Araablased Uus-Assüüria tekstides

 

 

Vladimir Sazonov

 

Sissejuhatus

Araablaste esmamainimine ajaloos leidis aset I eelkristliku aastatuhande alguses Uus-Assüüria kirjalikes allikates, perioodil alates 9. eelkristliku sajandi keskelt kuni 7. sajandi lõpuni[1], sellele järgnesid Uus-Babüloonia ajastu allikad (605-539 a eKr)[2] ja Ahhemeniidide tekstid (558-330 eKr)[3]. Lisaks kirjalikele allikatele araablased esinevad ka assüüria bareljeefidel, kuid seda küsimust käesolevas peatükis ei käsitleta.[4]

Stéphanie Anthonioz kirjutab, et araablaste küsimus Uus-Assüüria allikates on suuresti seotud Babüloonia kriisiga 7. saj eKr.[5] Selle väitega tuleb nõustuda, et enamus allikaid araablastest Uus-Assüüria ajastust pärinevad 7. saj eKr, Uus-Assüüria ajastu teisest poolest, mil Assüürias valitses Sargoniidide dünastia (722-612 eKr), eriti sellest ajast, kui Assüüria ja Babüloonia[6] vahel oli sõda Sennaheribi[7] (valitses 704-681 eKr) või Aššurbanipali[8] (valitses  669-627 eKr) ja tema venna Šamaš-šum-ukini (Babüloonia kuningas, valitses 668-648 eKr) vahel, mis leidis aset 652-648 eKr.[9] Siiski leiab araablaste esmamainimine ajaloos aset Uus-Assüüria ajastu esimesel perioodil – veel 9. saj eKr.

 

Gindibu – kas esimene araablane?

 

Üks selline[10] esimene araablane, keda mainiti, oli keegi Gindibu, kelle nimi esines korduvalt Uus-Assüüria võimsa vallutaja Salmanassar III[11] (828-824 eKr) raidkirjades. Salmanassar III kirjutab oma sõjaretkest mitme linna vastu (Aleppo, Adennu, Parga, Argana), millel järgnes tuntud Qarqari lahing (853. eKr), kus assüürilaste vastu astus välja suur allianss, milles osalesid Damaskuse valitseja Hadad-ezer,  Iisraeli kuningas Ahab[12] ja mitmed teised, nende hulgas ka araablaste väejuht Gindibu koos 1000 kaameliga (1000 sõjameest kaamelitel):

 

ii 86b-89a) liikudes Eufrati jõest ma jõudsin Alepposse[13]. Nemad (seal) kartsid pidada minuga lahingut ja alistusid mulle. Ma sain neilt tribuuti kullas ja hõbedas ja tõin ohvreid Aleppo Adadile[14]. Lahkudes Aleppost ma jõudsin Hamathi Irhulēnu[15] linnadesse. Ma vallutasin Adennu, Pargâ ja Arganâ linna, tema kuninglikud linnad. Ma võtsin kaasa  sõjavange, tema isikliku ja paleede vara ning põletasin ta paleed maha.

 

ii 89b-102. Liikudes Arganâ linnast välja, ma lähenesin Qarqari[16] linnale. Ma hävitasin, lammutasin (ja) põletasin maha Qarqari linna. Ma tegin maatasa, hävitasin Qarqari linna, tema kuningliku linna. Need 12 kuningat lõid liidu (minu vastu): 1200 sõjavankrit, 1200 ratsaniku ja 20 000 Damaskuse Hadad-ezeri[17] (Adad-idri) sõjameest, 700 sõjameest, 700 ratsanikku ja 10 000 Hamathi Irhulenu sõjameest. 2000 sõjavankrit ja 10 000 Iisraeli (kuninga) Aabi sõjameest, 500 sõjameest Byblosest[18], 1000 sõjameest Egiptusest, 10 sõjavankrit ja 10 000 sõjameest Irqanatu maalt, 200 Adunu-baˀali sõjameest Šianu maalt, 1000 kaamelit, kes kuulusid araablaste Gindibule, x[19] sadu sõjamehi, kes kuulusid ammoniidile Baˀasale, kes on Bit-Ruubi mees. Nemad ründasid, et pidada minuga sõda ja lahingut minu vastu. Ülima jõuga, mida jumal Aššur[20], mu isand, mulle andnud oli ja relvade võimsusega mitme jumaliku standardiga, mis liikusid enne mind ja mis olid mulle antud, ma võitlesin nendega. Ma purustasin nad nii Qarqari kui ka Gilzau linnas. Ma langetasin mõõgaga 14 000 sõjameest, nende  võitlevaid mehi ja nende seas külvasin hävingut[21] nagu seda soovis (tormi)jumal Adad. Ma täitsin välja nende laipadega ja lõin maha nende sõjamehi mõõgaga. Ma lasin nende verel joosta orgudesse. Väli oli liiga väike nende laipade ladestamiseks, avarat ala polnud piisavalt selleks, et varustada kõiki surnuid matmispaikadega. Ma paisutasin Orontose jõge nende kehadega kui tammiga[22]. Selle lahingu kestel võtsin (ma) ära nende sõjavankrid, ratsaväe ja hobuste rakendid.[23]

