ISLAM.EE

Läänemaailma ja lääne inimeste kujutamine islami ja islamisti diskursuses on tõusnud uurijate huviorbiiti alles viimase paarikümne aasta jooksul.¹ Läänes elavate muslimite arusaam Läänest ja lääne inimestest on hakanud äratama ühtviisi huvi eri teadusharude ning erinevate seisukohtadega uurijate ja teadlaste hulgas.
Üha kasvava huvi üheks põhjuseks võib olla asjaolu, et lääneriikides on tekkinud üsna suured muslimite kogukonnad. Teiselt poolt on Lääne vastu toime pandud terrorirünnakud mõnede muslimite poolt õhutanud kahtlusi, hirme ja küsimusi islami ning selle järgijate suhtes. Arutelud nendel teemadel muutuvad sageli ägedaks. Üha suurem hulk eriti viimasel kümnendil islamimaadest Lääne-Euroopasse saabunud sisserändajaid ja pagulasi on seda arutelu islamist ja selle kokkusobivusest liberaalsete lääneriikidega tava ja ühismeedias veelgi üles kütnud. Neis väitlustes võib täheldada kahte põhiseisukohta. Esimese arusaama järgi kujutab ainult väga väike osa muslimi sisserändajatest Lääne jaoks probleemi, samas kui suurem osa on täiesti võimelised lõimuma. Teise mõtteviisi järgi on Läänes elavad muslimid ohuks lääne ühiskonnale, sest nad ei suuda sellesse lõimuda ega positiivset panust anda. Nad oleksid eelkõige majanduslikuks koormaks ja ohustaksid läänemaailma liberaalseid väärtusi. Mõlemad seisukohad osutavad — mis on ka mõne uuringu põhjal kinnitust leidnud —, et islam on muutunud äärmiselt politiseeritud küsimuseks, mis lõhestab Euroopas avalikku arvamust.² Islamit nähakse tihti arhailise vägivaldse religioonina ning seostatakse terrorismi ja inimõiguste eiramisega.³

Sellist vastastikust umbusaldamist on vähe uuritud. Paljud akadeemilised uuringud on keskendunud muslimitevastastele mõtteavaldustele Euroopas ning täheldanud üleüldist polariseerumist “meie heade” ja “nende halbade” asjade vahel.⁴ Pew’ Uurimiskeskuse muslimite ja läänemaailma vaheliste pingete kohta koostatud aruande järgi ületab aga muslimite Lääne-vastane meelsus märkimisväärselt Euroopas esinevat eelarvamust muslimite suhtes. 2006. aastal edastas Pew’ Uurimiskeskus üsna sünge pildi lääneriikides elavate muslimite Lääne-vastastest tunnetest.

Näiteks tuuakse aruandes välja, et umbes 69% Ühendkuningriigis elavatest muslimitest omistas brittidele mitu negatiivset joont, sealhulgas omaduse “ebamoraalne”.⁵ Samas ei ületanud muslimitele negatiivseid tunnuseid omistanud mittemuslimitest brittide osakaal 30%.⁶

Uuringud muslimitest sisserändajate ja lääne ühiskonna vaheliste seoste kohta näitavad, et lääneriikides elavad muslimid tajuvad oma islami identiteeti enamasti kui “teist” või “võõrast”.⁷ Ennast lääne inimestega kõrvutades, keda muslimid tunnetavad kristlastena, näevad lääne ühiskonnas elavad muslimid end eeskätt muslimitena. See tähendab, et muslimitest sisserändajad tajuvad nii ennast kui ka teisi läbi religiooni prisma.⁸ Samuti on tavapärane, et muslimi sisserändajad usuvad, et islami identiteet on palju tähtsam nende rahvuslikust või mingist muust identiteedist.⁹ Neist uuringutest ei ilmne siiski, kas “võõra” ja “teise” tunne lähtub muslimi enda identiteedist või on see reaktsioon Lääne vastu. Vähemalt teame nn islamiäärmusluse uuringute põhjal Euroopas, et muslimite hulgas on negatiivne meelsus Lääne suhtes tavalisem kui lääne inimeste negatiivne hoiak muslimite suhtes. Veelgi enam, muslimite süüdistused lääne inimeste aadressil pingete ja probleemsete suhete tekitamise pärast muslimitega on rohkem levinud kui samasugused etteheited muslimitele lääne inimeste poolt.¹⁰ Neid järeldusi kinnitab ka mitu teist uuringut.

Ruud Koopmans Berliini Uuringukeskusest (Wissenschaftszentrum Berlin) korraldas näiteks uuringu, mille eesmärgiks oli mõista paremini esimese ja teise põlvkonna muslimitest sisserändajate suhtumist läänemaailma ning selgitada välja, kui laialt on usuline fundamentalism levinud Läänes elavate muslimite
hulgas.11 Uuringus võrreldi nende seisukohti kristlaste omadega ning ilmnes, et 23% selle uuringu jaoks küsitletud eurooplasi uskus, et muslimid tahavad hävitada lääne kultuuri, samal ajal kui 54% intervjueeritud muslimi sisserändajate arvates kavatsevad lääneriigid hävitada islami kultuuri. Võib julgelt öelda, et  muslimitest sisserändajate meelest ohustab lääne ühiskond nende identiteeti palju rohkem kui muslimid ise lääne identiteeti.

Siiski on võib-olla kõige üllatavam ja ärevust tekitavam Koopmansi uuringust tulenev järeldus, et erinevalt pärismaistest elanikest ei ole noorte muslimi sisserändajate suhtumine mõnda usulisse ja ühiskondlikku küsimusse avatum kui nende vanema põlvkonna oma. Näiteks on homofoobsed ja juudivaenulikud vaated ühtviisi levinud nii noorema kui ka vanema sisserändajate põlvkonna hulgas. Ometigi on kõige alarmeerivam uuringust lähtuv järeldus vahest see,

et usuline fundamentalism ei ole Lääne-Euroopa muslimite hulgas kõrvaline nähtus. Peaaegu 60% nõustub, et muslimid peaksid naasma islami juurte juurde; 75% arvab, et võimalik on ainult üks koraani tõlgendus, mida peaks iga muslim järgima, ning 65% ütleb, et usureeglid on nende jaoks tähtsamad kui selle riigi seadused, kus nad elavad. Järjepidevad fundamentalistlikud hoiakud, kus nõustutakse kõigi kolme seisukohaga, ilmnevad 44%-l.¹²

Eeltoodud arvud seavad kahtluse alla sageli korratud arusaama, et fundamentalistlike vaadetega on ainult muslimite vähemus ning enamik muslimeid on n-ö mõõdukad. Selliste fundamentalistlike vaadete uskumine ei tähenda kohe, et need muslimitest sisserändajad oleksid altid sooritama vägivallategusid lääne ühiskonna vastu, küll aga seda, et need moodustavad viljaka pinnase radikaliseerumiseks, mis omakorda võib kujuneda hüppelauaks vägivallaaktidele. Kuigi uuringus räägitakse “fundamentalismist” ja “fundamentalistlikest vaadetest”, kõrvutades neid mõõdukate vaadetega,¹³ on selge, et enamik selle uuringu jaoks küsitletud
muslimi sisserändajaid jagab tegelikult arusaamu, mis ühtivad islamistide omadega. Nagu Sam Harris on öelnud: “Inimesi, kes usuvad, et islam peab mõjutama inimeksistentsi igat mõõdet, kaasa arvatud poliitika ja seadus, ei nimetata nüüd tavaliselt fundamentalistideks ega äärmuslasteks, vaid pigem islamistideks.”¹⁴
Taipamaks, miks see eriti muret tekitab, on tarvis mõista islamistlikku maailmapilti.

ISLAM VERSUS ISLAMISM

Oma ajaloo vältel on islam rohkem kui üks kord sulatanud kokku usu ja poliitilise korra. Sellistel puhkudel tunnetatakse islamit millegi rohkema kui isikliku usuna. Islam hõlmab ühiskonna eri külgi ja reguleerib neid. Islami usul on endiselt kas väiksem või suurem osa islami ühiskondades, mis sõltub riigist ja selle ühiskondlik-poliitilisest taustast. Mõnes riigis peetakse šariaati ainsaks seaduse allikaks (nt Iraan ja Saudi Araabia), samas kui teistes riikides on kasutusel ka ilmalikud seadused. Viimasel juhul piirduvad islami seadused tsiviilasjadega, nagu abielu ja pärandus (nt Maroko). Hoolimata islami poliitilisest mõõtmest ajaloo
vältel tuleks eristada islamit kui usku ja islamismi kui poliitilist ideoloogiat (nimetatud ka poliitiliseks islamiks). Selline poliitiline ideoloogia tõusis esile 20. sajandi algul vastusena — vähemalt osalt — islami ühiskondade kokkupuutele teaduslikult, majanduslikult ja sõjaliselt võimekama läänemaailmaga ning kaasnevate ohtudega, mida modernsus islami identiteedile kujutas.

Islamistliku ideoloogia üks keskne idee on arusaam, et islam on kõikehõlmav eluviis ja süsteem, mis haarab endasse muslimi elu kõik isiklikud ja avalikud küljed.¹⁵ Islamistid püüavad esitleda islamit kui kaasavat süsteemi, mis reguleerib islami umma¹⁶ nii usulisi kui ka poliitilisi küsimusi, s.t nii religiooni kui ka riigisüsteemi (dı̄n wa dawla).¹⁷ Teisisõnu, islamism politiseerib islamiusu, võtab endale ainuõiguse tõlgendada religioosseid allikaid ning omastab islamiriigi ideaali ja kuulutab selle enda omaks. Islamistid, olles modernsuse ja riigi ilmalikkuse tugevad vastased, hakkasid kasutama väljendit “dı̄n wa dawla” nagu sine qua non tingimust islamis, sest soovisid jätta mulje usu- ja riiklike küsimuste lahutamatust ühtsusest. Varsti tutvustasid islamistid uusi loosungeid, nagu “ad-dawla al-islāmiyya” (islamiriik) ja “ḥākimiyyat Allah” (Jumala valitsus) muude loosungite hulgas, mis kõik on mässu väljendamise vahendid jumalakartmatu ilmaliku Lääne vastu.¹⁸ Tõepoolest, üks olulisemaid tahke islamismis päris selle tekkeloo algusest peale on ettekujutus sellisest lääneriikide valitsetavast maailmasüsteemist, mis püüab hävitada islamit mitmesuguste vandenõude kaudu.¹⁹

ISLAMISMI SÜNNIL ON TUGEV SEOS LÄÄNE-VASTASE HOIAKUGA

Ottomani impeeriumi languse ja kalifaadi kokkuvarisemisega 1924. aastal killustus islamimaailm mitmeks lääneriikide kontrollitavaks või mõjutatavaks riigiks. Islamimaade okupeerimisega eurooplaste poolt ning Lääne kaubanduse levimisega sattus islami ühiskond silmitsi lääne majanduse ja teaduse ülevõimu
ning omaenda keskpärasusega. Lääneriikide kohalolu, mõju ja ülevõim sundis muslimeid kogu islamimaailmas mõtisklema oma alama staatuse üle, seadma kahtluse alla omaenda uskumused ning juurdlema, kas mitte needsamad uskumused polegi islami allakäigu taga.²⁰ Samal ajal püüdsid muslimitest teadlased ja õpetlased pakkuda lahendusi islami kogukonna allakäigu vastu. Üks võimalus oli moderniseerida usku, õppida lääne ühiskonnalt, võtta omaks selle mudel. Sellisele mõtteviisile vastandus tõrjuv hoiak: muslimid peaksid kõrvale lükkama kõik lääneliku ja pöörduma hoopis tagasi selle juurde, mida tunnetati tõelise algse islamina. Nende kahe seisukoha vahele jäi suund, mis kutsus üles reformima Läänelt õppimise kaudu, samal ajal oma islami identiteeti säilitades. Seda häält esindas Muḥammad ‘Abduh (1849–1905), kes oli al-Azhari šeik ning üks esimesi modernse mõtteviisiga juhte Egiptuses. ‘Abduh õppis Prantsusmaal, reisis mõnes teises Euroopa riigis ning tundis hästi 19. sajandi Euroopa ühiskondlikku ja poliitilist mõttelaadi. Teda nähakse reformijana ja tunnustatakse püüdluste eest lepitada omavahel läänemaailma ja islami ideaale.²¹ ‘Abduh tunnistas Läänest tulenevat kultuurilist ohtu ning arvas, et kõige parem viis selle vastu võidelda on
“uuendada seiskunud islamiühiskonda”.²² ‘Abduh ei jutlustanud aga Lääne vihkamist. Seevastu Süürias sündinud islami õpetlane Muḥammad Rašı̄d Riḍā (1865–1935) mõtles Läänest teisiti. Riḍā kolis Egiptusesse 1897. aastal, õppis ‘Abduh’ juures ning temast sai üks kõige kuulsamaid ‘Abduh’ õpilasi. Riḍāst, kelle kokkupuuted Läänega said alguse nende Liibanoni kristlike õpetlaste teostest, kes ülistasid läänemaailma teaduse arengut,²³ kujunes üks põhilisi islami usuäratusliikumise esindajaid²⁴ ning viimaks ka peamine orientiir islami ja islamistlikus mõtteviisis.²⁵ Riḍāst sai juhtiv salafistist²⁶ õpetlane ning ta hakkas välja andma ajakirja al-Manār (Majakas),²⁷ millest kujunes islamimaailma tähtsaim väljaanne ning mis mõjutas märkimisväärselt araabia-islami mõttesuunda, eriti seetõttu, et seda lugesid ühtviisi nii sunniidid kui ka šiiidid. al-Manār’is kirjutas Riḍā  muslimite vaimsest elust, islami õpetusest, levitas oma õpetaja Muḥammad ‘Abduh’ koraanikommentaari (kõige varasem koraani kommentaar, kus arutletakse tänapäeva lääne teaduse teemadel), avaldas islami fatvaasid²⁸ ning osales poleemilistes aruteludes. Üks tähtsaim väitlusteema
oli muslimite allakäigu põhjus Läänega võrreldes — see sai kõigi arutelude lähtekohaks.

MIKS TABAS MUSLIMEID TAGASILANGUS, SELLAL KUI TEISED RAHVAD LIIKUSID EDASI?

See on küsimus, mille esitasid endale päris paljud muslimid 19. sajandi lõpu poole, kui Euroopa mõju neis riikides kanda kinnitas. Esimene, kes selle küsimuse laiema avalikkuse ette tõi, oli Indoneesia vaimulik Muḥammad Bisyūnı̄ ‘Imrān (1885–1953). 1929. aastal kirjutas ta ajakirja al-Manār peatoimetajale, kurtes
olukorra üle koraani värsside valguses, kus lubatakse jagada au ja kuulsust usklikele (63:8) ning kuulutatakse, et muslimid on “kõige parem kogukond, mis inimeste hulgas on olemas” (3:11029). ‘Imrān jätkab kirja nii:

Mis on täna muslimite nõrkuse ja allakäigu põhjused nii usulistes kui ilmalikes asjades? Oleme saanud tunda alandatust ja muutunud abituks. Jumal ütles oma raamatus, et “üksi Jumal, tema sõnumitooja ja usklikud on suured”. Kus on tänapäeval usklike au? Mis on eurooplaste, ameeriklaste ja jaapanlaste kolossaalse arengu põhjused? Kas muslimitel on võimalik nii nagu nendel areneda, kui nad nende eeskuju järgides omandavad progressi vahendid, samal ajal oma islamiusku säilitades?³⁰

Muḥammad Bisyūnı̄ ‘Imrān palus, et tema küsimusele vastaks ei keegi muu kui tolle aja kõigist araablastest kõige kõneosavam, Šakı̄b Arslān (1869–1946).³¹ Arslān tegi seda esmalt oma artiklites, mis ta avaldas ajakirjas al-Manār ning seejärel, 1930. aastal, kogus need artiklid raamatuks, mille pealkirjastas sellesama
küsimusega Miks tabas muslimeid tagasilangus, sellal kui teised rahvad liikusid edasi?.³² Küll tunnistades, et muslimite enda kultuuriga on probleeme, väitis Arslān, et nende allakäigu taga on eemaldumine islamist, selle õpetustest ja väärtustest. Arslān jätkab, et ka muslimid võivad edu saavutada nagu eurooplased,
ameeriklased ja jaapanlased, kui nad järgivad ustavalt oma püha raamatut. Niimoodi saaksid nad edasi liikuda ja säilitaksid samal ajal islamiusu.³³

Šakı̄b Arslāni raamatust sai üks põhiteoseid, milles arutleti islami tsivilisatsiooni kitsikuse üle. Raamatus esitatud jumalakeskseid vaateid nähti usuäratuslikuna, kuigi need ei aidanud muslimitel edasiminekut saavutada. ‘Imrāni küsimus muutus aktuaalseks kogu islamimaailmas ning on seda tänapäevani. Araabia rahvuslased pärast Arslāni püüdsid anda oma osa sellele vastuse leidmisel ja allakäigukimbatuse lahendamisel, kuid tulutult. Seejärel õppisid islamistid Arslāni vaadetest ning pakkusid välja, et islami
tsivilisatsiooni, kunagise juhtiva tsivilisatsiooni³⁴ allakäigu taga on võõrdumine islamist. Ent kui Arslāni väide keskendus muslimitele endile, siis islamistid väitsid, et lahendus seisneb islami omaksvõtmises mitte ainult usuna, vaid ühtlasi kõiki eluvaldkondi korraldava terviksüsteemina.

Islami usuäratajad, nagu Arslān ja al-Afġānı̄ (1838–1897), nägid islami tsivilisatsiooni languse ja muslimite kriisi põhjustena islamimaailmas valitsevat võhiklikkust, võõrandumist islamist ja jumalakartuse minetamist. Nende islami usuäratajate ideed jõudsid rahvahulkadesse 1930.–1940. aastatel Pakistanis Abū al-‘Alā
al-Mawdūdı̄ (1903–1979) ja Egiptuses Ḥassan al-Bannā (1906–1949) kaudu. Need kaks islami usuäratajat on islamistlike liikumiste — nagu me neid tänapäeval tunneme — peaideoloogid ja eelkäijad.³⁵ Nad rajasid kaks kõige mõjukamat islamistlikku liikumist oma riikides: Jamāt‘e Islāmi ja Muslimi Vennaskond (al-Iḫwān al-Muslimı̄n).³⁶

Eeltoodud islamistlike juhtide esiletõusmisest alates esitati islamiühiskonnas valitsevat kriisi teisiti, kui Arslān ja al-Afġānı̄ seda olid teinud. Kuigi islamistid jagasid varasemate islami reformijate väidet, et muslimite kriis tuleneb nende võõrdumisest islamiusust, süüdistasid nad selles ka Läänt. Islamistid väitsid,
et Lääs tahtis üle võtta islamimaailma selle kõrge moraali hävitamise, läänelikustamise ja ristiusustamise kaudu.³⁷ Tegemist oli märkimisväärse sammuga polariseerumise ning teadvustatud konflikti poole islami ja Lääne vahel, mis pani hiljem teoreetilise ja teoloogilise aluse vägivalla kasutamisele läänemaailma vastu.

Need vaated said hoogu juurde Muslimi Vennaskonna rajamisega H. assan al-Bannā poolt 1928. aastal. Al-Bannā pakkus välja, et muslimite allakäigu lahendus seisneb kõigi läänelike väärtuste kõrvaleheitmises. Ta uskus, et lääne kultuur on ateistlik, ebamoraalne ja isekas ning soovib võtta üle islamimaailma selle kolonialiseerimise, majanduse üle kontrolli võtmise ja islami eliidi ideoloogilise töötlemise kaudu.³⁸ Läänes õppivat muslimi eliiti kujutati ajuloputuse viljana või agentidena, kes aitavad propageerida lääne kultuuri ja hävitada islami tsivilisatsiooni.³⁹ Edaspidi loobivad islamistid “läänestumise” või “Lääne marionetti-
deks olemise” süüdistusi modernistlike muslimite pihta, kes toetavad demokraatiat ja kaitsevad inimõigusi. Al-Bannā meelest ei saa seda eliiti usaldada ja neil ei saa olla lahendust muslimite täbarale olukorrale. Selle asemel oli hädavajalik pöörduda tagasi “tõelise islami” lätetele ning rajada islamiriik, mis tema sõnade
järgi oleks “terviklikum, puhtam, ülevam, seisaks kõrgemal kõigest, mida võib leida lääne inimeste ütlustest ja eurooplaste raamatutest”.⁴⁰ Vennaskonna motoks sai “Islam on lahendus” (al-Islām huwa al-ḥall).

Egiptus oli tol ajal Lääne mõju all, mida peeti tohutuks ebaõigluseks. Samal ajal tunnetati, et ristiusu levitamine on ebaõigluse ja alandamise teine vorm. Tegelikult nähti selles uut liiki ristisõdu, mistõttu käsitati vägivalla kasutamist selle peatamiseks õigustatud enesekaitsena. Vennaskonna esimene terrorirünnak pandi toime Egiptuses 1940. aastal ning seetõttu nad keelustati.⁴¹ Riiklikuks julgeolekuohuks kuulutatud vennaskonna silmapaistvad liikmed vangistati ja Ülim Juht al-Bannā tapeti 1949. aastal Egiptuse valitsuse poolt. Al-Bannā tapmine ei surmanud aga tema teoloogilisi ideid. Varsti pärast teda astus liikumise etteotsa niisama entusiastlik, kuid palju vihasem mees Sayyid Quṭb (1906–1966), kellest sai hiljem üks peamisi Muslimi Vennaskonna ideolooge ja raevukamaid läänemaailma vaenlasi.⁴² Elanud mõne aasta USAs, vaatas Sayyid Quṭb  uuesti üle küsimuse islami tsivilisatsiooni nukrast olukorrast ning kõneles ühes oma pamfletis tsivilisatsioonide kokkupõrkest islami ja Lääne vahel, see oli aastal 1988, mõni aasta Samuel Huntingtonist varem.⁴³ Oma kirjutistes maalib ta pildi lääne kultuurist kõige tumedamates toonides ning võrdleb seda islamieelse paganliku võhiklikkuse ajaga (al-ǧāhilı̄ya).⁴⁴ Ǧāhilı̄ya mõiste, mille Quṭb  laenas Abū al-‘Alā al-Mawdūdı̄lt, on tugevasti seotud Läänele vastandumisega, sest muu hulgas paneb see muslimite õlule vastutuse oma allakäigu eest sel põhjusel, et nad toetuvad lääneriikidest üle võetud mitteislami institutsioonidele.⁴⁵ Näiteks teoses Ma‘ālim fı̄ aṭ–ṭarı̄q (Verstapostid)⁴⁶ kirjeldab Quṭb  lääne ühiskonda jumalatu, ebamoraalse, liiderliku, egoistliku, materialistliku ja rassistlikuna. Lääne tsivilisatsioon on kõlbeliselt laostunud ja seega islami ühiskonnaga võrreldes madalamal positsioonil:⁴⁷

See kapitalism oma monopoli, liigkasuvõtmise ja kõigi teiste tumedate pooltega. . . See egoistlik individualism, milles puudub solidaarsus, kui seda just seadusega peale ei sunnita. . . See kuiv materialistlik elukäsitus. . . See loomalik vabadus, mida nad nimetavad “vabaks läbikäimiseks sugupoolte vahel”. . . See orjaturg, mida nad nimetavad “naiste emantsipatsiooniks”. . . Need ebaõiglased ja kohmakad abielu ja lahutuse seadused, mis on vastuolus praktilise elu vajadustega. . . See karm ja pahatahtlik rassism! Vaadake seda kõike ja võrrelge islamiga: Ennäe, islam on religioon, millele on omane loogika, ülendamine, inimlik kohtlemine, tegelikkusele näkku vaatamine ja sellele lahenduste pakkumine, arvestades samal ajal inimkonna tervikliku olemusega.⁴⁸

Sayyid Quṭbi jaoks jäi Lääne progress pinnapealseks. Kuigi saavutati silmapaistvaid tulemusi majanduses ja teaduses, teened vaimsuse ja moraali valdkonnas niisama hästi kui puuduvad ning lääne ühiskond jäi “kohutavalt primitiivseks meelte, tunnete ja käitumise sfääris”.⁴⁹ Veelgi enam: Quṭb  väitis, et läänemaailm annab vaba voli loomalikele seksuaalsetele ihadele ning seal puudub igasugune moraalitunne. Peale lääneriikide süüdistamise moraalses pankrotis kinnitab Quṭb , et Lääs astub sõtta muslimite vastu, mille kaudu püütakse hävitada muslimite moraal, anastada neid kultuuriliselt ning sundida Lääne eluviisi matkima. Nüüdsest peale kinnitavad tema ja hilisemad islamistid, et muslimitest modernistid on islamile tegelik oht, sest aitavad Läänel importida oma maailmavaadet muslimitele.⁵⁰ See on aga Sayyid Quṭbi hinnangul osa üleilmsest islami ja muslimite vastasest vandenõust, mille eesotsas on niisugused jõud, mida ta nimetab “ülemaailmseks sionismiks” (aṣ–Ṣuhyūniyya al-‘ālamiyya) ja “ülemaailmseks ristisõjaks” (aṣ–Ṣalı̄biyya al-‘ālamiyya). Esimene on osutus juutidele ja teise all peetakse silmas lääne kristlasi. Need jõud püüavad hävitada islamit ja muslimeid selliste meetoditega nagu lobitöö, salasepitsused ja ebamoraalsuse juurutamine islamiühendustes.⁵¹ Kirjeldatud vaated on leidnud tee niihästi teiste islamistide kirjutistesse kui ka neisse õpetustesse ja kõnedesse,⁵² mida jutlustavad tänapäeva islami vaimulikud ja õpetlased.⁵³

Üks kõige levinum ja edukam islamistide vandenõuteooria loob pildi, et Lääs sooritab islamimaailma vastu kultuurilist invasiooni (ġazw ṯaqāfı̄) või intellektuaalset invasiooni (ġazw fikrı̄), mille eesmärgiks on võtta neilt ära islami identiteet ning asendada see lääne omaga. Tänapäeva araabia-muslimi mõttemaailmas
võetakse seda teooriat tõe pähe.⁵⁴ Õigupoolest on väide, et nende kallal teostatakse kultuurilist invasiooni, olnud araabia ja islamistide kirjutistes keskne alates 1940. aastatest.⁵⁵ Iḥsān al-Haṣani korraldatud uuring kolme araabia riigi noorte hulgas näitab, et küsitletud uskusid, et Lääne kultuuriline sissetung islamimaailma
on ette kavatsetud ja pahatahtlik. Uuringu andmeil on 90% araabia noori arvamusel, et “Lääne kultuuriline sissetung” on jätnud negatiivseid järelmõjusid nende enda kõlbelisele käitumisele; 89% arvas, et see on mõjutanud araabia noori olema egoistlikud; 85% oli arvamusel, et see on kahandanud nende eneseusku ning
umbes 40% uskus, et see on muutnud nad laisaks või hoolima tuks.⁵⁶ Asjaolul, et “kultuurilise invasiooni” argument on jõudnud akadeemilisse ellu selliste ülikoolis läbi viidud uurimistööde kaudu islamimaailmas, on olnud oma osa selle mõiste kanoniseerimisel.

Samamoodi püsib jõuliselt praeguses üldises ettekujutuses islamistide väide tegelikust muslimite vastu suunatud juutidekristlaste vandenõust.⁵⁷ Eespool viidatud al-Bannā ja Quṭbi seisukohti, mis asetavad islami kultuuri kõrgemale lääne omast, võib endiselt kohata peale tänapäeva islamistide kirjutiste ka araabia
vestlussaadetes, filmides ning kooliõpikutes, kus osutatakse teadlikult islami ja islami tsivilisatsiooni paremusele läänemaailma ees.58 Uuring arusaamadest Lääne kohta, mida kuulutavad tänapäeva jutlustajad, maalib pildi ebamoraalsest, liiderlikust, egoistlikust ja konspiratiivsest Läänest, ning need arusaamad ei erine islamistide levitatavatest vaadetest.⁵⁹ Näib, et sellised vaated on nakatanud isegi kristlastest jutlustajaid, kes elavad Lähis-Idas, sest ka nemad loovad läänemaailmast samasuguse pildi.⁶⁰ Selgub, et islamistlikud arusaamad pole muutunud valitsevaks suunaks mitte ainult tänapäeva mošeedes, vaid ka Lähis-Ida kirikutes.

Tõepoolest, islamistide Lääne-vastast ja juudivaenulikku maailmavaadet kohtab isegi mitme tänapäeva islamiriigi kooliõpikutes.⁶¹ Näiteks hoiatatakse neis õpilasi lääne tsivilisatsiooni ohtude eest ning kirjutatakse “destruktiivsest lääne mõtteviisist” (al-fikr al-ġarbı̄ al-haddām) või “pealetungivast lääne mõtteviisist” (al-fikr al-ġarbı̄ al-daḫı̄l).⁶² Neis kooliõpikutes sisendatakse noortesse muslimitesse mõtet, et Lääs on islamiga sõjajalal, ning arusaama, et Lääs on alustanud uusi ristisõdu islami vastu. Tavaline on osutada lääne inimestele kui “ristisõdijatele”.

RISTISÕJAD TERENDAVAD KOOLIÕPIKUTES ENDISELT

Araablastest islamiõpetlased seostavad sageli keskaja ristisõdu tänapäevaga või näevad nende vahel sarnasust. Ristisõdade põhjustatud minevikutraumasid ja koloniaalaegu hoitakse elavana ning õpetatakse tavaliselt lastele üle kogu islamimaailma lähedases seoses nende tänapäevaste probleemidega. Niisamuti na-
gu eeltoodud väide Lääne intellektuaalsest invasioonist, seostavad kooliõpikud sageli läänemaailma ristisõdadega.⁶³ Eelarvamuslik suhtumine lääne inimestesse nende seostes araablaste-muslimitega on esitatud selliselt, et nende kahe tsivilisatsiooni vahel kujutatakse lepitamatut vastuolu ja vaenulikkust. Mõnes piirkonnas, eriti Saudi Araabias, Egiptuses ja Liibüas, esitavad kooliõpikud muslimeid lääne inimestest moraalselt kõrgemal seisvana: araabiamaailma koloniseerimist eurooplaste poolt näidatakse katkematu protsessina ristisõdade aegadest alates.⁶⁴ Neile õpikuviidetele ristisõdade kohta järgneb tavaliselt omadussõna “kristlik”, mida kõrvutatakse “islami” Oriendiga. Araabiamaades, eriti Saudi Araabias ja Egiptuses, on ristisõjad “Lääne ja islamimaailma alalise konflikti” sümboliks.⁶⁵

