasadama Berbera linnas.
Loomulikult ei meeldinud see sugugi mitte kõigile ning Barre avastas perioodiliselt kas kas reaalseid või väljamõeldud vandenõusid ning karistas selles osalenuid.
Samas olid Barre režiimil ka käegakatsutavaid edusamme. Nii loodi Somaalias ladina tähestikul põhinev kirjakeel (varem oli riigis kasutatud peamiselt araabia tähestikku) ning asuti levitama kirjaoskust. Kehtestati üldine koolikohustus. Asuti võitlema veepuudusega, Jubba jõele ehitati tamm ning üritati arendada niisutuskanalite süsteemi. Kismayo linna loodi Nõukogude Liidu abiga riigi (ja mingi aeg ka Aafrika) suurim lihakombinaat. Sadamatesse ehitati naftahoidlaid. Nõukogude geoloogide abiga avastati riigis nafta, uraani ja veel terve rea kasulike maavarade leiukohad.
Somaalia Revolutsiooniline Sotsialistlik Partei
1976. aasta juuni lõpus kuulutas Barre välja Somaalia Revolutsioonilise Sotsialistliku Partei loomise. 1. juulil toimunud valimistel sai Barre nii partei peasekretäriks kui ka riigi presidendiks. Parteil oli ka oma luureosakond, mis tegutses sõltumatult samal ajal loodud Rahvuslikust Julgeolekukomiteest.
Komiteel oli õigus pidada tähtajatult kinni igaüks, kes oli valitsuse suhtes avalikult kriitiline. Selleks polnud vaja isegi vahistamisorderit ja kriitikute suhtes kehtis ainult üks kohtuotsus – surmanuhtlus. Rahvusliku Julgeolekukomitee vanemnõunik sai KGB polkovnik Fjodor Kudaškin. Julgeolekukomiteele kuuluv peavangla, mida rahva seas kutsuti “Godka” (“Auk”) sai peagi üle kogu maailma kurikuulsaks.
Barred on põhjendatult süüdistatud diktatuuris ja verises vägivallas. Teisest küljest peame meeles pidama, millise spetsiifilise kontingendiga pidi ta üritama oma riiki ehitada. Eriti Põhja-Somaalia rändkarjakasvatajate vaated elule, ühiskonnale ja riigivõimule olid ja on omapärased ning peale toore jõu nad midagi ei tunnista. Selles mõttes polnud Barre režiimil ka valikuvabadust ning inimestega tuli suhelda keeles, mida nad mõistsid.
Paraku kipub olukorras, kus ümberringi on palju naelu, tihti tunduma, et haamer ongi ainuke vajalik tööriist. Nii ka Somaalias, kus väliselt ehitati justkui sotsialismi, kuid samas püsis ihalus Suur-Somaalia järele. Barrele hakkaski tunduma, et somaallasi ühendada saab üksnes relvajõul.
Murdepunkt
1974. aastal kukutati Etioopias keisririik ja võimule tuli vasakpoolse meelsusega hunta Derg (“nõukogu” amhara keeles), ametliku nimega Ajutine Sõjaväe Haldusnõukogu. 1977. aastal sai Dergi juhiks kolonelleitnant Mengistu Haile Mariam, kes lõpetas koheselt kontaktid USA-ga ning kuulutas riigi sotsialistlikuks. Ühtlasi alustas ta võitlust “kontrrevolutsiooniga”, mille ohvriks langes umbkaudu 500 000 inimest. Nagu Aafrikale omane, juhtis ka Haile Mariami tegevust mitte ainult poliitiline ideoloogia vaid tribalism. Nii represseeriti eriti palju just Ogadeni provintsi somaallastest ja moslemitest asukaid. Enamik etiooplasi on aga teadupoolest kristlased.
Barre üritas olukorda kasutada ja liita Ogaden Somaaliaga. Juulis 1977. aastal tungis Somaalia armee sõda kuulutamata Ogadeni provintsi ning võttis selle suve lõpuks täiesti oma kontrolli alla.
Kohe peale konflikti algust kiirustasid Moskvasse toetust paluma mõlemad konfliktipoole esindajad. Kreml oli alles hiljuti tähistanud suurt võitu, kuna Etioopia näol oli sotsialismileeriga ühinenud uus liige. Nüüd aga selgus, et uued sotsriigid on omavahel tülli pööranud ning Nõukogude Liit peab hakkama poolt valima.
Valik tehti üsna vastumeelselt, väljavalituks osutus Etioopia. Ilmselt mängis siin rolli mitu eri tegurit. Nii oli Haile Mariam võrreldes Barrega adekvaatsem (vähemasti tol hetkel) ning Etioopia ettearvatavam kui Somaalia. Ka oli tegu majanduslikult paremini arenenud riigiga, mille elanikkond oli Somaaliaga võrreldes haritum.
Etioopiasse saadeti sõjaliseks nõunikuks ja koordinaatoriks Nõukogude Liidu maavägede ülemjuhataja asetäitja Vassili Petrov, kes oli ühtlasi Frunze-nimelise Sõjaväeakadeemia lektor. Nõnda tundis ta isiklikult paljusid Etioopa sõjaväelasi, oma endiseid õpilasi.
13. novembril 1977. aastal teatas Barre, et lõpetab igasuguse koostöö Nõukogude Liiduga ning saatis riigist välja kõik Nõukogude ja Kuuba nõunikud. Nõukogude Liidule kuulunud varad konfiskeeriti ning ühtlasi andis Barre teada, et ei kavatse laene tagasi maksta. Vastutasuks lähetas Nõukogude Liit Etioopiasse konsultandiks endise Somaalia armee peanõuniku Grigori Borissovi.
Ühtlasi saadeti Nõukogude Liidust paari kuu jooksul Etioopiasse rohkem sõjatehnikat kui Somaalia oli saanud kogu koostöö ajal. Lisaks sellele saabus Etioopiasse 18 000 Kuuba sõdurit ning ligi 1500 Nõukogude sõjalist nõunikku.
Samal ajal läksid USA sõjalised nõunikud ja instruktorid, kelle Haile Mariam oli Etioopiast välja saatnud, Somaaliasse nõustama Somaalia armeed võitluses Etioopia vastu. Ühtlasi hakkasid Somaalia sadamatesse ilmuma USA sõjalaevad.
USA nõunikud aga ei aidanud. 1978. aasta alguses alustas Etioopa armee liitlaste abiga üldpealetungi Ogadeni provintsile ning puhastas selle Somaalia vägedest üsna kiiresti. Lahingutegevuse käigus hukkus kuni 40 000 etiooplast (neist 25 000 tsiviilisikut), umbes 20 000 somaallast, 160 kuubalast ning 33 nõukogude spetsialisti.
…loole ilmub varsti ka järg
ISLAM.EE toimetus