 

See on esimene kord, kui araablasi on allikates mainitud. Kes oli see araablane Gindibu, pole aga teada. Kuid kuna Gindibu oli 1000 kaameliratsaniku juht, siis ilmselt oli ta mingi hõimu pealik, võib-olla oli ta Damaskuse valitseja vasall, vähemalt oli ta Hadad-ezeriga liidus. Akkadi keele reeglite kohaselt kõlab nimi Gindibu imelikult, ning siinkirjutaja oletab, et ta ei pruukinudki olla etniliselt semiit, kuigi Salmanassar III poolt oli mainitud et ta oli araablaste kuningas (mgi-in-di-bu-ˀu KUR ar-ba-a-a), mida võiks tõlkida justkui “Araabia/araablase Gindibu”).[24] Kes see siis Gindibu oli jääb aga lahtiseks küsimuseks.

 

Tiglatpileser III ja araablaste kuningannad

 

Järgmist korda esinevad araablased Assüüria allikates rohkem kui sajand hiljem – nimelt kuningas Tiglatpileser III (744-727 eKr) mainis ühes oma raidkirjas Zabibet[25], kes oli araablaste kuninganna:

 

1-5a) Kaska linna (Dadilu), Tabali maa Uassurme, Tuna maa Ušitti, Tuana maa Urballa, Istunda linna Tuamme, Hubišna linna Urimmi ja araablase kuninganna Zabibe: kulda, hõbedat, tina, rauda, elevandinahka, elevandiluud, mitmevärvilisi rõivaid, linaseid rõivaid, sinikas-violetset ja punakas-violetset villa, eebenipuud, pukspuud, erinevat väärtuslikku kraami kuninglikust aardekambrist, elavaid lambaid (kelle vill) on värvitud punakas-violetseks, hobuseid, muulasid, härgi ja lambaid ja kitsi, isaseid ja emaseid kaamleid, koos nende järglastega, sain ma neilt.[26]

 

Araablaste kuningannat Zabibet mainitakse veel üks Tiglatpileser III raidkirjas[27] ja see raidkiri kordab paljuski seda, mis on kirjas Tiglatpileser III varasemas raidkirjas[28]. Lisaks Zabibele, keda on Tiglatpileser III raidkirjades korduvalt mainitud, esineb Tiglatpileser III tekstides veel üks araablaste kuninganna – Samsi[29], kellest Tiglatpileser III räägib oma raidkirjas pikemalt:

 

19′-22′. Samsi, araablaste kuninganna, Saqurri[30] mäel ma võitsin tema 9400 (sõjameest). Ma võtsin ära (temalt) 1000 inimest[31], 30 000 kaamelit, 20 000 härga […] …, 5000 (kotti) erinevat sorti lõhnaaineid…., tema jumalate troonid, [sõjavarustuse (ja) ta jumalannade teenrid] (ja) tema vara.

 

22’b-25’a. Selleks et päästa oma elu, tema […. (ja) asus teele] nagu emane eeslik [kõ]rbesse, kohta (kus on alati) põuane. [Mina panin põlema ülejäänud osa tema varast] (ja) ta [tel]gid, tema inimeste kaitse tema laagris.

 

25’b-27’a. [Samsi] ehmus minu võimsatest [relvades]t ja ta tõi isaseid ja emaseid kaameleid, [koos nende järglastega, Assüüriasse, minu] ette. Mina määrasin oma esindaja valitsema tema üle ja [….. 10 000 sõjameest][32].

 

27′-33’a. Masˀa (ja) Tema linnade, Saba (hõimu) inimesed, [Hajappa, Badanu ja Hatte (ning) Idibaˀilu (hõimude) inimesed,  [….], kes asuvad  lääne maade piiril [ja kelles mitte ükski minu eelkäijatest ei teadnud ja kelle maa on kaug]e, [kuulsid] minu majesteedi kuulsusest (ja) [minu kangelaslikest tegudest, ja (nõnda) nad anusid] mu isandlikkust. Nad kõik [tõid mulle] kulda, hõbedat, [isaseid ja emaseid (ja) erinevat sorti lõhnaaineid] maksudena [ja nad suudlesid] mu jalgu.[33]

 

Araablased esinevad veel korduvalt Tiglatpileser III raidkirjades (nt Tiglath-pileser III 44: 3′-8a’; Tiglath-pileser III 47: Rev. 1′-6′; Tiglath-pileser 48: 24’b-27’b), kuid tekst kordub sageli ning sisuliselt on tegu copypaste‘iga.

 

 

Asarhaddon ja araablased

 

Araablased esinevad korduvalt teiste hilisemate Assüüria kuningate tekstidest, nt Asarhaddoni[34] (681-669 eKr) ja tema poja Aššurbanipali (668-627 eKr) tekstides mainitakse neid väga sageli.

 

Kuningas Asarhaddon, kellest on meieni säilinud hulgaliselt raidkirju[35], oli omapärane isik Assüüria ajaloos, ta on päris palju kordi maininud araablasi nagu nt  raidkirjas Esarhaddon 1, kus me loeme Hazaeli, araablase kuninga kohta järgmist:

 

 

iv 1-16) (nagu ka) Adumutu linna, araablaste kindluse, mida Assüüria kuningas Sennaherib, (mu) isa, kes on mu sigitanud, vallutas ja mille varanduse (ja) jumalad koos Apkallatuga, araablaste kuningannaga, (iv v) ta röövis ja tõi Assüüriasse, Hazael, araablaste kuningas tuli Ninivesse, minu pealinna, oma suure saatjaskonna kingiga (anniga) ja suudles mu jalgu. Ta anus mind anda talle (tagasi) tema jumalad ja ma näitasin tema vastu üles kaastunnet.(iv 10) Mina parandasin jumalaid Atar-Samayin, Dāya, Nuḫāya, Ruldāwu, Abirillu ja Atar-quramā, araablaste jumalaid, ja mina kirjutasin sisse jumala Aššuri, mu isanda, võimsuse ja raidkirja kirjutatud minu nimel nendel (jumalatel) ma tagastasin talle. (iv 15) ma määrasin emand Tabūa, kes tõusis? (kasvas) mu isa palees valitsejaks nende üle ja tagastasin tema ta maale koos tema jumalatega.

 

iv 17-24) Ma lisasin 65 kaamelit (ja) 10 eeslit eelmisele andamile ja määrasin selle talle. Hazael suri ja mina panin Iataˀ, ta poja (iv 20) tema troonile. Ma lisasin 10 manni[36] kulda, 1000 kivide valikut, 50 kaamelit, (ja) 100 kotti lõhnaainet  tema andamile ja kehtestasin selle talle. Hiljem, Uabu, selleks, et haarata võimu, õhutas kõiki araablasi tõusma Iataˀ vastu üles.

 

iv 25-31) mina, Asarhaddon, Assüüria kuningas, nelja ilmakaare kuningas, kes armastab ustavust ja vihkab reetlikust, saatsin oma sõjamehi Iataˀle appi, ja nemad (mu sõdurid) trampisid kõiki araablasi, heitsid Uabu, koos sõduritega, kes olid koos temaga, vangiraudadesse ja tõid mu juurde. Ma panin neid kaelarihmadesse ja sidusin oma värava külge.[37]

 

Araablasi mainib kuningas Asarhaddon oma raidkirjades taas mitmel puhul, kuid enamasti kordub sama jutt Hazaelist[38] nagu  raidkirjas Esarhaddon 1.

 

 

Kirjandus

 

  1. Anthonioz 2015. Adummatu, Qedar and the Arab Question in Neo-Assyrian Sources Dûma 3. The 2012 Report of the Saudi-Italian-French Archaeological Mission at Dûmat al-Jandal, Saudi Arabia, p. 17-39.
  2. Borger, 1956. Die Inchriften Asarhaddons, königs von Assyrien. Archiev für Orientforschung Beiheft 9, Graz.

J.A. Brinkman 1973. Sennacherib’s Babylonian problem: an interpretation. – Journal of Cuneiform Studies 25, 89–95.

  1. A. Brinkman 1984. Prelude to Empire, Babylonian Society and Politics 747–626 B. C. Philadelphia
  2. Ephʿal 1982. The Ancient Arabs: Nomads on the Borders of the Fertile Crescent 9th–5th Centuries B.C. Jerusalem
  3. Ephʿal 2005. Esarhaddon, Egypt and Shubria: Politics and propaganda. – Journal of Cuneiform Studies 57 (2005), 99-111.
  4. Frahm 1997. Einleitung in Sanherib-Inschriften, Arhiv für Orientforschung, Internationale Zeitschrift für die Wissenschaft vom Vorderen Orient, begründet von Ernst Weidner in Zusammenarbeit mit Hermann Hunger, herausgegeben von Hans Hirsch, Selbstverlag des Instituts für Orientalistik der Universität Wien, Druck: F.Berger&Söhne G.m.b.H., Horn.
  5. Gerardi 1992. The Arab campaigns of Aššurbanipal: scribal reconstructions of the past. – State Archives of Assyria Bulletin 6 (2), 67-103.
  6. G. Lambert 1972. Nabonidus in Arabia. – Proceedings of the Fifth Seminar for Arabian Studies, eld at the Oriental Institute, Oxford, 22nd and 23rd September 1971, London, 53-64;
  7. G. Lambert 1974. The Reign of Aššurna‰irpal II and Shalmaneser III: An Interpretation, Iraq 36 (1974), 103–109.
  8. G. Lambert 1983. The God Aššur. – Iraq 45, 82-86.
  9. Lauinger 2012. Esarhaddon’s Succession Treaty at Tell Tayinat: Text and Commentary. – Journal of Cuneiform Studies 01/64, 87-123.
  10. Luukko, G. van Buylaere 2002. The political correspondence of Essarhaddon. State Archives of Assyria 16. Helsinki 2002.
  11. W. Müller, S. F. Al-Said 2001. Der babylonische König Nabonid in taymanischen Inschriften. – Biblische Notizen 107/108, 109-119
  12. A. Miglus 2000. Die Stelen des Königs Asarhaddon von Assyrien: Siegesdenkmäler oder ein politisches Vermächtnis? Baghdader Mitteilungen 31, 195-209
  13. Novotny 2014. Selected Royal Inscriptions of Assurbanipal. – State Archives of Assyria Cuneiform Texts, Volume X, The Neo-Assyrian Text Corpus Project. Winona Lake: Eisenbrauns
  14. Oded 1979 Mass Deportations and Deportees in the Neo-Assyrien Empire, Dr. Ludwig Reichert Verlag, Wiesbaden.
  15. Reade 1988. Assyrian illustrations of Arabs. C.S.Phillips, D. T. Potts, S. Searight (eds.) Arabia and its Neighbours. Essays on prehistorical and historical developments presented in honour of Beatrice Cardi, 221-232.

RIMA 3 = Grayson, A. K. 1996. Assyrian Rulers of the Early First Millennium BC II (858–745 BC). – The Royal Inscriptions of Mesopotamia, Assyrian Periods, Vol. 3, University of Toronto Press, Printed in

Canada, Toronto-Buffalo-London

RINAP 1 = H. Tadmor, Sh. Yamada 2011. The Royal Inscriptions of Tiglath-pileser III (744-727 BC) and Shalmaneser V (726-722 BC) Kings of Assyria. – The Royal Inscriptions of the Neo-Assyrian Period, Vol. 1. Winona Lake, Indiana: Eisenbrauns.

RINAP 4 = Leichty, E. 2011. The Royal Inscriptions of Esarhaddon, King of Assyria (680–669 BC). – The Royal Inscriptions of the Neo-Assyrian Period, Vol. 4. Winona Lake, Indiana: Eisenbrauns

  1. R. Schmitt 1991. The Bisitun Inscriptions of Darius the Great: Old Persian Text. — Corpus Inscriptionum Iranicarum. London: School of Oriental and African Studies.
  2. Sazonov 2006. Arad-Ahhešu kiri Aššurbanipalile. – Tuna. Ajalookultuuri ajakiri 1, 80-87.
  3. Sazonov 2012. Behistuni raidkirja I tulp. – Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat, 27-44
  4. Sazonov 2012. Küüditamis- ja terroripoliitika Kesk-Assüüria ja Uus-Assüüria impeeriumites 13-7 saj eKr. – KVÜÕA Toimetised, 16, 180-202.

Sh. Yamada 2000. The Construction of the Assyrian Empire. A Historical Study of the Inscriptions of Shalmaneser III (859–824 BC) relating to His Campaigns to the West. – Culture and History of the Ancient Near East, vol. 3, Brill, Leiden-Boston-Köln.

 

 

 

 

[1] I. Ephʿal, The Ancient Arabs: Nomads on the Borders of the Fertile Crescent 9th–5th Centuries B.C. Jerusalem, 1982.

[2] W.G. Lambert 1972- Nabonidus in Arabia. – Proceedings of the Fifth Seminar for Arabian Studies, held at the Oriental Institute, Oxford, 22nd and 23rd September 1971, London 1972 53-64; W.W. Müller, S.F. Al-Said 2001, Der babylonische König Nabonid in taymanischen Inschriften.- Biblische Notizen 107/108, 109-119

[3] vt nt Darius I Behistuni raidkirja, I tulp, rida 15, kus on mainitud ” Arabâya” (Araabia) – vt R Rudiger Schmitt. The Bisitun Inscriptions of Darius the Great: Old Persian Text. — Corpus Inscriptionum Iranicarum. London: School of Oriental and African Studies, 1991, lk 49; Sazonov, V. (2012). Behistuni raidkirja I tulp. – Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat, 33.

[4] J. Reade 1988. Assyrian illustrations of Arabs.  C.S.Phillips, D. T. Potts, S. Searight (eds.) Arabia and its Neighbours. Essays on prehistorical and historical developments presented in honour of Beatrice Cardi, 221-232.

[5] S. Anthonioz  2015. Adummatu, Qedar and the Arab Question in Neo-Assyrian Sources Dûma 3. The 2012 Report of the Saudi-Italian-French Archaeological Mission at Dûmat al-Jandal, Saudi Arabia, p. 17-39.

[6] J. A. Brinkman 1984. Prelude to Empire, Babylonian Society and Politics 747–626 B.C. Philadelphia.

      [7] J. A. Brinkman 1973. Sennacherib’s Babylonian problem: an interpretation, – Journal of Cuneiform Studies 25, 89–95; Sennaheribi tekste vt E. Frahm 1997. Einleitung in Sanherib-Inschriften, Arhiv für Orientforschung, Internationale Zeitschrift für die Wissenschaft vom Vorderen Orient, begründet von Ernst Weidner in Zusammenarbeit mit Hermann Hunger, herausgegeben von Hans Hirsch, Selbstverlag des Instituts für Orientalistik der Universität Wien, Druck: F.Berger&Söhne G.m.b.H., Horn.

[8] vt nt J. Novotny 2014 Selected Royal Inscriptions of Assurbanipal. – State Archives of Assyria Cuneiform Texts, Volume X, The Neo-Assyrian Text Corpus Project. Winona Lake: Eisenbrauns; vt ka P. Gerardi 1992. The Arab campaigns of Aššurbanipal: scribal reconstructions of the past. – State Archives of Assyria Bulletin 6 (2), 67-103.

    [9] V. Sazonov 2006. Arad-Ahhešu kiri Aššurbanipalile. – Tuna. Ajalookultuuri ajakiri 1, 83.

[10] Hamath ehk Hama  linn Orontose jõe kallastel, mis asub Süüria keskaladel, ca 213 km põhja poole Damaskusest.

[11] Salmanassar III kohta vt lähemalt Sh. Yamada 2000. The Construction of the Assyrian Empire. A Historical Study of the Inscriptions of Shalmaneser III (859–824 BC) relating to His Campaigns to the West. – Culture and History of the Ancient Near East, vol. 3, Brill, Leiden-Boston-Köln; Lambert, W.G. 1974. The Reign of Aššurna‰irpal II and Shalmaneser III: An Interpretation, Iraq 36 (1974), 103–109.

[12]

[13] siin Aleppo kirjutatud kui Halman, akkadikeelses transliteratsioonis kui URU ḫal-man.

[14] Adad oli Mesopotaamia tormijumal.

[15]  Irhulēnu oli Hamathi kuningas.

[16] Qarqari ehk Karkari linn Süürias (akkadi keeles URU qar-qa-ra), kus ca 854. eKr toimus tuntud Qarqari lahing, kus Assüüria kuningas Salmanassar III koos oma armeega võitles 11 kuningast koosneva koalitsiooni armeega, mida juhatas Hadad-ezer, Damaskuse kuningas.

[17] Hadad-ezer (880-842 eKr), akkadi keeles kirjutati ta nime kui Adad-idri, ta oli aramealaste päritolu Damaskuse kuningas, võimalik, et aramea keeles oli ta Bar-Hadad II ja heebrea keeles Ben-Hadad II.

[18] Foiniikia üks olulisemaid linnu, akkadikeeles kirjutati kui gu-bal-a-a.

[19] osa teksti hävinud selles kohas, pole teada kellele need sõjamehed kuulusid.

[20] Aššur oli assüürlaste peajumal. Aššuri kohta vt W. G. Lambert 1983. The God Aššur. – Iraq 45, 82-86.

[21] või “veeuputust”.

[22] titurru tähendab akkadi keeles “sild”, “tamm”.

[23] RIMA 3: Shalmaneser III A.0.102.2, ii 86b-102, lk 23-24.

[24] RIMA 3: Shalmaneser III A.0.102.2, ii 94, lk 23.

[25] Zabibe või Zabiba (akkadi keeles kirjas fza-bi-bé-e), teda on nimetatud araablaste kuningannaks šar-rat KUR.a-ri-bi (RINAP 1: Tiglath-pileser III 15: rida 2)

[26] RINAP 1: Tiglath-pileser III 15: 1-5a, lk 48.

[27] RINAP 1: Tiglath-pileser III 28, 2b -7, lk 70.

[28] RINAP 1: Tiglath-pileser III 32, 1-12, lk 77; Tiglath-pileser III 35, Col. iii, 15-23, lk 87;

[29] Tiglatpilese nimetab teda fsam-am-si šar-rat KUR.a-ri-bi (RINAP 1: Tiglath-pileser III 42: 19′-20′), mida saab tõlkida kui “Samsi, araablaste kuninganna”.

[30] Saqurri mägi (akkadi keeles KUR.sa-qu-ur-ri – RINAP 1: Tiglath-pileser III 42: 20′)

      [31] siin on jutt küüditamisest, mis oli Uus-Assüüria impeeriumi üks aluspoliitikaid – vt lähemalt B. Oded 1979. Mass Deportations and Deportees in the Neo-Assyrien Empire, Dr. Ludwig Reichert Verlag, Wiesbaden;  V. Sazonov. 2012. Küüditamis- ja terroripoliitika Kesk-Assüüria ja Uus-Assüüria impeeriumites 13-7 saj eKr. – KVÜÕA Toimetised, 16, 180-202.

[32] see koht tekstis tugevasti hävittaud – H. Tadmor ja Sh. Yamada pakuvad et siin on “10.000 sõdurit” ja et hävinuid märke tuleks lugeda kui 10? LIM? LÚ.ERIM. MEŠ? … URU.

[33] RINAP 1: Tiglath-pileser III 42: 19’b-33′, lk 106-107.

         [34] Asarhaddoni kohta vt lähemalt M. Luukko, van G., Buylaere 2002 The political correspondence of Essarhaddon. State Archives of Assyria 16. Helsinki 2002; R. Borger 1956. Die Inchriften Asarhaddons, königs von Assyrien. Archiev für Orientforschung Beiheft 9, Graz; I. Ephʿal 2005. Esarhaddon, Egypt and Shubria: Politics and propaganda.  – Journal of Cuneiform Studies 57 (2005), 99-111; P. A. Miglus 2000. Die Stelen des Königs Asarhaddon von Assyrien: Siegesdenkmäler oder ein politisches Vermächtnis? Baghdader Mitteilungen 31, 195-209; RINAP 4; J. Lauinger 2012. Esarhaddon’s Succession Treaty at Tell Tayinat: Text and Commentary. – Journal of Cuneiform Studies 01/64, 87-123.

[35] RINAP 4.

[36] mõõtühik Vana-Lähis-Ida võrväärne 50 šeeklile ehk 497,7 grammi.

[37] RINAP 4: Esarhaddon 1: iv 1-31, lk 19.

[38] RINAP 4: Esarhaddon 2:ii 46- iii 8, lk 30-31;  Esarhaddon 4: ii’ 2′-24′, lk 42-43; Esarhaddon 6: iii’ 1- iii 24′, lk 49-50; Esarhaddon 32: Rev. 2b -11, lk 78; Esarhaddon 35: Rev 2, lk 88;Esarhaddon 97: 7-19a, lk 180.

Post Author: ajakiri

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *