INGEL GIBREEL
– 1 –
“Et uuesti sündida,” laulis Gibreel Farishta taevast alla paisatuna, “pead sa kõigepealt surema. Ahoi! Ahoi! Et maanduda emakesele Maale, tuleb kõigepealt lennata. Ta-taa! Takathun! Kuidas küll jälle uuesti naeratada, kui sa kõigepealt nutnud ei ole? Kuidas küll võita kallima südant, härra, ilma sügavalt ohkamata? Baba, kui sa tahad uuesti sündida…” Vaevu enne koitu ühel talvehommikul, uue aasta esimesel päeval või selle ringis, langesid selgest taevast ja suurest kõrgusest – kakskümmend üheksa tuhat kaks jalga – ilma et neil langevarju või tiibu abiks olnuks, Inglise kanali suunas kaks reaalset, täisealist, elusat meest.
“Ma ütlen sulle, sa pead surema, ma ütlen sulle, ma ütlen,” ja nõndamoodi üha edasi alabastrist kuu valguses, kuni vali karjatus läbistas ööd: “Käi kuradile oma lauluviisidega,” sõnad rippusid kristallina jäätunult valges öös, “filmides sa ainult imiteerisid lauljaid, no säästa mind nüüd sellest põrgulikust kisast.”
Gibreel, kisakõrist solist, kargles kuupaistel, kui laulis oma improviseeritud gaseeli, ujudes õhus liblika stiilis ja rinnuli, tõmbudes palliks kägarasse, sirutades end uhkeldavalt välja vastu algava koidu peaaegu et ääretust, võttes vappidelt tuttava asendi: ohjeldamatu, püstipäi, vastandades kerglust raskusjõule. Nüüd veerles ta rõõmsalt pilkava hääle suunas. “Oh, Salad baba, see oled sina, nii tore. Hei, vana semu!” Mille peale teine, pea ees langev nõudlik vari hallis ülikonnas, pintsakunööbid korralikult kinni, käed külgedel, pidades endastmõistetavaks seda ebatõenäolisust, et tal kõvakübar peas oli, manas näole hüüdnimevihkaja ilme. “Hei, Spoono,” kisendas Gibreel, pannes teise alaspäi võpatama. “Päris London, bhai! Me tuleme! Need tõprad all veel ei tea, mis neid kohe tabab. Meteoor või välk või Jumala kättemaks. Otse selgest taevast, poiss. Dharrraaammm! Kõmdi, ha? Missugune etteaste, yaar. Tõesti: pläraki!”
Selgest taevast: suur pauk, millele järgneb tähesadu. Üleüldine algus, aja sünni miniatuurne kaja…hiigelsuur reaktiivlennuk Bostan, lennul AI-420, purunes ootamatult kõrgustes tükkideks; alla jäi suursugune, roiskuv, kaunis, lumivalge, valgustatud linn Mahagonny, Babylon, Alphaville. Kuid Gibreel on seda juba nimetanud, ma ei tohi vahele segada: Päris London, Vilayeti pealinn, öös vilkuv, tukkuv, plinkiv. Sellal kui Himaalaja kõrgusel hetkeline, enneaegne päike end puudritaolisse jaanuariõhku paiskas, kustus pulseeriv asukohatäpp radariekraanilt ja hõre õhk täitus kehadega, mis katastroofi järel Everestilt mere piimjasse kahvatusse langesid.
Kes ma olen?
Kes seal veel on?
Lennuk kärises pooleks, kaun vabastas terad, muna minetas oma salapära. Kaks näitlejat, kepsakas Gibreel ja nööpjas prunnsuuga mr Saladin Chamcha, kukkusid välja nagu tubakapuru vana sigari pooleksmurdmisel. Ülal nende kohal, kõrval ning all tühjuses kõlkesid allalastavate seljatugedega toolid, stereofoonilised kõrvaklapid, joogikärud, oksekotid, turvavööd, maabumiskaardid, tollivabad videomängud, nokkmütsid, papptopsid, tekid, hapnikumaskid. Samuti – sest pardal oli olnud kenake hulk väljarändajaid, üsna arvukalt naisi, keda asjalikud ja oma kohust täitvad ametnikud olid piinatud küsimustega nende abikaasade genitaalide suuruse ja seal olevate sünnimärkide ning nende laste arvu kohta, sest Briti valitsusel olid omad põhjendatud kahtlused – segamini lennukirusudega, samamoodi puruks läinud, samamoodi absurdsed, ulpisid seal hingede jäänused, katkenud mälestused, nahka vahetavad “minad”, katkenud emakeeled, rüvetatud saladused, tõlkimatud naljad, kustunud tulevikulootused, kaotatud armastused, tühjade, mõttetute sõnade ärakadunud tähendused – sünnimaa, omaksed, kodu. Plahvatusest natuke juhmiks löödud Gibreel ja Saladin langesid alla nagu mõne hooletu toonekure noka vahelt lahti pääsenud kompsud: Chamcha liikus pea ees, sünnikanalisse siseneva beebi parimas asendis, ning hakkas tundma väikestviisi ärritust teise keeldumise pärast langeda sellisel lihtsal kombel. Saladin pikeeris, Farishta aga kaisutas õhku, embas seda käte ja jalgadega, rabeldes nagu näitleja, kes ei tunne enda ohjeldamise tehnikat. All, pilvedega kaetult, olid nende kohalejõudmise ootel Inglismaa lõunaranniku aeglased tardunud vood, koht, kus pidi toimuma neile määratud vesine reinkarnatsioon.
“Oo, mu saapad pärit Jaapanist,” laulis Gibreel, seda vana laulu inglise keelde tõlkides, poolteadliku lugupidamisavaldusena võõrustajarahva vastu, kes neile nüüd üles vastu tuhises, “need püksid, kui sobib, aga Inglismaalt, mul peas on punane Vene müts, kuid hoolimata kõigest sest, mu süda kuulub Indiale.” Pilved kobrutasid neile vastu, ning võib-olla just nende rünk- ja tormipilvede, nende haamritena koiduaegse linna kohal seisvate kõuekogumike suure mõistatuse tõttu – või ehk oli see hoopis laul (mida üks parajasti esitas ja teine maha tegi) või plahvatuse deliirium, mis varjas nende eest seda, mis vältimatult lähenes… kuid ükskõik mis põhjusel, aga need kaks meest, Gibreelsaladin Farishtachamcha, määratud sellesse lõputusse, kuid samas lõplikku ingellikkuratlikku langemisse, ei pannud tähele hetke, mil algas nende muundumine.
Muundumine?
Jah, sir, aga mitte juhuslik. Seal ülal õhuruumis, sellel pehmel tajumatul alal, mis oli võimalik tänu sajandile ja mis seetõttu sajandi võimalikuks tegi, saades üheks seda määratlevaks lokalisaatoriks, liikumise ja sõjapidamise kohaks, planeedikahandajaks ja võimuvaakumiks, vöönditest kõige ebakindlamaks ja muutlikumaks, illusoorseks, järjepidevusetuks, moonduvaks – sest kui viskate kõik õhku, saab võimalikuks mis iganes – igal juhul sealkuskilülal jampsivates näitlejates toimusid säärased muutused, mis oleksid soojendanud vanahärra Lamarcki südant: keskkonna äärmuslikul survel soetasid nad endale omadusi.
Mis omadusi, milliseid? Võtkem nüüd hoogu maha, kas arvate, et Loomine toimub kiirustades? Muidugi mitte, samuti mitte ilmutamine… heitkem pilk nende kahe paarile. Kas märkate midagi ebaharilikku? Lihtsalt kaks pruuni meest langevad kange kiirusega, selles pole ju mitte midagi uut, võiks mõelda; lihtsalt ronisid liiga kõrgele, ületasid iseennast, lendasid liiga lähedale päikesele, kas pole nii?
See pole nii. Kuulake:
Mr Saladin Chamcha, kohutatud Gibreel Farishta suust voogavatest helidest, hakkas omaenda värssidega sellele vastu. See, mida Farishta nüüd ebatõenäolikus öötaevas alla laueldes kuulis, oli samuti üks vana laul, James Thomsoni luuletus vahemikust tuhat seitsesada kuni tuhat seitsesada nelikümmend kaheksa. “…taeva tahtel,” laulis Chamcha külma käes dzingoistlikult puna-valge-siniseks tõmbunud huultega, “tõuuuuuse taevasiniselt ulgumerelt.” Kabuhirmus Farishta laulis aina valjemini Jaapani saabastest, Vene mütsidest, poolsaare kõigutamatutest südametest, kuid ei suutnud vaigistada Saladini metsikut soolot: “Ning kaitseingel laulis ühte viit.”
Vaatame tõele näkku: võimatu, et nad üksteist kuulsid, rääkimata sellest, et nad omavahel kõnelesid ja sedaviisi laulmises võistlesid. Kuidas see neil üldse võimalik olnuks – üha kiiremini alla planeedi poole langedes, atmosfäär ümberringi mühisemas?
Kuid vaatame jällegi tõele näkku: neil oli see võimalik.
Nad langesid vihinal allapoole ning ripsmeid jäätav ja südant külmutada ähvardav pakane oli neid just äratamas nende meeletust ulmast; nad olid juba teadlikuks saamas laulmise imest, jäsemete ja beebide sajust, milles nad osalesid, ning neile altpoolt vastusööstva saatuse ängist, kui nad üksteist tabasid, said läbimärjaks ja jäätusid silmapilkselt nullkraadisel temperatuuril pulbitsevates pilvedes.
Nad olid just nagu mingis pikas vertikaalses tunnelis. Peenutsev ja jäik Chamcha, ikka veel pea alaspidi, nähes purpurses puhvsärgis Gibreel Farishtat läbi pilveseintest lehtri enda poole ujumas, tahtnuks hüüda: “Hoia eemale, mine minema!”, kuid miski hoidis teda tagasi, tema sisemuses hakkas tasahilju midagi siretama ja pragunema, nii et keelavate sõnade asemel sirutas ta käed välja ning Farishta ujus nende suunas, kuni nad päid-jalgupidi kokku said; kokkupõrke jõud pani nad õhus uperpallitama ja terve tee jooksul alla, Imedemaale viivas käigus, moodustasid nad justkui vankriratta; valgest hämust läbi saades tulid pilvevormid, mis lakkamatult moondusid: jumalatest härgadeks, naistest ämblikeks, meestest huntideks. Neile vajusid peale hübriidsed pilvolendid: tohutud lilled, mille lopsakate varte küljes ripnesid inimrinnad, tiivulised kassid, kentaurid, ning pooleldi teadvusel Chamcha tabas end mõttelt, et ka tema oli muutunud pilvjaks metamorfoosseks hübriidiks, otsekui moonduks ta isikuks, kelle pea asub jalge vahel ning jalad on sõlme keeratud pika aristokraatliku kaela ümber.
Siiski, sel isikul polnud aega sääraseks “kõrgeks mõttelennuks”; tegelikult ei suutnud ta mõte põrmugi lennelda; ta oli just näinud pilvepööristest ilmumas üht teatavas vanuses lummavat naist – üll kulla ja rohelisega kaunistatud brokaatsari, ninas teemant ja kõrgesse soengusse kammitud juuksed siinsetes kõrgustes valitsevate tuulte vastu lakiga kaetud – rahulikult istumas lendaval vaibal. “Rekha Merchant,” tervitas Gibreel teda. “Kas ei leidnud teed taevasse, või mis?” Nii tundetud sõnad surnud naise kõnetamisel! Kuid mehe põrutada saanud seisund ja püstloodis langemine võib seda vabandada. …Tema jalgeisse klammerduv Chamcha päris mõistmatult: “Mida põrgut see veel tähendab?”
“Kas sa siis ei näe teda?” hüüdis Gibreel. “Kas sa siis ei näe tema neetud buhhaara vaipa?”
Ei, ei, Gibbo, sosistas naise hääl talle kõrva, ära loodagi, et too seal seda kinnitaks. Mina olen vaid sinu silmade päralt, võib-olla oled sa hullumas, või mis ise arvad, sina namaqool, sea ekskrement, mu kullake. Surmaga saabub ka siirus, mu kallim, seega võin sind nimetada su õigete nimedega.
Pilvine Rekha ei sosistanud midagi, kuid jällegi röögatas Gibreel Chamchale: “Spoono, sa ju näed teda või mitte?”
Saladin Chamcha ei näinud, ei kuulnud, ei öelnud midagi. Gibreel põrnitses üksi naisele otsa: “Sa poleks pidanud seda tegema,” manitses ta. “Tõepoolest mitte. Patt. Seesäärane tegu.”
Jaa, nüüd võid sa mulle küll loenguid pidada, naeris naine. Sinu toon on nii moraalitsev, nii heatahtlik. Sina olid ju see, kes mu maha jättis, meenutas naise hääl talle kõrva, ja tundus, kui näksaks kõrvalestast. See olid sina, mu kuupaiste, kes varjus pilvkatte taha. Ja mina ise pimedusse, pimestatult, kadunud, armastuse pärast.
Gibreelil hakkas hirm “Mida sa tahad? Ei, ära vasta, mine lihtsalt minema.”
Kui sa olid haige, ei saanud ma sind vaatama tulla, skandaali pärast, sa ju teadsid, et ma ei saanud, et hoidsin eemale sinu enda pärast, kuid hiljem karistasid sa mind selle eest ja tõid oma lahkumise ettekäändeks, pilveks, et selle taha ennast ära peita. See, ja ka tema, too jäänaine. Tõbras. Nüüd, surnuna, ei mäleta ma enam, kuidas andeks anda. Ma nean su ära, Gibreel, muutugu su elu põrguks. Põrguks jah, sest sinna sa mu saatsid, käi kuradile, sinna, kust sa tulid, põrgu – sinna sa lähed, tola, naudi oma verist suplust. See oli Rekha needus, pärast selle tulid värsid keeles, mida mees ei mõistnud: karedad sisisevad häälikud, mille hulgast ta arvas eraldavat, võib-olla ka mitte, korduva nime: Al-Lat.
Ta klammerdus Chamcha külge; nad sööstsid läbi pilvkatte põhjakihi. Kiirus, selle aisting tuli tagasi, lauldes oma hirmuäratavat viisi. Pilvekatus põgenes ära ülespoole ja veepõrand muutus lähenedes üha suuremaks, nende silmad avanesid. Karje, seesama karje, mis vabises ta kõhus, kui Gibreel läbi taeva ujus, purskus Chamcha huultelt; päiksekiir läbistas ta lahtise suu ja päästis selle valla. Kuid nad olid langenud läbi kuju muutnud/transformeerunud pilvede, nemad, Chamcha ja Farishta, ning nende piirjoontes oli midagi voolavat ja ebamäärast, ning päiksekiirest tabatud Chamcha tõi kuuldavale veel midagi peale lärmi:
“Lenda!” kriiskas Chamcha Gibreelile. “Hakka lendama, kohe!” Ja lisas teise käsu, ise selle allikat teadmata: “Ja laula!”
Kuidas sünnib maailma uudeolek? Kuidas see tekib? Millistest kokkusulamistest, muutumistest, liitumistest see koosneb?
Kuidas see püsima jääb, äärmuslik ja ohtlik, nagu ta on? Milliseid kompromisse, leppeid ja reetmisi peab see oma salaolekus läbi tegema, et hoida ära tormavat kampa, hävitavat inglit, giljotiini?
Kas sünd on alati langemine?
Kas inglitel on tiivad? Kas inimesed saavad lennata?
Kui mr Saladin Chamcha Inglise kanali kohal pilvedest läbi tuli, tundis ta südant nii kramplikult mingist jõust haaratud olevat, ja mõistis, et tal on võimatu surra. Hiljem, kui ta juba kindlalt maapinnal asus, hakkas ta selles kahtlema, pannes oma siirde võimatuse plahvatuse jõul toiminud ja ta taju vallanud segadiku arvele ning pidades enda ja Gibreeli ellujäämist pimedaks, ettenägematuks õnneks. Kuid tollel hetkel ta ei kahelnud: see, mis tema elu päästis, oli võltsimatu, vastupandamatu, ehe elutahe, ning esmane, mis see temaga tegi, oli teadvustamine, et sellel polnud vähimatki pistmist tema haleväärse isikuga, selle poolvalmis miimika- ja hääleseadega, kõike seda kavatses ta vältida; ja ta alistus sellele, jah, mine edasi, nagu oleks ta kõrvalseisja omaenese meeltes, omaenese kehas, sest see algas tema keha seest ja levis väljapoole, muutes vere rauaks ja tehes tema lihast terase, kuid selle erinevusega, et samal ajal oli tunne, nagu haaraks keegi teda väljastpoolt rusikasse, hoides korraga nii väljakannatamatult kõvasti ja talumatult õrnalt; kuni viimaks see ta lõplikult endale allutas ning võis liigutada tema suud, sõrmi – mida iganes tahtis, ja kord juba oma võimus kindel, levis see väljapoole tema kehast ja krabas Gibreel Farishtal munadest.
“Lenda!” käsutas see Gibreeli. “Laula!”
Chamcha hoidis Gibreelist kinni, sellal kui too hakkas algul aeglaselt, siis aina kiiremini ja jõulisemalt kätega vehklema. Ikka ägedamalt ja ägedamalt, ja kui ta vehkis, purskus tast laulu, ja niisamuti nagu viirastusliku Rekha Merchanti laul kõlas ka see keeles, mida ta ei teadnud ja mille viisi ta eales kuulnud polnud. Gibreel ei tõrjunud kunagi seda imet, erinevalt Chamchast, kes püüdis mõistusega selle tuuma tabada ega öelnud kunagi, et see gaseel oli taevalikku päritolu, et ilma selle lauluta poleks mõjunud ka kätega vehkimine ja et ilma vehkimiseta oleks nad kui kaljurahnud merre kukkunud või lihtsalt puruks lennanud, kui nad vastu trummikilena pingul olevat merepinda prantsatasid. Selle asemel hakkas nende langemine aeglustuma. Mida jõulisemalt Gibreel vehkis ja laulis, laulis ja vehkles, seda selgemalt kiirus vähenes, kuni lõpuks liuglesid mõlemad kui tuulest viidud paberitükid kanali suunas.
Nad olid ainsad, kes lennuõnnetuse üle elasid, ainsad, kellel Bostanilt kukkudes hing sisse jäi. Nad leiti kaldale uhutuna. Kahest sõnaohtram, see purpurpunases särgis, vandus oma hüplikus kõnes, et nad olid kõndinud üle vee, et lained olid neid õrnalt rannale kandnud; kuid teine, kellel läbivettinud kõvakübar kui nõiduse väel oli pähe kinni kleepunud, eitas seda. “Jumala pärast, meil oli õnne,” ütles ta. “Kas saab õnn üldse niimoodi naeratada?”
Muidugi, mina tean tõde. Vaatasin kogu sündmust pealt. Hetkel ma küll ei pretendeeri kõikjalolekule ja kõikvõimsusele, kuid loodetavasti saan ka sellega hakkama. Chamcha soovis seda ja Farishta viis soovitu täide.
Kumma teene see ime oli?
Ja mis liigist oli Farishta laul: ingellik või saatanlik?
Kes olen mina?
Seame küsimuse hoopis nii: kellel on parimad viisid?
Esimesed sõnad, mis Gibreel Farishta, meritäht kõrva taga – võimatu, kuid tõsi – pärast lummetuisanud Inglismaa rannal ärkamist ütles, olid: “Uuesti sündinud, Spoono, sina ja mina. Palju õnne, mister, palju õnne sünnipäevaks.”
Mille peale Saladin Chamcha köhima ja puristama pistis, avas silmad, ning nagu vastsündinule kohane, puhkes rumalalt nutma.
– 2 –
Uuestisünd oli Gibreeliga alati suuresti kaasas käinud, sest viisteist aastat oli ta olnud suurim täht India filmi ajaloos, isegi enne seda, kui ta “ime läbi” sai võitu Fantoombatsillist, mis kõigi arvates pidanuks tema lepingutele kriipsu peale tõmbama. Niisiis oleks keegi ehk ikka osanud ennustada – mida küll ükski ei teinud -, et Gibreelil, kui ta jälle jalul ja terve on, läheb tal nii-öelda korda see, millega pisikud hätta olid jäänud: ta hülgab igaveseks oma vana elu, nädal enne neljakümnendat sünnipäeva, haihtub, pahh, justkui triki läbi, tühja õhku.
Esimestena panid tema kadumist tähele filmistuudio ratastoolisalga neli liiget. Juba kaua aega enne haigust oli tal saanud kombeks lasta end D. W. Rama stuudiote suurel maa-alal ühelt võtteplatsilt teisele sõidutada neil kiiretel ja usaldusväärsetel atleetidel, sest inimene, kes näitleb korraga üheteistkümnes filmis, peab oma jõuvarusid hoidma. Keerukast kriipsudest, ringidest, punktidest koosnevast koodsüsteemist juhindudes, mis Gibreelile meenutas tema lapsepõlves kuulsate Bombay einetoojate aega (millest pikemalt hiljem), kärutasid ratastoolimehed teda ühest rollist teise niisama täpselt ja eksimatult, nagu tema isa oli kunagi lõunaid kätte toimetanud. Pärast iga võtet hüppas Gibreel sinna tooli tagasi ja ta viidi kiiresti järgmisele võtteplatsile, kostümeeriti ümber, tehti talle nägu pähe ja anti tekst kätte. “Karjäär Bombay filmides sarnaneb ratastoolivõiduajamisega, kus teekonnal on üks-kaks teeninduspunkti,” pihtis ta kord oma ustavale meeskonnale.
Pärast haigust, seda Tontlikku Pisikut, Müstilist Vaevust, Bakterit, naasis ta tööle, osaledes lõõgastuseks kõigest seitsmes filmis korraga. Ja siis, justnõnda, enam teda seal polnud. Tühi ratastool seisis keset tumma helilava; tema äraolek paljastas dekoratsioonide labase kassikulla. Ratastoolimehed, esimesest neljandani, vabandasid puuduva staari pärast nende kallale tormavate filmiprodutsentide ees: ji, ta peab olema haigeks jäänud, ta on alati tuntud oma täpsuse poolest; milleks kritiseerida, maharaj, suurte näitlejate temperamendile tuleb vahel järele anda; na, oma protestiavalduse tõttu said nendest esimesed Farishta seletamatu hey-presto ohvrid, vallandatud üks kuni neli, ekdumjaldi, stuudio väravatest välja heidetud, ning ratastool jäi mahajäetuna saepururannale ülemaalitud kookospalmide alla tolmu koguma.
Kus oli Gibreel? Produtsendid, jäetud seitsme tuule hooleks, olid suures paanikas. Willingdoni Klubi golfiradadel, kus nüüdsel ajal on vaid üheksa palliauku ja kus ülejäänud üheksast võrsuvad pilvelõhkujad kui tohutud umbrohud või, ütleme, nagu hauakivid, märkides kohti, kus lebavad iidse linna räsitud maised jäänused, otse seal, kus kõrgema astme bossid, kellel ebaõnnestusid ka kõige kergemad löögid; ning vaadakem üles, kus salkudena lendlevad ahastuses juuksekahlud, mis tõmmatud seenioride peast, hõljumas alla kõrgel asuvatest akendest. Produtsentide murelikkust oli kerge mõista, sest neil kinokülastuste kasinuse päevil ja ajalooliste seebiooperite ning tänapäeva koduperenaiste ristiretkede loomise ajal televisioonis oli vaid üksainus nimi, mis filmi pealkirja kohale asetatuna andis ikka veel surmkindla, sajaprotsendilise garantii Ultrahitiks, Ülimaks Eduks, ja selle nime omanik oli lahkunud, läinud ülal-, all- või kõrvalteid pidi, kuid igal juhul ja vaieldamatult jalga lasknud….
Kogu linnas, kui telefonid, mootorratturid, võmmid, tuukrid ja traalijad olid tema keha otsimisel usinalt, kuid tulemusteta vaeva näinud, hakkasid kustunud tähe mälestuseks ilmuma epitaafid. Ühel Rama stuudiote seitsmest impotentsest lavadest esitas miss Pimple Billimoria, värskeim tšilli-vürtsi üllatusmürsk, ta pole mingi tuulepea ja laterdav mampsel, vaid keerlev-pöörlev-dünamiidilaeng-tõmba-uttu-härra, templitantsijatari looritatud alastuses ja asetatuna Chandela ajastu väänlevate, kopuleeruvate tantristlike figuure kujutavate papp-piltide alla, ning tajudes, et tema unistuste osa jääbki täitmata ja lootus suurele läbimurdele on purunenud kildudeks, esitas ta oma küünilist beedi suitsetavale helitehnikutest ja elektrikutest koosnevale publikule vimmaka jumalagajätu. Ümmardatuna ahastusest juhmiks jäänud ayahist, õlgu kehitades püüdis Pimple oma põlgust välja näidata. “Issake, mäherdune õnn, jumala eest!” hüüdis ta. “Täna pidi olema armastusstseen, hihii, ma pidin peaaegu surema, kui mõtlesin, kuidas läheneda sellele haisvale suumulgule, mis lehkab nagu tarakanisõnnik.” Rasked jalavõrud tinisesid, kui ta jalgu trampis. “Kuidas tal küll veab, et filmid ei lõhna, või ei saaks ta isegi pidalitõbise osa.” Siinkohal tipnes Pimple monoloog sellise rõvedustevooga, et beedisuitsetajad esimest korda virgusid ja hakkasid elavalt võrdlema Pimple sõnavara kurikuulsa röövlikuninganna Phoolan Devi omaga, kelle vandesõnad võisid sulatada püssitorud ja muuta ajakirjanike pliiatsid silmapilkselt kustutuskummiks.
Pimple äraminek, nutune, tsenseeritud, praak lõikusruumi põrandal. Pisarad peegeldusid tema nabast pudenenud võltsteemantidel, kui ta lahkus. Farishta halba hingeõhku mainides polnud ta mitte täiesti ülekohtune, tegelikult oli ta seda asjaolu väheke pehmendanud. Gibreeli hingeõhk, need ookrivärvi väävli ja suitsu pilved, olid talle alati andnud – koos tema V-kujulise otsmikutuka ja ronkmustade juustega – pigem sünge kui auraga ümbritsetu välimuse, hoolimata talle antud peaingli nimest. Pärast tema kadumist tavatseti ikka öelda, et teda oleks lihtne leida, piisaks vaid vähegi töökorras ninast… ja nädal pärast tema kadumist tugevdas suurem traagika kui Pimple Billimoria minek veelgi seda põrgulikku odööri, mis hakkas nüüd kleepuma selle nii pikka aega magusasti lõhnanud nime külge. Võib öelda, et ta oli astunud ekraanilt maailma, kuid elus, erinevalt kinost, inimesed teavad, kui sa haised.
Me oleme õhu olevused, meie juured on unenägudes ja pilvedes, taas sünnime lennates. Hüvasti. See politsei leitud mõistatuslik kirjake Gibreel Farishta katusekorterist, mis asus Malabar Hilli pilvelõhkuja Everest Vilasi ülemisel korrusel – kõrgeim kodu kõrgeimas ehitises kõrgeimas linnaosas, ehitis, mille kahele poole avaneva vaatega apartementidest võisid ühes suunas vaadata üle kaelakeena lookleva õhtuse Marine Drive’i või nautida teisel pool Scandal Pointi ja merd – võimaldas lehtedel jätkuvalt kakofoonitseda. FARISHTA KADUNUD PÕRANDA ALLA, arvas Blitz veidi süngelt, samas kui The Dailys kuulutas Busybee, et GIBREEL LENDAS PUURIST. Sellest kuulsast residentsist, millele Persepolises tehtud tööde eest Reza Pahlevilt soovituskirja saanud prantsuse sisekujundajad olid kulutanud miljoneid, et sellises kõrguses luua beduiinitelgi muljet, avaldati palju fotosid. Tema äraolek tingis teise illusiooni kokkuvarisemise: GIBREEL ON PANNUD LAAGRI KOKKU, kisendasid pealkirjad, kuid oli ta siis läinud üles, alla või kõrvale? Seda ei teadnud keegi. Selles sosinate ja keelepeksu metropolis ei kuulnud isegi kõige teravam kõrv midagi usaldusväärset. Kuid mrs Rekha Merchant, kes luges kõiki neid ajalehti, kuulas kõiki raadiosaateid, istus kui kinniliimitu Doordarshan-TV saateid vaadates, siiski leidis midagi Farishta sõnumist, kuulis nooti, mille teised jätsid tähele panemata, ning võttis oma kaks tütart ja poja kaasa kõrgustesse tõusva maja katusele. Selle maja nimi oli Everest Vilas.
Tegelikult oli naine Gibreeli naaber otse allasuvast korterist. Naaber ja sõber, miks peaksin rääkima enamat? Loomulikult täitsid linna skandaale jahtivad1 rämpsajakirjad oma veerud vihjete ja nüketega, kuid on see siis põhjus langeda nende tasemele? Miks nüüd veel mustata tema reputatsiooni?
Kes see naine oli? Kindlasti rikas, kuid Everest Vilas olnud ka mingi Kurla üürimaja, eks ole? Abielus – jah, muidugi, kolmteist aastat, kuullaagreid tootva tähtsa ninaga. Iseseisev, tema vaiba- ja antiigiväljapanek uhkeldas hiilgeaegadel Colabas. Ta kutsus oma vaipu klim’ideks ja kleen’ideks ning antiikesemed olid tema keelepruugis anti-queues. Ning ta oli kena, ilus sellel raskepärasel, küütleval moel, mis on omane nendele üksikutele linna taevakodude asukatele; tema luud, nahk, poosid – kõik andis tunnistust kauasest lahusolekust sellest vaesest, süngest, sigitavast maast. Kõik arvasid üheselt, et ta on tugev isiksus: ta jõi nagu kala Lalique’i kristallnõudest ja riputas oma kübara häbitult Chola Natraj otsa ning teadis oma soove ja kuidas neid kiiresti rahuldada. Tema abikaasa oli hiir, rahakas tallaalune ja kõva squashikäpp. Rekha Merchant luges lehest Gibreel Farishta hüvastijätusõnumit, kirjutas omapoolse lahkumiskirja, kutsus ligi oma lapsed, tellis lifti, ning taevale korruse võrra lähemale tõusnud, astus vastu oma saatusele.
“Palju aastaid tagasi,” teatas tema kiri, “abiellusin ma argusest. Nüüd lõpuks teen ma midagi vaprat.” Ta jättis oma voodi peale lebama ajalehe, milles Gibreeli sõnumil oli punane ring ümber ja kolme jämedat joont all, millest üks oli lehte vihaselt rebestanud. Loomulikult kõmuajakirjad siis pasundasid kõikjal ARMUKESE ARMUVALUS HÜPPEST ning MURTUD SÜDAMEGA ILUDUSE VIIMASEST SÖÖSTUST. Kuid: Vahest oli ka Rekha Merchant nakatunud uuestisünni pisikust ning Gibreel, mõistmata metafoori hirmuäratavat jõudu, oli ju soovitanud lennata. Et uuesti sündida, pead sa kõigepealt… ning tema oli taevane olevus, tema jõi Lalique’i šampanjat, tema elas Everestil ning üks tema kaasjumalusi Olümposelt oli lennanud; ja kui too suutis, siis saab ka tema olla unenägudest võrsunud tiivuline olend.
Ta ei tulnud sellega toime. Everest Vilase väravavalvur andis maailmale oma otsekohese tunnistuse. “Ma kõndisin ringi, seal õue peal, kui äkki kuulsin mütsatust, tharaap. Pöörasin ennast ringi. Vanema tütre keha. Kolju oli täiesti puru. Vaatasin üles ja nägin poissi kukkumas, tema järel nooremat tüdrukut. Mis ma oskan kosta, nad tulid mulle peaaegu pihta, seal, kus ma seisin. Panin käe suu ette ja tulin nende juurde. Noorem tüdruk vigises veel tasakesi. Siis vaatasin veel kord üles ja sealt tuli Begum. Tema sari lehvis nagu suur õhupall ja juuksed olid lahti. Ma pöörasin oma pilgu kõrvale, sest ta ju kukkus, ja polnud ilus vaadata tema riiete alla.”
Rekha ja tema lapsed kukkusid Everestilt, ellujäänuid ei olnud. Kuulujutud süüdistasid Gibreeli. Jätame selle hetkeks sinnapaika.
Oh, ärge unustage: Gibreel nägi naist pärast tolle surma. Ta nägi teda korduvalt. Läks kaua aega, enne kui inimesed said aru, kui haige see suur mees oli. Staar Gibreel. Gibreel Nimetu Haiguse alistaja. Gibreel, kes kartis uinuda.
Gibreeli lahkumise järel hakkasid tema kõikjal olevad pildid määnduma. Üüratutel kaamevärvilistel reklaamseintel, millelt ta rahvast jälginud oli, hakkasid tema laisad silmalaud ketendama ning pudenema, vajudes aina enam ja enam longu, kuni silmaterad nägid välja nagu kaks kuuketast, mida lõhestasid pilved või siis ta ripsmete pehmed noad. Viimaks kukkusid laud sootumaks ära, andes maalitud silmadele metsikult punnis ilme. Bombay kinopaleede ees nähti Gibreeli tohutuid papist mammutkujusid pehkimas ja longu vajumas. Kõlkudes närvult kandetellingutel, kaotasid nad käed, närtsisid, katkesid kaela kohast. Tema portreed filmiajakirjade kaantel muutusid surnukahvatuks, silmad tühjaks ja õõnsaks. Kõige lõpuks haihtusid tema kujutised trükipaberilt, Celebrity, Society ja Illustrated Weekly küütlevad kaaned muutusid ajalehekioskites lihtsalt tühjaks ning väljaandjad vallandasid oma trükkalid ja ajasid süü tindi kehva kvaliteedi kaela. Isegi hõbedasel ekraanil, kõrgel pimedas istuvate austajate kohal, hakkas see surematuks peetav füsiognoomia roiskuma, mullidega kattuma ja pleekima; kinoprojektorid kiilusid seletamatul kombel kinni iga kord, kui ta pealtvaatajate ette ilmus, tema filmid seiskusid ning rikkis lampidega projektorite kuumus põletas ära tema tselluloidjäädvustuse: staarist oli saanud supernoova, mille põletav tuli, nagu oligi oodata, ta huulte vahelt üles purskus.
See oli Jumala hukkumine. Või midagi väga sarnast, sest kas ei säranud see tohutu, kino tehisvalguses oma kummardajate üle heljuv nägu saalides, küüdeldes kui mingi taevane Olemus, pooleldi surelikus, pooleldi taevalikus sfääris? Rohkem taevalikus, oleksid paljud öelnud, sest suur osa oma ainukordsest karjäärist oli Gibreelil kulunud selleks, et täie usutavusega ümber kehastuda poolsaare lugematuteks jumalusteks populaarses “teoloogiliste” filmide zanris. Osalt oli see tema isiksuse võlu, mil õnnestus kedagi solvamata ületada usulised eraldusjooned. Sinise nahaga nagu Krishna, tantsis ta, flööt käes, kaunite gopide ja nende piima täis udaratega lehmade keskel; peopesad ülespoole (nagu Gautama), mediteeris ta rahus inimkonna kannatuste üle stuudio kipaka bodhi-puu varjus. Nendel harvadel hetkedel, mil ta taevast alla laskus, ei läinud ta kunagi liiga kaugele, näiteks mängis klassikalises “Akbari ja Birbali” loos nii Suurmogulit kui ka tema kuulsat ja kavalt ministrit. Rohkem kui poolteise aastakümne jooksul oli ta maal, kus tänapäevani ületab inimeste arv jumalate oma alla kolme korra, sadadele miljonitele usklikele olnud kõige omaksvõetavam ja kohe äratuntav Ülima kehastus. Tema paljudel austajatel oli juba ammu kadunud piir, mis eraldas näitlejat tolle rollidest.
Austajatel küll, ja siis? Kuidas aga olid lood Gibreeliga?
See nägu. Tegelikus elus, vähendatuna elusuuruseni ja lihtsurelike keskel, paistis see kummaliselt mitte-staarilik. Nood madalalt rippuvad silmalaud võisid anda talle kurnatud ilme. Nina oli mõnevõrra rohmakas, suu liiga lihav selleks, et paista tahtejõuline, kõrva pika nibuga nagu noore mügarikud leivapuuviljad. Kõige profaansem nägudest, kõige sensuaalsem nendest. Milles hiljuti võis hakata märkama äsja põetud, peaaegu saatuslikuks saanud haiguse järgseid kortsukesi. Kuid siiski, hoolimata profaansusest ja rammetusest, oli sellesse näkku lahutamatult segatud pühadus, täiuslikkus, arm – Jumala kraam. Mis lihtsalt ei sõltunud maitsetest, ja kõik. Igatahes te nõustute sellega, et sellist näitlejat (iga näitlejat, vahest ka Chamchat, kuid kõige enam teda) eriti ei üllatanud kinnisidee avataridest, näiteks korduvalt kuju muutnud Vishnust. Uuestisünd: ka see on Jumala kraam.
Kuid jällegi… mitte alati. Esineb ka ilmalikke reinkarnatsioone. Gibreel Farishta sündis Ismail Najmuddini nime all Poonas, Briti Poonas, impeeriumi päraosas, kaua enne Rajneesh Punet jt. (Pune, Vadodara, Mumbai; isegi linnad võivad tänapäeval võtta omale lavanimesid.) Ismail – lapse järgi, kes Ibrahimi loos pidi ohverdatama, Najmuddin – usu täht; kuid ta oli loobunud sellest nimest, kui ta võttis enesele inglite oma.
Hiljem, kui lennuk Bostan oli kaaperdajate valduses ja oma tuleviku pärast hirmu tundvaid reisijaid valdasid minevikumälestused, pihtis Gibreel Saladin Chamchale, et tema valitud pseudonüüm oli truuduseavaldus surnud ema mälestuseks, “minu emme, Spoono, minu ainus emme, sest kes see muu ikka kogu selle inglivärgiga algust tegi: ema enese ingel, ta kutsus mind farishta’ks, sest eks ma olin ikka pagana armsakene, usud või ära usu, ma olin kukupai kullatükk.”
Poona ei suutnud teda kinni pidada; lapseeas viidi ta sellesse liiderlikku linna – tema esimene väljaränne; isa leidis tööd Bombay lõunasöögikandjate ehk dabbawallade hulgas, tema tulevase ratastoolikvarteti välejalgsete inspireerijate hulgas. Ingel-Ismail hakkas kolmeteistkümneselt isa jälgedes käima.
AI-420 pardal pantvangis, laskus Gibreel andestatavatesse rapsoodiatesse, kinnitas oma kiiskava pilgu Chamchale ning selgitas jooksupoiste koodsüsteemi saladusi: must svastika, punane ring, kollane kriips, punkt, lastes silme eest läbi joosta vahemaa kodust kontorilauani, terve selle süsteemi, kus kaks tuhat dabbawallat toimetasid iga päev kätte üle saja tuhande lõunaeine, ning halb päev oli see, Spoono, kui viisteist tellimust sai valesti kohale toimetatud, enamasti olime me kirjaoskamatud, kuid märgid olid meie salakeeleks.
Bostan tiirutas Londoni kohal, püssimehed patrullisid vahekäikudes, reisijate salongi tuled olid kustutatud, kuid Gibreeli energia valgustas seda süngust. Räpasel ekraanil, millel enne oli Walter Matthau kurvalt komistanud Goldie Hawni õhulisse kõikjal-olekusse, liikusid nüüd pantvangide nostalgiast projitseeritud varjud ja nendest kõige teravalt oli välja joonistatud see kedervarsjas nooruk Ismail Najmuddin, emme inglike Gandhi mütsis, jooksmas söögiportsjonitega mööda linna. Noorukesed dabbawallad kärmelt läbi varjudemurru lippamas, ta oli harjunud selliste tingimustega, Spoono, kujutle vaatepilti: kolmkümmend-nelikümmend lõunat on pikal puukandikul su pealael ja kui kohalik rong teeb peatuse, on sul minut aega sisse-välja rühkimiseks, seejärel tormad täie kiirusega veoautode, busside, motorollerite ning jalgratastega võidu mööda tänavaid, yaar: üks-kaks, üks-kaks, lõuna! lõuna! tee vabaks dabbadele, ning jooksed mussoonvihmas mööda raudteed, kui rong on rikkis, või sumad üleujutatud tänavatel vööni vees; ning nood kambad, Salad baba, tõelised, organiseeritud jõugud dabbade riisumiseks: see on näljane linn, semu, mis siin parata, kuid me saime nendega hakkama, jõudsime kõikjale, teadsime igat asja – milline pätt saanuks pääseda meie teravate silmade ja kõrvade eest ning mitte kunagi ei läinud me politseisse, ise pidime hakkama saama.
Kui surmväsinud isa ja poeg öösiti oma hurtsikusse tagasi tulid, mööda lennuvälja stardirada Santacruzis, ja kui Ismaili ema nägi teda lähenemas, valgustatuna õhkutõusvate lennukite rohe-puna-kollastest tuledest, tavatses ta öelda, et ainuüksi pilguheit pojale teeb tõeks ta unistused, mis oli esmane märk, et Gibreelis on midagi erilist, sest juba algusest peale näis, et ta võis täita inimeste kõige salajasemad soovid, ise teadmata, kuidas. Tema isa Najmuddin seenior ei paistnud pahaks panevat, et tema naisel on silmi vaid poja jaoks, et tolle jalad said öösel massaazi, samas kui isa jalad jäid hõõrumata: poeg on õnnistuseks ning õnnistus nõuab õnnistatute tänuavaldusi.
Naima Najumuddin suri. Sai bussilt löögi ja oligi kõik, Gibreeli polnud läheduses, et vastata ta palvetele elama jääda. Kumbki, ei isa ega poeg, teinud murest juttu. Vaikselt, nagu oleks see neil tavaline ja oodatud, matsid nad oma kurbuse ekstra suure töökoorma alla, asudes sõnatult võistlema, kes suudab kanda rohkem dabbasid pealael, kes saab kuu jooksul enim uusi lepinguid, kes suudab kiiremini joosta, nagu näidanuks suurem töökus sügavamat armastust. Kui ta öösiti isa nägi, tema sõlmilisi sooni pundumas kaelal ja meelekohtadel, sai Ismail Najmuddin aru, kui haavunud oli vana mees tema peale ja kui tähtis oli isa jaoks oma pojast ette jõuda ja seeläbi võita tagasi tolle poolt anastatud surnud abikaasa armastus. Sellest kord aru saanud, lasi nooruk end lõdvemaks, kuid isa innukus püsis ning peagi sai ta ametikõrgendust, ta polnud enam tühipaljas ringijooksja, vaid üks organiseerivatest muqadamadest. Kui Gibreel oli üheksateist, sai Najmuddin seeniorist toidukullerite gildi – Bombay Lõunakandjate Liidu liige; kui Gibreel oli kahekümnene, suri isa südamerabandusse, mis teda peaaegu lõhki rebis – tema rada sai otsa. “Ta otse jooksis end hauda,” sõnas gildi peasekretär Babasaheb Mhatre ise. “See vaene vanamees, tal sai lihtsalt aur otsa.” Kuid orb teadis paremini. Teadis, et isa oli lõpuks jooksnud nii kõvasti ja nii kaua, et lükata ümber maailmu lahutavad piirid, ta oli nahast välja jooksnud – oma naise käte vahele, kellele ta lõplikult ja igaveseks tõestas oma armastuse paremust. Mõned väljarändajad on lahkudes õnnelikud.
Babasaheb Mhatre istus basaaridelabürindi peal asuvas sinises kabinetis rohelise ukse taga, hirmuäratav kuju, paks kui Buddha, üks selle metropoli suuri liikumapanevaid jõude, kellel oli salapärane anne jääda absoluutselt liikumatuks, mitte lahkuda oma ruumist, kuid sellest hoolimata olla kõikjal tähtis nina, kohtuda igaühega, kes Bombays vähegi mõju oli. Päev pärast seda, kui Ismaili isa oli jooksnud üle piiri Naima juurde, kutsus babasaheb noormehe enda ette. “No nii, oled endaga läbi või mis?” Vastus, maha põrnitsevad silmad: ji, tänan teid babaji, minuga on kõik korras. “Pea suu,” ütles babasaheb Mhatre. “Tänasest alates elad koos minuga.” Agaaga, babaji… “Aga ei mingeid aga’sid. Oma abikaasale ma juba teatasin. Ma olen rääkinud.” Andestust, babaji, aga kuidas mis miks? “Ma olen rääkinud.”
Gibreel Farishtale ei öeldud iialgi põhjust, miks babasaheb oli otsustanud talle kaasa tunda ning rebinud ta välja tulevikuta tänavaelust, kuid mõne aja pärast hakkas ta aimama. Mrs Mhatre oli kleenuke naine, juskui pliiats kummitaolise babasahebi kõrval, kuid temas oli nii palju emaarmastust, et ta pidanuks olema paks nagu kartul. Kui baba koju tuli, pani ta oma käega talle maiustusi suhu ning öösiti võis uustulnuk kuulda suurt BLL peasekretäri protestimas: lase mind lahti, naine, ma saan ise ka riided seljast võetud. Hommikusöögi ajal toitis ta Mhatret lusikalt suurte linnasesuutäitega ja enne tolle tööleminekut kammis tal juukseid. Neil polnud lapsi ja nooruke Najmuddin mõistis, et babasaheb tahtis osa sellest koormast asetada poisile. Kummaline oli aga see, et begum ei kohelnud noormeest kui last. “Näed ju, ta on täiskasvanud,” rääkis ta oma mehele, kui Mhatre vaeseke anus: “Anna poisile see neetud linnaselusikatäis.” Muidugi, täiskasvanud. “Kallikene, me peame temast mehe tegema, mitte talle lapsehoidjateks olema.” Babasaheb plahvatas: “Põrgu päralt, miks sa siis minuga nii teed?” Mrs Mhatre puhkes nutma: “Kuid sina oled ju mulle kõik,” nuuksus ta, “sina oled mu isa, armsam, ka mu lapsuke. Sa oled minu isand ja mu rinnalaps. Mul pole elu, kui ma sulle meeltmööda pole.”
Kaotust tunnistanud babasaheb Mhatre neelas alla linnaselusikatäie.
Ta oli lahke inimene, kuid varjas seda solvangute ja bravuuritsemise taha. Lohutamaks orvuks jäänud noormeest, kõneles ta sellele sinises kabinetis uuestisünni filosoofiast, pannes teda uskuma, et tema vanematele on kusagil taasilmumine juba ära määratud, kui nad ei olnud just sellised pühakud, et oleksid saavutanud lõpliku õndsuse. See oligi Mhatre, kes sütitas Farishtas kogu selle ümbersünni värgi, ja mitte ainult selle. Babasaheb oli amatöörist selgeltnägija, lauajalgade koputaja ja vaimude klaasi manaja. “Kuid ma loobusin sellest,” rääkis ta oma hoolealusele hulga melodramaatiliste häälemoonutuste, zestide ja kulmukortsutuste saatel, “pärast seda, kui hakkasin oma neetud elu pärast kartma.”
Kord (Mhatre jutustas) ilmus klaasi eriti koostööaldis vaim, no kohe väga sõbralik tüüp, seega otsustasin tema käest küsida paar tähtsat küsimust. Kas Jumal on olemas? ja seesama klaas, mis nagu hiir ringi oli tormanud, jäi lihtsalt keset lauda seisma, tegemata rohkem ainsamatki nõksatust, täitsa kaputt. Heakene küll, ütlesin ma endamisi, kui sa sellele ei vasta, proovime siis seda teist küsimust, millega ma otsekohe ka lagedale tulin: kas Kurat on olemas? Peale seda hakkas klaas – baprebap! – värisema – nüüd kõrvad pihku – algul aeglaseltaeglaselt, siis aina kiiremini-kiiremini, justkui tarretis, kuni kargas – ai-hai – laualt õhku, kukkus laua kõrvale maha ja – ohoo! – tuhandeks ja üheks tükiks, täitsa puruks. Usu või ära usu, jutustas babasaheb Mhatre oma hoolealusele, kuid sealt sain ma hea õppetunni: Mhatre, ära jända asjadega, mis üle sinu mõistuse käivad! Sellel lool oli sügav mõju noore kuulaja teadvusele, sest juba enne ema surma oli ta hakanud uskuma üleloomuliku maailma olemasolusse. Mõnikord kui ta enda ümber ringi vaatas, eriti õhtupalavuses, kui õhk kleepuvaks muutus, näis nähtav maailm, selle piirjooned, asukad ja esemed justkui läbi atmosfääri sirutuvat nagu määratu kogus tuliseid jäämägesid, ning tal tekkis mõte, et selle paksu õhusupi pinna all jätkus kõik edasi: inimesed, mootorrattad, koerad, filmiplakatid, puud, üheksa kümnendikku nende reaalsusest oli tema silme eest varjul. Ta pilgutas silmi ja illusioon kadus, kuid tundmus sellest ei lasknud teda mitte kunagi vabaks. Ta kasvas üles, uskudes Jumalat, ingleid, deemoneid, afreete ja dzinne niisama loomulikult, nagu olnuksid need härjavankrid või laternapostid, ning ta pidas omaenda nägemisveaks seda, et polnud kunagi vaimusid/ tonti näinud. Ta unistas maagiaoskustega silmaarsti leidmisest, kellelt ta siis oma lühinägevuse vastu roheliste klaasidega prillid ostaks, et siis läbi paksu pimestava õhu allpool asuvat imede maailma vaadata.
Oma emalt, Naima Najmuddinilt, oli ta kuulnud suurel hulgal lugusid Prohvetist ning kui neisse oligi sisse lipsanud ebatäpsusi, polnud tal huvi teada saada, mis need olid. “Vaat see oli mees!” mõtiskles ta. “Milline ingel ei sooviks temaga kõnelda?” Vahetevahel tabas ta ennast jumalateotuslikelt mõtetelt, näiteks Mhatre residentsis oma voodis unne suikudes hakkas ta uneseguses fantaasias omatahtsi võrdlema enda olukorda Prohveti omaga, ajal, mil too, orvuks jäänuna ja rahalistes raskustes, saavutas suurt edu rikka lese Khadija ärijuhina, mis lõppes nende abiellumisega. Unne vajudes nägi ta ennast roosidega ülepuistatud poodiumil sari-pallu all, mille ta üle oma näo oli laotanud, häbelikult eputamas, samas kui tema uus abikaasa, babasaheb Mhatre, küünitas ennast armunult tema suunas, et riie eemaldada ja vaadelda tema näojooni sülle asetatud peeglist. See babasahebiga abiellumise unenägu äratas ta üles, pani ta kuumalt häbist õhetama ning muretsema loomuse rõveduse üle, mis selliseid kohutavaid visioone tekitas.
Enamasti oli usk talle siiski vähetähtis, osake temast, mis ei nõudnud rohkem tähelepanu kui mingi teine ta osa. Kui babasaheb Mhatre ta oma koju võttis, oli see noormehele tõestuseks, et ta pole maailmas üksi, et miski kannab hoolt ta eest, niisiis polnudki ta väga üllatunud, kui kahekümne esimesel sünnipäeval babasaheb ta oma sinisesse kabinetti kutsus ja andis talle hundipassi, ära kuulamata isegi ta vastuväiteid.
“Sa oled vallandatud,” naeratas Mhatre rõhutatult. “Kassasse, saad oma lõpparve. Rivitult!”
“Aga onu…”
“Pea suu.”
Seejärel tegi babasaheb orvule ta elu suurima kingituse, teatades, et talle on kokku lepitud kohtumine legendaarse filmimagnaadi mr D. W. Ramaga; esinemisprooviks. “See on ainult moe pärast,” lausus babasaheb. “Rama on mu hea sõber ja me oleme seda asja juba arutanud. Alustuseks väikesed osad, edasi sõltub juba sinust. Nüüd kao mu silmist ja ära tee nii alandlikku nägu, nii ei sobi.”
“Aga, onu…”
“Sinusugune poiss on selleks liiga kena, et kogu oma elu pealael lõunaid kanda. Kao nüüd minema, mine, saagu sinust homoseksuaalist näitleja. Ma vallandasin su viis minutit tagasi.”
“Aga, onu…”
“Ma olen rääkinud. Täna oma õnne.”
Temast sai Gibreel Farishta, kuid veel neli aastat ei saanud temast staari: oma õpipoisiaja tegi ta läbi väikesi kärarikkaid koomilisi osi mängides. Ta säilitas külma rahu ega kiirustanud, nagu oleks suuteline kiikama tulevikku, ning ilmne ambitsioonitus tegi temast mingi autsaideri selles kõige omakasupüüdlikumas tööstusharus. Teda peeti kas rumalaks või ülbeks või mõlemaks kokku. Ning nende nelja tühermaa-aasta jooksul ei läinud tal korda suudelda suule mitte ühtegi naist.
Kinolinal mängis ta patuoinast, idiooti, kes armastab iludust ega saa aru, et too ei abielluks temaga ka tuhande aasta pärast mitte, kohtlast onu, vaest sugulast, külalolli, teenrit, saamatut suli – mitte ükski nendest ei küündinud armustseenini. Naised lõid teda, andsid talle lakse, nokkisid ta kallal, naersid ta üle, kuid mitte iial ei vaadanud nad ta poole, ei laulnud temale ega tantsinud tema ümber kinolinal, silmad säramas kinolikust armastusest. Väljaspool ekraani elas ta üksi kahes toas stuudio lähistel ning püüdis ette kujutada, kuidas naised ilma riieteta välja näevad. Saamaks mõtteid eemale armastuse ja ihaga seonduvast, hakkas ta õppima, temast sai kõike sisseahmiv autodidakt, kes neelas endasse kreeka ja rooma müüte, Jupiteri avataarasid, lilleks muutunud poisi, ämbliknaise, Kirke, kõike; ning Annie Besanti teosoofiat, ühendväljade teooria, saatanlike värsside juhtumi Prohveti varasest tegevusajast, Muhamedi haaremipoliitika pärast tema triumfaalset Mekasse naasmist; ja ajalehtede sürrealistlikke uudised, milles ühe tüdruku suhu lendavad liblikad paluvad end alla neelata; ja nägudeta sündinud lastest, ja varasemaid noorte poiste äärmuslikult detailseid inkarneeringuid, näiteks kalliskive täis kuldkindlustes. Ta ahmis endasse jumal teab mida, kuid oma unetute hommikute varajastel tundidel ei saanud ta eitada, et oli pingul midagi sellist, mida polnud kunagi varem pruukinud ega teadnud ka, kuidas hakata seda pruukima – armastust. Unenägudes piinasid teda väljakannatamatult hõrgud ja ilusad naised, nii et ta eelistas püsida üleval, sundides end kordama mingit osa oma üldteadmistest, et hävitada traagilist tunnet, et teda on õnnistatud tavaliselt suurema armastamisvõimega, ilma et olnuks ainsat isikut maa peal, kellele seda pakkuda.
Tema suur läbimurre saabus teoloogiliste filmide tulekuga. Kui see puranadel põhinev filmitegemise viis end kord juba ära tasus, lisandiks tavaliseks saanud segu lauludest, tantsust, kohtlastest onudest jne., sai iga panteoni jumalus oma šansi olla staar. Kui D. W. Rama võttis kavva Ganeshi lool põhineva filmi tootmise, ei soovinud mitte ükski tollastest väljapaistvatest kassanimedest terves filmis kaasa lüüa, elevandi pea sees peidus olles. Gibreel haaras võimalusest kinni. Sellest sai tema esimene hitt, “Ganpati baba”, ning järsku oli temast saanud superstaar, ainult et koos londi ja kõrvadega. Pärast kuut filmi elevandipäise jumalana lubati tal eemaldada paks õõtsuv hall mask ning selle asemel kinnitada külge pikk karvane saba, et mängida ahvikuningat Hanumani seiklussarjas, mis küll rohkem seostus Hongkongist tulevate odavate teleseriaalidega kui Ramayanaga. See sari osutus sedavõrd populaarseks, et ahvisabad läksid linna noorte keigarite seas moodi teatavat liiki pidudel, kus sagedasteks külalisteks olid kloostrikoolist pärit “paukpadrunid” (sest tüdrukud olid valmis paugupealt kohale ilmuma).
Hanumani järel ei pidanud Gibreeli enam miski ning talle osaks saanud enneolematu edu süvendas tema usku kaitseinglisse. Kuid viis ka kahetsusväärsete arenguteni. (Nagu aru saan, pean välja lobisema Rekha vaesekese saladused.)
Isegi enne seda, kui ta oli vahetanud oma võltspea võltssaba vastu, muutus ta naistele vastupandamatult ligitõmbavaks. Tema võrgutav kuulsus kasvas sedavõrd, et mitmed neist noortest daamidest palusid, et ta armuvahekorra ajal hoiaks peas Ganeshi maski, kuid austusest jumala vastu keeldus ta sellest. Kasvatusest tulenevalt ei suutnud ta tollal vahet teha hulgal ja kvaliteedil ning püüdis seega tasa teha kaotatud aega. Tal oli nii palju seksipartnereid, et polnud midagi iseäralikku selles, kui ta unustas nende nimed enne, kui nood olid jõudnud ta toast lahkuda. Temast ei saanud mitte ainult kõige pahelisemat sorti naistekütt, vaid ta õppis ära ka teesklemise kunsti, sest jumalaid kehastav inimene peab olema etteheidetest üle. Ta varjas oma skandaalset eluviisi ja prassinguid nii oskuslikult, et tema vana patroon babasaheb Mhatre, lebades surivoodil kümme aastat hiljem pärast seda, kui oli saatnud noore dabbawallahi illusioonide, musta raha ja naudingute maailma, palus, et too abielluks, tõestamaks, et on ikka mees. “Jumala eest, mister,” anus babashaheb, “kui ma ütlesin sulle toona, et mine ja saa homoks, ei arvanud ma mitte iial, et sa võtad mind tõsiselt, pealegi on vanemate sõna kuulamisel ka oma piir.” Gibreel tõstis käed ja vandus, et tema küll nii häbitu ei ole ja et kui leidub õige tüdruk, siis loomulikult abiellub ta tollega. “Mida sa ootad, mõnda jumalannat taevast? Greta Garbot, Gracekalit, keda?” hüüdis vana mees verd köhides, kuid Gibreel lahkust temast saladusliku naeratusega, mis ei võimaldanud tal täies hingerahus surra.
See Gibreeli kaela sadanud seksilaviin mattis tema suure talendi nii sügavale, et see oleks võinud vabalt igaveseks kaduma minna, selle ande armastada tõeliselt, sügavalt ja ennast tagasi hoidmata – selle harvaesineva ja õrna ande, mida ta polnud kunagi olnud võimeline kasutama. Oma haiguseajaks oli ta kõike muud kui unustanud selle ahastuse, mida ta varem tundis armastuse järele igatsedes ja mida oli tema sees väänatud ja pööratud kui posija nuga. Kuid nüüd magas ta rahulikult ja kaua pärast igat gümnastilist ööd, nagu poleks teda mitte kunagi jälitanud unistuste naised, justkui polekski ta kunagi lootnud südant kaotada.
“Sinu häda on selles,” rääkis talle pilvedest materialiseerunud Reka Merchant, “et Jumal teab miks kõik sulle alati andestavad, alati pääsed sa karistamatult minema ning ka mõrvaga tulid toime. Keegi pole sind mitte kunagi pidanud vastutavaks selle eest, mis sa teinud oled.” Gibreel ei saanud vastu vaielda. “Jumaluke,” kisas Rekha talle, “mida sa endast õige arvad, rentslist välja karanud tüüp, jumal teab, mis haigusi sa endaga kaasa tõid.”
Tol ajal ta arvas, et naistel ongi kombeks nii käituda, et nad on anumateks, kuhu tema ennast sisse võis valada, ning kui ta edasi läks, mõisteti, et see ongi tema loomus, ja andestati talle. Ning oli tõsi, et keegi ei süüdistanud teda hülgamise pärast, tema tuhande ja ühe mõtlematu teo pärast, kui palju aborte, või nagu Rekha talle seal pilvede vahel ütles, kui palju murtud südameid. Kõigi nende aastate jooksul oli ta naiste heldusest kasusaaja, kuid samas ka nende ohver, sest andestamised tegid võimalikuks kõige sügavama ja magusama kõlbelise laostumise, nimelt kujutelma, et ta ei teinud midagi valesti.
Rekha: see naine astus tema ellu siis, kui ta ostis omale katusekorteri Everest Vilases, ning too kui naaber ja ärinaine pakkus vaadata oma vaipu ja antiikesemeid. Tema mees viibis ülemaailmsel kuullaagritootjate kongressil Rootsis Göteborgis ning mehe äraolekul kutsuski ta Gibreeli oma korterisse, kus olid Jaisalmeri kivivõrestikud ja Keralani paleedest pärit nikerdatud käsipuud ning mogulite hauakivid chhatri või kuplid, mis nüüd olid mullivanniks muudetud; valas talle Prantsuse šampanjat, toetus vastu marmorseina ning tundis külmi kivisooni vastu selga. Ta aasis šampanjat rüüpavat Gibreeli, et kohe kindlasti ei peaks jumalad pruukima alkoholi, ja mees vastas kord loetud tsitaadiga ühest Aga Khani intervjuust: Kas teate, see on vaid väliselt šampanja, puutudes vastu mu huuli, muutub see kohemaid veeks. Seejärel ei läinud enam kaua aega, et puudutada Gibreeli huuli ja tema käte vahel veelduda. Ajaks, mil lapsed koolist koju jõudsid, oli Rekha ennast siivsalt riietatud ja tanutanud, istus külalistetoas ning avaldas vaibaäri saladusi, pihtides, et kunstsiid kujutab endast kunstlikku, mitte kunstipärast siidi, manitsedes mitte langema tema brošüüri õnge, milles ahvatlevalt kirjeldati vaipa tehtud olevat lambatallede kurgu alt võetud villast, mis tähendavat kõigest – saad ju aru küll – madalakvaliteedilist villa – mis teha, nii need asjad juba kord käivad.
Ta ei armastanud Rekhat, polnud talle truu, unustas tema sünnipäevad, ei helistanud tagasi, tuli külla kõige ebasobivamatel hetkedel, mil seal viibisid külalised kuullaagrite maailmast – ja nagu kõik teised, andestas ka Rekha talle. Kuid see polnud neile teistele omane vaikne ja hiirarg karistamata jätmine. Rekha kaebles kui hullumeelne, saatis teda kuradile, tänitas tema kallal ja sõimas kasutuks lafangaks, haramzadaks ja salahiks ning tagatipuks süüdistas teda isegi olematu õe keppimises. Rekha ei säästnud teda mitte vähimalgi määral, süüdistas teda pinnapealseks olendiks olemises, justkui kinoekraanil, ja läks edasi, ning siis andestas talle ja lubas oma pluusi lahti nööpida. Gibreel ei suutnud vastu panna Rekha Merchanti ooperlikele andeksandidele, mis olid seda vähepüsivamad sõltuvalt naise enda kõikuvast positsioonist, tema truudusemurdmisest kuullaagrikuningale, mille mainimisest Gibreel hoidus, taludes mehelikult sõnahoope. Seega, kui kõigi teiste naiste vabandused jätsid ta külmaks ja ununesid nende väljaütlemise hetkel, siis Rekha juurde tuli ta ikka tagasi, et see võiks teda teotada ja siis lohutada, nii nagu tema üksi oskas.
Siis aga oleks Gibreel äärepealt surnud.
Ta oli Kanya Kumaris filmivõtetel, seisis Aasia mandri tipus, osales võitlusstseenis Cape Comorini serval, kus kolm ookeani näisid sõna otseses mõttes üksteise sisse tormavat. Läänest, idast ja lõunast rullus nende poole kolm lainemurdu ja põrkasid kokku võimsaks raksatuseks just sel hetkel, mil Gibreel sai hoobi lõualuu pihta, täpne ajastus, ning kaotas meelemärkuse, kukkus selg ees kolme ookeani vahumöllu. Püsti ta sealt ei tõusnud.
Algul süüdistasid kõik hiiglasekasvu inglise kaskadööri Eustace Browni, kes hoobi oli andnud. Too protesteeris ägedalt. Kas polnud tema see, kes oli mänginud peaminister N. T. Rama Raona Gibreeli vastast arvukates teoloogiaseriaalides? Kas polnud mitte tema see, kes viis täiuslikkuseni vanamehe võitlusoskused, ilma et teda vigastanud oleks? Kas oli ta kunagi kaevelnud, et N. T. R. ei tohtinud oma hoope vastu lüüa, nii et tema, Eustace, oli alati täis vermeid ja sinikaid ning segi pekstud selle pisikese vanamehe poolt, kelle ta tegelikult oleks võinud võileiva vahel eineks nahka pista – oli ta kordki kaotanud enesevalitsemist? Mis siis nüüd lahti? Kuidas võib keegi üldse mõelda, et tema teeks viga surematule Gibreelile? – Ta vallandati sellest hoolimata ning politsei pistis ta igaks juhuks pokri.
Kuid see polnud rusikahoop, mis Gibreeli auti lõi. Pärast seda, kui staar oli selleks puhuks tellitud erilennukiga Bombay Breach Candy Hospitali viidud; pärast põhjalikke proove polnud leitud peaaegu midagi; kui ta lebas teadvusetuna surmaäärel, hemoglobiin tema tavaliselt viieteistkümnelt surmava nelja koma kaheni langenud, seisis haigla pressiesindaja Breach Candy laiadel valgetel trepiastmetel vastakuti riigi ajakirjanduse esindajatega: “See on kummaline müsteerium,” teatas ta. “Kui soovite, võite seda nimetada Jumala kätetööks.”
Gibreel Farishta oli hakanud seestpoolt veritsema, ilma et sellele mingit ilmset põhjust oleks leitud, oli ta lihtsalt oma naha sees verest tühjaks jooksmas. Kõige hullemad hetked olid need, kui veri hakkas tal pärakust ja peenisest välja nõrguma ja näis, et iga hetk võib see ka ninast ja silmadest ning silmaäärtest välja pursata. Ta veritses seitse päeva, talle tehti vereülekandeid, ta sai kõiki meditsiinis tuntud koagulante, kaasa arvatud kontsentreeritud kujul rotimürki, ja kuigi ravi käigus täheldati marginaalseid paranemisnähte, pidasid arstid teda lootusetult kadunuks.
Kogu India oli Gibreeli voodi ääres. Tema tervist kajastas iga raadiouudis, see oli riigitelevisiooni täistunniuudiste teemaks, ning Warden Roadile kogunenud rahvahulk oli nii suur, et politsei pidi selle laiali ajamiseks kasutama bambuskeppe ja pisargaasi, hoolimata sellest, et poolemiljoniline leinajate hulk valas niigi pisaraid. Peaminister tühistas oma kohtumised ja lendas teda vaatama. Peaministri piloodist poeg istus Farishta magamistoas ja hoidis näitleja kätt. Rahvast oli vallanud kartlik ootus, sest kui Jumal oli päästnud valla sellise karistusaktsiooni oma kõige kuulsama kehastuse vastu, mis siis veel ülejäänud maale varuks võis olla? Kui hukkuks Gibreel, siis ei jääks muud üle ka Indial? Riigi mošeed ja templid olid pungil palvetavaid kogudusi – mitte ainult sureva näitleja elu eest, vaid ka eneste tuleviku eest.
Kes ei külastanud Gibreeli haiglas? Kes ei kirjutanud ega helistanud, ei saatnud lilli ega hõrke koduküpsetisi? Sellal kui paljud armukesed häbenemata peatset tervenemist soovivaid kaarte saatsid ja lambapasanda’sid, kes oli see, kes teda kõigist kõige rohkem armastades ei andnud endast märku ega põhjust kahtlusteks oma abikaasale? Rekha Merchant oli oma südame rauda valanud, askeldas oma igapäevatoimetuste kallal, mängis lastega, lobises abikaasaga, vajaduse korral etendas majaproua osa ja mitte kunagi ega mitte kordagi ei ilmutanud oma hinge valitsevat musta masendust. Gibreel paranes.
Paranemine oli sama müstiline kui haiguski, ning sama kiire. Ka seda kutsuti (haigla, ajakirjanike, sõprade poolt) Ülima tahteavalduseks. Kuulutati välja rahvuslik püha, üle terve maa toimusid ilutulestikud. Kui aga Gibreel oli kosunud, selgus, et ta oli muutunud, ja seda väga hirmuärataval moel: ta oli kaotanud oma usu.
Haiglast väljakirjutamise päeval sammus ta politseieskordi saatel läbi tohutu rahvasumma, mis oli kogunenud tervitama nii tema kui ka iseenda vabanemist, ronis oma mercedesesse ning käskis oma juhil pageda neid jälitavate sõidukite eest – see võttis aega seitse tundi viiskümmend üks minutit. Manöövri lõppedes oli ta jõudnud selgusele, mida nüüd teha tuli. Taj hotelli ees astus ta autost välja ning pead paremale või vasemale pööramata läks otse suurde söögisaali, mille bufeelaud ägas keelatud toitude koorma all, ning kuhjas oma taldriku täis Wiltshire’ sealihast vorste, Yorki suitsusinke ning jumal teab kust toodud peekonikäntsakaid; oma uskmatuse singilõike ja sekularismi seakoote; seistes siis seal keset saali, ümbritsetuna ei kuskilt ilmunud fotograafidest, hakkas ta nii ruttu kui võimalik sööma, ajades surnud sigu näost sisse sellise hooga, et peekoniviilud suunurkadest alla rippusid.
Haiguse jooksul oli ta veetnud iga teadvusel oleku minuti Jumalat appi hüüdes, iga sekundi igast minutist. Ya Allah, sinu teener lamab veritsemas, ära hülga mind nüüd, pärast su nii kauast kaitset. Ya Allah, ilmuta mulle mõni tunnusmärk, mingi väike kinnitus oma soosingust mulle, et ma leiaksin endas jõudu oma haigusest paraneda. Oo, kõige heatahtlikum ja armulisem Jumal, ole minuga sellel häda hetkel, minu kõige kohutavama õnnetuse ajal. Siis turgatas talle pähe, et see on tema karistus, ning mõnda aega võimaldas see kannatada valu, kuid siis sai ta vihaseks. Küllalt, Jumal, nõudsid sõnad, mida ta välja ei öelnud, miks peaksin surema, kui ma pole tapnud, – oled sa kättemaks või armastus? Viha Jumala peale püsis ka järgmise päeval, kuid siis see lahtus ja asemele tuli kohutav tühjusetunne, üksiolek – ta mõistis, et oli kõnelnud tühja õhuga, et seal polnudki mitte kedagi, ning ta tundis ennast rumalamalt kui ei kunagi varem oma elus ja ta suunas oma palved tühjusesse: Ya Allah, ole seal, kurat võtaks, lihtsalt ole seal. Kuid ta ei tundnud midagi, midagi, midagi, ja siis avastas ta ühel päeval, et ta ei vajanudki midagi, mida tunda. Sellel metamorfoosi toimumise päeval andis haigus järele ja ta hakkas paranema. Ja et tõestada iseendale Jumala mitteolemist, seisis ta nüüd seal, linna kõige kuulsama hotelli söögisaalis, ning sealiha rippus välja ta näost.
Ta tõstis pilgu taldrikult ja nägi üht naist talle otsa vaatamas. Selle juuksed olid nii heledad, et paistsid peaaegu valgetena, ja tema nahk oli kui läbikumav mägiliustiku jää. Ta naeris Gibreeli üle ja lahkus.
“Kas sa siis ei saa aru?” röögatas ta naisele järele, pritsides sousti välja suunurkadest. “Ei mingeid piksenooli. Selles on asi.”
Naine tuli tagasi ja seisatas Gibreeli ees, ütles: “Sa oled elus. Sa said oma elu tagasi. Selles on asi.”
Ta jutustas Rekhale: sel hetkel, mil ta ümber pööras ja hakkas tagasi minema, armusin ma temasse. Alleluia Cone, mägironija, Everesti vallutaja, blond yahudan, jääkuninganna. Ma ei suutnud vastu panna tema väljakutsele: Muuda oma elu, vastasel juhul said sa selle ilmaasjata tagasi.
“Sind ja sinu ümbersünni-kremplit,” keelitas Rekha teda. “Milline lollpea. Sa saad haiglast välja läbi surma tagaukse, ja lähed peast segi, poisu, kohe vaja mingit kõrvalehüpet, ja hey presto – seal ta on, blond tots. Ära arvagi, et ma ei tea, kes sa oled, Gibbo, mis siis nüüd on, kas tahad, et andestaksin sulle, mis?”
Pole vaja, ütles Gibreel. Ta lahkus Rekha korterist (mille perenaine näoli maas põrandal pisaraisse uppus) ega sisenenud sinna enam kunagi.
Kolm päeva pärast naisega kohtumist, kui tal suu roojast liha täis oli, istus Allie lennukisse ja lahkus. Kolm päeva väljaspool aega, “mitte segada” sildi taga, kuid lõpuks jõudsid nad kokkuleppele, et maailm on tõeline, et mis on võimalik, on võimalik, ja mis võimatu, see võimatu. Lühike kohtumine, mööduv hetk, armastus ootesaalis. Naise lahkumise järel võttis Gibreel puhkust, püüdis oma kõrvad sulgeda tema väljakutsele, otsustas, et saab oma elu jälle joonde. Usu kaotamine ei tähendanud seda, et ta ei võiks teha oma tööd ning hoolimata skandaalist, mis puhkes seakintsu-söömise fotode järel, üldse esimesest skandaalist, mis tema nimega seostus, sõlmis ta mitu filmilepingut ja läks tagasi tööle.
Ja siis, ühel hommikul, seisis ratastool tühjalt ja ta oli läinud. Lend Londonisse AI-420, pardal keegi habemes Ismail Najmuddin. 747le oli nimi pandud ühe paradiisiaia järgi, see polnud mitte Gulistan, vaid Bostan. “Et uuesti sündida,” ütles Gibreel Farishta tükk aega hiljem Saladin Chamchale, “pead sa kõigepealt surema. Mina heitsin hinge vaid poolenisti, kuid tegin seda kahel korral, haiglas ja lennukis, selle saab kokku liita ja see läheb arvesse. Ja nüüd, Spoono, mu sõber, siin ma seisan: Londonis, Vilayetis, sinu ees, ümbersündinult, uus mees uue eluga. Kas pole see neetult hea, Spoono?”
Miks ta lahkus?
Selle naise pärast, tema väljakutse pärast, nende koosolemise uudsuse ja raevukuse pärast, võimatuse halastamatuse pärast, mis nõudis oma õigust tõeseks saada.
Ja võib-olla seetõttu, et sealiha söömise järel algas kättemaks, öine neim, unenägude karistus.
-3-
Kui lennuk Londonisse oli lõpuks õhku tõusnud, tänu trikile, mida mittesuitsetajate salongis akna all istuv kiitsuke, neljakümnendates aastates mees oli teinud, ristates mõlema käe kaks paari sõrmi ja pööritades pöidlaid, ja kes, vaadates oma sünnilinna rästikunahana eemale libisevat, lubas põgusal kergendusohkel oma näole ilmuda. See nägu oli kena oma mõnevõrra kibeda, patriitsliku joonega, eenduvate ja paksude, allapoole suunatud huultega, nagu seda on vastikust tekitaval lestal, ning teravalt üle silmade kaarduvate peente kulmukaartega, mis piidlesid maailma teatavat laadi erksa põlgusega. Mr Saladin Chamcha oli loonud seda nägu hoolega – tal oli kulunud mitmeid aastaid, et saada seda just selliseks – ja veel palju enam aastaid oli ta sellest mõelnud kui lihtsalt enda omast – ta oli tõesti unustanud oma väljanägemise enne seda. Veelgi enam, ta oli enesele loonud oma näoga kokkusobiva hääle, mille rauged, peaaegu laisad täishäälikud vastandusid järsult tahumatute konsonantide jäikusele. Näo ja hääle koosmõju oli muljetavaldav, kuid oma hiljutise kodulinna-külastuse ajal – esimene selline külastus viieteistkümne aasta jooksul (täpselt Gibreel Farishta filmitäheks olemise aeg, ei saa ma ära märkimata jätta) – olid toimunud imelikud ja murettekitavad arengud. Kahjuks oli asi selles, et esmalt tema hääl, ja seejärel ka nägu, olid hakanud teda alt vedama.
See algas – lastes sõrmedel-pöialdel lõdvestuda ja lootes, ise mõnevõrra heidutatud, et temas veel püsiv viimane ebausk oli jäänud kaasreisijatel märkamata, sulges Chamcha silmad ja meenutas seda kerge hirmuvärinaga – oma lennul itta mõned nädalad tagasi. Kõrgel Pärsia lahe liivade kohal oli ta langenud raskesse unne, ning seal külastas teda ebardlik võõras, üks klaasnahaga mees, kes sõrmenukke kurvalt vastu lõuga hõõrus, habras membraan katmas kogu ta keha, ning palus Saladinil ennast aidata, päästa ta välja teda vangistavast nahast. Chamcha võttis maast kivi ja hakkas sellega kilejat klaasi taguma. Sedamaid hakkas võõra mõranenud kehapinnalt immitsema verd, ja kui Chamcha püüdis purunenud kilde ära korjata, hakkas teine läbilõikavalt karjuma, sest koos klaasikildudega tulid ära ka suured tükid tema liha. Sel hetkel kummardus stjuuardess üle magava Chamcha ja nõudis oma hõimule omase halastamatu külalislahkusega: Soovite ehk midagi juua, sir? Midagi juua? ning unenäost toibudes leidis Saladin oma hääle seletamatul kombel moondununa, selles oli nüüd Bombay aktsenti, mida ta nii hoolega (ja nii kaua aega tagasi!) kaotada oli püüdnud. Ta pomises: “Ahaa, mida? Midagi alkohoolset, või mis?” Kui stjuuardess oli talle kinnitanud, et mida iganes soovite, sir, kõik alkohoolsed joogid on tasuta, kuulis ta jälle oma reeturlikku häält: ”Hästi, bibi, tooge ainult viski soodaga.”
Milline ebameeldiv üllatus! Ta oli üles põrutatud ja istus kangelt oma istmel, tegemata välja alkoholist ja pähklitest. Kuidas oli minevik jälle esile kerkinud, moondunud häälikute ja sõnavara näol? Mis tuleb järgmisena? Kas hakkab ta oma juukseid kookoseõliga määrima? Või surub ninasõõrmed pöidla ja nimetissõrme vahele, nuusates lärmakalt ja välja tirides kleepjalt hõbedase lögaplönni? Või pühendub profimaadlusele? Mis edasi, kas varuks on kuratlikud alandused? Ta oleks pidanud teadma, et kojuminek on viga, nii pika aja tagant ei saanudki see olla midagi muud kui taandareng; see oli ebaloomulik reis; aja eitamine; kogu ettevõtmine oli määratud luhtumisele.
Ma pole mina ise, mõtles ta, kui südamepiirkonnas kerget ärevust tundis. Ons sellel üldse tähtsust, lisas ta mõrult. Pealegi “les acteurs ne sont pas des gens”, nagu Les Enfants du Paris’s oli selgitanud kuulus komödiant? Frederick. Mask maski all, kuni äkki paljas veretu pealuu.
Turvavöö-tuli süttis, lennukikomandöri hääl hoiatas turbulentsi eest, nad rappusid õhuaukudes sisse-välja. All varitses kõrb ning Kataris pardale tulnud võõrtööline haaras kinni oma suurest transistorraadiost ja hakkas öökima. Märgates, et mees polnud kinnitanud ohutusrihma, võttis Chamcha end kokku ja tõi oma häälde tagasi kõrgid inglise toonid. “Kuulge, miks te ei…” osutas ta, kuid iiveldushoogudes vaevlev mees, täites õigel ajal Saladini ulatatud oksekotti, raputas oksepursete vahepeal pead, kehitas õlgu ning vastas: “Milleks, sahib? Kui Allah soovib minu surma, siis ma ka suren. Kui ta ei soovi seda, siis ma ei sure. Mis mõte on siis üldse ohutusrihmadel?” Põrgusse see India, vandus Saladin Chamcha vaikselt, vajudes tagasi oma istmele. Keri kuradile, ma pääsesin sinu küüniste vahelt välja kaua aega tagasi, sa ei saa oma konksu mulle sisse tagasi lüüa, sa ei saa mind enam tagasi kiskuda.
— -*—
Ükskord väga ammu – oli see nii või oli teisiti, nagu vanades lugudes ikka öeldakse: juhtus see nii või juhtus teisiti – võib-olla siis nii- või naamoodi – üks kümneaastane Scandal Pointi poiss leidis kodust eemal Bombays maas vedelenud rahakoti. Ta oli parajasti koduteel, just välja astunud koolibussist, kus ta oli pidanud istuma, litsutuna põlvpükstes ja higist kleepuvate poiste vahele, kurdistatud nende kisast, ning juba tollal kartes rämedust ja tõuklemist ja tundlik võõra higi suhtes, vaevas teda nõrkus ja südamepööritus pika ja raputava kojusõidu järel. Siiski, nähes mustast nahast rahataskut oma jalge ees lebamas, kadus pööritustunne ning ta kummardus erutatult ja haaras selle, tegi lahti – ja leidis oma rõõmuks, et see oli täis sularaha, mitte ainult ruupiaid, vaid tõelist raha, mustal turul ja valuutavahetuses rahaks tehtavat – naelu! Naelsterlingeid Päris Londonist, kaugel tumedate vete taga asuvalt Vilayeti muinasmaalt. Paksust välismaise raha patakast jahmunud, tõstis poiss silmad, et teha kindlaks, kas teda pole märgatud, ja hetkeks tundus talle, et taevast kummardus tema poole vikerkaar, ingli hingeõhu sarnane, justkui vastus palvele, ning lõppes just seal, kus ta seisis. Poisi sõrmed värisesid, kui need küünitasid rahatasku järele, selle muinasjutulise aardeni.
“Anna siia!” Hiljem tundus talle, et isa oli tema järele luuranud kogu ta lapsepõlve aja, ja kuigi Changez Chamchawala oli suur mees, päris hiiglane, rääkimata tema rikkusest ja ühiskondlikust positsioonist, olid tal kõigele lisaks veel väledad jalad ning komme luurata oma poja järel ja rikkuda ära kõik tolle tegemised, näiteks tõmmata noorelt Salahuddinilt öösiti pealt voodikate, et paljastada häbelikku peenist kokkusurutud punases peos. Ja raha lõhna võis ta tunda tuhande ja ühe miili kauguselt, isegi läbi selle kemikaalide ja väetiste leha, mis teda pidevalt ümbritses ja tuli sellest, et ta oli maa suurim põllunduspihustite ja vedelike ning tehissõnniku tootja. Changez Chamchawala, filatroop, naistekütt, elav legend, rahvusliku liikumise suunanäitaja, kargas välja oma koduväravast, et haarata punnis rahatasku oma poja kohmetust käest. “Tshh, tshh, sa ei tohiks tänavatelt igasugu asju üles korjata. Maa on must ja raha veelgi mustem,” noomis ta naelsterlingeid taskusse toppides.
Changez Chamchawala tiikpuuga sisustatud töötoa riiulil, kümneköitelise Richard Burtoni “Araabia ööde” tõlkekogu kõrval, mida aeglaselt õgisid seentõbi ja raamatukoi, tingituna sügavalt juurdunud eelarvamusest raamatute vastu, mis oli pannud Changezi tuhandeid selliseid hukutavaid asju koguma, et neid mädanenult lugemata jättes alandada, – seisis võlulamp, säravaks hõõrutud vasest ja pronksist, Aladdini isikliku dzinni hoiukamber, avataara: hõõru-mind-lamp. Kuid Changez ei hõõrunud lampi ise ega lubanud seda hõõruda teistel, näiteks oma pojal. Ta kinnitas pojale: “Ühel päeval saad sa selle endale. Siis hõõru, hõõru nii palju kui soovid, ja sa näed, mis sul kõik saamata jääb. Praegu on see aga minu oma – küll ainult praegu, kuid ikkagi minu oma.” Võlulambi-lubadus nakatas isand Salahuddini mõttega, et ühel päeval tuleb tema hädadele lõpp, tema sisemised ihad saavad rahuldatud, ning ainuke, mis tal teha tuleb, on see ära oodata; kuid siis juhtus see rahakoti lugu, mil vikerkaare võlujõud oli tema heaks toiminud – mitte isa, vaid tema heaks – ja Changez Chamchawala oli varastanud kullakruusi/poti?. Pärast seda lugu oli poiss kindel, et kui ta ei pääse minema, lämmatab isa kõik ta lootused, ja sellest hetkest alates tahtis ta meeleheitlikult lahkuda, põgeneda, kiiluda ookean selle suure mehe ja enda vahele.
Kolmeteistkümnendaks eluaastaks oli Salahuddin Chamchawala aru saanud, et on määratud selle jaheda Vilayeti jaoks, mis pungitab naelsterlingite krõbisevatest lubadustest, millele nõiduslik rahatasku viidanud oli, ning aina vähem oli ta rahul selle tolmuse, vulgaarse, põlvpükstes politseinike, transvestiitide, filmifanaatikute ning kõnniteedel magavate inimeste Bombayga, kõmuliste Grant Roadi laulvate hooradega, kes kord olid olnud Yellamma-kultuslased Karnatakas, kuid lõpetasid siinsamas, palju proosalisemates ihulikes templites tantsides. Tal oli kõrini tekstiilivabrikutest, kohalikest rongidest ning kogu sellest segadusest ja üliküllusest, ta igatses oma unistuste Vilayeti tasakaalu ja mõõdukuse järele, mis ööl ja päeval teda oma võimuses hoidis. Tema lemmiklaulukesteks mänguväljakul olid need, mis meelitsesid kaugete linnade järele: kitchy-con kitchy-ki kitchy-con stanty-eye kitchy-ople kitchy-cople kitchy-Con-stanti-nople. Ja tema lemmikmänguks oli üks “Vanaema sammude” üks variante, mida mängides see olles, pööras ta juurdehiilivatele mängukaaslastele selja ja pudistas oma võlulinna kuut tähte nagu mantrat või nõiasõna: elooen deeooen. Salaja oma südamesopis hiilis ta tasa Londoni poole, tähthaaval, nagu ta sõbrad hiilisid tema juurde. Elooen deeooen London.
Salahuddin Chamchawala muundumine Saladin Chamchaks, nagu peagi näeme, algas vanas Bombays, ammu enne seda, kui ta pääses lähedale kuulma Trafalgari lõvide möirgeid. Kui Inglise kriketimeeskond Brabourne’i staadionil India vastu mängis, palvetas ta Inglismaa võidu eest, mängu loojate eest, et kohalikud tõusikud saaksid lüüa, et säiliks asjade loomulik seis. (Kuid mängud olid eranditult kõik viigid, tänu Brabourne’i mänguala sulgvoodi-unisusele; ning tähtis arveteklaarimine – looja imitaatori, kolonisaator koloniseeritava vastu – pidi paratamatult lahenduseta jääma.)
Kolmeteistkümneaastaselt oli ta nii vana, et mängida Scandal Pointi kaljudel omapead, ilma ayah Kasturba järelevalveta. Ja ühel päeval (oli see nii või oli teisiti) kõndis ta välja majast, sellest avarast, lagunevast, soolast parkunud Parsi stiilis ehitisest; välja sealt sammaste ja aknaluukide ja väikeste rõdude vahelt; läbi aia, mis oli ta isa au ja uhkus ja mis teatavas õhtuvalguses võis lõpmatuna näida (ja mis oli nii salapärane, lahendamata mõistatus, sest mitte keegi, ei isa ega aednik, ei osanud talle öelda enamiku siin kasvavate puude ja teiste taimede nimesid); ja läbi peaväravast, sellest tohutu suure narruse, Severus Seitsmenda stiilis rooma triumfikaarest; välja üle tänava metsiku meeletuse; ja üle merest eraldava müüri; ja aina edasi kuni läikivate mustade kaljudeni, täis väikesi garneelidest kubisevaid lompe. Eemal itsitasid kleite kandvad kristlastest tüdrukud, kokkupandud vihmavarjudega mehed seisid vaikselt ja vaatasid ainiti sinist horisonti. Mustal kivil asuvas dhotis nägi Salahhuddin ühte meest üle lombi kummardumas. Nende silmad kohtusid ning mees viipas talle näpuga, mille ta siis risti üle oma huulte asetas: tssh! Kaljulompide saladus tõmbas poissi võõra suunas. Too oli luukerekõhn. Prillid näos kui elevandiluusse valatud. Tema konksuna kõverdatud sõrm lähenes, tule. Kui Salahuddin juurde astus, haaras teine temast kinni, surus käe talle suule ja poisi noore käe oma vanade kondiste jalgade vahele, et ta tunneks seal lihakat luud. Tuultele avatud dhotis. Saladin ei olnud kunagi teadnud, kuidas kakelda, ta tegi, mida sunniti; siis pöördus mees temast eemale ja lasi tal minna.
Pärast seda ei läinud Salahuddin enam iialgi Scandal Point kaljude juurde ega rääkinud juhtunust mitte kellelegi, teades seda neurasteeniahoogu, mis see emas tekitaks, ning arvates, et isa süüdistaks juhtunu pärast poissi ennast. Kõik tundus talle tülgastav ja kogu tema kodulinna alatus oli koondunud võõra kondisesse embusesse, ning nüüd, selle kurja luukere käest pääsenuna, peab ta kas pääsema Bombayst või surema. Ta hakkas järjest rohkem sellele mõttele keskenduma, kogu aeg kogu tahtejõu sellega sidudes – süües sittudes magades, kinnitades endale, et ta saab ime esile kutsuda isegi ilma isa aitava võlulambita. Ta unistas ennast oma magamistoa aknast välja lendama ja avastama, et all pole mitte Bombay, vaid päris London ise. Bigben Nelsonisammas Lordstavern Bloodytower Kuninganna. Kuid üle suure metropoli hõljudes tundis ta, et hakkab kõrgust kaotama, ja hoolimata sellest kui tugevalt ta õhus ka võitles peksles ujus, jätkas ta aeglaselt spiraalina langemist, siis ikka kiiremini ja kiiremini, kuni kihutas pea ees unnates linna poole: Saintpauls, Puddinglane, Threadneedlestreet, nagu pomm Londoni peale.
— -*—
Kui juhtus võimatu ja isa nagu välk selgest taevast tegi talle ettepaneku jätkata haridusteed Inglismaal – et mind jalust ära saada, miks muidu, see on ju selge, kuid ära vaata kingitud hobuse suhu janiiedasi, mõtles Chamcha – keeldus ta ema, Nasreen Chamchawala, nutmast, toetades poega selle asemel nõuga. “Ära muutu räpaseks, nagu need inglased on,” hoiatas ta teda. “Nad pühivad oma tagumikku vaid paberiga. Ja kasutavad teiste sogast vannivett.” Need alatud valed veensid Salahuddini, et ema püüab teha mis teha annab, et takistada tema lahkumist, ning hoolimata nende vastastikusest armastusest vastas ta: “See, mis sa ütled, ammi, ei ole mõeldav. Inglismaal on suurepärane tsivilisatsioon ja su jutt on tühi loba.”
Ema naeratas natuke närviliselt ega vaielnud enam vastu. Ning hiljem seisis kuivisilmi väraval triumfikaare all, tulemata Santa Cruzi lennujaama teda ära saatma. Tema ainus laps. Ta kuhjas lillevanikuid poja kaela umber, kuni Saladinil hakkas emaarmastuse imalast lõhnast pea ringi käima.
Nasreen Chamchawala oli õbluke, õhkõrn naine, tema luud olid kui õlekõrred, nagu ahtakesed pilpad. Et tasa teha oma keha märkamatust, oli ta juba varases eas hakanud riietuma natuke meeletult, liialdatud küllusega. Tema saride mustrid olid silmipimestavad, isegi räiged: sidrunkollane siid kaunistatud tohutute brokaatteemantidega, pead pööritama panevad must-valged op-kunsti keerised, hiiglaslikud huulepunasuudlused erevalgel taustal. Inimesed andestasid tema kohutava maitse, sest ta kandis neid pimestavaid rõivaid täieliku süüdimatusega – isegi selle riietuse kakofooniast tulenev hääl oli nii peenike ja kahtlev ja sobilik, – ning tema suareede tõttu.
Abiellumisest saati igal reedel täitusid Nasreen Chamchawala residentsi külalistetoad, muidu nii sünged ruumid, nagu suured õõnsad võlvitud katakombid, ereda valguse ja säravate sõpradega. Väikese poisina nurus Salahuddin, et tema oleks uksehoidja, ning tervitas siis hästi tõsiselt juveelidega kaunistatud ja üleni lakitud külalisi, lubades neil oma pead patsutada ja öelda talle cuteso ja chweetie-pie. Reedeti oli maja lärmi täis; kohal olid muusikud, tantsijad, lauljad, kõlasid Raadio Ceylonist kuuldud viimased hitid, esitati kärarikkaid nukuetendusi, kus maalingutega kaunistatud savist radzad ratsutasid marionett-täkkude seljas, sajatuste saatel vaenlastest marionettnukkudel puust mõõkadega päid maha lüües. Ülejäänud nädala kõndis Nasreen siiski majas ettevaatlikult ringi – tuvina kikivarvul läbi pimeduse, justkui hirmul olles, et häirib sünget vaikust. Ja tema kannul astuv poeg õppis samuti sammu vaigistama, et mitte häirida varitsevat afreeti või goblinit.
Kuid: Nasreen Chamchawala ettevaatlikkusest polnud küllalt, et päästa tema elu. Õudus haaras teda ja surm saabus just siis, kui ta uskus end olevat kõige kindlamalt kaitstud: riietatuna odavate ajalehefotode ja pealkirjade mustriga sarisse, suplemas kroonlühtrite valguses, ümbritsetuna sõpradest.
— -*—
Viis ja pool aastat oli möödunud selleks ajaks, mil noor Salahuddin, lillevanikuga pärjatud ja ette hoiatatud, asus Douglas DC-8 pardale ja reisis läände. Kaugel ees asus Inglismaa, tema kõrval oli isa, Changez Chamchawala, temast allpool – kodu ja ilu. Nagu Nasreenil, oli ka tuleviku-Saladinil alati raske olnud nutta.
Sellel oma esimesel lennureisil luges ta aimelugusid planeetidevahelisest rändest, Asimovi “Foundationit“ ja Ray Bradbury “Marsi kroonikat”. Ta kujutas ette, et DC-8 on emalaev, mis kannab Valituid, Jumala ja inimeste poolt Esiletõstetuid, üle mõõtmatute kauguste; reisides põlvkondade pikkuselt, sigides eugeeniliselt, et nende seeme võiks ühel päeval kusagil, kus on vapper uus maailm, kollase päikese all juuri ajada. Ta parandas ennast: mitte ema-, vaid isalaev, sest lisaks kõigele oli seal ka suur inimene abbu, isa. Kolmeteistkümneaastane Salahuddin, heites kõrvale hiljutised kahtlused ja pahameele, alustas jälle oma lapselikku isa-kummardamist, sest ta oli, oli, oli teda jumaldanud, ta oli olnud mõjuvõimas isa, kuni sa hakkasid iseseisvalt mõtlema, ning seejärel kutsuti temaga vaidlemist armastuse reetmiseks, kuid sellel pole hetkel tähtsust, ma süüdistan teda, et temast sai mulle ülim olend, ja see, mis juhtus, oli nagu usu kaotamine… jah, isalaev, õhusõiduk polnud mitte lendav emaüsk, vaid metallfallos, ning reisijad olid väljapaiskumist ootavad spermatosoidid.
Viis ja poolt tundi ajavööndeid; pööra oma kell Bombays teistpidi ja sa näed Londoni ajanäitu. Minu isa, mõtles Chamcha oma kibedushetkil aastaid hiljem. Ma süüdistan teda Aja ümber pööramises.
Kui kaugele nad lendasid? Viis ja pool tuhat otsejoones. Või: indialikkusest inglaslikku – mõõtmatu vahemaa. Või üldse mitte väga kaugele, sest tõusid nad ju õhku ühest linnast ja maandusid teises. Vahemaa suurlinnade vahel on alati väike; külaelanik, sõites sada miili linna, läbib tühjema, pimedama, palju hirmutavama vahemaa.
Mida tegi Changes Chamchavala lennuki õhku tõustes: püüdes seda poja eest varjata, ristas ta mõlemal käel kaks sõrmepaari ja pööritas mõlemat pöialt.
Ja kui nad olid hotellis Tyburnis, mõne jala kaugusel vanaaegse võllapuu paigast, end sisse seadnud, ütles Changez oma pojale: “Võta! See kuulub sulle.” Ja sirutas välja käe musta rahataskuga, mida oli võimatu mõne teisega segi ajada. “Sa oled nüüd mees. Võta!”
Äravõetud rahatasku tagasisaamine, koos kõige sees oleva rahaga, osutus üheks Changez Chamchawala väikestest lõksudest. Salahuddini oli nendega petetud kogu ta elu jooksul. Ükskõik millal isa teda karistada tahtis, ulatas ta pojale mõne kingituse, välismaise šokolaaditahvli või väikese Krafti juustu, ja haaras selle tagasi, kui poeg hakkas seda võtma. “Eesel,” ütles Changes põlastavalt oma alaealisele pojale, “alati lähed sa mul õnge.”
Salahuddin võttis pakutud rahatasku Londonis vastu, tunnustas seda meheikka jõudmist märkivat kingitust, mispeale isa lausus: “Nüüd, kus sa oled mees, on sinu kohus Londonis olles hoolitseda oma vana isa eest. Sina maksad arved.”
1961. aasta jaanuar. Aastanumber, mille võid teistpidi pöörata ning erinevalt sinu kellast näitab see ikkagi sama aega. Oli talv ja kui Salahuddin Chamchawalal hotellitoas värin peale kippus, tuli see sellest, et ta oli hirmu tõttu aru kaotamas; tema kullakruus oli järsku osutunud nõia needuseks.
Need kaks nädalat enne ta kooliminekut osutusid arveldamiste ja kassatšekkide “kas raha jätkub”-luupainajaks, sest Changes oli öelnud, mida mõtles, ega sirutanud kordagi kätt oma rahakoti järele. Salahuddin pidi ostma ise oma rõivad, nagu kahe nööbireaga sinine serzist vihmamantli ja seitse sinise-valgetriibulist Van Heuseni särki äravõetavate pooljäikade kraedega, mida Changez käskis tal iga päev kanda, et ta harjuks kraenööpidega, ning Saladdin tundis, nagu oleks nüri nuga surutud tema äsja tärganud aadama õuna alla; ja ta pidi arvestama, et jätkuks raha hotellitoa ja kõige muu jaoks, seega oli ta liiga närvis, palumaks isa, et nad läheksid kinno – mitte ainsatki korda, isegi “The Pure Hell of St Triniansit” ei käinud nad vaatamas; või et nad sööksid väljas – mitte ainsatki hiinapärast einekorda; ning järgnevatel aastatel ei mäletanud ta esimesest kahest nädalast oma armastatud Elooenn Deooenis mitte midagi peale naelte-šillingite-pennide – nagu filosoofist kuninga Chanakya õpilane, kes oli küsinud, mida õpetaja mõtles ütlusega, et maailmas saab elada seal mitte elades, ning kellel vastuseks kästi kanda ääreni täis veeanumat pealael läbi pidutseva rahvamassi, tohtimata sealt surma ähvardusel tilkagi kaotada, nii et tagasi pöördudes oli ta võimetu kirjeldama päeval toimunud lõbustusi, olles kui pime, näinud ainult oma anumat pealael.
Nendel päevadel oli Changez Chamchawala väga rahulik, tundus, et ta ei hoolinud toidust, joogist ega üldse mitte millestki, ta oli õnnelik, istudes hotellitoas ja vaadates televiisorit, eriti kui näidati ”Ränirahne” sest nagu ta ütles oma pojale, meenutas Wilma bibi talle Nasreeni. Salahuddin püüdis tõestada oma mehisust, paastudes koos isaga ja katsus teha seda temast kauem, kuid mitte kunagi ei suutnud seda, ja kui näljapisted muutusid liiga tugevaks, läks ta hotellist välja kõrval asuvasse odavasse lokaali, kust sai kaasa osta mõne neist praekanadest, mis rasvast nõretades ja aeglaselt praevardas pööreldes aknal rippusid. Kana hotelli fuajeesse tuues tundis ta häbi, sest ei tahtnud, et hotellipersonal seda näeks. Seepärast toppis ta kana kaherealise serzi põue ja sõitis ta kummuva vihmamantli ja õhetava näoga ning prae järele lehates liftiga üles. Kana vastu rinda, seistes uhkete lesknaiste ja liftipoiste pilkude all, tundis ta tõusvat lepitamatut viha, mis rohkem kui veerand sajandit teda raugematu leegiga põletas, mis kustutas tema lapsepõlve isajumaldamise ning tegi temast ilmaliku mehe, kes andis endast parima, elamaks sestpeale ilma ühegi jumalata; mis arvatavasti innustas tema soovi saada selleks, kelleks tema isa polnud võimeline saama ja kunagi ka ei saanud – heaksjatubliks inglaseks. Jah, inglaseks, isegi kui ta emal oli olnud täielik õigus, isegi kui käimlates oli seal vaid paber ja pärast võimlemist kümbluseks vaid juba kasutatud sogane seebivesi; isegi kui see tähendas kogu eluaja veetmist talvel paljaks kistud puude keskel, mille sõrmed kompasid meeleheitlikult üksikute veehäguste kahvatute tundide järele. Tema, kes ta polnud kunagi maganud rohkem kui linaga, lamas talveöödel villakuhja all, tundes end antiikmütoloogia tegelasena, kellele surub rinda jumalate poolt karistuseks asetatud kivirahn; kuid see pole tähtis, temast sai inglane, hoolimata sellest et klassikaaslased itsitasid tema häälduse üle ja jätsid ta kõrvale kõigist oma saladustest, sest need kõrvalejätmised ainult süvendasid tema meelekindlust ja ta hakkas näitlema, leiutama maske, mida nood semud tunnustasid – kahvanäo maske, klouni maske -, kuni ta lollitas neid uskuma, et ta on okei, ja temast sai inimene nagu meie. Ta vedas neid ninapidi nagu sensitiivne inimolend võib veenda gorillasid võtma teda oma pere liikmeks, hellitama ja kallistama ja pistma banaane talle suhu.
(Kui ta oli maksnud viimase arve ja rahakott, mille ta ükskord oli leidnud vikerkaare juurest, tühjaks sai, lausus isa: “Pane tähele! Ela võlgu võtmata. Ma olen teinud sinust mehe.” Aga missuguse mehe? Seda ei saa isad mitte iialgi teada. Mitte eelnevalt; mitte enne, kui on liiga hilja.)
Ühel päeval, varsti pärast ta õpingute algust, leidis ta hommikusöögile tulles oma taldrikult suitsuheeringa. Ta istus seda vahtides ega teadnud, kustkohast alustada. Lõikas siis selle lahti ja sai suutäie väikesi luid. Ja kui oli need suust välja kiskunud – uue suutäie luid. Kaasõpilased vaatasid tema kannatusi vaikides pealt; keegi neist ei öelnud, et kuule, las me aitame sind, söö seda vaat niimoodi. Tal kulus heeringast jagu saamiseks üheksakümmend minutit ning tal ei lubatud lauast tõusta enne, kui see otsas oli. Selleks ajaks oli ta värisema hakanud ning oleks ka nutma puhkenud, kui vaid oleks seda osanud. Siis tekkis tal mõte, et ta oli saanud olulise õppetunni. Inglismaa on üks imelikult maitsev, luid ja ogasid täis suitsuheeringas, ja mitte keegi ei ütle talle mitte iial, kuidas seda süüa. Ta avastas, et on verejanuline isik. “Ma veel näitan neile kõigile. Küll te veel näete,” tõotas ta. Ärasöödud suitsuheeringas oli tema esimene võit, esimene samm Inglismaa vallutamisel.
Öeldakse, et William Vallutaja alustas suutäiest Inglismaa liivast.
— -*—
Viis aastat hiljem, kool seljataga, oli ta kodus tagasi, oodates ülikoolisemestri algamist Inglismaal, ja tema Vilayeti-elanikuks muundumine edenes jõudsalt. “Vaata, kui hästi ta hädaldada oskab,” nöökas Nasreen teda isa ees. “Kõige suhtes on ta nii-nii kriitiline, ta ütleb, et ventilaatorid on liiga nõrgalt lakke kinnitatud ja kui öösel alla kukuvad, löövad meil pead puruks; et toit on nii paksuks tegev ja ta tahab teada, miks me ei valmista midagi praadimata; ülemise korruse rõdud on ebakindlad ja värv maha koorunud, miks me ei võiks oma ümbrusele uhked olla, eks ole; et aed on käest lastud ja me oleme nagu dzunglielanikud, arvab ta; ja sa vaata vaid, kui jõhkrad on meie filmid, nüüd need talle ei meeldi; ja nii palju haigusi, et isegi kraanist ei saa vett juua, mu jumal, ta on tõesti haridust saanud, abikaasa, meie väike Sallu, Inglismaalt tagasi tulnu, räägib nii ilusasti ja puha.”
Õhtul murul jalutades vaatasid nad päikest merre sukeldumas, kui uitasid nende suurte laiuvate puude varjus – mõned siugjad, mõned habetunud -, mida Salahuddin (kes nüüd kutsus end inglise kooli eeskujul Saladiniks, jäädes mõneks ajaks siiski veel Chamchawalaks, kuni teatriagent tema nime ärilistel kaalutlustel lühendas) nüüd õigesti nimetada oskas: ahvileivapuu, bengali viigipuu, jacaranda, leekpuu, plaatan. Väikesed chhooi-mooi-ära-mind-puutu-taimed katsid ta enda elupuu all – kreeka pähklipuu all, mille Changez oli poja ilmaletuleku päeval oma kätega istutanud. Mõlemad, isa ja poeg, olid kreeka pähklipuu juures seistes kohmetud, võimetud kohaselt reageerima Nasreeni peenele naljale. Saladin oli haaratud melanhoolsest mõttevälgatusest, et aed oli olnud parem, enne kui ta seal kasvavate taimede nimed teada sai, et midagi, mida ta kunagi enam tagasi ei saa, oli kaduma läinud. Ja Changez Chamchawala tundis, et eales ei suuda ta oma pojale silma vaadata, sest kibestumus, mida ta nägi, tuli südant seisma pannes talle lähedale. Kui ta rääkis, pöördudes järsult eemale kaheksateistaastasest kreeka pähklipuust, kus ta nende pika lahusoleku ajal oli kujutanud asuvat poja hinge, tulid üle ta huulte valed sõnad, mis tegid temast jäiga, külma kuju, kelleks ta enam mitte kunagi saada ei lootnud, kuid samas kartis, et see on vältimatu.
“Ütle oma pojale, et kui ta läks välismaale omaste vastu põlgust õppima, siis omaksed tunnevad vaid põlgust ta enda vastu,” müristas Changez Nasreenile. “Kes ta selline on? Fauntleroy, suur panjandrum, tähtis nina? Ons siis minu saatus: kaotada poeg ja saada asemele mingi veidrik?”
“Kes ma ka ei oleks, mu kallis isa, võlgnen ma kõik selle sulle,” ütles Saladdin vanemale mehele.
See oli nende viimane perekondlik jutuajamine. Kõik selle suve tunded tekitasid jätkuvalt pingeid Nasreeni vahenduskatsete pärast: sa pead oma isa ees vabandama, kallis, vaeseke kannatab mis hirmus, kuid uhkus ei luba tal sind emmata. Isegi ayah Kasturba ja tema abikaasa, vana majateenija Vallabh, püüdsid vahendajaks olla, kuid ei isa ega poeg andnud järele. “Mõlemad on tehtud samast puust, see ongi probleem,” ütles Kasturba Nasreenile. “Taat ja poiss, üks ja sama materjal, võrdne võrdsega.”
Kui tollel septembrikuul algas sõda Pakistaniga, otsustas Naasreen mõningast trotsi ilmutades, et ta ei jäta ära reedeseid pidusid, ”Näitan, et hindud ja moslemid võivad niihästi armastada kui ka vihata,” märkis ta. Changez nägi tema pilku ega püüdnudki vastu vaielda, selle asemel pani ta teenijad pimenduskardinaid akende ette sättima. Sellel ööl, viimast korda, mängis smokingis Saladin Chamchawala oma vana uksehoidjarolli, inglise smoking seljas, ja kui külalised saabusid – needsamad vanad külalised, ajatolmuga puuderdatud, kuid muidu ikka needsamad -, said talle osaks samad vanad patsutused ja suudlused, tema noorusaja nostalgilised õnnistamised. “Vaata aga, kuidas kasvanud,” ütlesid nad. “Lausa kullatükk, pole midagi öelda.” Kõik nad püüdsid varjata oma hirmu sõja ees, õhurünnakute ohtu, nagu ütles raadio, ja kui nad sasisid Saladdini pead, värisesid nende käed natuke liiga palju, või vastupidi, olid liiga kanged.
Sellesama õhtu hilisel tunnil hakkasid sireenid huilgama ja külalised jooksid peitu, varjudes voodite alla, kappidesse ja igale poole mujale. Nasreen Chamchawala leidis ennast üksi toitu täis laua äärest ja seistes seal oma ajalehepaberi mustriga saris ja kalatükki mugides, püüdis seltskonda veenda, et kõik on korras. Nii siis juhtuski, et kui ta hakkas surmava kalaluu tõttu läkastama, polnud mitte kedagi teda aitamas, kõik nad kükitasid kinnisilmi oma nurgas; isegi Saladdin, suitsuheeringast jagusaanu, Inglismaalt saabunud meelerahu ise, oli endast välja läinud. Nasreen Chamchawala kukkus maha, tõmbles, ahmis õhku, suri, ja kui “kõik möödas”-teate järel külalised kohmetunult välja ilmusid, leidsid nad eest keset söögituba ära kustunud peoperenaise, kelle surmaingel oli ära viinud, khali-pili khalaas, nagu bombeilased ütlevad, ilmaasjata surnud, alatiseks läinud.
*
Vähem kui aasta pärast Nasreen Chamchawala surma, kes erinevalt oma välismaal koolitatud pojast ei saanud jagu kalaluust, abiellus Changez kellelegi sõna lausumata või kedagi ette hoiatamata. Saladinile tema Inglise kolledzisse saabus kiri, milles isa, Changezi kirjadele iseloomulikult ülespuhutud ja vananenud väljenditega andis pojale käsu olla õnnelik. “Ole rõõmus, sest mis kaotsi on läinud, sündis uuesti,” seisis kirjas. Selle mõnevõrra krüptilise lause seletus tuli natuke aega hiljem lennupostiga ning kui Saladin sai teada, et tema kasuema nimi on samuti Nasreen, läks tal peas midagi viltu ning ta kirjutas isale õelust ja viha täis kirja, mille ägedus on omane vaid isa-poja suhetele ja mis erineb ema-tütre suhtest, sest läbi kumab tõelise, lõualuud purustava rusikavõitluse võimalus. Changez vastas talle kirja teel; neljarealise arhailise solvanguga: kaabakas, närukael, tõusik, varganägu, lurjus, hoorapoeg, pätt. Ning siis lõppu: “Võta teatavaks, et kõik peresuhted on parandamatult purustatud ja vastutus tagajärgede eest langeb sinule.”
Pärast aastast vaikust sai Saladin järgmise teate, poja eksimust andestava kirja, mida oli veelgi raskem taluda kui toda eelmist, ekskommunikeerivat kõuemürinat: “Kui sa isaks saad, mu poeg,” teatas Changez Chamchawala usalduslikult, “siis õpid tundma neid hetki – oh, nii magusaid -, mil kena lapsepõnni armastusega põlvel kiigutad ja mille peale see õnnis olevus ilma märguandeta, provotseerimata – tohin ma olla sinuga täiesti aus? – su täis laseb. Vahest hetkeks tunned klompi kurku tõusmas ja vihakihvatust, mis aga kohe kaob, nii ruttu kui see tekkis. Sest kas meie, täiskasvanud, siis ei tea, et me ei tohi süüdistada põngerjat? Et ta ju ei tea, mis ta teeb. “
Võrdluse pärast end täis laskva lapsega sügavalt solvunud Saladin püüdis jääda väärikalt vaikivaks. Kooli lõpetamise ajaks oli temast saanud Briti passi omanik, sest ta oli saabunud just enne seaduste karmistamist, ja niisiis võis ta Changezile lühikeses sõnumis teada anda, et kavatseb asuda paikselt Londonisse ja otsida tööd näitlejana. Changez Chamchawala vastus tuli kiirkirjaga. “Samahästi võiksid mulle öelda, et sinust saab kuradi gigolo. Olen veendunud, et vanakuri on sinus võimust võtnud ja su ära hullutanud. Sina, kellele on nii palju antud: kas tunned, et ei võlgne mitte kellelegi mitte midagi? Oma kodumaale? Oma kalli ema mälestusele? Su oma hingele? Kas raiskad oma elu ereda valguse käes ringihüplemise ja kekslemise peale, suudeldes blondiine võõraste pilkude all, kellele on makstud sinu häbi nägemise eest? Sa pole mu poeg, sa oled guul, seestunu, põrgust tõusnud deemon. Näitleja! Kuid vasta mulle: mida pean ma ütlema oma sõpradele?”
Ja kõige lõpus allkiri, haleväärne postskriptum: “Nüüd, kus sul on su omad õelad dzinnid, ära arvagi, et saad päranduseks võlulambi.”
— -*—
Pärast seda kirjutas Changez Chamchawala pojale ebakorrapäraste vaheaegadega, pöördudes igas kirjas tagasi deemoni ja seestumuse teema juurde: “Mees, kes ei suuda iseendale truuks jääda, muutub kahel jalal ringikõndivaks valeks, ja sellised soerdid on Saatana parim kätetöö,” kirjutas ta. Ning veelgi sentimentaalsemas laadis: “Mu poeg, olen su hinge siin kreeka pähklipuus kaitstuna hoidnud. Kuradil on vaid sinu keha. Pöördu, kui oled temast vabanenud, ja nõua tagasi oma surematu vaim. See õitseb aias.” Käekiri neis läkitustes muutus aastate jooksul, ilustatud enesekindluseväljendusest, mis oli selle kohemaid äratuntavaks teinud, aina kitsamaks, lihtsamaks, selitatumaks. Lõpuks lakkasid kirjad sootumaks, kuid Saladin kuulis teistest allikatest, et isa kiindumus üleloomulikku oli aina süvenenud, kuni ta lõpuks muutus erakuks – vahest selleks, et pageda maailmast, milles deemonid võiksid varastada tema poja keha, maailmast, mis on ohtlik tõeliselt uskuvale inimesele.
Isa muundumised, hoolimata nii suurest vahemaast, viisid Saladini rööpast välja. Olid ju ta vanemad olnud moslemid bombeilastele omasel tülpinud, pinnapealsel moel; Changez Chamchawala oli oma alaealisele pojale paistnud palju jumalikum kui ükskõik milline Allah.3 Et tema isa, see maine jumalus (nüüd küll kohalt tõugatud), laskus vanuigi põlvili ja hakkas Meka poole kummardama, oli tema uskmatule pojale raske omaks võtta.
“Ma vihkan seda nõiamoori,” lausus ta endamisi, langedes retoorikast kantuna samasugusesse sõnumiste ja paharettide keelepruuki, mida tema isa oli kasutama hakanud. “Too Nasreen Teine. Kas olen see mina, kes on kuratlikkuse märklauaks – kas olen mina see, kes on seestunud? Minu käekiri pole ju muutunud.”
Rohkem kirju ei saabunud. Möödusid aastad. Ja siis pöördus näitleja ja ise endale õnne sepistanud Saladin Chamcha Bombaysse koos Prospero Playersitega4, et mängida india arsti rolli George Bernard Shaw’ “The Millionairess”5. Ta kohandas oma hääle tüki lavanõuetega, kuid nood kaua aega mahasurutud väljendid, nood ammukaotatud vokaalid ja kaashäälikud hakkasid tema huulte vahelt välja lipsama ka väljaspool teatrit. Hääl hakkas teda alt vedama ning ta avastas, et tema keha on võimeline ka muudeks äraandmisteks.
— -*—
Inimene, kes hakkab ennast looma, võtab ette Looja rolli, vastavalt ühele võimalusele asjadest aru saada; ta on loomuvastane, usurüvetaja, ilgelt jälestusväärne tegelane. Teisest küljest jälle võib temas näha paatost, tema võitluses kangelaslikkust, hinnata tema riskivalmidust – mitte kõik mutandid ei jää elama. Või vaatleme teda sotsiaalpoliitilisest vaatenurgast: enamik migrante teab, kuidas õppida maskeeruma. Iseendi loodud võltskirjeldustega pareerime meie kohta loodud valesid, julgeoleku kaalutlustel peidame oma salajast sisu.
Ennast loov inimene vajab endasse uskujat – tõestust, et ta on sellega hakkama saanud. Võite öelda, et see on jällegi Jumala mängimine. Samas võite tulla paar pügalat allapoole ja mõelda Tinkerbelli peale6: haldjaid pole olemas, kui lapsed ei plaksuta vaimustusest käsi. Samas võib lihtsalt öelda: see ongi inimeseks olemine.
Mitte ainult vajadus usutud olla, vaid uskuda teist. Nüüd saite sellest aru: Armastus.
Saladin Chamcha kohtas Pamela Lovelace’i viis ja pool päeva enne 1960ndate lõppu, mil naised kandsid ikka veel juustesse sõlmitud salle.7 Pamela seisis keset trotskistlikke näitlejannasid8 täis ruumi, vaadates teda ainiti oma säravate silmadega, nii säravatega. Ta ei lasknud naisel õhtu otsa mitte kellegi teisega sõnagi vahetada ja see muudkui naeratas talle, ning lahkus ühe teise mehega. Saladin läks koju unistama tolle naise silmadest ja naeratusest, tema sihvakusest, tema nahast. Ta jälitas naist kaks aastat. Inglismaa loovutab tõrksalt oma aardeid. Ta oli hämmingus oma visadusest ja mõistis, et naisest on saanud tema saatuse eest hoole kandja; et kui naine ei anna järele, siis luhtuvad kõik tema metamorfoosikatsed. “Luba,” anus ta naist, tollega siivsalt valgel vaibal heideldes, mis jättis ta kesköistesse bussipeatustesse ootama, reetlike vaibaehmestega kaetult. “Usu mind, mina olen see ainus.”
Ühel ööl, nagu välk selgest taevast, naine lubaski, ütles, et usub. Nad abiellusid enne, kui naine jõudis meelt muuta, kuid mitte iialgi ei õppinud ta lugema tolle mõtteid. Õnnetu olles lukustas naine end magamistuppa, kuni tundis ennast paremini, öeldes mehele, et pole tolle asi. “Ma ei soovi, et keegi mind sellisena näeks.” Ta hakkas naist rannakarbiks kutsuma. “Tee lahti,” kloppis ta kõigil nende koos elatud aastatel ustele, esmalt keldrikorrusel, siis üürikorteris, lõpuks häärberis. “Ma armastan sind, luba mind sisse.” Ta vajas teda nii kohutavalt – et oma eksistentsis kinnitust saada -, et ta kunagi ei tajunud meeleheidet naise pidevas naeratuses, õudu selles siras, millega naine maailmale vastu astus, või neid põhjusi, miks ta ennast peitis hetkedel, mil ei jaksanud särada. Alles siis, kui oli juba liiga hilja, tunnistas naine, et ta vanemad olid teinud koos enesetapu – just sel ajal, mil temal algasid menstruatsioonid, – üle pea kasvanud võlgade pärast, jättes ta üksi oma aristokraatse rõkkava häälega, mis temast kuldtüdruku tegi. Naine, keda kadestada, kuid kes tegelikult oli hüljatud, kadunud: tema vanemad ei vaevunud isegi ootama, et näha tema sirgumist ja seda, kui palju teda armastatakse; seega polnud tal kohe raasugi enesekindlust ning iga maailmas veedetud hetk oli talle täis paanikat, niisiis ta aina naeratas ja naeratas ning kord nädalas lukustas ukse, värises ja tundis ennast kui leheke, nagu tühi maapähklikooreke, ahv, kel pole pähklit.
Neil ei õnnestunud lapsi saada; Pamela süüdistas ennast. Kümne aasta möödudes sai Saladin teada, et midagi oli lahti tema enda kromosoomidega, kaks nendest olid liiga pikad või liiga lühikesed, ta ei suutnud meenutada. See oli tema geneetiline pärandus ja ta pidi olema õnnelik, et üldse eksisteeris, et ta pole mingi moondunud värdjas. Tuli see tema emalt või isalt? Arstid ei osanud öelda; kerge arvata, keda ta selles süüdistas, pealegi poleks ju ilus surnutest halvasti mõelda.
Viimasel ajal polnud nad enam hästi läbi saanud.
Ta ütles seda endale hiljem, mitte sellal.
Hiljem, ütles ta endale, läks meil kõik karile, ehk oli põhjuseks laste puudumine, võib-olla me lihtsalt kasvasime teineteisest lahku, võib-olla nii, võib-olla naa.
Sellal oli ta mööda vaadanud kõigist pingetest, kõigist konarustest, kõigist löömata jäänud lahingutest, ta sulges silmad ja ootas, kuni naeratus taas naise näole ilmus. Ta lubas endal uskuda seda naeratust, briljantset võltsrõõmu.
Ta püüdis luua neile õnnerikast tulevikku, teha seda väljamõtlemise ja seejärel sellesse uskumise kaudu. Teel Indiasse mõtiskles ta, et on ikkagi väga õnnelik teda omades: ma olen õnnelik, jah, olen, ärge vaielge vastu, ma olen kõige õnnelikum vennike maailmas. Ning seejärel: kui imepärane on enda ees näha pikka ja varjulist aastate avenüüd, väljavaadet jõuda vanaduspõlve, tundes tema meeldivat kohalolekut.
Ta oli nii tugevasti pingutanud ja veennud end nende armetute valede tõelisuses nõnda kaua, et nelikümmend kaheksa tundi pärast Bombaysse jõudmist Zeeny Vakiliga voodisse minnes oli esimene, mis ta veel enne armatsema hakkamist teha jõudis, minestushoog: ta kaotas meelemärkuse, sest talle ajju jõudvad sõnumid olid üksteisega nii suures vastuolus, nagu näinuks tema parem silm maailma veeremas vasakule, samas kui pahem näinuks, kuidas selle kaldumist paremale.
— -*—
Zeeny oli esimene indialanna, kellega ta kunagi üldse armatsenud oli. Esimese “The Millionairessi” öö järel marssis too oma energiliste käte ja kareda häälega sisse Saladini riietusruumi, nagu poleks vahepealseid aastaid üldse olnudki. Aastaid. “Yaar, milline pettumus, jumala eest: ma kannatasin kogu ürituse välja vaid selleks, et kuulda sind laulmas “Goodness Gracious Me” nagu Peter Sellers9, ja siis ma mõtlesin, et uuriks õige järele, kas mees on õppinud noodid selgeks, sa ju mäletad, kui sa Elvist oma squashireketiga järele tegid, see oli hullupööra naljakas. Mida see aga tähendab? Draamas polegi laulu. Põrgu! Kuule, saad sa end kõigi nende kahvanägude juurest põgeneda ja meie tahmanägudega välja tulla? Või oled unustanud, mida see tähendab.”
Ta mäletas naist kiitsaka teismelisena, viltuse quant-soenguga10 ja sama viltuse, ainult teistpidi, naeratusega. Tuulepea, paha tüdruk. Ükskord kõike põrgu saates oli ta sisse põiganud kurikuulsasse addasse, joomaurkasse Falkland Roadil, ning istunud seal sigarette suitsetades ja kokat juues seni, kuni urgast pidavad kupeldajad ähvardasid tal näo ära rikkuda, sest freelancerid olevat seal keelatud. Ta vaatas neile trotsivalt otsa, lõpetas oma sigareti, lahkus. Hulljulge. Vahest ka sõge. Nüüd, kolmekümnendate keskel, oli Zeenat Vakilist saanud kvalifitseeritud arst, kel oli oma nõuandla Breach Candy Hospitalis, kes praktiseeris linna kodututega ning kes läks Bhopali11 kohe, kui vallandusid uudised nähtamatust Ameerika pilvest, mis sõi inimestel seest silmad ja kopsud. Ta oli kunstikriitik, kelle raamat autentsuse vangistavast müüdist – sellest folkloristlikust hullusärgist, mida ta püüdis asendada ajalooliselt tõestust leidnud eklektitsismi eetikaga, sest kas polnud kogu rahvuslik kultuur rajatud mis tahes sobivate rõivaste laenamisele, olgu aarialaste, mogulite, brittide oma, ühesõnaga – võta parim, hülga ülejäänu – oli ettearvatult skandaali tekitanud, eriti oma pealkirja tõttu. Raamatu pealkirjaks oli “Ainus hea indialane”. “Ses tähenduses, et surnud,” ütles ta Chamchale, talle üht eksemplari ulatades. “Miks peab olema hea, õige viis olemaks tahmanägu? See on hindu fundamentalism. Tegelikult oleme me kõik pahad indialased. Mõned hullemad kui teised.”
Tema ilu oli saavutanud nüüd täiuslikkuse, pikad juuksed olid lastud valla ning ta polnud enam kiitsakas. Viis tundi pärast tema sisseastumist olid nad voodis, ning Saladin kaotas meelemärkuse. Kui ta teadvusele tuli, selgitas Zeenat: “Ma segasin sulle uimastit joogisse.” Ta ei saanud kunagi teada, kas naine rääkis tõtt või valetas.
Zeenat Vakil seletas nüüd Saladinile oma plaani: tagasivõitmine. “Härra, me saame su veel tagasi.” Aeg-ajalt arvas Saladin, et naine püüdis seda teha teda elusalt ära süües. Ta armatses nagu kannibal ja Saladin oli ta söögipoolis 7suur põrsas7. “Kas sa tead hästitõestatud seost vegetariaanluse ja inimsöömise-impulsside vahel?” päris ta naiselt. Zeeny, kes parajasti tema palja reie kallal einet võttis, raputas pead. “Teatavatel äärmuslikel juhtudel,” jätkas Saladin, “võib ülemäärane taimetoitlus vallandada organismis biokemikaale, mis õhutavad kannibalistlikke fantaasiad.” Naine vaatas talle otsa ja naeratas oma viltust naeratust: Zeeny – kaunis vampiir. “Jäta järele,” vastas ta. “Me oleme vegetariaanidest rahvas ja igaüks teab, et meil on rahumeelne ja müstiline kultuur.”
Saladin omalt poolt pidi naist kohtlema ettevaatlikult. Esimest korda, kui ta puudutas naise rindu, purskusid selle silmist hämmastavalt kuumad, piisonipiima värvi ja konsistentsi pisarad; Zeeny oli näinud oma ema suremas nagu lindu lõunaks tükeldatavat, esmalt läks vasem, siis parem rind, aga seejärelgi vohas kasvaja edasi. Kartus samasuguse surma ees kui emal tegi ta rinnad äärmiselt tundlikuks. Kartmatu Zeeny salajane kabuhirm. Tal polnud lapsi, kuid ta silmad tilkusid piima.
Nende esimese armuvahekorra järel asus ta Saladini kallale, olles nüüd pisarad unustanud. “Tead, kes sa oled – ma ütlen sulle. Sa oled reetur, sinu angreezi12 aktsent on kui lipp sulle umber mähitud, ning ära arva, et see nii täiuslik on, vahel see vabiseb, baba, nagu valevuntsid.”
“Midagi kummalist on teoksil,” tahtis ta lausuda, “mu hääl…” Kuid teadmata, kuidas seda sõnadesse panna, pidas ta suu.
“Inimesed nagu sina,” turtsatas naine vastuseks tema õlga suudeldes. “Sa tuled tagasi pärast nii pikka vahet ja mõtled enda kohta jumalteabmida. Nõnda, beibi, meie oleme sinust aga madalamal arvamusel.” Tema naeratus oli Pamela omast säravam. “Nagu ma näen, pole sa kaotanud oma Binaca-naeratust,”13 ütles talle Saladin.
Binaca. Kust see veel välja ilmus – ammu unustatud hambapastareklaam? Ja vokaalide kõla oli tajutavalt reetlik. Ole ettevaatlik, Chamcha, hoidu oma varju eest. Selle tumeda selli eest, kes sulle selja tagant juurde hiilib.
Järgmisel õhtul tuli Zeeny teatrisse, kaks sõpra slepis, noore marksistist filmitegija nimi oli George Miranda14, jalgu järele vedav vaal-mees üleskääritud varrukatega kurtas ning lehvivas, igivanade plekkidega jakis, kuid üllataval kombel sõjaväelasevuntsidega, mille otsad vahaga ülespoole keeratud; ja Bhupen Gandhi,15 enneaegu halliks läinud luuletaja ja ajakirjanik, kuid näost kiirgamas vastsündinu süütust, kuni ta kelmikalt kihistama puhkes. “Tule nüüd, Salad baba,” kuulutas Zeeny. “Lähme näitame sulle linna.” Ja pöördus siis oma kaaslaste poole: “Neil välismaistel asiaatidel pole häbiraasugi,” väitis ta. “Saladin, sa pagana salat,16 on ju nii.”
“Mõned päevad tagasi käis siin üks telereporter,” ütles George Miranda. “Punakate juustega. Tutvustas ennast Kerleedana. Mina ei saanud aru.”
“Tead, George on liiga ebamaine,” segas Zeeny vahele. “Tal pole aimugi, millisteks ebarditeks teiesugused inimesed muutuvad. Too miss Singh, pöörane. Ma ütlesin talle: nimi on Khalida, kullake, riimub ju Daldaga, selle küpsetusvahendiga. Tema aga ei suutnud seda välja öelda. Omaenda nime. Vii mind oma ninamehe juurde. Teiesugustel tüüpidel pole kultuuri ollagi. Üksnes tahmanäod olete nüüd. Kas pole tõsi?” lisas ta äkki elavaks muutudes ja silmi suureks ajades, ehmudes, et äkki on ta liialt kaugele läinud.
“Lõpeta tema õrritamine, Zeenat,” lausus Bhupen Gandhi vaiksel häälel ning George pomises kohmetult: “Ära solvu, lihtsalt üks pisike nali.”
Chamcha otsustas naeratada ja siis südilt vastu võidelda. “Zeeny, maailm on täis indialasi, sa ju tead küll seda, et me jõuame kõikjale: meist saavad katelsepad Austraalias ja meie päid leidub Idi Amini külmikus. Ehk oligi Kolumbusel õigus; maailm koosnebki Indiatest – Ida, Lääs, Põhi. Pagan võtaks, sa peaksid meie üle uhkust tundma, hindama meie ettevõtlikkust, seda, kuidas me piire eest tõukame. Ainuke häda on selles, et me pole sellised indialased nagu sina. Parem harju meiega ära. Mis oli sinu kirjutatud raamatu pealkiri?”
“Kuulake,” ütles Zeeny oma käsivart Saladini omaga põimides. “Te vaid kuulake mu Saladi. Äkki tahab ta olla indialane, olles enne seda üritanud igal moel valgeks meheks saada. Näete, kõik polegi veel kadunud. Mingi osa on temast veel elus.” Ja Chamcha tundis, kuidas ta punastab, tajus enda segadusse sattumist. India; see paiskas kõik segamini.
“Jumala pärast,” lisas Zeeny, andes talle suudluse kui pussihoobi. “Chamcha. Käigu see nimi kuradile. Kutsud ennast härra Tallalakkujaks ja loodad veel, et me ei naera.”
— -*—
Zeeny ülesmukitud Hindustanis17, teenijakultuuri jaoks ehitatud autos, kus tagaiste oli juhi istmest paremini polsterdatud, tundis ta ennast ööd kui rahvahulka teda endasse sulgevat. India kõrvutas teda oma unustatud mõõtmatusega; ainuüksi puhta olemasoluga, vana põlgustvääriva korrapäratusega. Nende ette kerkis amatsoon hidzra nagu mingi India Imenaine, varustatud hõbedase kolmikhargiga ja ühe käskiva käeliigutusega liiklust kinni hoides, lonkis ta nende ees. Chamcha vaatas ainiti selle meesnaise silmadesse. Seletamatul kombel avalikkuse eest kadunud filmitäht Gibreel Farishta määndus kuulutustulpadel. Kiviprügi, rämps, lärm. Mööda vilksavad suitsureklaamid: SCISSORS – THE MAN OF ACTION; SATISFACTION, ja veelgi ebatõenäolisem: PANAMA – PART OF THE GREAT INDIAN SCENE.
“Kuhu me läheme?” Öö oli täis vilkuvaid rohelisi neoonvalgusribasid. Zeeny parkis auto. “Eksisid ära,” ütles ta süüdistavalt. “Kui palju sa Bombayd tunned? Su enda sünnilinn, aga mis kunagi pole seda olnud. Sulle on see lapsepõlveunistus. Scandal Pointil üleskasvamine võrdub Kuu peal elamisega. Pole siin ei bustee ega sirree,19 on vaid teenijate kvartalid. Kas Shiv Sena20 tegelased käisid siin kogukondlikku vaenu õhutamas? Kas su naabrid olid surnuks nälgimas tekstiilitööliste streigi ajal?21 Või korraldas Datta Samant22 rahvakogunemisi siin bangalote ees? Kui vana sa olid, kui esimest korda mõnd ametiühingutegelast kohtasid? Kui vana sa olid, kui astusid sohvriga sõiduauto asemel esimest korda kohalikku rongi? Andesta mulle, kullake, kuid too polnud Bombay. Too oli hoopis Imedemaa, Peristan, Eikuskilmaa, Oz.”23
“Ja sina ise?” tuletas Saladin talle meelde. “Kus sa ise tollal olid?”
“Samas kohas,” vastas naine raevaukalt. “Koos kõigi teiste kuradi kääbikutega.” Kõrvaltänav. Värviti dzainistlikku templit ning kõigile pühakutele olid plastikaatkotid pähe tõmmatud,24 et kaitsta neid värvipritsmete eest. Ajalehekaubitseja tänaval levitas õudusi: raudteeõnnetus. Bhupen Ghandi hakkas oma maheda sosinaga rääkima. Tema jutu järgi ujusid õnnetuses ellujäänud reisijad kaldale (rong oli sillast läbi vajunud), aga kohalikud külaelanikud lükkasid nad vette tagasi, et siis uppunud paljaks riisuda.
“Pea oma suu,” käratas Zeeny talle peale. “Miks sa räägid talle selliseid asju? Niigi ta arvab, et oleme metslased, mingit madalamat liik.”
Üks pood kaubitses sandlipuuga, mida põletati kõrvalasuvas Krishna templis, ning samuti müüdi siin emailitud puna-valgeid Krishna silmi, mis kõike nägid. “Siin on pagana palju vaatamisväärsusi,” lausus Bhupen, “tõsi mis tõsi.”
— -*—
Rahvast täis dhabas, kus George oli hakanud käima, sõlmides seal filmisse puutuvaid lepinguid dadade, isakeste ehk bossidega, kes juhtisid siinset lihaäri, ja kus alumiinumlaudade ääres tumedat rummi joodi, hakkasid juba natuke purju jäänud George ja Bhupen tülitsema. Zeeny jõi Thums Up Cola’t ja hurjutas Chamchale oma sõpru. “Mõlemal on probleeme joomisega, mõlemad läbi nagu vanad savipotid, kiusavad oma naisi, passivad joomaurgastes, raiskavad oma närust elu. Pole siis midagi imestada, et ma sinu õnge läksin, musi: kui kohalik toodang on nii madala kvaliteediga, hakkad armastama välismaist kaupa.”
George oli Zeenyga kaasas olnud Bhopalis ning katastroofi ideoloogilisest vaatenurgast lahates muutus nüüd valjuhäälseks. “Mida tähendab meile Amrika?” nõudis ta. “See pole reaalne koht. See on võim selle puhtaimal kujul, kehatuks tehtud, nähtamatu. Me ei saa seda näha, kuid see koinib meid täielikult, ja sellest pole pääsu.” Ta võrdles Union Carbide’i kompaniid Trooja hobusega. “Meie kutsusime need tõpranäod kohale.” Veel ütles ta, et see on kui lugu neljakümnest röövlist. Peitsid ennast amforas ja ootasid ööd.
“Kahjuks polnud meil Ali Babad,” hüüatas ta. “Aga kes meil oli? Hr Rajiv G.”24
Selle peale tõusis Bhupen Ghandi järsku püsti ja hakkas ebakindlalt seistes, nagu ära sõnutu, nagu vaim oleks peale tulnud, tunnistama. “Minu jaoks pole küsimus välismaises sekkumises. Alati me andestame iseendile, süüdistades teisi: Ameerikat, Pakistani, ükskõik millist neetud paika. Anna mulle andeks Georges, kuid minu meelest on kõik alguse saanud Assamist, sellest tuleb alustada.” Süütute massimõrv. Fotod laste surnukehadest, mis nagu paradeerivad sõdurid on korralikult rivvi asetatud. Kaigastega surnuks pekstud, kividega surnuks visatud, kõrid nugadega läbi lõigatud. Chamcha mäletas neid korralikult ritta seatud surnuid. Nagu saaks vaid õud Indias korda luua. Bhupen kõneles kakskümmend üheksa minutit, ebalemata ja pausideta. “Me kõik kanname süüd Assami pärast. Iga viimne kui isik meie seast. Seni, kuni me ei tunnista tõsiasja, et laste hukk oli meie süü, ei saa me end pidada tsiviliseeritud rahvaks.” Kõneldes jõi ta rutakalt rummi, tema hääl muutus valjemaks ning keha hakkas ohtlikult ettepoole kalduma; ja kuigi ruumis tekkis vaikus, ei astunud mitte keegi talle ligi, ei püüdnud tema kõnet lõpetada ega öelnud, et ta on purjus. Poole lause pealt …igapäevane sõgedus või tulistamised või korruptsioon, kes me endid arvame… istus ta raskelt maha ja jõllitas oma klaasi.
Kõrtsi taganurgas tõusis üks noormees ja vaidles vastu. Ta karjus, et Assam tuleb mõista poliitiliselt, seoses majanduslike põhjustega, ja vastuseks tõusis veel üks mees, rahapuudusega ei saa seletada, miks üks täiskasvanud mees peksab surnuks väikese tüdruku, mille peale keegi kuskil vastas, et te pole ju kunagi olnud näljane, mõelge ise, salah, tõepoolest, kui pagana romantiline on arvata, et majandusolud ei tee inimesest looma. Lärmi kasvades pigistas Chamcha oma joogiklaasi; õhk näis paksenevat, kuldhambad välkusid ta näo vastas, õlad hõõrusid tema õlgu, küünarnukid nügisid, õhk muutus paksuks supiks, rinnus hakkas korrapäratult pekslema. Georges haaras tal randmest kinni ja tiris ta ära tänavale. “Oled okei, mees? Sa hakkasid roheliseks minema.” Saladin noogutas tänu märgiks, tõmbas kopsud ööõhku täis, rahunes maha. “Rumm ja üleväsimus,” seletas ta. “Mul on kummaline komme etenduste järel närvi minna. Päris sageli kaotan tasakaalu. Oleksin pidanud ette teadma.” Zeeny vaatas teda ja naise pilgus oli midagi enamat kui mõistmine. Sädelev, triumfeeriv, raskesti talutav pilk. Midagi jõudis sulle kohale, parastasid naise silmad. Oli ka viimane aeg.
Pärast tüüfusest paranemist oled selle haiguse suhtes umbes kümme aastat immuunne, mõtles Chamcha. Kuid miski ei kesta igavesti; lõpuks kaovad ka antikehad su verest. Ta pidi leppima tõsiasjaga, et tema veri oli kaotanud immuunkehad, mis võimaldanuks India realiteete välja kannatada. Rumm, südame pekslemine, hinge hädisus. Aeg magama heita.
Zeeny ei lubanud teda kunagi oma koju. Nad olid alati ja ainult hotellis, kus kuldmedaljonidega noored araablased kõndisid ülespuhutult mööda koridore, käes salakaubana sissetoodud viskipudelid. Saladin lebas kingadega voodis, kraenööp lahti ja lipsusõlm lõdvaks lastud, parem käeselg silmi katmas; hotelli valgesse hommikumantlisse riietatud Zeenat kummardus ja suudles tema lõuga, sõnades: “Ma ütlen sulle, mis sinuga täna õhtul juhtus. Võib öelda, et me purustasime su kooriku.”26
Saladin tõusis vihaselt istukile. “Küll, see on see, mis minu sisemusse jääb,” purskas tal suust. “Indialane ümber pandud ingliskeelsesse keskkonda. Kui ma püüan nüüd rääkida hindustani keeles, näivad inimesed viisakamad. Just selline ma olen.” Omaksvõetud keele aspikisse lõksu püütud, oli ta selles India Paabelis kuulma hakanud pahaendelist hoiatust: ära enam tagasi tule. Kui oled kord astunud läbi peegli, tuled sealt tagasi juba omal riisikol. Klaas võib su ribadeks lõigata.
“Ma olin täna õhtul nii uhke Bhupeni üle,” ütles Zeeny voodisse heites. “Kui palju on selliseid maid, kus võiks baari sisse astudes alustada niisugust vaidlust? Kirg, tõsidus, respekt. Klammerdu sina oma tsivilisatsiooni külge, Tallalakkuja-ji;27 minule piisab sellest täiesti.”
“Jäta mind rahule,” anus ta naist. “Mulle ei meeldi, kui inimesed astuvad sisse, ilma, et nad ette hoiataksid, olen unustanud seven tiles and kabaddi28 reeglid, ma ei suuda palveid lugeda, ma ei tea, mis peaks toimuma nikah’ tseremooniatel29 ning selles linnas, kus ma sündinud olen, eksiksin ma omapead olles ära. See pole kodu. See ajab mul pea pööritama, sest tundub koduna, kuid pole seda. See paneb mu südame pakitsema ja pea ringi käima.”
“Sa oled lollpea,” röögatas Zeeny. “Lollpea! Muuda end tagasi! Kuradi jobu! Loomulikult sa suudad seda.” Püüdes teda vanasse olemusse tagasi tuua, käitus Zeenat kui keeristorm, nagu mingi sireen. Kuid see oli surnud, saanud varjuks, tondiks, ning ta ei tahtnud muutuda fantoomiks. Tema rahataskus oli tagasisõidupilet Londonisse ja ta kavatses seda kasutada.
— -*—
“Sa pole kunagi abielus olnud,” ütles ta Zeenyile, kui nad unetult varajastel hommikutundidel voodis lebasid. Zeeny turtsatas pahaselt. “Sa oled ikka tõesti liiga kaua ära olnud. Kas sa siis ei näe mind? Ma olen must.” Oma tagaotsa üles ajades ja voodikatet eemale lükates näitas ta uhkeldades oma võlusid. Kui teeröövlite kuninganna Phoolan Devi tuli välja kuristikest, et alla anda ja end pildistada lasta, põrmustasid ajalehed sedamaid nende enda loodud müüdi tema legendaarsest ilust. Ta muutus labaseks, lihtsaks olevuseks, mitteisuäratavaks – sealsamas, kus ta oli olnud hõrk. Tume nahavärv Põhja-Indias. “Mina selle õnge ei lähe,” ütles Saladin. “Ära loodagi, et ma seda usun.”
Zeeny puhkes naerma. “Väga hea, sa polegi veel muutunud täielikuks idioodiks. Kes peaks abielluma? Mul on olnud palju tööd teha.”
Ja lühikese pausi järel esitati Saladile sama küsimus: No nii, ja sina?
Mitte ainult abielus, vaid ka rikas. “No räägi siis, kuidas te elate, sina ja su kaasa.” Viiekorruselises häärberis Notting Hillis. Kuid viimasel ajal oli ta hakanud seal end ebakindlalt tundma, sest viimane sissemurdjate jõuk võttis lisaks videole ja stereoaparatuurile kaasa ka maja valvava hundikoera. Talle hakkas tunduma võimatu elada kohas, kus kriminaalne element röövib loomi. Pamela seletas talle, et see on vana kohalik tava. Ta seletas, et muistsel ajal (Pamela jaoks jagunes ajalugu antiigiks, pimedaks keskajaks ja muistseks ajaks – Briti impeerium, uusaeg, olevik) oli loomarööv hea äri. Vaesed varastasid rikaste koerelajaid, õpetasid neid oma nime unustama ja müüsid nad seejärel kurvastavatele omanikele Portobello Roadi poodides tagasi. Pamela edastatav kohalik ajalugu oli alati detailirohke, kuid tihtipeale ebausaldusväärne. “Jumaluke,” lausus Zeeny Vakil, “pead selle ruttu oksjonile panema ja ära kolima. Ma juba tean neid inglasi, kõik nad on ühesugused – meie rahvarämps ja navabid.30 Sa ei saa võidelda nende neetud traditsioonidega.”
Minu abikaasa Pamela Lovelace, habras kui portselan, graatsiline gasell, meenus Saladinile. Ma jään juurtega kinni naistesse, keda armastust. Truudusetuse banaalsused. Ta heitis selle kõrvale ja rääkis oma tööst.
Kui Zeeny Vakil sai teada, kuidas Saladin Chamcha raha teenib, lasi ta kuuldavale rea kriiskeid, mis sundis ühte medaljoniga araablast uksele koputama nägemaks, kas kõik on korras. Ta nägi voodil istumas kaunist naist, kelle näolt parajasti midagi pühvlipiima sarnast alla voolas ja lõua otsast maha tilkus; vabandanud Chamcha ees oma sissetungimise pärast, kadus ta kiirustades: vabandust, semu, küll sul alles veab.
“Sa armetu kartul,” ahmis Zeeny naerupahvakute vahepeal õhku. “Kuradi tõprad need angrezid. Nad on sul ikka tõepoolest ajud läbi keppinud.”
Nüüd siis valmistas tema töö Zeenile nalja. “Mul on annet häälte peale,” ütles Saladin suurustades. “Miks ma ei peaks seda ära kasutama?”
“Miks ma ei peaks seda ära kasutama?“ ahvis Zeeny jalgadega õhku pekstes teda järele. “Härra näitleja, teie vunts vedas teid jälle alt.”
Mu jumal.
Mis minuga lahti on?
Mida kuradit?
Appi!
Kuid et tal oli tõepoolest selline anne, oli ta Tuhande ja Ühe Hääle Mees. Kui tahaksite teada, kuidas ketšupipudel peaks telereklaamis kõnelema; kui te pole kindel, milline oleks teie lemmik-küüslaugukrõpsudel ideaalne hääl, siis oli just tema see õige mees teadma. Ta pani kaubaladude kuulutustes vaibad rääkima, kehastas kuulsusi või küpsetatud ube ja külmutatud herneid. Raadios võis ta kuulajaskonna uskuma panna, et on venelane, hiinlane, sitsiillane, Ameerika Ühendriikide president. Kord tegi ta kolmekümne seitsme häälses raadiomängus järele iga üksikut häält eri pseudonüümide all ja mitte keegi ei tabanud seda ära. Koos oma samaväärse naispartneri Mimi Mamoulianiga valitsesid nad Briti raadiolaineid. Neil oli nii tohutu häälepotentsiaal, et Mimi kord ütles: “Parem on, kui inimesed meist monopolikomisjonile31 ei hinga, isegi naljaga pooleks mitte.” Mimi hääleulatus oli vapustav, ta võis järele teha iga vanust, iga maailmapaika, iga kohta vokaalregistris, alates ingellikust Julietist ja lõpetades kuratliku Mae Westiga32. “Kui sa ükskord vabaks saad, siis me peaksime abielluma,” tegi Mimi kord talle ettepaneku. “Sina ja mina, koos me oleksime Ühinenud Rahvaste Organisatsioon.”
“Kuid sa oled juut,” vastas tema. “Oma kasvatuse tõttu on mul juutide suhtes eelarvamused.”
“Noh, ja mis siis, et ma juut olen,” kehitas Mimi õlgu. “Sina oled jälle ümber lõigatud: keegi pole täiuslik.”
Mimi oli väikest kasvu ja tumedate lokkidega, nägi välja kui Michelini poster. Zeenat Vakil sirutas ennast ja haigutas Bombays, pühkides kõik teised naised tema mõtetest. “Seda on liiast,” naeris ta Saladini üle. “Nad maksavad sulle häälte imiteerimise eest niikaua, kuni ei pea vaatama su nägu. Sinu hääl on kuulus, kuid sind ennast nad varjavad. Kas sa ka tead, miks? Tüügaste pärast su ninal, kõõrdsilmade tõttu, mis?
Ükskõik mille pärast, mis aga meelde tuleb, beibi? Sa vana salatipea, jumala eest!” See oli tõsi, arvas tema. Saladin ja Mimi olid küll erilised legendid, kuid sandistatud kuulsused, mustad tähed. Nende võimete gravitatsioonijõud tõmbas tööd ligi, kuid nemad ise jäid nähtamatuks, nahka ajavateks kehadeks, mis olid pandud hääli tegema. Raadios võis Mimist saada Botticelli Veenus, Olympia, Monroe, iga neetud naisolevus, kui ta vaid soovis. Ta ei hoolinud põrmugi oma väljanägemisest; temast oli saanud hääl, ta oli suurt varandust väärt ning kolm noort naist olid temasse lootusetult armunud. Ning ta ostis kokku kinnisvara. Ise kommenteeris ta seda häbenemata kui neurootilist käitumist. “Ületamatu tung juuri ajada sõltuvalt armeenia juutide murrangulisest ajaloost. Heitumus mööduvatest aastatest ja kurgust avastatud pisikestest polüüpidest. Kinnisvara on nii rahustav, ma tõesti soovitan seda.” Talle kuulus Norfolkis kirikla, talumaja Normandias, kellatorn Toscanas, rand Böömimaal.33 “Kõigis kummitab,” selgitas ta. “Ahelate kõlin, ulgumine, vereplekid vaipadel, ööriietes naised, imed. Keegi ei loobu ilma võitluseta oma maast.”
Mitte keegi peale minu, mõtles Chamcha melanhoolsete pistete saatel, lebades Zeenat Vakili kõrval. Võib-olla ma juba olengi vaim. Kuid vähemalt lennupileti, raha, edu ja abikaasaga vaim. Vari, kuid elades käegakatsutavas, materiaalses maailmas. Kõigi oma väärtustega. Jah, härra.
Zeeny tõmbas käega üle Saladini kõrvu katvate lokkide. “Vahetevahel, kui sa vait oled,” pomises ta, “kui sa ei häälitse naljakalt ega suurusta, ning kui unustad, et inimesed sind jälgivad, näid sa täiesti tühja kohana. Tead sa seda? Valge leht, täiesti tühi. See ajab mind vahel hulluks ja ma tahaks sulle virutada, sind tagasi ellu nõelata. Kuid samas teeb see mind ka kurvaks. Selline tohman: sina, suur staar, kelle nägu on nende värvitelekate jaoks valet värvi, kes peab reisima tahmanägude maale haledate amatöörjanditajate seltsis, et nende eesotsas uhkeldada oma lääne eluviisidega, lihtsalt selleks, et rolli saada. Nad mõnitavad sind, kuid sina püsid ikka nendega, armastad neid – vastik orjamentaliteet, jumala eest.” Ta haaras Saladinil õlust ja raputas teda, istudes kaksiratsa tema peal, keelatud rinnad vaid mõne tolli kaugusel tema näost. “Chamcha, Salad baba, või kuidas iganes sa ennast kutsud, jumala pärast, tule koju.”
Tema suur läbimurre, tänu millele rahateenimine varsti tähenduse kaotas/kõrvaliseks muutus, oli alanud tagasihoidlikult: lastesaatega “Tulnukate show”, “Tähesõdade” järel “Munstersite” ja “Sesame Streeti” kaudu. See oli situatsioonikomöödia tulnukate rühmast, mille koosseis ulatus tarkpeast7oivikust vaimuhaigeni, loomast köögiviljani, samuti kuulus sinna üks mineraal, mingi kosmoses leiduv imekivim, mis võis endast ise toorainet kaevandada ja sel viisil end järgmise nädala episoodiks taas luua. Selle kivikamaka nimi oli Pygmalien34 ning tänu show’ produtsentide veidrale naljasoonele oli see ka tahumatu ja röhitsev elukas, midagi öökiva kaktuse sarnast, mis aegade lõpus saabus ühelt kõrbeplaneedilt: see oli Matilda Australien.35 Lisaks olid veel kolm groteskselt õhku täis laulvat kosmosesireeni, keda tunti Alien Kornsi36 nime all, võib-olla seetõttu, et nende vahele võis pikali heita; siis olid seal veel Veenuselt pärit hiphopperid ja metroografiti joonistajad ning soulivennad, kes kutsusid ennast tulnukarahvaks; ning tulnukate laeva voodi all, mis oli programmi põhiliseks tegevuskohaks, elas Bugsy, määratu suur sitasitikas Krabi udukogust, kes oli isa juurest plehku pannud, ning akvaariumis elutses üliintelligentne gigant merikõrv Ajuhiiglane, kellele meeldis hiina toit; lisaks sellele oli veel merikilpkonn Ridley37, kõige õudsem tegelane show’s, sarnanedes Francis Baconi38 maalil kujutatud silmitu mereelukate parve tagaosas suutäie lainetavate hammastega ja keda vaevas kirg näitlejanna Sigourney Weaveri39 järele. Show staarid, Kermit ja miss Piggy40, olid väga moekad, provotseerivalt riietatud, jalustrabavate soengutega duo Maxim ja Mamma Tulnukas,41 kes tahtsid – mida siis muud kui – olla teletähed. Neid kehastasid Saladin Chamcha ja Mimi Mamoulian. Nad muutsid oma häält koos riietusega, rääkimata nende juustest, mis kaadrite vahepeal võisid muutuda purpursest kinaverpunaseks, võisid pealael diagonaalis kõrgele üles turritada või sootumaks kaduda; või nende nägu ja jäsemed, sest nad võisid neid kõiki teiseks muuta, vahetada jalgu, käsi, ninasid, kõrvu, silmi, ning iga selline muutus võlus välja erisuguse aktsendi/häälitsuse nende legendaarsetest Proteuse kõridest. Show’ tegi populaarseks kõige uuem arvutikunst. Kõik taustad loodi arvutisimulatsioonidega: kosmoselaev, sealmaailma maastikud, galaktikatevahelised showstuudiod; masinate kaudu juhiti ka näitlejaid, kes pidid iga päev veetma neli tundi prosteetilise grimmi alla maetuna, mis videokompuutrite käivitudes tegi ka nemad simulatsioonide sarnaseks. Kosmiline playboy Maxim AlienTulnukas ning võitmatu galaktiline maadlustšempion ja universaalne pastakuninganna Mamma said üleöö sensatsiooniks. Kõige vaadatumal ajal, Ameerikas, Eurovisioonis, kogu maailmas.
“Tulnukate show” edenedes hakkas see esile kutsuma poliitikute kriitikat. Konservatiivid ründasid saadet, sest see oli liialt hirmutav, seksuaalselt liiga avameelne (Ridley võis tõeliselt erekteeruda, kui mõtles liiga pingsalt miss Weaveri peale), liialt veider. Radikaalidest kommentaatorid hakkasid ründama saadet stereotüüpsuse pärast, sellepärast, et see kinnistab ideed tulnukatest-ebarditest, positiivsete kujutelmade puudumise pärast. Chamchale hakati survet avaldama, et ta lahkuks saatest; ta keeldus ja muutus rünnakute märklauaks. “Koju jõudes ootab mind see jama ees,” kurtis ta Zeenyle. “See neetud show pole mingi allegooria, see on meelelahutus. Selle eesmärk on meeldida.”
“Meeldida kellele?” tahtis naine teada. “Muide, isegi nüüd lubavad nad su eetrisse vaid pärast seda, kui on su näo kummiga katnud ja punase paruka sulle pähe tõmmanud. Tõeline luksus ikka küll.”
“Asi on selles,” hakkas Zeeny järgmisel hommikul pärast ärkamist kõnelema, “Salad, kullake, et sa näed tõesti kena välja, selles pole kahtlust. Nahk kui rõõsa koor, Inglismaa tulemus. Nüüd, kus Gibreel on plehku pannud, võiksid sina olla järgmine. Ma mõtlen seda tõsiselt, yaar. Neil on vaja uut nägu. Tule koju tagasi ja sa võid olla järgmine, suurem kui Bachchan42 oli, suurem kui Farishta. Sinu nägu pole nii kentsakas kui nende oma.”
Kui ta noor oli, jutustas Saladin Zeenyle, oli iga tema elufaas, iga “mina”, mida ta katsetas, paistnud julgustandvalt ajutine. Selle puudustel polnud suurt tähendust, sest ta võis vabalt asendada ühe hetke teisega, ühe Saladini teise vastu välja vahetada. Nüüd hakkas aga muutumine valu valmistama, võimaluste tuiksooned paatusid. “Seda pole sulle kerge tunnistada, kuid ma olen nüüd abielus, ja mitte ainult naise, vaid eluga.” Aktsent vedas teda jälle alt. “Ma tõesti tulin Bombaysse vaid ühel eesmärgil, mitte näidendi pärast. Temal on nüüd seitsmekümnendate teine pool ja mul ei avane palju muid võimalusi. Teda ei tulnud etendusele; Muhamed peab mäe juurde minema.”
Minu isa, Changez Chamchawala, võlulambi omanik. “Changez Chamchawala, ära narrita mind, kas tahad mind lõbust ilma jätta,” plaksutas Zeeny rõõmust käsi. “Ma tahan ta oma silmaga üle vaadata.” Tema isa, selle kuulsa eraku. Bombay on uusversioonide kultuur. Selle arhitektuur jäljendas pilvelõhkujaid, selle filmitööstus välmis lõputult uuesti “The Magnificent Sevenit”43 ja “Love Storyt”,44 kus kõik kangelased pidid vähemalt üks küla mõrvarlike mägiröövlite käest päästma ja kõik kangelannad vähemalt ühe korra oma kärjääri jooksul leukeemiasse surema, eelistatavalt alguses. Linna miljonärid hakkasid samuti elama imporditud elu. Changezi nähtamatus oli Las Vegase crorepati45 katuselamu kaltsaka India-unistuseks, kuid unistus pole foto ja Zeeny tahtis teda oma silmaga näha. “Pahas tujus olles teeb ta inimestele grimasse,” hoiatas Saladin. “Keegi ei usu seda, kuni see pole juhtunud, kuid tõsi ta on. Ja milliseid nägusid! Groteskseid, vihmaveerenni otsi.7 Pealegi on ta pirtsaka iseloomuga, hakkab sulle “lirva” ütlema, peale selle on väga tõenäoline, et mul seisab ees temaga üks suurem tüli.”
See, mille pärast Saladin Chamcha oli Indiasse tulnud: andestus. See oli tema ülesanne oma vanas kodulinnas. Kuid kas seda saada või anda, polnud ta võimeline ütlema.
— -*—
Veider olukord valitses praegu mr Changez Chamchawala ümber: oma uue abikaasa Nasreen Teisega elas ta viis päeva nädalas kõrge müüri taga Red Fortis kutsutud residentsis filmitähtede armastatud Pali Hilli46 rajoonis, kuid igal nädalalõpul naasis ta ilma abikaasata oma vanasse häärberisse Scandal Pointis, et veeta puhkust minevikku jäänud maailmas esimese ja surnud Nasreeniga. Liiatigi kuuldus, et tema teine naine keeldus sellesse vanasse kohta jalga tõstmast. “Või pole talle seda lubatud,” oletas Zeeny toonitud klaasidega luksusmercedese tagaistmel, autos, mille Changez oli saatnud pojale vastu. Kui Saladin oli olukorra selgitamise lõpetanud, vilistas Zeenat Vakil hindavalt. “Crazee.”47
Chamchawala väetiseäri, tema sõnnikuimpeeriumi uuris riikliku komisjon maksupettuse ja imporditollide maksmatajätmise kahtluse pärast, kuid Zeenyt see ei huvitanud. “No nii, nüüd saan ma siis teada, mida sa endast tegelikult kujutad,” ütles ta. Scandal Pont avanes nende ees. Saladin tundis minevikku hoovusena endasse tormamas, teda uputamas ja kopse möödaniku soolsusega täitmas. Ma pole täna mina ise, mõtles ta. Süda puperdab. Elu kahjustab elavat. Mitte keegi meist pole ta ise. Miski pole meist selle moodi.
Nüüd sulgesid murenevat triumfikaart kaugjuhitavad metallväravad. Need avanesid aeglase surina saatel, et lasta Saladin sisse kadunud aja valdusse. Nähes kreeka pähklipuud, milles isa väitis tema hinge hoiul olevat, hakkasid Saladini käed värisema. Ta puges peitu faktide erapooletuse taha, seletades Zeenyle: “Kashmiris on inimese sünni ajal istutatud puu teatavat liiki investeering. Kui lapse täisikka jõuab, on suureks kasvanud puu võrreldav väljamaksmisele kuuluva elukindlustuspoliisiga; see puu on väga väärtuslik, seda võib müüa pulmakulude katteks või elu alustamiseks. Täiskasvanu raiub maha lapsepõlve oma suureks saanud mina aitamiseks. Selline ebasentimentaalsus on kütkestav, kas sa ei leia?”
Auto peatus peasissekäigu ees. Zeeny vakatas, kui nad mööda kuut astet paraadukseni tõusid, kus neid tervitas rahulik ja antiikne kandja, seljas vasknööpidega livree, ning kelle valgest juuksepahmakast Chamcha järsku ära tundis, kui oli selle tagasi mustaks muutnud, tollesama lakaga Vallabhi, kes Muistsetel Aegadel majordoomusena häärberi majapidamist korraldas. “Mu jumal, Vallabhbhai,”48 suutis ta kuuldavale tuua, emmates vana meest. Teener naeratas hädiselt. “Olen nii vanaks saanud, kartsin, et te ei tunne äragi.” Ta juhatas nad läbi härrastemaja kristallist lookas koridoride ning Saladin märkas, et muutmatus oli liialdatud ja lausa sihilik. Tõsi jah, selgitas talle Vallabh, et kui begum suri, andis Changez sahib tõotuse, et majast saab naise memoriaal. Seepärast polnud naise surma järel majas midagi muudetud: maalid, mööbel, seebialused, võitlevate härgade punasest klaasist kujud ja Dresdeni portselanbaleriinid, kõik oli jäetud täpselt oma kohale, samad ajakirjad nendelsamadel laudadel, samad paberikänkrakesed prügikorvides, justkui oleks ka maja surnud ja palsameeritud. “Muumiks muudetud,” ütles Zeeny, sõnastades sõnulseletamatut, nagu tal kombeks oli.
“Jumaluke, see on ju nii tontlik, kas pole?” ütles ta hetkel, mil kandja Vallabh avas sinisesse võõrastetuppa viivad topeltuksed ning Saladin Chamcha nägi oma ema vaimu. Ta lasi kuuldavale valju karjatuse, mispeale Zeny võpatas. “Seal,” osutas Saladin koridori kõige kaugema ja pimedama nurga poole. “Pole kahtlust, see neetud ajalehetrükiga sari, nood suured pealkirjad, seesama, mida ta kandis sel päeval, kui ta, ta…” aga nüüd hakkas Vallabh kätega vehkima kui nõrk lennuvõimetu linnuke, teate, see oli kõigest Kasturba, ega te ole unustanud, mu abikaasa, kõigest mu abikaasa. Minu ayah Kasturba, kellega mängisin kaljulompides. Kuni kasvasin suureks ja läksin ilma temata ja seal süvendis oli too mees elevandiluuraamides prillidega. “Palun, baba, pole põhjust pahandada, ainult kui begum suri, kinkis Changez Sahib möned riideesemed mu naisele, ega te pahaks pane? Teie ema oli nii suuremeelne inimene, alati tegi kinke lahkel käel.” Maha rahunev Chamcha tundis ennast rumalasti. “Jumala eest, Vallabh,” pomises ta. “Jumala eest, loomulikult ei pane ma pahaks.” Vallabh sai tagasi oma vana jäikuse; ning vana teenri sõnaõigusega lubas ta teha etteheite: “Andestage mulle, baba, kuid te ei tohiks jumalat teotada.”
“Vaata, kuidas ta higistab,” sosistas Zeeny valjult. “Ta näib hirmust kange olevat.” Tuppa sisenes Kasturba ja kuigi tema taaskohtumine Chamchaga oli üsna soe, tundus õhus ikkagi võõristust. Vallabh läks õlut ja Thumbs Up’i tooma ja kui ka Kasturba end vabandades lahkus, ütles Zeeny sedamaid: “Siin toimub midagi imelikku. Naine käib ringi, nagu oleks see hilbud? tema oma. See viis, kuidas ta ennast üleval peab. Ning vanamees oli hirmul. Vean kihla, et neil kahel on midagi teoksil.” Chamcha püüdis asja mõistusega võtta. “Suurema osa ajast on nad siin üksipäini, magavad ehk peremehe toas ja söövad kuldtaldrikutelt, see peaks tekitama oma koha tunde.” Kuid ta ei saanud lahti mõttest, kui hämmastavalt palju oli selles vanas saris ayah Kasturba meenutanud talle ema.
“Oled nii kaua ära olnud, et nüüd ei suuda sa enam eristada elavat ayahi oma siitilmast lahkunud emast,” kõlas isa hääl ta selja tagant.
Saladin pööras ümber, et vaadata melanhoolset vaatepilti, oma isa, kes oli kortsu tõmbunud kui vana õun, kuid kes sellest hoolimata kandis rõhutatult oma prisketest aastatest pärit kallihinnalisi Itaalia ülikondi. Nüüd, kus tal polnud enam ei Popeye küünarvarsi ega Bluto kõhtu, näis ta oma riiete sees ringi uitavat nagu inimene, kes otsib midagi, aga ei tea isegi, mida. Ta seisis poega vaadeldes uksel, tema nina ja huuled olid vaid kahvatu vari muistse aja hiiglasenäost, mis aastate närtsitavast nõidusest kurdu oli tõmbunud. Chamcha hakkas alles nüüd taipama, et isa polnud enam võimeline kedagi hirmutama, et tema nõialumm oli murtud ning ta oli vaid haua poole liikuv ätt; samas oli Zeeny mõneti pettunult täheldanud, et Changez Chamchawala juuksed olid konservatiivselt lühikeseks pöetud, ning kuna ta kandis läikima löödud Oxfordi nöörsaapaid, ei paistnud sedamoodi, et ka jutt üheteisttollistest varbaküüntest vastanuks tõele; sigaretti suitsetav ayah Kasturba tuli tagasi ja jalutas neist kolmest aeglaselt mööda, isast pojast armukesest, tepitud veluurkatte ja nööpidega sinise Chesterfieldi sohva juurde, millele ta laotas oma keha nii sensuaalselt, nagu oleks seda teinud ükskõik milline kinotäheke, kuigi oli kõrges eas naine.
Kasturba oli vaevalt jõudnud lõpetada oma ššokeeriva etteaste, kui Changez keksleval sammul pojast möödus ning võttis koha sisse endise ayahi kõrval. Silmade välkudes sisistas Zeeny Vakil Chamchale: “Pea suu, kullake. Sa näed tobe välja.” Ukseavast vaatas joogikäru lükkav kandja Vallabh ilma ühegi emotsioonita, kuidas tema kauaaegne tööandja asetas käe talle mitte vastu puikleva naise ümber.
Kui esiisas, loojas, avaldub saatanlikkus, saab lapsest tihti peenutseja. Chamcha kuulis end küsivat: “Ja mu kasuema, isa kallis? Läheb tal kõik hästi?”
Vanamees pöördus Zeeny poole. “Ta pole ju sinuga selline voorusejünger, loodan ma. Vastasel juhul on sul küll kehvasti läinud.” Ja siis karmima tooniga oma poja poole:
“Ah et oled nüüd hakanud mu naise vastu huvi tundma? Tema sinu vastu aga mitte. Ta ei soovi sinuga kohtuda. Miks peakski ta andeks andma? Sa pole tema poeg. Nüüdseks, võib-olla, ka mitte minu oma.”
Ma ei tulnud temaga taplema. Sa vaata, vana sikk. Ma ei tohi võidelda. Kuid see… see on väljakannatamatu. “Minu ema majas,” karjatas Chamcha melodramaatiliselt, endas peetud lahingut kaotades. “Riigivõimud arvavad, et sinu äri on äraostetud, ning siin sinu äraostetud hing… Vaata, mis sa nendega teinud oled. Vallabh ja Kasturba. Oma raha eest. Kui palju see võttis? Et nende elud mürgitada? Sa oled vastik inimene.” Ta seisis õiglasest vihast värisedes isa ees.
Kandja Vallabh segas ootamatult vahele. ”Baba, kogu oma austuse juures teie vastu pean küsima, mida te üldse teate? Olite kadunud ja ära ning nüüd tulete meie üle kohut mõistma.” Saladin tundis, kuidas põrand tema jalge alt kaob; ta vaatas nüüd alla põrgusse. Vallabh jätkas: “See on tõsi, et ta maksab meile. Meie töö eest ja selle eest, mida te siin näete. Selle eest.” Changez Chamchawala tugevdas oma haaret ayahi mittevastupanevate õlgade ümber.
“Kui palju?” röögatas Chamcha. “Kui suure summa peale te kahekesi kokku leppisite, Vallabh? Kui palju see maksis, et su naisest prostituut tehti?”
“On alles tohman,” sõnas Kasturba põlglikult. “Inglismaal hariduse saanud ja puha, kuid pea ikka põhku täis. Tuled ja räägid suure suuga, et sinu ema majas ja nii edasi, kuid äkki sa ei armastanudki teda nii palju. Kuid meie armastasime teda, meie kõik. Meie kolm. Ja sellisel moel hoiame me tema hinge elus.”
“Võib öelda, et see on pooja,”49 kõlas Vallabhi vaikne hääl. “Tema kummardamise akt.”
“Ning sina,” kõneles Changez Chamchawala sama leebelt nagu ta teener, “oled tulnud tema templisse. Koos oma uskmatusega. Milline jultumus, härra.”
Ja kõige lõpuks Zeenat Vakili reetmine. “Lõpeta ära, Salad,” ütles ta, minnes vanamehe kõrvale Chesterfieldi käsitoele istuma. “Milleks nii vingus olla? Sa pole ju mingi ingel, kallike, ja paistab, et need inimesed on siin päris hästi hakkama saanud.”
Saladin maigutas suud. Changez patsutas Zeenyt põlvele. “Ta tuli siia süüdistama, kallis. Tuli, et oma nooruse eest kätte maksta, kuid me oleme olukorra tema enese vastu pööranud ja nüüd on ta hämmingus. Nüüd me peame andma talle võimaluse ja sina pead olema vahekohtunik. Ma ei lase tal enda üle kohut mõista, kuid nõustun halvimaga, kui sina seda ütled.”
Tõbras. Vana tõbras. Tahtis, et ma endast välja läheks, ja siin ma nüüd olen, täitsa šokis. Ma ei hakka kõnelema, miks ma peaksingi, ei lase ennast rohkem alandada. “Oli üks naelsterlingeid täis rahatasku, ja oli ka üks küpsetatud kanapoeg,” ütles Saladin Chamcha.
— -*—
Milles saab poeg süüdistada oma isa? Kõiges: lapse-mina järele luuramises, vikerkaare-anuma varguses, pagendamises. Tema muutmises selleks, milleks ta võinuks mitte muutuda. Meheks-kasvatamises. Selles, mis-ma-küll-ütlen-sõpradele. Hüvitamatus lahkuajamises ja solvavas andeksannis. Allahi kummardamisele alistumises oma uue naisega ja ka oma surnud abikaasa jumalateotuslikus jumaldamises. Eelkõige aga võlulampismi,50 seesam-avane51 pärast. Kõik oli talle kergelt kätte tulnud: sarm, naised, rikkus, võim, positsioon. Hõõru, ja häh, tulebki dzinn, soovi vaid, isand, ja kohe, hey, presto. Ta oli isa, kes oli lubanud võlulampi ja siis keeldunud seda andmast.
— -*—j
Changez, Zeeny, Vallabh ja Kasturba olid liikumatult paigal ja vaikisid, kuni Chamcha kohmetunult ja punastades lõpetas. “Milline hingeägedus nii pika aja tagant,” sõnas Changez pärast vaikust. “See on nii kurb. Möödas on veerand sajandit ja ikka veel paneb poeg pahaks mineviku pisipatte. Oo, mu poeg, sa pead lõpetama minu nagu papagoi kandmise oma õlal. Mis olen mina? Minuga on lõpp. Ma pole sinu Vanamees merelt.52 Tunnista seda endale, härra: muud ma sulle ei selgita.”
Akna taga nägi Saladin Chamcha neljakümneaastast pähklipuud. “Raiu see maha,” ütles ta isale. “Raiu, ja saada raha mulle.”
Chamchawala tõusis püsti ja sirutas parema käe välja. Samuti püsti tõusnud Zeeny võttis selle nagu lillekimpu saav tantsija; otsemaid muutusid Vallabh ja Kasturba tagasi teenriteks, nagu oleksid need ülejäänud ühtäkki tähtsateks ninadeks muutunud. “Teie raamat,” lausus ta Zeenyle. “Mul on midagi sellist, mida te näha sooviksite.”
Need kaks lahkusid toast. Jõuetu Saladin, hetke jõuetult kohapeal kibanud, lonkis neile pahuralt järele. “Norunägu,” kutsus Zeeny teda lustakalt üle õla tagasi vaadates. “Jäta nüüd, saa sellest üle, saa täiskasvanuks.”
Siin, Scandal Pointis asuvasse Chamchawala kunstikogusse kuulus ka suur hulk legendaarse Hamza-nama53 lõuendeid, see kuueteistkümnenda sajandi sari kujutas stseene kangelase elust, kes võis olla, kuid võis ka mitte olla seesama kuulus Hamza, Muhamedi onu, kelle maksa Meka naine Hind sõi, kui mees surnult Uhudi54 lahinguväljal lamas. “Mulle need pildid meeldivad,” seletas Changez Chamchawala Zeenyle, “sest ebaõnn on kangelasele lubatud. Vaata, kui tihti tuleb teda hädast välja aidata.”55 Pildid olid ka kõnekas tõend Zeeny Vakili väitele india kunstitraditsiooni eklektilise, hübriidse iseloomu kohta. Mogulid olid toonud kunstnikke igast India nurgast, et need maalingute kallal töötaksid; üksikidentiteet lahustus, et luua hulgipäist ja hulgi pintseldatud Ülikunsti, mis sõna otseses mõttes oli india maalikunst. Üks käsi maalis mosaiikpõrandaid, teine figuure, kolmas hiinapärast pilvist taevast. Lõuendite tagaosal olid stseenidega kaasnevad jutustused. Pilte näidati nagu kino: hoiti niikaua, kuni keegi luges ette kangelase loo. Hamza-namas võis näha Pärsia miniatuure segunemas Kannada56 ja Keralani57 maalistiilidega, võis näha hindu ja moslemi filosoofiat moodustamas neile hiljem iseloomulikku hilismoguli sünteesi.
Üks hiiglane oli augus lõksus ja inimolenditest piinajad torkisid teda odadega otsaette. Pealaest kubemeni lõhki raiutud mees hoidis ikka veel mõõka, kui ta langes. Kõikjal kobrutavad verevood. Saladin Chamcha haaras sellest kinni. “Kiskjalikkus,” ütle ta valjult oma inglise häälega. “Puhas, barbaarne valuarmastus.”
Changez Chamchawala ignoreeris oma poega, tal jätkus silmi vaid Zeenyle. “Valitsuses on meil filistid, kas pole nii, mu noor leedi? Kas teate, et olen seda kollektsiooni pakkunud täiesti tasuta? Las nad ainult panevad selle kuskile korralikult üles, ehitavad sellele koha. Lõuendite kvaliteet pole just kõige parem, näete… nad ei tee sada. Pole huvi. Samal ajal saan ma iga kuu pakkumisi Amrikast.58 Ja milliseid pakkumisi! Oi kui suuri-suuri pakkumisi. Te ei usuks. Mina aga ei müü. See on meie pärand, mu kullake, mida USA päev-päevalt meilt ära võtab. Ravi Varma59 maalid, Chandela60 pronks, Jaisalmeri61 iluvõred. Me müüme iseend, kas pole nii? Nad viskavad oma rahataskud meie jalge ette ja meie põlvitame nende ees. Meie Nandi pullid lõpetavad mingitel vaatepalkonitel Texases. Kuid sa tead seda kõike. India on ju tänapäeval vaba maa.” Ta vakatas, kuid Zeeny jäi ootama, sest veel midagi oli tulemas. Ja see tuli: “Kunagi võtan ma dollarid vastu. Mitte raha pärast. Lihtsalt lõbust olla hoor. Mitte millekski saamise pärast. Veel vähem kui ei miskit.” Ning nüüd lõpuks tõeline torm, sõnad sõnade tagant, veel vähem kui ei miskit. “Kui ma kord suren,” lausus Changez Chamchawala Zeenyle, “mis must siis saab? Tühi sussipaar. See on mu saatus, mida tema mulle on valmistanud. See näitleja. See teeskleja. Ta on endast teinud olematute inimeste jäljendaja. Mul pole kedagi, kes mulle järgneks, kellele oma loodut edasi anda. See ongi tema kättemaks: ta riisub minult mu järelpõlve.” Ta naeratas, patsutas Zeeny kätt, lasi ta vabaks oma poja hoolde. “Ma rääkisin talle,” ütles ta Saladinile. “Sa kannad ikka endaga oma kaasa ostetud kanapoega. Ma olen talle esitanud oma kaebuse. Nüüd peab ta kohut mõistma. Selline oli meie kokkulepe.” Zeenat Vakil läks tolle liiga suures ülikonnas vanamehe juurde, asetas käed tolle põskedele ja suudles teda huultele.
— -*—
Pärast seda, kui Zeenat oli ta selles isa perverssuste majas reetnud, keeldus Saladin Chamcha temaga kohtumast ega vastanud hotelli vastuvõtulauale talle jäetud teadetele. “The Millionairess” jõudis lõpukorrale, tuur sai läbi. Aeg koju minna. Pärast lahkumispidu suundus Chamcha magamistoa poole. Liftis kuulas üks pulmareisil olev noorpaar kõrvaklappidest muusikat. Noor mees pomises oma naisele: “Kuule, ütle mulle ühte asja. Kas ma vahel tundun sulle võõra inimesena?” Malbelt naeratav tüdruk raputas pead, ma ei kuule, ja eemaldas kõrvaklapid. Noormees kordas tõsiselt: “Sulle võõrana, kas ma tundun vahel?” Kindlalt naeratades, pani tüdruk oma põse hetkeks noormehe kondisele õlale. “Jah, oli küll kord või paar,” vastas ta kõrvaklappe jälle paika seades. Vastusest täit rahuldust tundev noormees tegi sama. Nende kehad hakkasid jälle muusikarütmis õõtsuma. Chamcha väljus liftist. Põrandal, selg vastu tema ust, istus Zeeny.
— -*—
Toas olles valas naine enesele ühe suure viski soodaga, öeldes: “Sa käitud nagu tita, peaksid häbi tundma.”
Sellel õhtupoolikul oli ta saanud isalt mingi paki. Selles oli väike puutükk ja suur hulk rahatähti – mitte ruupiaid, vaid naelsterlingeid: nii-öelda kreeka pähklipuu tuhk. Ta oli tulvil segaseid tundeid ja kohale ilmunud Zeenat sai nende märklauaks. “Kas sa arvad, et armastan sind?” rääkis ta tahtliku õelusega. “Arvad, et jään sinuga? Ma olen abielumees.”
“Ma ei tahtnud, et sa minu pärast jääksid,” ütles Zeeny. “Teatavatel põhjustel soovin ma seda sinu pärast.”
Mõned päevad enne seda oli ta käinud kinos vaatamas Sartre’i ainelist dramatiseeringut häbi teemal. Originaalversioonis kahtlustab mees naist truudusetuses ja seab talle üles lõksu üles. Ta teeskleb ärireisile minekut, kuid mõne tunni möödudes pöördub tagasi, et naise järele luurata. Põlvitades piilub ta läbi eesukse lukuaugu. Siis tunneb ta selja taga kellegi kohalolekut, pöörab ennast püsti tõusmata ringi, ja seal ta on, vaatab põlglikult ja jälestades alla. See dramaatiline pilt, mees põlvitamas, naine alla vaatamas, on sartre’ilik arhetüüp. Kuid India versioonis ei tundnud põlvitav mees kellegi kohalolekut, üllatas naist, tõusis üles, et vaadata talle silma nii-öelda võrdsetel alustel, kees vihast ja röökis, kuni naine lõpuks nutma puhkes ja mees teda kallistas ning nad ära leppisid.
“Sa ütled, et minul peaks häbi olema,” lausus Chamcha kibestunult Zeenatile. “Sina oled see, kel häbi pole. Õigupoolest võib see olla rahvusele iseloomulik joon. Ma hakkan kahtlustama, et indialastel puudub vajalik moraalne rafineeritus tragöödia tõelise tähenduse mõistmiseks ja seetõttu on nad võimetud tõeliselt häbi tähendust tajuma.” Zeenat Vakil lõpetas oma viski. “Hea küll, sa ei pea rohkem midagi ütlema.” Ta tõstis käed üles. “Ma annan alla. Ma lähen, mr Saladin Chamcha. Ma arvasin, et oled siiski veel elus, veel natukene, ikka veel hingad, kuid ma eksisin. Tuleb välja, et olid kogu selle aja surnud.”
Ja veel midagi, enne kui uksest piimjate silmadega välja minna. ”Ära lase inimesi endale liiga lähedale, mr Saladin. Lase inimesed oma kaitsemüürist läbi ja need tõprad löövad oma noa sulle südamesse.”
Kõige selle järel polnud enam mingit põhjust kauemaks jääda. Lennuk tõusis õhku ja kallutas ennast linnuna üle linna. Kuskil seal all riietas tema isa teenijat oma surnud abikaasa sarnaseks. Uus liikluskorraldus oli linnasüdame kokku pressinud. Poliitikud püüdsid padyartadel käies,62 läbi kogu maa jalgsi palverännakut tehes, oma karjääri kindlustada. Võis lugeda grafiteid, kus oli kirjas: Soovitus poliitikutele. Vaid sammuke vaeva – põrgupadyarta. Või mõnikord: Assamisse.
Poliitikasse olid segatud ka näitlejad: MGR, N.T. Rama Rao, Bachchan.63 Durga Khote kaebles, et näitlejate assotsiatsioon on “red front”. Saladin Chamcha lennul 420 sulges silmad ja tundis sügava rahuloluga reetlikke nihkeid ja muutusi oma kurgus, mis märkisid, et tema hääl oli hakanud tagasi saama oma töökindlust, oma inglise “mina”. Esimene häiriv asjaolu, mis mr Chamchaga lennu kestel juhtus, oli see, et kaasreisijate hulgast tundis ta ära oma unenägude naise.
– 4 –
Unenägude naine oli olnud lühem ja vähem graatsiline kui tõeline, kuid hetkel, mil Chamcha nägi teda Bostanis rahulikult edasi-tagasi pingiridade vahel käimas, meenus talle ta painaja. Pärast Zeenat Vakili lahkumist oli ta vajunud rahutusse unne, ning siis sai ta hoiatava eelaimduse osaliseks: nägemuse pommipildujast naisest peaaegu kuuldamatult maheda Kanada aktsendiga, häälega, mille sügavus ja meloodia pani selle kui kauge maa tagant kostva ookeanihääle kõlama. See unenägude naine oli lõhkeainet nii täis laaditud, et oli pigem ise pomm kui pommitaja; pingiridade vahel ringi jalutades hoidis ta kätel vaikselt magavat last, kes oli nõnda osavalt mähitud ja nii rinna vastu surutud, et Chamcha ei näinud rohkem kui vastsündinu juukselokki. Meeldetulnud unenäo mõjul tekkis Chamchal kujutelm, et laps on tegelikult dünamiidilaengute komps või mingi tiksuv asjandus, ning mõistusele tulles oli ta nutu äärel ning hakkas ennast karmilt sõitlema. Säärane üleloomulik jama, mis just seljataha jääb. Ta oli kinninööbitud ülikonnas, korralik, Londonisse suunduv, korrapäraste eluviisidega ja endaga rahul olev mees. Ta kuulus tõelisse maailma.
Ta reisis üksi, põlates ära teised Prospero Playersi trupi liikmed, kes oma Fancy-a-Donald T-särkides64 olid hajunult laiali üle äriklassi salongi, püüdes natyami tantsijate65 sarnaselt oma kaela väänata ning nägid oma Benarsi sarides66 absurdsed välja, jõid ülemäära palju lennukis pakutavat odavat šampanjat ning tülitasid põlgusest puhevil stjuardesse, kes indialastena said aru, et näitlejad on odavat sorti tegelased – ühesõnaga, nad käitusid tavalise thespilise siivutusega. Last hoidev naine vaatas kahvatute nägudega näitlejatest läbi, muutes nad suitsutombukesteks, kõrbemiraazideks, tontideks. Mehe jaoks nagu Saladin Chamcha oli inglise keele teotamine inglaste endi suus liiga valulik, et sellest isegi mõelda. Ta süvenes oma ajalehte, mille piltidel politseinikud ajasid bambuskeppidega laiali Bombay “rail roko”67 demonstratsiooni. Ajalehe reporter murdis käeluu ning purustati ka tema kaamera. Politsei esines “teatega”: Reporterit ega mitte ühtegi teist isikut ei rünnatud ettekavatsetult. Chamcha suikus lennu-unne. Minevikku jäänud lugude, maharaiutud puude ja tahtmatute solvangute linn kustus tema mõtteist. Natukese aja pärast silmi avades sai talle osaks teine üllatus selle tontliku reisi vältel. Teel tualetti möödus temast üks mees. Ta kandis habet ja odavaid toonitud prille, kuid sellest hoolimata tundis Chamcha ta ära: siin, AI-420 äriklassis reisis inkognito õhku haihtunud superstaar, elav legend Gibreel Farishta ise.
“Kas magasite hästi?” Taibates, et küsimus oli adresseeritud temale, ning oma pilku suure filmitähe viirastuselt kõrvale pöörates jäi ta nüüd jõllitama sama ebaharilikku vaatepilti: tema kõrval istus lummutuslik ameeriklane pesapallimütsis, metallraamis prillidega ja neoonrohelises puhvsärgis, millel väändus ja vingerdas luminestseeriv hiina draakonite paar. Chamcha oli selle tegelase oma vaateväljast kõrvale jätnud, katsudes mähkida end privaatsusekookonisse, kuid nüüd oli privaatsus võimatu. “Eugene Dumsday,”68 sirutas draakonmees välja oma üüratu punase käe. “Teie ja kristliku valvesõduri69 teenistuses.” Unesegane Chamcha raputas pead. “Kas olete sõjaväelane?”
“Hahaa! Jah, sir, ka nii võib öelda. Tagasihoidlik jalaväelane Kõikvõimsa Valvuri sõjaväes.” Oh, miks sa ei öelnud: kõikvõimsa valvuri. “Ma olen teadusmees ning see on olnud mu missioon – mu missioon ja, lubage lisada, ka privileeg – külastada teie suurt rahvast ja võidelda kõige hukutavama kuratlikkusega, mis on iial rahva meeled hulluks ajanud.”
“Ma ei saa hästi aru.”
Dumsday madaldas häält. “Ma räägin sellest ahvijamast, sir, darvinismist, Charles Darwini ketserlikust evolutsiooniõpetusest.”
Tema hääletoonsit sai juba selgeks, et vaevatud, jumalast vaevatud Darwin oli olnud sama jälestusväärne kui iga teine harksabaga põrguline: Beelzebub, Asmodeus või Lucifer70 ise. “Ma käisin manitsemas teie kaasmaalasi Darwini ja tema õpetuse vastu,” rääkis Dumsday usaldavalt. “Oma viiekümne seitsme slaidilise presentatsiooniga. Kõige viimati kõnelesin ma maailma üksteisemõistmise päeva banketil Rotary klubis Cochinis, Keralas.71 Kõnelesin neile omaenda maast, selle noortest. Minu meelest on nad hukka läinud, sir. Noored ameeriklased: ma näen nende meeleheidet, kuidas nad narkootikumidest abi otsivad ja isegi – ma olen otsekohene inimene – abielueelsetest seksuaalsuhetest. Ma rääkisin neile siis nii, nagu ma teiega kõnelen: kui ma usuks, et minu kauge esisisa oli ššimpans, siis oleksin ka ise tõepoolest päris suures depressioonis.”
Gibreel Farishta istus teisel pool vahekäiku ja vaatas aknast välja. Parajasti algas filminäitamine ning lennuki tuled kustutati. Naine lapsega oli ikka veel püsti ja kõndis edasi-tagasi, arvatavasti selleks, et laps vagusi püsiks. “Ja kuidas siis läks?” päris Chamcha, tundes, et temapoolne teatav kaasaelamine on vajalik.
Naabrit valdas hetkeks kõhklus. “Ma arvan, et seal oli mingi jama helitehnikaga,” ütles ta lõpuks. “Ainult nii oskan ma seda seletada. Ma ei saa aru, kuidas need toredad inimesed võisid rääkima hakata, kui nad poleks arvanud, et ma lõpetanud olen.”
Chamcha tundis väikest hämmeldust. Ta oli arvanud, et kirglike usklike maal oleks mõte teadusest kui Jumala vaenlasest olnud köitev idee; kuid lõpuks ta tüdis Cochini rotariaanidest. Vilava filmivalguse paistel jätkas Dumsday süütu kohihärja häälega endavastaste lugude pajatamist, ilmutamata vähimatki arusaamismärki oma tegevusest. Kruiisi lõpus oli teda kõnetatud Cochini imepärase loodusliku randumispaiga läheduses, kus Vasco da Gama oli kord vürtside otsinguil maale tulnud ja käivitanud terve ida-lääne-vahelise ambitsioonika ajaloo tänavapoiste abil: hey-mister, okei. “Tere, teie seal! Soovite hašišit, sahib? Hei, mister Ameerika. Jah, Sämmi-onu, soovite oopiumi, kõige parema kvaliteedi ja kõige kõrgema hinnaga? Okei, tahate kokaiini?”
Saladin, suutmata end vaos hoida, pistis itsitama. Juhtum rabas teda nagu Darwini kättemaks: kui Dumsday pidas vaest vanamoelist jäika Charlesi vastutavaks Ameerika uimastikultuuri eest, siis milline magus suutäis sellesama eetika esindajana üle terve maakera, mille vastu ta võitles. Dumsday takseeris teda valust vaevatud etteheitva pilguga. Olla ameeriklasena välismaal ja mitte kübetki kahtlustada, kuidas sind vihatakse, oli raske katsumus.
Pärast seda, kui tahtmatu itsituspahvak oli lipsanud Saladini huultelt, jäi Dumsday tusasena ja haavunult tukkuma, jättes Chamcha ta enese mõtete hoolde. Kas seda lennu kestel näidatavat filmi tuli võtta kui vormi eriliselt alatut, juhuslikku muteerumist, mille looduslik valik lõpuks sürjutab, või kujutas see endast hoopis kinokunsti tulevikku? Filmitulevik hullumeelsest üleaisalöömisest, mida Shelley Long ja Chevy Chase72 jäävadki igavesti mängima, oli liiga jõletu isegi tühipaljaks mõtisklemiseks; see oli visioon Põrgust… Chamcha oli tagasi unne suikumas, kui salongis tuled põlema süttisid, film katkes ning ekraani vaatamise tunnet asendas teleuudiste jälgimise tunne, kui neli karjuvat kogu mööda vahekäiku sisse tormasid.
— -*—
Reisijaid hoiti kaaperdatud lennukis sada ja üksteist päeva; mahajäetuna siravale stardirajale, mille ümber looklesid kõrbe tohutud liivalained, sest kui neli kaaperdajat – kolm meest, üks naine – olid piloodi maandust tegema sundinud, ei suutnud mitte keegi otsustada, mis nende kõigiga peale hakata. Nad ei maandunud mitte mõnel rahvusvahelisel lennuväljal, vaid üüratu suurel, absurdsel ja mõttetul, kohaliku šeigi lemmikoaasi ehitatud maandumisrajal, kuhu nüüd viis ka vallaliste meeste ja naiste seas vägagi populaarne kuue rajaga maantee, millel autodega aeglaselt seilati, läbi klaasi üksteist silmadega õgides. 420 siia maandudes oli aga maantee täis soomusautosid, transportööre, limusiine, millel lehvisid lipukesed. Ning ajal, mil diplomaadid tingisid reisilennuki saatuse pärast, kas joosta tormi või mitte, kui nad arutlesid, kas anda järele või jääda kindlaks, teiste inimelude hinnaga, soikus lennumasina ümber kõik sügavaks vaikuseks ning ei võtnud kaua aega, kui hakati miraaze nägema.
Algul oldi pidevas sündmustekeerises, kaaperdajad olid täis elektrit, närvilisust ja laskehimu. Chamcha arvates olid kõige hullemad hetked need, kui lapsed karjusid ja hirm levis kulutulena, kõik oleksid võinud hukka saada. Siis said kolm meest ja naine kontrolli enda kätte; kõik nad olid pikka kasvu, maskideta ning kena välimusega, kõik nad olid nüüd näitlejad, lavanimedega, tõusvad või langevad tähed. Dara Singh Buta Singh Man Singh.73 Naise nimi oli Tavleen.74 Unenägude naine oli olnud anonüümne, justkui Chamcha unekujutelmal polnuks aega pseudonüümide jaoks; kuid nagu temagi, kõneles Tavleen Kanada aktsendiga, nende mahedate, reetlikult ümarate o-dega. Pärast lennuki maandumist Al-Zamzami75 oaasis sai reisijatele, kes vaatlesid oma vangistajaid kummitusliku tähelepanuga, nagu paigalenaelutatud mungo kobrat vaatab, selgeks, et kolme mehe kenaduses oli midagi poseerivat, mingi amatöörlik riski- ja surmalembus, mis sundis neid tihtilugu avatud lennukiuksele ilmuma ja uhkeldavalt paljastama oma keha oaasi palmipuude taga end varjavatele snaipritele. Naine hoidus sellistest rumalustest, kuid ei hurjutanud ka oma kolme kolleegi. Ta näis oma ilu suhtes tundetu olevat, mis tegi ta nelikust kõige ohtlikumaks. Saladin Chamchale turgatas pähe mõte, et need noormehed olid liiga pepsid ja nartsissistliku iseloomuga, tahtmaks oma käsi verega määrida. Neil oleks raske kedagi tappa, nad olid siin selleks, et olla televisioonis. Kuid Tavleen oli siin asja pärast. Saladin hoidis tal silma peal. Meestel pole oskusi, mõtles ta. Nad tahavad olla nii, nagu on näinud kaaperdajaid käitumas filmides ja uudistes; nad on reaalsus, mis jäljendab iseenda karmi kuvandit, nad oma saba õgivad ussid. Kuid see naine, tema teab. Kui Dara, Buta ja Man Singh poosetasid ja kepslesid ringi, oli naine vait, silmad pööratud sissepoole, reisijaid surmkangeks hirmutades.
Mida nad tahtsid? Mitte midagi uut. Sõltumatut kodumaad, usuvabadust, poliitvangide vabastamist, õiglust, lunaraha, vaba pääsu nende valitud riiki. Paljud reisijad hakkasid neile kaasa tundma, kuigi olid ise pidevalt hirmul mahalaskmise ees. Kui elate kahekümnendal sajandil, pole teil raske samastada end nendega, kes on veel rohkem meeleheitel ja kes seda oma äranägemise järgi kasutavad.
Maandumise järel jätsid kaaperdajad vangistusse viiskümmend reisijat, otsustades, et see on suurim hulk, millel nad silma peal suudavad hoida. Vabastati kõik naised, lapsed, sikhid. Saladin Chamcha oli ainus Prospero Playersi liige, keda vabaks ei lastud. Ta alistus olukorra loomuvastasele loogikale ning selle asemel, et enda kinnipidamise pärast ärrituda, tundis heameelt, nähes oma halvasti käitunud kolleege lahkumas, saates nad teele mõttega: kui hea on rämpsust lahti saada.
Kreatsionistist teadlasele Eugene Dumsdayle ei jõudnud mitte kuidagi kohale, et kaaperdajad ei kavatse teda vabastada. Ta tõusis püsti, kõikus kui pilvelõhkuja kogu oma pikkuses ja hakkas hüsteeriliselt karjuma seoseta lausekatkeid. Tema suunurgast tilkus ila; ta lakkus seda palavikuliselt oma keeleotsaga. Pidage nüüd kinni, semud, põrgu päralt, küllalt nüüd, KÜLLALT, kust üldse võtate, et võite… ja nii edasi, oma ilmsiks saanud luupainaja haardes jampsis ta seni, kuni üks neljast, küllap oli see naine, virutas talle püssikabaga ja selle latrava lõualuu puruks lõi. Veelgi hullem oli see, et ilatsev Dumsday oli just oma huuli noolinud, kui tal suu kinni löödi, ning see lõikas ära ta keeleotsa, mis kukkus Saladinile sülle, ja kohe järgnes ka selle omanik. Eugene Dumsday langes keeletu ja oimetuna näitleja käte vahele.
Eugene Dumsday sai vabaks, ohverdades oma keele: veenja suutis oma vangistajaid veenda oma veenmisvahendi minetamise läbi. Need ei tahtnud hakata hoolitsema viga saanud mehe eest: gangreenioht ja nii edasi, nii ta siis liitus väljalastutega lennukilt. Nendel esimestel metsiku hirmu tundidel jätkas Saladini mõistus detailsete küsimuste esitamist: on need automaadid või püstolkuulipildujad, kuidas nad kogu selle metallihunniku lennuki pardale said, millistesse kehaosadesse võib tulistada ja ellu jääda, kui väga hirmul peavad need neli ise olema, pakatamas omaenda surmast… Dumsday lahkumise järel oli ta lootnud üksi rahus istuma jääda, kuid tuli üks mees ja istus kreatsionisti istmele, öeldes: “Kas tohib, yaar, sellistes oludes tuleb kokku hoida.” See oli filmitäht Gibreel.
— -*—
Pärast esimesi närvilisi päevi maapinnal, mille kestel olid kolm noort turbanites kaaperdajat hullumisele ohtlikult lähedal, karjudes kõrbelisse öösse: kuradi tõprad, no tulge ja võtke meid, või vastupidi: oo jumal oo jumal, nad saadavad keppivad komandod meile peale, need emanikkujad ameeriklased, yaar, õenikkujad britid – hetkedel, mil lennuki pardale jäetud pantvangid sulgesid silmad ja palvetasid, sest alati valdas neid kõige suurem hirm siis, kui kaaperdajad ilmutasid nõrkusemärke, – muutus kõik rahulikuks ja hakkas normaalsena tunduma. Kaks korda päevas tõi üks auto Bostanile toitu ja vett, lahkudes seejärel lennurajalt. Pantvangid pidid siis pappkastid sisse tassima, kaaperdajad passisid neid kaitsvast lennukisisemusest. Peale nende igapäevaste külaskäikude polnud neil välismaailmaga mingeid muid kontakte. Raadio oli tummaks jäänud. Nagu oleks kogu sündmus unustatud, nagu valmistaks see nii suurt piinlikkust, et tuli lihtsalt annaalidest kustutada. “Tõprad, lasevad meil siin elusalt ära mädaneda,” kriiskas Man Singh, mispeale pantvangid ühinesid nõusolevalt: “Hijrad! Chootiad!76 Sitapead!”
Vaikusesse ja leitsakusse mähituna hakkasid nüüd nende vaatevälja ilmuma viravad viirastused. Kõige enam närvis pantvang, kitsehabeme ja lühikeseks pöetud lokkisjuukseline noormees, ärkas koidikul hirmust kisendades, sest ta oli näinud luukeret kaameli seljas üle kõrbedüünide sõitmas. Teised pantvangid nägid taevas rippumas värvilisi maakerasid või kuulsid hiiglaslikke tiibade lööke. Kolm meeskaaperdajat langesid sügavasse fatalistlikku süngusesse. Ühel päeval kutsus Tavleen nad lennuki tagumisse ossa nõupidamisele, pantvangid kuulsid vihaseid hääli. “Ta räägib neile, et tuleb esitada ultimaatum,” ütles Gibreel Farishta Chamchale. “Üks meist peab surema, või midagi sellist.” Kuid kui nad tagasi pöördusid, polnud Tavleeni nendega ning masendus nende silmis oli nüüd segunenud häbiga. “Neil on vesi ahjus,” sosistas Gibreel. “Mis nüüd meie Tavleen-bibil üle jääb? Mitte kui midagi. Laul on lauldud.”
Et tõestada vangidele, samuti oma kaasosalistele, et mõte läbikukkumisest või allaandmisest ei nõrgesta tema tahtekindlust, ilmus ta välja oma hetkelisest pelgupaigast esimese klassi kokteilisalongis, seisatas nende ees kui ohutusmeetmeid demonstreeriv stjuardess. Kuid päästevesti selgatõmbamise ja märguandevilede hoidmise asemel heitis ta seljast oma musta värvi lahtise djellabahi, mis oli tema ainsaks riideesemeks, ning seisis nüüd nende ees ihualasti, nii et kõik võisid nüüd näha tema keha arsenali, kus granaadid rippusid kui lisarinnad ning zheligniit oli teibiga kinnitatud tema reite ümber, just nagu see oli olnud Chamcha unenäos. Siis libistas ta oma rüü selga tagasi ja rääkis vaiksel ookeanimühiseval häälel: “Kui maailma sünnib üks suur idee, tähtis üritus, esitatakse sellele määrava tähtsusega küsimusi,” ümises ta. “Ajalugu esitab meile küsimuse: mis liiki üritus me oleme? Kompromissitud, ülimad, tugevad, või käitume tuulelippudena, kes lähevad kompromissidele, muudavad oma arvamust ja annavad alla?” Vastuse küsimustele andis ta keha.
Päevad aina möödusid üksteise järel. Tema vangistuse suletud, tulikuumad olud, ühteaegu intiimsed ja kauged, tekitasid Saladinis soovi naisele vastu vaielda. Ta tahtnuks öelda, et järeleandmatus võib olla monomaania, türannia; kuid ka habras oma olemuselt, samal ajal võib olla see, mis paindlik, ka humaanne ning piisavalt tugev püsimiseks. Kuid loomulikult ei lausunud ta midagi ja langes päevade tardumusse. Tema ees olevast istmetaskust leidis Gibreel Farishta lahkunud Dumsday kirjutatud pamfleti. Selleks ajaks oli Chamcha tähele pannud seda otsusekindlust, millega filmitäht astus vastu une pealetungile, seega polnud üldsegi üllatav näha teda retsiteerimas ja pähe õppimas kreatsionisti lendlehel olevaid ridu, samas kui tema juba päris raskeks muutunud silmalaud vajusid aina madalamale, kuni ta nad jälle pärani lahti ajas. See leheke väitis, et isegi teadlased on innukalt ametis Jumala taaskordse välmimisega, et kord avastatud üksainus ühendav jõud, millest elektromagnetism, gravitatsioonijõud ja uue füüsika nõrk jõud kokku moodustasid vaid ühe aspekti, olid avataarad, võib öelda, või inglid, siis ongi ju meil selle näol iidseim asi, kõike loodut valitsev ülim identiteet… “Näed ju ise, mida meie sõber räägib: kui pead valima mingit liiki kehatuks jäänud jõuvälja ja tõeliselt elava Jumala vahel, kumma sa võtaksid? Hästi tabatud, kas pole? Ei saa palveldada elektrivoolu. Ei saa ju paluda laine-kuju, et see annaks sulle võtme paradiisi.” Siis sulges ta silmad ja lõi seejärel need lahti tagasi. “See on kõik üks neetud jama, millest mul paha hakkab,” sõnas ta raevukalt.
Hiljem, esimeste päevade möödudes ei pannud Chamcha enam tähele Gibreeli halba hingeõhku, sest mitte keegi selles higi ja kartuste maailmakeses ei lõhnanud paremini. Kuid võimatu oli mööda vaadata tema näost: nagu õlilaigud levisid tema ärkvel silmade ümbert väljapoole tumepunased vermed. Lõpuks tema vastupanuvõime murdus ja ta langes kokku Saladini õla najale ning magas neli päeva järjest, kordagi üles ärkamata. Tagasi mõistusele tulles avastas ta, et Chamcha oli ta ühe hiirara, kitsehabemega pantvangi, kellegi Jalandri abiga asetanud ta tühjale pingireale keskmises istmeplokis. Ta läks üheteistkümneks minutiks tualetti urineerima ning tagasi tulles oli tema silmades tõeline hirm. Istus jälle Chamcha kõrvale, kuid ei lausunud sõnagi. Kaks ööd hiljem kuulis Chamcha teda jälle une vastu võitlevat. Õigemini, nagu selgus, unenägude vastu.
“Kõrguselt kümnes mägi maailmas,” kuulis Chamcha teda pomisemas, “on Xixabangma Feng,77 kaheksa tuhat üks kolm meetrit. Annapurna üheksas, kaheksakümmend seitsekümmend üheksa.” Või alustas teisest otsast: “Üks, Chomolungma, kaheksa kaheksa neli kaheksa. Kaks, K2, kaheksakümmend kuus üksteist. Kanchenjunga, kaheksakümmend viis üheksakümmend kaheksa, Makalu, Dhaulagiri, Manaslu. Nanga Parbat, kaheksa tuhat ükssada kakskümmend kuus meetrit.”
“Te loete kaheksatuhandesi tippe, et magama jääda?” päris Chamcha. Lammastest suuremad, kuid mitte nii arvukad.
Gibreel Farishta vaatas talle metsistunud pilgul otsa, nikutas pead, jõudis mingile otsusele. “Mitte selleks, et magama jääda, mu sõber, vaid üleval püsimiseks.”
— -*—
Siis saigi Saladin Chamcha teada põhjuse, miks Gibreel Farishta oli hakanud und pelgama. Igaüks peab kellegagi rääkima, Gibreel polnud veel mitte kellelegi pihtinud sellest, mis temaga juhtus pärast roojase sealiha söömist. Tolsamal ööl olid alanud unenäod. Nendes nägemustes oli ta alati kohal, mitte iseenda, vaid oma nimekaimuna, ja selle all ei pea ma silmas mingi osa interpreteeringut, Spoono: mina olen tema, tema on mina; mina olen see neetud peaingel, seesamune Gibreel, täies elusuuruses.
Spoono. Gibreel reageeris niisama lõbusalt kui Zeenat Vakil Saladini nime lühivariandi peale. “Bhai, vau. See teeb mulle nalja, tõesõna. See tekitab naerupisteid. Kui sa nüüd oled inglise chamcha, las siis olla mr Sally Spoon. Olgu see meie väike nali.” Gibreel Farishta ei saanud kunagi sellest aru, kui ajas inimesed vihale. Spoon, Spoono, mu vana Chumch: Saladin vihkas neist kõiki. Kuid ei saanud sinna midagi parata. Üksnes vihkas. Võib-olla oli see nende hüüdnimede tõttu, võib-olla ka mitte, kuid Saladinile tundusid Gibreeli ilmutused haleväärsetena, nagu antikliimaks. Mis selles siis nii imelikku oli, kui tema unenäod kujutasid teda inglina, unenäod suudavad kõike, kas selles siis tõesti avaldus midagi enamat banaalsest egomaaniast? Kuid Gibreel oli kaetud hirmuhigiga: “Asi on selles, Spoono,” kaitses ta ennast, “et iga kord, kui ma magama jään, algab unenägu sealt, kus see katkes. Sama unenägu sama koha pealt. Nagu oleks keegi video minu ruumist väljumise ajaks seisma pannud. Või hoopis nii, nagu oleks tema see tegelane, kes on üleval, ja siin see neetud košmaar. Tema pagana unenägu oleme meie. Siin. Kogu see krempel.” Chamcha jõllitas talle otsa. “Hullumeelsus, just,” ütles ta. “Kes teab, kas inglid üldse magavad, veel vähem unenägusid näevad. See tundub hullumeelsena. Kas pole mul õigus?”
“Jah, see tundub hullumeelsena.”
“Siis, põrgu päralt, mis küll toimub minu peas?” ulgus ta.
— -*—
Mida kauem aega Gibreel magamata, üleval olles veetis, seda jutukamaks ta muutus. Ta hakkas meelelahutust pakkuma nii pantvangidele ja kaaperdajatele kui ka jõuetutele 420 meeskonnaliikmetele, nendele ennist nii suurt põlastust üles näidanud stjuardessidele ja teistele eeskujuliku pardapersonali liikmeile, kes nüüd leinameeleolus ja koitanult lennukinurgas istusid, minetanud isegi oma varasema entusiasmi lõputu rummikoguse üle. Ta pakkus meelelahutust oma aina ekstsentrilisemaks muutuvate taassünniteooriatega, võrreldes nende ajutist peatust Al-Zamzami oaasi lennurajal teise tiinusperioodiga, seletades kõigile, et nad on maailma jaoks surnud ja taassündi läbi tegemas, et neid luuakse uueks. Selline kujutelm näis teda veidi rõõmsamaks tegevat, hoolimata sellest, et mõnedes reisijates tekitas see soovi ta võlla tõmmata, ning ta kargas istmele püsti, seletades, et nende vabanemise päev kujutab endast nende ümbersündi, ja see optimismikiir rahustas kuulajaskonna maha. “Kummaline, kuid tõsi!” karjus ta. “Sellest kujuneb nullpäev, kuna meil kõigil on ühel ajal sünnipäev, oleme sellest päevast alates ühevanused kogu ülejäänud eluks. Kuidas seda nimetatakse, kui samast emast sünnib viiskümmend last? Jumal teab! Viiekümnikud. Kurat!”
Sõgestunud Gibreelile oli reinkarnatsioon terminiks, mille kaitsvasse varju oli koondunud hulk mõisteid: tuhast tõusev fööniks, Kristuse ülestõus, surmahetkel dalai-laama hinge ümberasumine vastsündinud lapse kehasse. Kõik see segunes Vishnu avataaride, Jupiteri metamorfoosidega, kes härja kuju võttes oli imiteerinud Vishnut, ja nii edasi, haarates loomulikult kaasa erinevaid elutsükleid läbivad inimolendid, täna prussakate, homme kuningatena, tagasitulekute lõppemise õndsuseni. Et uuesti sündida, tuleb kõigepealt surra. Chamcha ei vaevunud vastu vaidlema, et Gibreeli monoloogides esitatud metamorfoosid ei nõudnud surma: uutesse elusolenditesse siseneti teiste väravate kaudu. Täies hoos ja käsi kui võimukaid tiibu lehvitav Gibreel ei talunud vahelesegamist. “Saage mu sõnumist aru – vana peab surema, või ei tule uudsusest mitte midagi välja.”
Vahetevahel lõppesid sellised tiraadid pisaratega. Ülimalt kurnatud, kaotas ta siis kontrolli ja asetas nuuksudes pea Chamcha õlale, ning Saladin – pikk vangipõli söövitab mõningase tõrksuse vangide vahel – silitas tema nägu ja vajutas oma huuled ta pealaele. Pole midagi, pole midagi. Mõnel juhul pääses aga võidule Chamcha ärritus. Kui Farishta seitsmendat korda järjest vana Gramsci viigipuud tsiteeris, röögatas endast välja viidud Saladin: võib-olla sinuga toimubki see, sina valjuhääldi, et sinu vana mina on suremas ja unenägude ingel püüab sinu kehasse ümber sündida.
— -*—
“Kas tahad kuulda midagi tõeliselt hullumeelset?” tuli Gibreel saja ühe päeva pärast Chamcha ees uue siirusepuhanguga lagedale. “Kas tahad teada, miks ma siin olen?” Ja rääkis talle kõigest hoolimata: “Naise pärast. Jah, boss. Oma neetud naise neetud armastuse pärast. Kellega ma kokku olen veetnud kolm koma viis päeva. Spoono, vana Chumch: kas see ei ole tõestus, et ma olen lõplikult segi?”
Seejärel: “Kuidas seda sulle seletada? Kolm ja pool päeva. Palju läheb vaja teada saamiseks, et sinuga on juhtunud parim, kõige sügavam asi? Ma vannun: teda suudeldes olid seal neetud emakeppimise sädemed, yaar, usu või ära usu, tema ütles, et see oli vaiba staatiline elekter, kuid ma olen ennegi tüdrukuid hotellitubades suudelnud ja see oli ainus, surmkindlalt esimene ja ainus kord. Neetud elektrišokid, ma pidin valu pärast tagasi kargama.”
Tal polnud sõnu kirjeldamaks oma jäämäega sarnanevat naist, väljendada seda, kuidas too andis ta elule mõtte hetkel, mil see oli purunenud kildudeks. “Sa ei saa sellest aru,” andis Gibreel alla. “Sa pole kunagi kohanud isikut, kelle pärast läheksid maailma lõppu, jätaksid tema pärast kõik, kõnniksid minema ja istuksid lennukisse. Kas tead, mees, et ta on roninud Everesti otsa. Kakskümmend üheksa tuhat ja kaks jalga, või kakskümmend üheksa üks neli üks. Otse tippu. Arvad sa, et ma ei istuks sellise naise pärast sedamaid lennukisse?”
Mida enam püüdis Gibreel Farishta selgitada oma kiindumust mägironija Alleluia Cone’isse, seda pingsamalt püüdis Saladin manada esile mälestusi Pamelast, mis aga kuidagi ei õnnestunud. Esmalt külastas teda Zeeny, tema vari, ja siis mõne aja pärast polnud seal üldse kedagi. Gibreeli kirg hakkas Chamchat vihast ja masendusest hulluks ajama, kuid Farishta ei märganud seda, patsutas talle ölale: ole löbus, Spoono, nüüd ei lähe enam kaua.
— -*—
Saja kümnendal päeval astus Tavleen pisikese kitsehabemega pantvangi Jalandri juurde ja tegi sõrmega kutsuva liigutuse. Ta teatas, et kannatus on katkemas, et on saadetud korduvalt ultimaatumeid, kuid pole ühtegi vastust, ning on saabunud aeg esimeseks ohverduseks. Ta kasutaski just seda sõna: ohverdamine. Ta vaatas Jalandrile silma ja kuulutas välja oma surmaotsuse. “Sina oled esimene, sa usust taganeja, reetur, tõbras.” Ta andis meeskonnale käsu valmistuda õhku tõusmiseks, sest ei tahtnud riskida lennuki ründamisega pärast surmaotsuse täideviimist, ning surus kriiskavat ja armu paluvat Jalandrit püssitoruga lahtise ukse suunas. “Sellel naisel on teravad silmad,” ütles Gibreel Chamchale. “Mees on cut-sird.”78 Jalandrist sai esimene märklaud, sest ta oli loobunud oma turbanist ja lõiganud juuksed lühikeseks, mis tegid temast oma usu reetja, pöetud Sirdarji. Cut-Sird. Seitsmetäheline hukkamõist ilma apellatsioonivõimaluseta.
Jalandri oli langenud põlvili, laigud tema püksitagumikul muutusid aina laiemaks, naine tiris teda juukseidpidi ukse poole. Mitte keegi ei liigutanud ennast. Dara Buta ja Man Singh pöörasid pilgud sellelt vaatepildilt kõrvale. Mees põlvitas, selg lahtise ukse poole. Naine sundis teda ümber pöörama, tulistas talle kuklasse, ja ta kukkus välja lennurajale. Tavleen sulges ukse.
Kvarteti noorim ja kõige närvilisem liige Man Singh karjus naise peale: “Mida me nüüd peale hakkame? Nad saadavad komandod igasse kuradi kohta, see on kindel. Meiega on nüüd ühel pool.”
“Märterlus on priviligeeritutele,” ütles naine mahedal häälel. “Me muutume tähtede sarnaseks; nagu päike.”
— -*—
Liiv muutus lumeks. Talvituv Euroopa pehme moondava valge lumevaiba all, selle tontlik valevus läbi öö ülespoole hiilgamas. Alpid, Prantsusmaa, Inglismaa rannajoon, valged kaljud tõusmas valgeteks aasadeks. Mr Saladin Chamcha surus midagi ette aimates pähe oma kõvakübara. Lend AI-420, Boeing-747 oli maailma jaoks taasavastatud. Radar leidis selle üles, hakkasid ragisema raadiosõnumid. Kas soovite maandumisluba? Kuid luba ei palunud keegi. Bostan tiirutas kui tohutu merelind Inglismaa ranniku kohal. Kajakas. Albatross. Kütusenäidud langesid nulli.
Kaklus puhkes kõigi jaoks üllatuslikult, sest sel korral ei hakanud kolm meeskaaperdajat Tavleeniga vaidlema, polnud mingeid sosinaid kütuse kohta või mida kuradit sa teed, lihtsalt tumm kokkupõrge, üksteisega isegi ei räägitud, nagu oleks juba loobutud lootmast; Man Singh oli see, kes ei pidanud vastu ja läks naise juurde. Pantvangid jälgisid surmavõitlust, tundes, et nad pole asjasse segatud, sest lennukit oli vallanud mingi kummaline reaalsusest eraldatus, mingi asjakohatu kasuaalsus, võib öelda, et fatalism. Nad langesid põrandale ja naise nuga tungis mehe makku. Ja oligi kõik, selle lühidus lisas veel näivat tähtsusetust. Seejärel, hetke jooksul, kui naine püsti tõusis, ärkasid kõik üles, kõigile sai selgeks, et tal on tõsi taga, ta kavatses selle lõpuni viia: ta hoidis käes traati, mis ühendas tema ürbi all olevate granaatide sütikuid, kõiki noid kurjakuulutavaid rindu, ja kuigi sel hetkel tormasid Buta ja Dara tema suunas, tõmbas ta traadist, ning seinad langesid kokku.
Ei, mitte surm: sünd.
