Tähenduseotsijana ruumis – moslem

Islamis on jumala näo loomine keelatud. Allah on loodusest ja meile tuttavast ruumist täiesti eemal ja eraldiseisev, seepärast ei tohi teda kujutada ei sümboli ei pildi kujul.

See on üpris loomulik, kui arvestada, et jumaliku päritoluga looming, olgu see siis inimene vői taim, loom vői kivim, on nii kristluses kui mujal häviv ja kaduv; Looja, olles lahtine oma loomingust, peab olema aga igavene. Järelikult on ka pilt häviv, kuna ta on inimliku päritoluga – inimene, luues pildi, viskab jumala pihta kivi.


Moslemi elu jaguneb teljestikus vertikaalselt ja horisontaalselt. Vertikaalne telg seob inimest jumalaga, horisontaalne inimest inimesega. Mőlemad teljed on islami tuhande viiesaja aastase ajaloo jooksul peensusteni üles ehitatud. Inimese elu üle otsustatakse viieastmelise skaala järgi: keelatud, laiduväärne, lubatud, soovitatav, kohustuslik. Islami teoreetilise poole vundamendiks on juristide, fugahade loodud kirjandus. Islami käsud, keelud ja lubatud toimimisviisid sätestavad inimese suhte jumalaga ja teise moslemiga (pesemisrituaal enne reedest palvust; au, vere, varanduse tähendused; almuse mőisted). Kaks telge pőimuvad seeläbi oluliselt – näiteks abielulahutus on Allahi silmis taunitavaim – kuigi erinevates koolkondades seotakse see kas lihtsalt moraalse süü- vői reglementeeritud karistusega. See kuulub nö. täpsustamata tegude hulka, kus asuvad soovituslikud- (manduh) ja taunitavad teod (makruh).

 

Veel 19. sajandil oli mošee ka lihtsalt üldrahvalik keskus. E.W. Lane, kes sajandi keskel Kairos elab, kirjeldab mošeesid, kus magati, söödi, juteldi, vahel tegeldi kogunisti peenema käsitööga. Varasemas islamis oli mošee muuseas ka valitsuskeskus, milles juristid őppisid ja őpetasid. Inglise seikleja Richard Burton, kes islami seadustest üle astudes 1830 aastal Mekas käis, kirjeldab oma kogemust väga iseloomulikult järgnevalt: /—/ kőigist jumalakummardajatest, kes nuttes eesriide külge klammerdusid vői oma pekslevaid südameid kivi vastu surusid, ei haaranud sel hetkel kedagi sügavam tunne kui palverändurit kaugelt pőhjast.

 

Islami vertikaalsus ja horisontaalsus – religioon ja igapäevane elu – kohtuvad kőige selgemini mošee seinal. (Olgu siinkohal mainitud huvitav tősiasi: mošeede tagaseinad (quibla) üle islamimaailma on suunaga Suure mošee poole Mekas, kuna palvetatakse suunaga Kaba poole, Suures Mošees asuv Kaba on nurkadega nelja ilmakaare poole. Horisontaalsed teljed koonduvad Mekasse, et muutuda seal vertikaalseks). Jumala näo kujutamise vältimisel on tekkinud huvitav lőputa ja alguseta abstraktne muster. Selle erinevad osad on orgaaniliselt üheks seotud, sel puudub konkreetne keskkoht vői ääred. Mošees viibiv inimene kogeb läbi selle Allahi kőiksust ja pidevat kohalolu kuna mošee seinu kattev muster kaardub nurkade taha, katab seinad ja lae, ka eksterjöörielemendid: minaretid, kuplid ja välisseinad. Mošeearhitektuur varieerub üle terve islamimaailma Malist Lääne-Aafrikas kuni Mindanaoni Lőuna-Filipiinidel.

 

Sakraalarhitektuur on sarnase tähtsusega nagu ka kristluses. Üks iseloomulikke elemente on minarett. Moslem peab palvetama viis korda päevas, kusjuures palvusele kutsub muezzini hääl minaretist (nagu kirikukellad kristluses vői judaismis sarvepuhumine). Tegu oleks justkui Allahi prohveti Muhamedi enese häälega, mis vertikaalselt üles tőusvast ja rohke ornamentigaga kaunistatud minaretist kutsub inimest palvetama. Muhamedi järgi on ühispalvus kakskümmend viis korda mőjusam kui üksi palvetamine.

 

Hommikune palvelekutse ei ole kolmanda isiku manitsus, vaid hääl inimese eneses, see kőlab: /—/ Ma (sic) tunnistan, et ei ole teist jumalat peale Allahi… Ma tunnistan, et Muhamed on Allahi saadik, ja alles sellele järgneb inimesele väljast suunatud: Tulge palvele, tulge päästmisele… Palve on parem kui uni /—/

Kuid ühispalve pole kohustuslik. Kőrbeavaruses viibival moslemil pole muud vőimalust, kui muuta enese ümber asuv avarus mošeeks, Allah on kőikjal ja kőiges. Kuna viis korda päevas palvetamine on kohustuslik, siis rőhutab see veelgi jumala nähtamatut ja intiimset sidet inimesega, kes nii avastab enese jaoks jumala ainukordse loomingu enese ümber ja őpetab jumalakartlikust. On tähelepanuväärne, et kuigi Allahi nimel surma minemine, vőitlus Allahi nimel ehk dihaad seotakse tänapäeval eelkőige just terrorismiga, on siiski selle kőige kasutoovam vorm palverännak Mekasse, pühakirja järgi see eemaldab vaesuse ja patu, nagu sepalőőtsad puhastavad rauda. Nii on Allahi nimel Mekasse tulek, nö. mööda horisontaalset telge inimeste vahel, tähtsam, kui surm Allahi nimel. Vaesusest ja patust kaugenenud inimene, kes ehitab jumalale moee siin ilmas, pärib automaatselt enesele maja paradiisis.

 

Kirikiri

 

Post Author: ajakiri

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *