Vladimir Sazonov: ISIS – kas Saddam Husseini režiimi produkt?

Viimasel ajal on palju räägitud põhjustest, miks ISIS tekkis Lähis-Ida maastikule. Põhjusi on nimetatud mitmeid. Nende põhjuste seas võib loetleda kasvõi USA invasiooni Iraaki, Al-Qaeda tegevust Iraagi pinnal, Iraagi sisemisi arenguid ja pingeid (sh etnilisi ja usulisi konflikte), kuid ka mitmeid muid sise- ja välisfaktoreid jne. Nende kõikide tegurite üheks kõige hapumaks viljaks oli ISIS-e teke.

Tulles tagasi põhjuste juurde, miks ikkagi islamiäärmuslus just Iraagis õitsele puhkes, ei tohi unustada üht väga olulist põhjust, millest aga pole piisavalt räägitud. See peitub Husseini režiimi tegevuses. Nimelt just tänu diktaator Saddam Husseini ja BAATH partei tippjuhtide flirtimisele salafistlike äärmusislamistidega tekkiski Iraagis soodne pinnas, mis aitas kaasa hiljem äärmuslikke ja terroristlike organisatsioonide tekkele.

Kuid, kuidas juhtus nii, et Saddam Hussein, Iraagi Araabia Taassünni Sotsialistliku Partei (mis algselt  oli oma loomult ju sotsialistlik ja sekulaarne partei) juht, hakkas oma riigis soosima islamismi?

Esiteks ei tasu unustada, et Saddam polnudki eriti suur sotsialist, ta oli pigem araabia natsionalist ja kohati äärmuslik oma vaadetes. Teadagi üks äärmuslus soosib ka äärmusluse teisi vorme.

Saddam oli mõjutatud araabia natsionalismist, nasserismist, kuid eelkõige oli ta onu Kairallah Talfah see inimene, kes aitas kujundada Saddami maailmavaadet. Onu Talfah mõjutas noort Saddami väga tugevasti, ta kasvatas teda ning vormis Saddami ideid. Talfah oli oma vaadetelt äärmuslik šovinist ja antisemiit, kes vihkas juute ja pärslasi. Saades võimule oli Saddam küps ultranatsionalist, juutide ja iraanlaste vihkaja ning panarabist, kes unistas võimsast Araabia suurriigist, mida ta ise ihaldas juhtida.

Saddami eeskujudeks said suurvallutaja ja jõhker küüditaja assüürlane Sennaherib (8/7 saj eKr) ning sama karm küüditaja Nebukadnetsar II  (7/6 saj eKr), Uus-Babüloonia impeeriumi tuntuim valitseja. Veel üheks Saddami lemmikujuks kujunes kurdi päritolu sultan Salah ad-Din, kes valitses 12. saj Egiptust, Süüriat, Mesopotaamiat, Al-Hijazi ja Jeemenit. Jaanuaris 2007 a ilmus saksa ajalehes Frankfurter Allgemeine Zeitung artikkel „Saladin und Nebukadnezar als Vorbild“ („Saladin ja Nebukadnetsar kui eeskujud“), kus mainiti, et Saddami sünniaasta (1937) langeb kokku Araabiamaade ühe tuntuima keskaegse valitseja Salah ad-Dini 800. sünnipäevaga, kes sündis 1137. või 1138. aastal.
Kui Saddam sai sellest faktist teada, kasutas ta seda oma huvides ära. Saddami jaoks oli tähtis ka see, et nii Salah ad-Din kui ka tema ise pärinesid Tikritist ja nagu Salah ad-Dingi soovis ka Saddam araablasi oma võimu alla ühendada.

Kõik need suurkujud muistse Iraagi või keskaegsete Araabia maade ajaloost olid Saddami jaoks eeskujud. Saddam kui juutide ja pärslaste vihkaja tahtis olla sama “võimas” ja sama “päikeseline” kui Uus-Babüloonia kuningriigi kõige võimsam mees, kelleks oligi Nebukadnetsar II, Jeruusalemma vallutaja ja juutide küüditaja, kellest vaimustatuna kirjutas Giuseppe Verdi ooperi “Nabucco” 1841. a ja kes samuti vaimustas ja innustas imperialistlikke vaadetega Saksamaa viimast keisrit Wilhelm II, viimane armastas võrrelda Saksamaad Assüüria ja Babüloonia impeeriumitega. Mis võiks olla veelgi parem eeskuju ambitsioonikale Saddamile, kui jõhker despoot Nebukadnetsar II või Salah ad-Din –ristirüütlite hirm ja Jeruusalemma vallutaja?

Kuidas aga see kõik on seotud ISIS-ega? Seotud on see aga sel moel, et ISISes on selgelt jälgitavad ka natsionalistlikud ilmingud – pärslaste ja kurdide vihkamine on paljuski Saddami ajastu pärand. Saddam küüditas, tappis ja kiusas taga kurde ja vihkas šiiite ning iraanlasi. Samad vihavaenlased on põhimõtteliselt ka ISIS-el.

Kuid lisaks natsionalismile painasid Saddami ka sunni islamistlikud ideed. Islamismi vastu tundis Iraagi diktaator huvi eelkõige pragmaatilistel põhjustel, mitte oma veendumuste tõttu. Paljuski tõukas Saddami koostööle sunni äärmuslustega suur hirm šiiitide ja Iraani mõju ees. Nimelt: 1979. aastal toimunud islamirevolutsioon šiiitlikus Iraanis ja 1980. aastal puhkenud Iraani-Iraagi sõda tekitasid Saddamis paranoilist hirmu šiiitide ees. Iraagis endaski on ligi 65 protsenti elanikkonnast šiiidid, kuid šiiidid ei pääsenud Iraagi juhtivasse tippladvikusse. Saddam ja tema kaasvõitlejad olid sunni taustaga.  Iraani ja Iraagi šiiitide mõjuvõimu kasvu kartuses tõttasid Saddam ja mitmed ta lähikondlased arendama koostööd sunni äärmuslike islamistidega. 1980-ndatel peljates Iraani ja šiia võimalikke mõjusid alustas Saddam koostööd “Moslemi Vennaskonnaga”, kuid ka teiste islamistlike organisatsioonidega. Paljuski tänu Saddami ja tema pooldajate tegevusele suutiski Al-Qaeda ennast Iraaki sisse seada.

Kogu selle islamistidega “flirtimise” tulemusena sidusid mitmed Husseini administratsiooni ja sõjaväe tippjuhid ennast äärmusliku sunni islamiga, paljud neist muutsid oma vaateid ja neist said islamiäärmuslased. Hiljem astusid mitmed Husseini ohvitserid ja BAATH-partei liikmed ISIS-e ridadesse ning hakkasid seal mängima lausa võtmerolli.

Juba 1980ndatel lõpetas Iraagi massmeedia nimetamast Iraaki puhtalt sekulaarseks maaks ning sõda Iraaniga, mis algas 1980. a. ja kestis 8 aastat, nimetati pühaks sõjaks ehk džihaadiks. Iraagis leidis aset vaikne islamiseerimine ning BAATH-i partei juhtkond hakkas aina rohkem orienteeruma islamile ja poliitilisele konservatismile. Ehitati palju uusi mošeesid ja Iraagi seaduste puhul võis täheldada nüüd juba ka selgeid märke šariaadi normide mõjust.

2003. aastaks, mis kujunes Husseini režiimi viimaseks aastaks, olid Iraagi riigi julgeolekustruktuurid, armee, politseid, luure, eriteenistused tugevasti mõjutatud salafisimi poolt ning islamistlik ideoloogia oli läbi imbunud igale poole. Üks endine Saddami režiimi ustavaid tegelasi, hiljem tuntuks saanud kui üks ISIS-e tippjuhte, oli äärmuslik salafist Samir Abd Muhammad al-Khlifawi, tuntud samuti kui Hajj Bakr. Hajj Bakr oli samuti ISIS-e sõjaväe üks juhtidest ja Sõjaväelise nõukogu ülema ametis ning juhtis sõjalisi operatsioone Süürias kuni oma surmani, ta tapeti.

ISIS-e puhul võiks isegi rääkida endiste BAATH partei liikmete, araabia natsionalistide ja salafistide hübriidmoodustisest. Muidugi ISIS suutis tõhusalt viia sisse radikaalse salafismi õpetuse doktriini, et saada oma ridadesse võitlejaid väljaspool Iraaki ja Süüriat, kuid ISIS-e tuumik koosneb paljuski endistest Saddam Husseini ohvitseridest, eriteenistujatest, kõrgametnikest ja BAATH partei juhtidest.

BAATH-i partei juhtivatest isikute rollist ISIS-es on kirjutanud mitmed analüütikud nagu nt artikkel Isabel Coles’i ja Ned Parker’i sulest pealkirjaga “Kuidas Saddami mehed aitavad juhtida Islami riiki”, mis ilmus Reutersis 11. detsembril 2015. a. Mitmete allikate kohaselt olid üle 100 Husseini režiimi kõrgemat ohvitseri ja eriteenistuste isikut kaasatud ISIS-e loomisse ja selle tegevusse. Just nemad aitasid koostada sõjalisi strateegiaid, juhtida terroristide üksuseid, viia läbi taktikalisi operatsioone ja nad olid kaasatud organisatsiooni juhtimisse. Ühe näitena nimetaks siin endist Saddam Husseini armee koloneli Abu Muslim al-Turkmani’d, kelle tegelik nimi oli Fadel Ahmed Abdullah al-Hiyali. Temast sai ISIS-e hierarhias väga oluline võtmeisik, kes oli Iraagi okupeeritud alade kuberner. Al-Turkmani hukkus augustis 2015. Teine näide: Abu Ayman al-Iraqi, kes samuti oli kunagi kolonel Saddam Husseini armees ja töötas Iraagi õhuväe luures ning hiljem mängis ISIS-es väga olulist rolli, kuuludes mh ISIS-e sõjaväelisse nõukokku.

Nii võibki järeldada, et Saddami paranoilisest hirmust Iraani ja šiiismi ees sai alguse Husseini režiimi mäng sunni äärmuslusega, millest oma korda kasvas välja ISIS, siis kui tekkis selleks soodne olukord, kuna pärast 2003. a polnud Iraagis enam hästi toimivat keskvõimu ja riik oli kaoses ning kodusõjas.

Post Author: ajakiri

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *