Euroislamist 10 aastat tagasi. Täna veelgi aktuaalsem!

Islamiuurija Üllar Petersoni aastatetagune hinnang toonasele olukorrale ning ennustused tulevikuks. Kas täna on midagi muutunud ja kas stsenaariumid rakendusid? Toona meile kõrvalise ja kauge teemana tundunu on nüüd iga päevaga aina lähemale tulnud ja enam ei räägi sellest vaid üksikud huvilised vaid see on oluliselt laiema põhjaga diskussioon ühiskonnas. 

EUROISLAM JA POOLKUUGA PÄHE

Üllar Peterson

 

Kiire majanduslik areng, dekoloniseerumine, liberaalne immigratsioonipoliitika kombineerituna sissesőitnute kőrge sündivusega on tänaseks tekitanud Euroopas umbes 20-miljonilise islamikogukonna. Viimase 40 aastaga on nende arv kasvanud Lääne-Euroopas riikides 2040 korda. Kui näiteks 1973 oli Prantsusmaal umbkaudu miljon muslimit, siis praeguseks 58 miljonit.

 

PEA LIIVA ALL

 

Muslimite enesetunnetuslikuks rajajooneks Euroopas vőib pidada 1989. aastat. Teherani Raadios 14.02.1989 etteloetud Iraani usujuhi Khomeini fatwa (vaimulik määrus) kuulutas raamatu Saatanlikud värsid autorile Salman Rushdiele surmanuhtluse islami solvamise ja islami usust loobumise eest. Euroopas puhkesid muslimite meeleavaldused, milles nőuti Rushdiele surma, pőletati Värsse müüvaid raamatupoode, rünnati raamatu tőlkijaid ja kirjastajaid ning mitmed muslimid (näiteks muslimiks saanud poplaulja Cat Stevens Yusuf Islam) kiitsid meedias surmanuhtlust.

 

Selliste kuritegude eest oli varemgi islamimaailmas karistatud, kuid paradigmaatilist murrangut näitas asjaolu, et seekord tundsid end solvatuna ka euroopa muslimid, enamgi veel, nad tőttasid Khomeini fatwad ka Euroopas ellu viima! Islam oli murdnud end eurooplaste teadvusse, sellest oli saanud Euroopa siseasi.

 

Kuid veel aastakümne jooksul püüdsid lääne poliitikud pead liiva alla peita poliitilise islami tőusuga kaasnevate probleemide eest nagu Briti imaamide vihajutlused, ususolvajatele ründamised, püüdlused islamliku elukorralduse saavutamiseks Euroopas, kőige tipuks liberaalse immigratsioonipoliitika jätkumine. Plahvatused 2004 märtsis Hispaanias ja 2005 juulis Suurbritannias on valusaks ärkamiseks aastakümnetepikkusest multiulmast.

 

 

RADIKAALSED USUMEHED

 

See on seda valusam, et sisserännanute, kellest suurema osa moodustavad moslemid, elu on kolmel erineval moel püütud vastuvőetavaks teha. Suurbritannia, Benelux ja Skandinaavia rakendasid etniliste vähemuste mudelit, mille arendamine kujunes Hollandis 1970. aastatel lausa ühiskondlikuks kultuseks. Suurematele rahvusgruppidele nagu itaallased, hispaanlased, marokolased, surinamlased, tuneeslased jne pidi etniline vähemuse mudel kindlustama eduka lőimumise Hollandi ühiskonnaga, seejuures nende rahvuslikku identiteeti säilitades.

 

Kuid 1989 Rotterdamis ja Haagis Rushdiele surma nőudvad massimeeleavaldused, Pym Fortuyn tapmine 2002 ja Van Goghi mőrvamine 2004 muslimist mőrtsuka poolt, peamine aga, kasvavad pinged Hollandi ühiskonnas tunnistavad, et see mudel pole toiminud muslimitest vähemuste suhtes. Vlaams Bloki kasvav edu Belgias immigrantidevastase platvormiga, imaamide terroriőhutused, plahvatused ning pidev pommihirm Suurbritannias tunnistavad eksperimendi läbikukkumist. Tősi, Skandinaavia on nendega vőrreldes suhteliselt rahulik, kuid sealgi on probleemi tunnetama hakatud sisserännu otsustava piiramise näol.

 

Saksa Gastarbeiter mudeli kohaselt pidi sisserännanute missioon piirduma majandusliku ülesehitustöö, seejärel nende lahkumisega, ei mingit vähemus- ega assimilatsioonipoliitikat. Nendest pőhimőtetest järkjärguline loobumine ja kodakondsusprintsiibi ius sanguinis muutmise tulemuseks on 34 miljoniline türgi maailm, sest nende sulandumist ühiskonda ei peetud varem vajalikuks. Saksamaa islam on küll suhteliselt rahulik olnud, kuid muret valmistavad radikaalsed usujuhid, kes püüavad muslimeid oma ohjesse saada.

 

 

KURJATEGIJAST ÄÄRMUSLASEKS

 

Prantsusmaa, kus märkimisväärne islamikogukond tekkis juba 1920. aastatel, on püüdnud assimilatsioonimudeliga sulandada ühiskonda kolm eri identiteeti: etnilise (araablased, türklased, berberid) jt, rahvusliku (Aleeria, Maroko jne passiomanikud) ning usulise (islam). Ka siin on raske rääkida őnnestumisest, arvestades viimase aja sündmusi.

 

Islami taustaga sisserännanu Rushdie on sőnastanud muslimite dilemma läänes: Nad on siin, kuid ei kuulu siia, (being present but not belonging).

 

Miks ei mässa esimene pőlvkond, harva teine, kuid seda enam kolmas? Miks näiteks Prantsusmaal 50% muslimitest noorukeid jätab kooli pooleli, miks on viimase 10 aastaga nende seas karistatute arv kahekordistunud, miks on sissesőitnute seas tööpuudus kuni 40%? Kas ei tundu selle muslimite töötusprobleemi kőrval paradoksina see, et Türgi liikmesusekőlbulikkus on suuresti tingitud tööjőupuudusest Euroopas? Slummide sotsiaalne rahutus pole tingitud mitte leiva, vaid pigem tsirkuse puudumisest ning see energia leiab aina enam lahendust radikaalsesse islamisse pöördumises. Niivőrd laiapőhjalisest toetajaskonnast vőisid kunagised Euroopa äärmusorganisatsioonid, nagu endise Lääne-Saksamaa kommunistlikud terrorirühmitused Baader-Meinhof Gang ja Punased Brigaadid, prantslasi terroriseerinud äärmuskommunistlik Action Directe ja teised euroopa äärmusorganisatsioonid vaid unistada.

 

Van Goghi mőrvanud Mohammad Boyeri on ilmekaks näiteks, kuidas kurikaelast saab äärmuslane: vägivallatsemise eest kinnipidamisasutuses aega veetes sai temast radikaalne muslim, kes vabanedes hakkas aktiivset islamipropagandat tegema riigi rahastatavas sotsiaalse järeleaitamise grupis, solvus aga vőimude tahtmatusest keelata naistel tema ringis osalemine, vihastas őllemüügi lubamise pärast tema kvartalis, kuulutas Hollandi islami vaenlaseks ning lőpuks mőrvas Van Goghi islami pahupoolt kajastava filmi pärast.

 

Islami traditsioon (sunna), őigus (shariaat), teoloogia ja koraanikommentaar (tafsir) ning ajalooline kogemus seega kogu maailmatunnetus kujunes välja ajal, mil see usk oli maailma vőimsaim poliitiline ja eesrindlikem kultuuriline jőud.

 

Oma vőimsuse tipphetkel küpsenud islam jättis vaatluse alt välja vőimaluse moslemite kogukondade eksisteerimisest mittemoslemite vőimu all, vähimalgi määral ei kajastu selline vőimalus ka islami usu alusdokumendis Koraanis. Tundub, et selles peitub end aina enam islami kaudu tunnetavate lääne muslimite identiteedikriis.

 

 

VŐIMALIKUD TULEVIKUSTSENAARIUMID

 

Kas islamikogukonna aina suurem vastandumine Läänele, mis avaldub islami solvajate mőrvades, plahvatustes, pommihirmus ja kasvavas mässumeelsuses, sunnib Euroopa poliitilist eliiti lőpuks tunnistama rahvaarvult Iraagi-suuruse Euroopa sisekoloonia probleemi tősidust?

 

Vői kujuneb viimaste aastate muslimite märatsemistest ja terroriaktidest Euroopas ning diplomaatiliste esinduste ründamistest islamimaailmas eurooplaste jaoks järjekordne ja veelgi masendavam poliitkorrektsuse verstapost ühiskonna probleemide käsitlemisel?

 

Vői kujuneb käesolevast Prantsuse mässust uus ja masendav poliitkorrektsuse verstapost ühiskonna probleemide käsitlemisel?

 

Head eeskuju annavad selles Euroopa akadeemilised ringkonnad, mis enam ei julge avaldada islami dogmades kahtlevaid töid. Humanitaarteadused, mille 19.20. sajandi tippsaavutuseks oli piiblikriitika, on 21. sajandiks langenud akadeemilisse obskurantlusesse, kuulutades poliitiliselt ebakorrektseks teadusliku lähenemise islami baastekstidele. Euroopas oleks justkui praegune islamiaasta 1429, mitte 2008 Anno Domini. Keelatud raamatute nimistusse lisanduvad aina uued tööd, näiteks Cristoph Luxenbergi varjunime all avaldatud Euroislami ning julgemate poolt isegi välja pakutud krislam (kristluse- islami sümbioos) asemel tuleb poliitikutel silmitsi seista Euraabia ja lääne vastu meelestatud londonistanide ja islamsterdamidega Pariisi, Londoni, Ruhri piirkonna jne eeslinnades.

 

Hetkeolukorra on sőnastanud itaalia vabamőtleja Oriana Fallaci 2004. aastal ilmunud raamatus Forza della ragione (Mőistuse jőud): Euroopa on muutmas muslimite kolooniaks. Selline väljaütlemine tői talle mitu kohtuasja ja surmaotsuse väljakuulutamise muslimite poolt.

 

Tulevikustsenaariume vőib lugeda rahvastikuteadlase Patrick Buchanani raamatust Läänemaailma surm (The Death of the West) (2000) vői islamiuurija Bernard Lewise usutlusest 28.07.2004 ajakirjale Die Welt, milles oma ala tippspetsialistid ütlevad otse välja, et alates suurest rahvasterändamisest on Euroopas toimumas suurim demograafiline revolutsioon, et senise poliitika jätkudes moodustavad 21. sajandi lőpuks muslimid Euroopas absoluutse enamuse.

Post Author: ajakiri

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga