Margus Kuul: džihaad – pilet paradiisi

Islami ekstremistidele on tähtis märterlus. Järgnevalt vaatamegi džihaadis osalemise hüvesid, mis saavad osaks vaid märtritele, kes lahinguväljal hukkuvad. Islami ekstremistidest ja nende pühast võitlusest kirjutab kolonelleitnant Margus Kuul.

Siinkohal on meile abiks 1411. aastal Abi Zakaryya al-Dimashqi al-Dumyti kirjutatud bestseller “Jihad”, mida seniajani laialdaselt publitseeritakse moslemitele üle maailma.

Ekstremistide nägemuse kohaselt on džihaad nii individuaalne kui ka ühiskondlik ravim, mis ravib indiviidi uskmatusest, tuues ta protsessi käigus islami rüppe. Allahi mitteuskumine on ühiskonnale kõige raskem ja hävitavam haigus.

Seega ravib džihaad ühiskonda, eemaldades korruptsiooni ja rõhumise. Kui aga jätta uskmatud puutumata, suurendatakse seeläbi haiguse levikut, mis on kui vähkkasvaja. Islam ei saa õitseda ja moslemid rahus elada, enne kui see haigus on ravitud.

Ekstremistid väidavad, et džihaadi viljelemine on järgmine suurim tegu peale Allahi uskumist ja üks Allahi poolt armastatumaid tegusid. Seetõttu on džihaadile pühendunud võitleja kõikidest teistest moslemitest parem.

Allah on reserveerinud džihaadi võitlejale paradiisis sada astet ja kuna džihaad on ülim tegevus, omab selles väärtust iga detail. Kõik hirmud ja raskused lahinguväljal tuleb ületada, võitleja iga tegevus džihaadis on ülistatud.

Võitleja viibimisel islami vastasega piirneval territooriumil on oma väärtus. Selline ala kannab nime ribaat ehk maa-ala, eelpost, garnison, mis on pidevalt islami vastaste rünnakuohu all ja kus viibimise üks päev võrdub tuhande päevaga kusagil mujal, näiteks moslemite pühamates paikades nagu Meka, Madina ja Jeruusalemm. Suurim patt on ribaat maha jätta ja põgeneda, kui vastane peaks sind ründama.

Džihaadi käigus haavata saamine on samuti voorus. Kui lahingu ajal põgenetakse ja keeratakse vastasele selg, on oodata karmi karistust. Põgenemine on lubatud vaid siis, kui moslemitele vastanduv armee on kaks korda suurem. Samuti on põgenemine lubatud uue positsiooni valikuks või teiste moslemitega liitumiseks. Lahinguväljalt eemalduda võib ka haiguse korral või kui puudub juurdepääs relvadele.

Surres küllusesse

Sõdima minnakse kas Allahile heameele valmistamiseks, armastusest islami vastu või paradiisi pääsemise võimalust otsima. Viimane on kõige levinum, sest paradiisi jõudmisega välditakse põrgutuld ja tõustakse märtri staatusesse.

Džihaadiga ühinetakse ka enesekaitseks või siis sõjasaagi saamiseks, mis pole vale tegevus, sest on sissetulekuallikaks. Kui aga džihaadiga on ühinetud vaid isikliku tunnustuse saamiseks, ei vääri selline moslem mudžaheedi nime ja kui ta lahingus surma saab, ei saa ta märtriks, vaid visatakse põrgutulle.

Moslem, kes sureb lahinguväljal, saab usumärtriks. Surres Allahi teel, antakse talle andeks kõik patud, mida ei tehta moslemi loomuliku surma puhul. Seega on islami ekstremistidele surm lahinguväljal pääseteeks paradiisi ja ligipääsuks hüvedele.

Mida märter paradiisis teeb, on samuti üksikasjaliselt üles tähendatud. Paradiisis saavad märtrid kokku prohvetitega ja paradiisis ollakse märtritele tänulikud. Arvatakse, et kui märtri hing lahkub kehast, on ta tunnistajaks andamitele, mis Allah on tema jaoks ette valmistanud.”Märter võib kutsuda paradiisi 70 oma lähisugulast ja tunda rahu viimasel kohtupäeval.”

Märtreid õnnistab Allah mitmete voorustega. Näiteks saab märter andeks kõik patud, kaasa arvatud laenatud raha, mis jäi maises elus võlglastele tagasi maksmata. Märtritele pakuvad oma tiibadega varju inglid. Märter võib kutsuda paradiisi 70 oma lähisugulast ja tunda rahu viimasel kohtupäeval.

Võitleja, kes sureb märtrina, on parem kui sõdalane, kes võitleb džihaadis ja tuleb turvaliselt koju tagasi. Märter ei tunne surma korral valu, vaid tajub surma kui väikest nõelatorget. Samuti ootavad paradiisis märtreid silmapimestavad süütud kaaslannad. Koraan ei maini küll nende arvu, kuid Hadithis on kirjas, et Muhamed nimetab selleks arvuks 72.

Kõik eelmainitu peaks aitama meil mõista islami ekstremistide püüet ohverdada ennast Allahi nimel. Demokraatlik läänemaailm ei suuda oma materiaalsete hüvedega Allahi pakutavaid igikestvaid paradiislikke hüvesid kuidagi üle trumbata.

Dimmi staatus kaitseb ja kohustab

Džihaadi puhul tuleb ära märkida üks olulisemaid tagajärgi, mis puudutab moslemite poolt anastatud territooriumil elavate ja islamit usku mitte omaks võtnud rahvaste sotsiaalset staatust. Mittemoslemitele omistavad moslemid dimmi staatuse. 

Dimmi staatus tsementeeriti moslemite ühiskonda kaheksandal sajandil Umari II konstitutsiooniga. Alles pärast Umar II ja Abbassiidide kaliifi al-Mutawakkil (847–861) valitsemist hakkas toimuma mittemoslemite massiline pöördumine islami usku.

Dimmi (araabia keeles: !kaitse all” või “süüdi olev”) on prohvet Muhamedi väljamõeldud moslemite ja mittemoslemite kooseksisteerimise seadus, mida on rakendatud läbi sajandite šariia seaduses ja mis on mittemoslemiks olemise staatuse ning ka kohustuste seadus.

Dimmi ei tunnista Muhamedi prohvetina, kuid ka ei kritiseeri islamit, sest alistub poliitilisele islamile. Moslemite jaoks ei astu dimmi staatuses inimene vastu poliitilisele islamile ja seetõttu ei satu ta elu ohtu.

“Kaitstud ollakse” kristlaste ja juutidena, sest moslemite arvates kuuluvad nad “raamatu inimeste” hulka: juudid ja kristlased on saanud Allahi käest ilmutuse raamatust ehk Piiblist.

Nii erinevad nn raamatu inimesed oma staatuse poolest näiteks hindudest ja budistidest. “Süüdi” ollakse aga prohvet Muhamedi ja Allahi ilmutuse äratõukamises. Tähelepanu tuleb siinkohal pöörata ühele detailile: “raamatu inimesed” on islami seisukohast need kristlased ja juudid, kes tunnistavad ainujumaluse põhimõtet (st Allahit), kuid ei tunnista prohvet Muhamedi oma prohvetiks.

“Me pole orjad”

Tulles tagasi dimmi mõiste juurde, siis see termin puudutas algselt vaid juute, kristlasi ja saabialasi (sabians), hiljem laienes teistele. Daeshi märgistab praegugi Süürias ja Iraagis kristlaste elamuid tähega N, mis tähendab natsareene ehk kristlasi.

Seega moslemid, kes rakendavad kollektiivselt või individuaalselt siiani dimmi seadust, eeldavad mittemoslemitelt uskmatust ning ignoreerivad teadlikult demokraatiat ja inimõigusi, sest poliitilisele islamile vastupanu mitteosutav dimmi on vaikimisi määratud makse maksva poolorja staatusesse.

Dimmi mõiste ja staatuse säilimise kasutamise tunnistuseks on araabiakeelse telekanali RT (Russia Today) 2015. aastal tehtud intervjuu Süüria Mosuli ortodoksse piiskopi Nicodemus Dawuudiga, kes märkis, et Daesh teostab kristlaste vastu genotsiidi. Intervjuu moslemitest moderaatorid mõistsid Daeshi tegevuse intervjuu ajal hukka, kutsudes samaaegselt üles dimmisid kaitsma, sest see on islami kohustus.

Selline lähenemine näitab, kust probleem tegelikult alguse saab, sest ka piiskopi araabiakeelne intervjueerija kasutas sõna dimmi, mispeale piiskop sõnas: “Me keeldume sellest sõnast, me pole orjad.”

Piiskop pidi mõõdukatele moslemitele märku andma, et nad ei kutsuks temasuguseid kristlasi dimmideks. See on tõestuseks, et Daesh ei ole islami ainuke probleem. Siinkohal tekib küsimus, miks Mosulis, kus elab 1,5 miljonit (enamasti sunni) moslemit, ei tuldud appi kristlastele, keda islamiriik ründas, kuigi islam käsib kristlasi kui dimmisid kaitsta?

Hiiliv pealetung

Džihaadi ei tohi ära unustada ka rändekriisi valguses. Šariia seaduste kehtestamine moslemite poolt lõimumise loosungi all sisaldab kafiritele ehk uskmatutele sageli nõudmisi ja soove, mille täitmisel ja järeleandmisel hakatakse demokraatlikku ühiskonda islamiseerima.

Kui kafir osutab aga šariia seadusele vastupanu, tembeldatakse ta islamofoobiks või rassistiks, kuigi rassiga pole siin mingit pistmist. Sellised süüdistused tekivad liberaalses demokraatlikus ühiskonnas õpitud kaitserefleksist ja islamistlikule poliitikale ei osutata vastupanu põhjusel, et mittemoslemid ei mõista tavaliselt šariia seadust. Ei mõisteta, et džihaadi viljeletakse nii koraanis kui sunnas südame, tunnete, kavatsuste, käte, relvade ja sõnaga Allahi kasuks.

Demokraatlikud riigid ei pea täitma riigis vähemuse või enamusena elavate moslemite šariia seadusest tulenevaid nõudmisi. Šariia seadus ei ole kooskõlas rahvusvaheliste inimõigustega ja on seega Euroopas keelatud. Islami koostöö organisatsioon (Organization of Islamic Cooperation) tõlgendab aga inimõigusi šariia seadustest lähtudes. See on täielikult vastuolus ÜRO inimõiguste deklaratsiooniga.

Samuti ei mõista mittemoslemid, et šariia seaduses kehtib kergenduse printsiip, kui moslemile on selle täitmine raskendatud ehk tema elukohariigis ei ole šariia seadus jõustunud. Siis rakendub šariia seadust järgida soovivatele moslemitele vajaduse kontseptsioon (darura) – keelatu muutub vajalikuks. Kui moslem on näljane ja halal (lubatud) toit puudub, võib ta süüa iga toitu, ka sealiha, mis on muidu keelatud. Seega põhinevad islamistliku poliitika “vajadused” tahtel, mitte vajadustel.

Šariia seadusega kaasnevate tegevuste keelamine demokraatlikes riikides ei riiva moslemite huve. Moslemitele Euroopa Liidus keelatud šariia seadusest tulenevale erikohtlemisele “ei” öeldes keelatakse islamistlikku poliitikat, mitte religiooni. Mošee mitteehitamisega ei piirata moslemite religioosseid vabadusi, vaid kaitstakse mittemoslemitest kodanikke islamistliku poliitika eest, sest mošees kehtivad šariia seadused. 

Sama põhimõte kehtib ka palvetamisele. Kui moslemid ei saa palvetada ettenähtud ajal, siis šariia seadus lubab palvetada hiljem. Palve hilinemine ei tee moslemile halba, nagu ei teinud palve hilinemine halba ka Muhamedile. Kui aga šariia seadusele järele anda, luuakse moslemite valitsussüsteem, mis ei põhine demokraatial. 

Näiteks võib tuua halal toidu. Moslemite loomatapmismoodus on dabiha, kus loom tapetakse ilma tuimastuseta ja lastakse verest tühjaks joosta. Näiteks Eestis nõuavad loomakaitseorganisatsioonid eranditult loomade uimastamist enne hukkamist. On otsustatud, et “arvestades avalikku arvamust meie ühiskonnas, ei saa me lubada loomade piinamist, tagamaks teiste riikide kodanike religioosseid õigusi”.

Kui seoses kasvava rändekriisiga hakkaks Eesti moslemi kogukonna survel seadust muutma, oleks see šariia seadusele järeleandmine ehk valitsema hakkaks islami seadus.

Kultuuride kokkupõrge

Sageli ei tea mittemoslemid, et šariia seaduse all elades puudub vabadus valida usku, pole sõnavabadust, mõttevabadust, kunstis väljendumise ega pressivabadust. Kafir ei ole kunagi võrdne moslemiga, samuti pole võrdset inimõiguste kaitset. Šariia õiglus on dualistlik, selles kehtivad erinevad seadused moslemitest meestele, naistele ja kafiritele, naised ei oma meestega võrdseid õigusi.

Lääne ühiskonnas väljendub šariia seaduse rakendamine näiteks moslemite nõudmistes eraldi palvetubade avamise, burka või nigabi kandmise kohta. Vastavalt šariia seadustele koheldakse haiglates moslemi naisi teisest naistest erinevalt. Demokraatlikud kirjastused keelduvad avaldamast Muhamedi kujutavat satiiri. Kooliraamatuid ei kasutata enne, kui need on moslemite poolt heaks kiidetud.

Šariia seadus on igas mõttes kultuurilises sõjas demokraatia vastu, sest demokraatias on moslemid ja mittemoslemid võrdses staatuses, šariia seaduses aga mitte. Samuti ei saa šariia seadust muuta ega teistmoodi tõlgendada ning selles puudub kuldne reegel kohelda igaüht nii, nagu sa tahaksid, et koheldakse sind. Selles seisnebki kristluse ja islami religiooni erinevus.

Islami ekstremistidel ei ole alati ühist nägu, kuid nii mõõdukad kui ekstremistlikud moslemid lähtuvad enamasti samadest algallikatest. Šariia seadus seob selle kõik üheks.

Islamistide pilgu läbi on neil küllaga poliitilist manööverdusruumi, sest kafiri suurimaks puuduseks on oma rolli mitteteadvustamine džihaadis, islamismis ja islamis. Teiseks aitab islamiste juba mittemoslemitele sisendatud dimmi mõtlemine, mis aitab kaasa šariia seaduse levikule ja põhjustab demokraatia hävingut.

Eurooplaste kollektiivne ajalooline mälu kristluse ja islamistliku poliitika sajanditepikkusest võitlusest eluruumi ja poliitilise võimu üle on tuhmunud. Ajavahemikus 642–1922 on kristlik tsivilisatsioon pidanud islami vastu 548 lahingut ja vastasseisu käigus on moslemid orjusesse viinud kümneid miljoneid eurooplasi. Džihaadi tõttu on erinevate teadlaste väitel surma saanud 270 miljonit inimest: 60 miljonit kristlast, 80 miljonit hindut, 10 miljonit budisti, 120 miljonit aafriklast.

Näiteks UNICEF püüab võidelda Euroopas islamistliku poliitika vastu, mille üks väljendusi on võitlus nikaabi, mosleminaiste nägu katva rõivaeseme kandmise vastu. Prantslaste sõda nikaabi vastu on vastuhakk islamismile ega ole seotud islami usuga. Koraan ja sunna käsivad moslemi naistel nikaabi kanda šariia seaduse järgi. Prantsusmaal šariia seadus ei kehti. Seega sunnitakse eurooplasi omaenda rumalusest islami kombeid austama.

Nüüdseks on islamistliku poliitika vastane võitlus käimas igal ühiskonnatasandil. Võitlus toimub šariia seaduse, orjapidamise, mitmenaisepidamise, halal toidu, süveneva dimmistaatuse ja dimmimõtlemise poolt või siis vastu.

Rahu ei saabu

Tuleb mõista, et võitlus islami ekstremismi vastu on nõrk, kui võetakse ise üle dimmi mõtteviis. Selle tunnistuseks on 2016. aastal Euroopa Parlamendi välja antud Sahharovi-nimeline mõttevabaduse auhind seksiorjuses jeziidi naiste kaitsjatele, kui täielikult jäi tähelepanuta tegelik probleem, milleks on Daeshi viljeldav islamism.

Islami ekstremistid, olgu nad konvertiidid, teise või kolmanda generatsiooni immigrandid või moslemitest sõjapõgenikud mässutõrjepiirkondadest, on juba praegu kujundamas Euroopas uut reaalsust. Euroopas elavad juudid ja kristlased esitavad aga tulevikus oma õigusi, demokraatiat ja kultuuri kaitstes islamismile järjest tugevama väljakutse, millele vastureaktsioon on džihaad.

Seega võiks üldsus avalikult leppida ajaloopraktikas tõestatud faktidega, et islam on tänu islamistlikule poliitikale olnud läbi sajandite olemuselt sõjaliselt ekspansiivne religioon ja džihaadi doktriin on mänginud selles ajaloo vältel keskset rolli.

Kui küsida, mis on islami ekstremistide eesmärgiks, siis selleks on kafiri tsivilisatsiooni hävitamine, nii nagu seda on tehtud juba 1400 aastat. Rahu nimel läbirääkimised ja sõjast väljumine on kafirile selles võitluses võimatu.

Kaitse Kodu 2, 2020

Post Author: ajakiri

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *