Oleme vast kõik kuulnud, et islam pole päris ühtne, vaid selle sees on eraldi sunniidid ja šiiidid. Aga kes on kes, miks ja mida see tähendab? Alljärgnevalt püüame seda pisut selgitada.
Prohvet Muhamed
Kõik algas VII sajandi Araabia poolsaarel Mekas, kus lapsena vanemateta jäänud ning vahepeal ka karjuseametit pidanud Muhamed. Nagu mitte miski siin ilmas, nii ei tekkinud ka uus usund täiesti tühja koha peale, vaid sai mõjutusi piirkonnas levinud kristlusest ja judaismist.
Algusest peale rõhutab islam – alistumine araabia keeles – eriliselt inimese võrdsust Jumala, Allahi, ees. Samuti on islamile oluline korrastatus ning rahu. Viimane võib eriti tänapäeval ehk tunduda kummaline, kuid religiooni loomise ajal oli rahu vaat et määrav moment.
Esiteks oli oma heaolus kaubateedest sõltunud muistne Araabia täielikult vaesunud pikaajaliste Bütsantsi-Pärsia sõdade tõttu, mil kaubandus piirkonnas soikus ning suures osas Araabias ei võimaldanud karm kliima pakkuda alternatiivi ei põllumajanduse ega karjakasvatuse näol. See omakorda võimaldas araabia hõimude omavahelisi rööv- ja rüüsteretki, mis kujunesid permanentseks sõjaks, kus kõik võitlesid kõigiga.
Tuleb arvestada, et Bütsants oli kristlik, Pärsia zoroastristlik ja kumbki pool mahitas endale sõbralikke araabia hõime teiste vastu, levitades ühtlasi oma usundit. Lisaks oli osa araabia hõime astunud judaismi, paljud kummardasid aga vanu polüteistlikke jumalaid.
Selle taustal tundub loogiline Muhamedi järeldus – oleks kõik maailma rahvad ühte usku, poleks ka sõda. Idee leidis rahva hulgas vastukaja ning toonases ajaloolises kontekstis võrdus tõesti islam kui mitte rahuga, siis vähemalt võitlusega rahu eest.
Rahusõnumi kõrval oli teine uue usundi tähtis idee inimeste võrdsus Jumala ees. Muhamedi eluaja Araabiat iseloomustas tribalism, klannipõhisus. Suuremad hõimud jagunesid väiksemateks klannideks, mille sees kehtis hierarhia, kus inimese saatus ja heaolu sõltus õigetest sugulussidemetest.
Muhamed ise quraishi hõimu hašimi klanni liige. Tema onu oli kodulinnas autoriteet, kellele Muhamed võis ka vanemateta lapsena loota. Olukord muutus pärast onu surma ning pani Muhamedi mõistma kehtivas killustatud klanniühiskonnas valitsevat ebavõrdsust ja ebakindlust.
Püüdes selle vastu midagi ette võtta, asus Muhamed Mekas propageerima vaeste ja väetite kaitsmist ning “rahu kuud”, mille eesmärk oli lõpetada klannidevahelised sõjad ja kallaletungid vähestele kaubakaravanidele. Mõistmist see kohaliku eliidi seas ei leidnud. Ilmselt tulenes tõrjuv hoiak just Muhamedi sotsiaalsest sõnumist, mis viitas juhtivate klannide võimu kuritarvitustele. Nii see kui Muhamedi polüteismi vastustavad jutlused viisid viimaks selleni, et Muhamed pidi koos oma toetajatega põgenema enam kui 300 kilomeetri kaugusel põhjas asuvasse Mediina linna, kus tal õnnestus oma toetajate abiga luua esimene islami kogukond ehk umma.
Peagi sai Muhamedist ka Mediina valitseja. Kasutades rikka kaubalinna sõjaväge vallutas ta linna kas detsembris 629 või jaanuaris 630 ning valitses seda esimese kaliifina kuni oma surmani 8. juunil 632.
“Positiivne süsteem”
Eelnevalt kirjeldatu on muidugi globaalse tähtsusega, nagu täna teame. Kuid siiski on erinevad ajaloolased ja teoreetikud katsunud islami teket ja levikut ühel või teisel viisil tõlgendada. Ühe omapärase vaate on välja pakkunud vene-nõukogude ajaloolane Lev Gumiljov.
Olemata küll tema pooldaja, väärib ta idee tähelepanu. Nimelt peab Gumiljov islamit ja kristlust „positiivseteks süsteemideks“ ehk siis sellisteks religioonideks, mis aitavad ühiskonda üles ehitada, peegeldades sellesse oma konstruktiivseid ideid.
Selle üsna teoreetilise idee selgituseks olgu toodud näide, mida on esitanud ka Gumiljovist üldse mitte lähtuvad ajaloolased. Nimelt on üsnagi eri koolkondadesse kuuluvad õpetlased leidnud, et alles islami vallutus ning islami haldus- ja õigussüsteemi kehtestamine aitasid hiljem konsolideerida Indias arusaama institutsioonidel põhinevast ja terviklikust riiklusest, samas kui varem poliitilist kaalu omanud hinduism seda pidurdas.
Jäägu sellised väited muidugi iga autori südametunnistusele. Siinkohal on see pigem oluline meenutamaks mõtet, et Muhamed asus propageerima “rahu riiki” – rahumeelselt, võrdsetel alustel ja stabiilselt toimivat ühiskonda, milles puuduvad usulised lõhed, sest kõik on ühte usku. Sellist “rahu riiki” valitseb kaliif, kes on nii vaimse kui ilmaliku elu juht kõigi islami vastu võtnud maade jaoks, samas kui teiseusulised maad on “sõja riik”, kus islam tuleb alles kehtestada ükskõik, milliste meetmetega.
Järgnevalt vaatame, kui hästi see õnnestub ja mida tõi see endaga kaasa ühtse ja universaalsena mõeldud islamile endale.
‘Alī ibn Abī Ţālib
Šiiitluse tekkest rääkides ei saa mööda liikumise kesksest kujust ehk „Muhamedi väimehest“ ja neljandast kaliifist ‘Alī ibn Abī Ţālibist. ‘Alī oli üks esimesi Muhamediga liitunud inimestest, ta oli prohveti usaldusmees. Ilmselt oli tal palju häid omadusi. Nii oli ta vapper sõjamees ning orienteerus samas peenelt ka religiooni küsimustes. Peale Muhamedi surma 632 aastal pidasid paljud just teda Muhamedi mantlipärijaks. Kõik läks aga teisiti ning kaliifiks valiti hoopis Abū Bakr (632-634), tema järel Omar (634-644) ning siis Uthman (644-656). Neist kaks esimest valitsesid üsna lühikest aega ning loomulikku surma suri neist vaid esimene – Abū Bakr.
Suurem skandaal tekkis kolmanda kaliifi valimistel. Juba kahe esimese kaliifi valikul tekkis prominentsete teoloogide komisjoni (shūrā) seas kahtlusi nagu võiks ‘Alī siiski olla tugevam kandidaat. Kuid need ei pääsenud esialgu kuigivõrd esile. Kuid Uthmani valimine tõi enesega juba tõsise tüli. Oli ju ‘Alī kandidaatur igati loogiline ning ta oli paljude silmis elle positsiooni täielikult ära teeninud. Samas leidus ka kaalukaid vastuhääli, keda häiris ‘Alī tõrjuv seisukoht kahe esimese kaliifi suhtes, mistõttu shūrā otsustas viimaks siiski Uthmani kasuks.
Ka Uthman kuulus quraishi hõimu, olles selle umaijaadide klanni liige. Tema hõimukaaslased olid omal ajal valitsenud Mekat ja sundinud Muhamedi linnast põgenema. Kuid Uthman ise oli sellele vaatamata üks Muhamedi esimesi õpilane, kes liitus prohvetiga Mediinas Abū Bakri vahendusel. Uthman oli rikas ja edukas kaupmees, kes Muhamedi ja tema õpilasi rahastas.
Paraku ei näidanud Uthman end kolmanda kaliifina just parimast küljest. Muidugi oli olukord juba muutunud: kalifaat elas läbi oma tõelist tõusu- ja laienemisaega ning ka Uthman panustas sellesse jõuliselt vallutades lõplikult Sassaniidide Pärsia, enamiku Põhja-Aafrikast, Küprose ja teisigi alasid.
Lisaks kodifitseeriti Uthmani valitsemise ajal, 650. aasta paiku, Koraan. Võib tunduda üllatav, kuid paljude jaoks oli see veel üks põhjus Uthmanit mitte sallida, kuna leidus neid, kelle meelest lasi ta prohveti sõnu väänata.
Põhiprobleem, millega Uthman pidi aga silmitsi seisma, oli asjaolu, et klannipõhise ühiskonnaga araablased olid lühikese aja jooksul alistanud suured maa-alad, kus elasid neist kõrgema kultuuritasemega inimesed. Kultuuride kokkupõrke ära hoidmiseks või vähemalt silumiseks ning riigi kooshoidmiseks oli vaja valitsuskorraldus ümber korraldada ja keerukamaks muuta. Loodi uusi ameteid ja ametikohti, mida oli vaja täita ning Uthman asus neid kohti täitma oma sõprade ja sugulastega külvates neid ühtlasi üle auhindade ja kingitustega.
Uthmani kõigile nähtav omavoli tõi endaga kaasa ülestõusu, viimaks piirati Uthman tema residentsis Mediinas sisse ja tapeti 656. aasta juunis. Nüüd viimaks valiti ‘Alī uueks kaliifiks, kuid teda ei soovinud tunnistada Mu‘āwīyah – Süüria kuberner ja tapetud Uthmani sugulane.
Aasta pärast Uthmani surma kohtusid ‘Alī ja Mu‘āwīyah väed Süürias Siffini küla juures lahinguväljal. Mitu päeva kestnud lahingus olid küll ‘Alī väed edukamad, kuid ühtäkki hakkasid Süüria mässulised viitama Koraanile ja nõudma moslemitevahelise verevalamise lõpetamist.
‘Alī ilmselt sooviski käituda pühakirja kohaselt ning läks selle kummalise olukorraga kaasa, lõpetades sõjategevuse ja nõustudes komisjoni moodustamisega pooltevahelise tüli lahendamiseks. Paraku ei olnud paljud ‘Alī järgijad sellega nõus viidates esiteks sellele, et ‘Alī legitimeerib Mu‘āwīyah temaga kõnelusi pidades, teiseks olnud kriitikute meelest Allah lahingus võitja poolel ning kolmandaks süüdistati ‘Alīd arguses ja oma meeste asjatus ohverdamises.
Teravamad kriitikud lahkusidki ‘Alī armeest ning neid hakatigi kutsuma haridžiidideks – lahkujateks – ning mõned peavad neid vanimaks šiiitlikuks rühmituseks, kuid on ka öeldud, et tegu on täiesti eraldiseisva nähtusega. Just haridžiidid olid ka need, kes mõni aasta hiljem, jaanuaris 661, ‘Alī tapsid – kaks meest ründasid kaliifi Iraagis Al-Kūfah’ suures mošees jumalateenistuse ajal ning lõid talle mürgitatud mõõgaga peahaava.
‘Alī suri saadud haavadesse paar päeva hiljem ning Mu‘āwīyah sai võimule pannes sellega aluse Umaijaadid dünastiale, mis püsis võimul pea sajandi. Šiiidid aga peavad just ‘Alīd esimeseks šiiitide kaliifiks ning ennast tema järgijateks. Nimetus shī‘atu ‘Alī, tähendabki “‘Alī järgijaid” või “‘Alī parteid”. Aga kes nad on ja miks islam lõhenes?
Kes on šiiit?
Lihtsustatult öeldes on šiiidid need moslemid, kes pole rahul sunniitide ehk ametlikult võimul olevate moslemitega. Seda on lihtsam mõista, kui meenutame, et räägime ajast ja ühiskonnast, kus moraal ja õigus esinesid ühtsena ning eraldi neid ei vaadeldud. ‘Alī oli märter ning tema nimel võis ebaõigluse vastu võidelda kes iganes. Ebaõiglus seisnes aga eri inimeste jaoks eri asjades.
Nii võis põhjuseks ollagi religioon selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Näiteks tekkisid tänapäeva Aserbaidžaani alal šiiitlikud rühmitused, sest zoroatristid hakkasid end lihtsalt šiiitideks nimetama. Sama toimus Süürias alaviitide ja druusidega. Nad soovisid oma vana religiooni säilitada ning võtsid näiliselt omaks šiiitliku doktriini.
Kui sunniidid ütlevad “kel jõud, sel õigus”, siis šiiidid ütlevad “kel vaimsus, sel õigus”. Praktikas tähendas see algul seda, et šiiidid valisid end valitsema kohaliku vaimse liidri, kes kaugel asuvat kaliifi eriti ei kuulanud ning lubas oma inimestel elada kohalike kommete ja seaduste järgi. Ühest küljest ei andnud see põhjust džihaadiks, kuna de jure oli tegu moslemikogukonnaga. Teisest küljest andis see laiad võimalused korraldada omavalitsust ning ajada keskvõimust sõltumatut poliitikat. Nii oli šiiitlik bektashi islam türgi janitšaride religioon. Moodustati ju janitšaride korpus kristlaste lastest, kellest paljud ei soovinud kristlusest täielikult loobuda ning nende valutumaks üleminekuks islamisse mugandati uus usund neile vastuvõetavamaks.
Kuid šiiitluse juurde võisid olla ka rahvusluses. Nii ei leppinud pärslased kunagi sellega, et neid valitseb araablasest kaliif. Pärslased on iidne rahvas ning nende kultuur oli vallutuste ajal araablaste omast mitme pea jagu üle. Nõnda ei soovinud nad ka pärast sõjalist lüüasaamist tunnistada araablase vaimset autoriteeti. Seepärast ongi šiiitlik islam levinud peaasjalikult pärslastega asustatud alal ja selle naabruses.
Tüli juured
Paljuski oli šiiitluse tekke taga islami rajajate naiivne idealism, mis purunes kildudeks kokkupõrkes reaalpoliitikaga. Esimesed kaliifid elasid tagasihoidlikes majades ega kasutanud ihukaitsjaid. Kellelegi ei tulnud pähegi, et keegi võiks Allahi asemiku elu kallale kippuda. Kuid nagu teame, mõrvati neljast esimesest kaliifist kolm.
Lihtsad ja ausad valitsemismeetodid võisid töötada rändkarjakasvatajate hõimus, kuid ei toiminud impeeriumis. Kaliif ‘Alī soov kasutada poliitilises võitluses usulisi ideaale lõppes samuti kurvalt. Viia ellu ideed, et Jumala ja seaduse ees on kõik võrdsed, põrkus reaalsusega nagu kõik teisedki ideaalid maailma ajaloos. Araabia maailma klannipõhisus sai lõpuks võidu.
Probleemseks kujunes ka šariaat. Islami usu-, moraalinormide ja õiguskogu oli loomise perioodil kahtlemata eesrindlik. Kuid ta kippus järk-järgult ajale jalgu jääma ning ka islami õigusteadlaste enda hulgas ei ole alati olnud täieliku konsensust šariaadi osas. Kuid šariaat on tänapäeval populaarne sageli väga mahajäänud maades, kus ta aitab diktatuuri või anarhia all kannatavaid inimesi end kuidagi türannia või õigusetuse eest kaitsta ning tuletada Koraani abil valitsejatele meelde, et Allahi ees on kõik võrdsed ning moslemid on vennad ja õed.
Šiiitlus tänapäeval
Šiiidid moodustavad moslemite koguarvust umbes 10% ning vähemuses on nad alati olnud. Vaatamata sellele on neil korduvalt tulnud sunniitidega sõdu pidada. Sellise jõuvahekorra juures on raske olla sõjaliselt edukas, nii on šiiitidel tulnud võtta kasutusele teisi meetodeid nagu näiteks terror. Just šiiidid olid kurikuulsad assassiinid, kelle arsenali kuulusid salamõrvad ja terror. See võimaldas suhteliselt väiksel kuid hästi organiseeritud inimrühmal hoida hirmu all suuri ja rikkaid riike ning saavutada oma tahtmist. Seega on ajaloos terroriga tegelenud peamiselt šiiidid, ehkki tänapäeval lisandub aktiivselt ka sunniitidest terroriste nagu näiteks salafistid, ISIS ja Taliban. Kuid muidugi ei tähenda eelnev, nagu oleks terrorismi ja šiiitluse vahel võrdusmärk.
Lõpetuseks
Kõrvalt vaadates on vahe sunniitide ja šiiitide vahel minimaalne. On teatud erinevused rituaalides, kuid needki tunduvad eemalt jälgija pilgule kosmeetilised. Ka enamik moslemitest ei pea selle vahe toonitamist väga tähtsaks. Pew Research Center viis eelmisel aastal Indoneesias (riigi 280 miljonist valdavalt islamiusku inimesest vaid 1 miljon on šiiidid) läbi religioonialase rahvaküsitluse. 56% riigis elavatest moslemitest nimetas oma usundiks lihtsalt “moslem” samas kui sunniitidena identifitseeris end vaid 26% küsitletutest. Mis aga puudutab šiiite, siis suures osas Lähis-Ida riikides ei peeta neid üldse moslemiteks (Egiptuses on sellisel seisukohal 56% küsitletutest , Marokos 50% ja Jordaanias 43%).
ISLAM.EE toimetus
