Vast igaüks on kuulnud Osmanite impeeriumi eliitsõduritest janitšaridest. Väeliik tekkis kolmanda sultani Murad I ajal (võimul a-tel 1362–1389) üsna lihtsal põhjusel: endise rändrahvana pidasid türklased jalaväes teenimist madalama sordi tegevuseks. Nagu, muide, ka mereväge. Mereväe probleem lahendati sellega, et sinna värvati kreeklasi, egiptlasi ja alžeerlasi, kes ülesandega kenasti toime tulid. Jalaväe küsimust tuli aga asuda lahendama teistmoodi. Selleks leiutati „veremaks“ (devşirme), mille türklased kehtestasid allutatud kristlikule elanikkonnale. Kristlased pidid selle kohaselt igal aastal andma sultanile kindla koguse poisikesi, kes viidi Istanbuli, kus nad võtsid vastu islami ning õpetati välja professionaalseteks sõjaväelasteks. Nimetama hakati neid uuteks sõduriteks (yeŋiçeri).
Eriti lääne allikad armastavad nimetada janitšare sultani orjadeks. Tegelikkus oli pisut keerukam. Vastavalt islami kaanonile ei ole lubatud orjana pidada moslemit, kuid janitšarid seda kahtlemata olid. Lisaks sellele said janitšarid palka ning neil oli teatud isiklik vabadus. Nii ei kaotanud nad sidemeid oma kodumaa ja perega, kuna neid lubati lapsena koolivaheajale ja täiskasvanuna puhkusele. Samas eksisteerisid siiski teatud piirangud, mis eristasid neid päris vabadest inimestest. Nii pidid janitšarid elama kindla sõjalise korra tingimustes ning näiteks kehtis neile keeld kanda habet, kuigi vuntsid olid lubatud. Hiljem habe siiski lubati, ehkki see pidi olema oluliselt lühem tavalise moslemi habemest.
Nii polegi vaja imestada, et teenistus janitšarina oli Balkani rahvaste juures populaarne. Paljud vanemad olid nõus isegi värbajatele peale maksma, et nende poeg võetaks janitšaride korpusesse. Samas kehtisid värvatavate osas kindlad kriteeriumid. Janitšaride korpuse looja, sultan Muradi meelest tuli valida poisse kõige parematest, eliiti kuuluvatest peredest. Seejuures oli keelatud võtta pere ainsat poega ning valida tuli keskmist kasvu poisse, sest pikki peeti rumalateks, lühikesi aga tülinorijateks. Võtta ei tohtinud karjuste lapsi, kuna nad olevat olnud “halvasti arenenud”. Keelatud olid ka külavanemate pojad, kuna need olevat “alatud ja kavalad”. Kindlasti ei tohtinud valida sellist, kes liiga palju räägib, kuna leiti, et neist kasvavad kadedad ja jäärapäised inimesed. Kena välimusega poisse ei valitud samuti, kuna türklaste meelest olid sellised liialt mässumeelsed. Kõige lõpuks oli keelatud koguda poisse Belgradist, Kesk-Ungarist ja Horvaatiast, kuna “madjarist ja horvaadist ei saa iialgi õiget moslemit. Nad vaid ootavad hetke, et islamist loobuda ja põgeneda.”
Osmanite impeeriumi pealinna kogutud poisid elasid kasarmutes ja õppisid selleks eraldi ette nähtud koolis, mis oligi mõeldud võõramaistele “algajatele poistele“ (acemi oğlan). Kes ei näidanud üles piisavalt andeid või pürgimust, muutusid teenriteks või aednikeks, andekamatele oli aga avatud palju võimalusi. Neist võisid saada isegi kubernerid, saadikud või ministrid ehk vesiirid.
Abikokad, supikeetjad, hurdatalli peremehed
Huvitav oli janitšaride korpuse terminoloogia. Korpuse kasarmut nimetati “söögitoaks” (oda), korpust ennast “koldeks” (ocak), janitšaride üsna silmatorkava mütsi (börk) esiosas oli aga ava, milles kanti lusikat. Janitšaride korpuse auastmete nimetused viitasid kas jahipidamisele või kokandusele. Nii kutsuti vanemohvitseri „veevarustuse juhiks” (sakabaşı), nooremohvitseri “vanemaks abikokaks” (baş karakullukçu), “supikeetja” (çorbacı) vastas koloneli auastmele. Väiksearvulist janitšaride ratsaväekorpust nimetati jällegi “hurdaajajateks”, keda juhtis “hurdatalli peremees”. Ühe sümbolina kasutas janitšaride korpus aga suurt välikatelt, mida kaks janitšari kandsid enda vahel ridva otsa riputatult.
Peret ei tohtinud janitšar luua enne teenistuse lõppu. Samuti oli tal keelatud töötada ükskõik mis teisel ametil ilma sultani loata. Erru läks janitšar 40-aastaselt. Muidugi tekib küsimus, kui palju inimesi sõjamehe elustiili juures nii kaua elas. Samas tegu oli eliitväega, keda kunagi mõttetult surma ei saadetud, nii et eriti rahulikumatel perioodidel elas päris palju janitšare pensionieani. Peale erru minekut sai janitšarile osaks hulk soodustusi, nii näiteks oli ta täielikult vabastatud maksudest. Astudes mõne äriühingu liikmeks, laienes maksuvabastus ka teistele osanikele. Nõnda ei pidanud janitšaril olemagi mingeid erilisi käsitööoskusi või ärivaistu, et kenasti teenida. Hiljem tuli sultanil isegi kehtestada seadus, mis keelas janitšaril osaleda rohkem kui viies äriühingus.
Esialgu olid janitšarid vibude ja mõõkadega relvastatud üksused. Peagi relvavalik laienes ning ühena esimestest mindi Osmanite impeeriumi väes üle tulirelvadele. Suurt rõhku pandi janitšaride individuaalsele väljaõppele, tegevust grupis kuigi palju ei käsitletud. Nii et liikunud janitšarid marsisammul, ei olnud lahinguväljal kuigi manööverdamisvõimelised ning kuni 17. sajandi alguseni ei kasutanud nad tulistamisel ka kogupaukude meetodit. Siis olukord siiski muutus ning janitšaride taktika mõjus isegi Lääne-Euroopa mõistes revolutsiooniliselt: nad olid ühed esimesed, kes õppisid andma kogupauke roteeruvate viirgudena.
Üldise kuulsuse ja lugupidamise saavutasid janitšarid peale Kosovo lahingut 1389. aastal, kus just janitšare peeti peamiseks võidu põhjuseks. Sellest hetkest sai korpus ülimalt populaarseks. Loomulikult tõi see kaasa janitšaride arvu kiire kasvu. Kui loomise hetkel oli janitšare 1000 meest, siis aastaks 1600 oli korpus kasvanud 60 000 meheni. Laialisaatmise hetkel 1826. aastal kuulus korpusesse umbmäärane kogus inimesi: oletatavaks hulgaks arvatakse ligikaudu 480 000 meest, kellest valdav enamus polnud kunagi armees teeninud, vaid omandas koha raha eest, saades vastu janitšaridele kingitud soodustused.
Korpuse populaarsuse ja arvukuse kasv tõi kaasa languse kvaliteedis. Eliit on olemuselt parimatest parimad. Parimatest parimaid aga ei saa iialgi olla palju. Lisaks avaldas tugevat mõju korpuse arengule janitšaridele pidevalt osaks saav soodustuste ja privileegide vihm. Tänu sellele muutusid janitšarid aegapikku poliitiliseks võimuks, kes oma äranägemise järgi kukutas või seadis troonile sultaneid, samas kui sõdimine nihkus tagaplaanile.
Korpuse lõpu tõi endaga viimaks kaasa esiteks Osmanite riigi totaalne sõjaline mahajäämus Euroopast ja reformide vajalikkus ning teiseks impeeriumisisesed pinged rahvusriikide tekke perioodil. Kuna janitšaride tuumiku moodustasid endiselt peamiselt Balkani regiooni esindajad siis nägid türklased selles (osaliselt õigustatult) kristlaste viiendat kolonni oma riigis. Seda ka religioosses mõttes. Miks selline olukord tekkis, vaatame alljärgnevalt bektaši (Bektâşîlik) ordu näitel.
Sufid armee teenistuses
Bektaši ordu looja oli 13. sajandi Iraani päritolu Anatoolia müstik ja teoloog Haci Bektaş Veli (u 1209-1271), kelle õpetus levis peagi Anatooliast Euroopasse – Albaaniasse ja Põhja-Kreekasse, jäädes peaaegu tundmatuks Osmanite riigi Aasia valdustes. Peagi hakati bektaši ordut seostama janitšaridega, kuna just selle ordu liikmed olid janitšaride korpuse vaimseteks isadeks.
Kuigi Haci Bektaş oli vaieldamatult islami jutlustaja, on oluline pidada silmas seda, et erinevalt kristlusest pole islam kunagi olnud eriti tsentraliseeritud õpetus, kus mingi keskus dikteerib, kuidas pühakirja mõista. Islam võimaldab üsna laia tõlgendamisvabadust ning kui ühe või teise jutlustaja tõlgendust toetab ka kohalik valitseja, võib tõlgendus olla üsnagi uljas. Just midagi sellist peitub ka bektaši ordu loomise taga.
Ordu tekkeaeg on mattunud legendidesse, liiati tegutseti eriti alguses üsna salaja, mistõttu pärinevad esimesed konkreetsemad teated bektaši ordu tegevusest üsna hilisest perioodist. Kuid on selge, et ordu oli edukas ja bektašismist sai janitšaride ametlik usutunnistus. Ilmselt on selle taga tõik, et valitsejad pigistasid bektašismi sisu ja praktikate suhtes silma kinni, kuna ordu ise ju kinnitas, et ollakse sultanile lojaalsed moslemid, kes lihtsalt on leidnud toimiva meetodi, kuidas impeeriumi Euroopa-osa kristlasi moslemiteks pöörata. Kui ka bektaši ordu versioon islamist võis näida teistele moslemitele kummaline, oli ordu tegevus nähtavalt edukas ning see kõneles enda eest.
Bektaši ordu kuulub laiemalt dervišite liikumise hulka. Sõna derviš tähendab pärsia keeles “kerjust” või “vaest”. Selle sünonüümiks on muutunud araabia päritolu sõna sufi, mis tuleneb tegusõnast al-taṣawwuf – “villast kandma”. Sufide ehk dervišite eesmärk oli ja on mõista maailma, ennast ja Jumalat.
Osmanite impeeriumi Aasia osas mõisteti sufide ehk dervišite nime all islami kerjustest jutlustajaid või müstikuid-askeete. Dervišite tunnuseks oli pikk särk, kerjakott ja kõrvarõngas vasakus kõrvas. Ühinesid nad vennaskondadesse, millel oli oma põhikiri ja hierarhia. Tavaliselt kuulus neile ka ühinguhoone, kus võisid elada nii organisatsiooni liikmed kui külalised. Isiklikku omandit dervišil tavaliselt ei olnud, kuna lähtuti põhimõttest, et kõik kuulub nii ehk naa Jumalale. Elatusid kerjusmungad kas annetustest või trikkide demonstreerimisest. Näiteks Aasias olid säärased trikimeistrid tuntud fakiiride nime all ning Indias võistlesid nad selles valdkonnas kohalike joogidega.
Dervišid pole maailmast kuskile kadunud, nende ordusid leidub nii Pakistanis, Indias, Indoneesias, Iraanis, Aafrika maades, aga ka Läänes – üks dervišite ordu asub isegi USA-s Michigani osariigis. Euroopas on dervišitest bektaši ordu ühingud säilinud Albaanias ja Kosovos. Kuid bektašid on lihtsalt üks ordu paljude teiste dervišite ordude seas. Türgis keelas Kemal Atatürk liikumise 1925. aastal ning tänapäeval on bektašite liikumine seal ebaselges seisus. Ametlikult seda jätkuvalt ei tunnistata, kuid ometi ei kiusa ordu esindajaid keegi enam taga.
Praktika ja õpetuse mõttes on bektaši ordu kõige laiemas mõttes osa šiiitlusest. Samas ollakse sellest niivõrd irdunud, et tavamoslemi silmis on tegu täieliku ketserlusega – või ei peeta bektašismi üldse islamiks. Ordusse vastuvõtmise tseremoonia näiteks meenutab mõneti kristlikku armulauda – bektaši ordus toimub võrreldav tseremoonia veini, leiva ja juustuga. Samuti tunneb bektaši ordu ristimistalitusega sarnanevat tseremooniat, kus kasutatakse roosivett.
Ka eksisteerib bektaši islamis kolmainsus Allahi, prohvet Muhamedi ja ‘Alī ibn Abī Ţālibi näol. Naised ja mehed võivad jumalateenistustel koos osaleda. Palveruumides ripuvad kohaliku ordu peameeste ehk dedebabade pildid, mis on islami jaoks vaat et surmapatt. Nagu sellest oleks veel vähe, põletatakse nende pühapiltide ees küünlaid. Veel on bektaši ordus levinud munklus, mis on islamis muidu keelatud. Albaanias eksisteerivad isegi kloostrid – tekked, kus elavad ja teenivad liikumise esindajad.
Bektaši ordu tõusu taga oli peamiselt ordu juhi Timurtaş Dede ja sultan Murad I isiklik sõprus. Timurtaşi peetaksegi janitšaride korpuse ideeliseks isaks, kes mõistis bektaši õpetuse kui suhteliselt leebe islami häid šansse kristlastest poiste mõjutamisel. Lisaks nägi bektaši ordu end tõrjutute kaitsjana, mis paljuski aitas kaasa vallutatud territooriumi inimeste enesemääratluse kujunemisele ning suutis neid veenda ütlema lahti kristlusest. Mis sellest, et asemele pakuti islami väga imelikku vormi, oli see ometi islam.
Muidugi hakkas janitšaride õitseajal ka bektaši ordu nautima valitsejate suurt soosingut ning kasutama kaasnevaid boonuseid. Samuti muutus liikumine ajapikku Balkani rahvaste hääletoruks sultani õukonnas, mis omakord tõi endaga kaasa türgi rahvuslaste viha – bektaše hakati pidama mässajateks ja reeturiteks.
Janitšaride korpuse likvideerimisel sattus põlu alla ka bektaši ordu. See keelustati üle terve Osmanite impeeriumi. On isegi oletatud, et selline samm kiirendas Balkani rahvaste võitlust iseseisvuse eest, sest nüüd lisandusid rahulolematutele kristlastele ka bektaši islamit järgivad ja põlu alla sattunud samast rahvusest suguvennad. Kuid see on juba üks teine lugu.
ISLAM.EE toimetus