Lääne kohta negatiivsete ettekujutuste juurutamine kooliõpilaste teadvuses tekitab eelarvamusi ja lepitamatuid vastuolusid. Ülalmainitud dihhotoomiad ja eelarvamuslik suhtumine ei sattunud kooliõpikutesse juhuslikult. See on ühelt poolt pikaajalise islamistliku strateegia tulemus oluliste ametikohtade ülevõtmiseks, et ühiskonda ümber kujundada. Islamistidest õpetajad on saanud niimoodi terveid põlvkondi mõjutada. Samas kasutati mõnes riigis islamiste poliitilise tööriistana ilmalike vasakpoolsete liikumiste hävitamiseks, mida nähti liiga revolutsioonilisena ja seetõttu liiga ohtlikuna võimulolijate jaoks.⁶⁶ Islamistidele anti võimalus võidelda vasakpoolsete ideoloogiate vastu, mis kuulutati ateistlikuks ja jumalatuks. Peale selle anti neile võimalus muuta kooli õppekavasid ja täita kooliprogramm nende enda ideoloogiatega. Usuõpetusest sai ideoloogilise ajupesu vahend, et juurutada koolilastesse islamistlikku ideoloogiat ning õpetada neile Lääne
ja modernsuse vihkamist.⁶⁷ Usuõpetuse õppekavad võimaldavad enamikus islamiriikides islamistide diskursusel edasi levida. Kuigi paljude islamiriikide valitsused näivad tegevat koostööd Läänega äärmusluse vastu, levitavad nad tegelikult ise vaenulikku islamistlikku maailmavaadet, olles sellega nagu tulekahju süütajad tuletõrjuja riietes.⁶⁸

Sedasama strateegiat kasutavad mõned islamistlikud organisatsioonid Euroopas, kes on võtnud endale südameasjaks õpetada muslimitest vähemust Lääne koolides, kasutades selleks ideoloogiliselt laetud usuteemalisi materjale. On esinenud juhtumeid, kus riiki imporditi vahhabistlikke69 kooliõpikuid või isegi kogu õppekava, et õpetada muslimi lapsi Euroopas.⁷⁰ Ühes Briti koolis kasutatud vahhabistlikus kooliõpikus õpetati muslimi õpilastele, et “ahvid on sabati rahvas, juudid; sead on Jeesuse kogukonna uskmatud, kristlased”.⁷¹ Peale “olemuselt teine”-sildistamise kahjuliku mõju täidavad need kooliõpikud lapsi viha ja ülbusega teiste usurühmade suhtes. Kuigi mõni neist õpetustest on islami pärand, s.t nad põhinevad koraani tekstidel, edastavad nad samuti äärmuslikke tõlgendusi ja islamistlikke elemente.

Eelnevad on vaid mõned näited paljude teiste meetodite hulgast, kuidas islamistid püüavad mõjutada muslimeid nii islamiriikides kui ka Läänes nende ideoloogiat omaks võtma. Islamistide edu võib näha Lääne-vastase meelsuse levimises muslimite hulgas ning tänapäeva muslimite ja läänemaailma vahelistes pinge-
tes, mida tõendavad ülalmainitud uuringud.⁷² Sellest hoolimata elab palju Lääne ja lääne inimeste suhtes negatiivselt meelestatud muslimeid endiselt lääne ühiskonnas. Siin võib näha ka teoloogilist vasturääkivust, sest mitme islami koolkonna õpetuse järgi nõutakse, et muslimid elaksid islami valitsuse all.

KAS MUSLIMID TOHIVAD ELADA MITTEISLAMI RIIKIDES?

Mitmed islami õpetlased on märkinud, et muslimid peaksid vältima elamist mittemuslimi riikides. Mālikı̄ koolkond on selles osas rangem, Ḥanafı̄ ja Šāfi‘ı̄ koolkonnad kõige leebemad.⁷³ Ḥanafı̄  koolkonna jaoks on ümberasumine mittemuslimi riigist islamiriiki eelistatav, kuid mitte kohustuslik.⁷⁴ Šāfi‘ı̄ koolkonna korral-
duse järgi võivad aga muslimid elada mittemuslimi territooriumil ainult siis, kui nad saavad oma usku ohutult ja avalikult praktiseerida. Muudel juhtudel on ümberasumine islamiseadustel põhinevasse riiki kohustuslik.⁷⁵ Teised õpetlased väitsid, et siis, kui inimene saab mittemuslimi riigis vabalt oma usku praktiseerida, on selles riigis elamine lubatud, eriti kui ta suudaks mittemuslimeid islami juurde tuua.⁷⁶ Juba Rašı̄d Riḍā  avaldas ajakirjas al-Manār fatvaad, mille järgi mittemuslimi riikides elavad muslimid peaksid sinna jääma, kui neil on võimalik oma usku vabalt praktiseerida, sest siis tekib neil võimalus mittemuslimeid islamiusku pöörata.⁷⁷

Vaadates läbi fatvaa-päringuid, mida on esitanud Euroopas elavad muslimid, võib märgata, et vastuseid andnud islami õpetlased alustavad sageli meeldetuletusega küsimuse esitajale, et muslimil on lubatud elada Euroopas ainult siis, kui ta seda peab, ja ainult siis, kui tal on võimalik säilitada oma islami identiteet. Märkame siiski leebemat lähenemist Euroopa Fatvaa ja Uuringute Nõukogu väljaantud fatvaades, kui võrdleme neid teistes fatvaa-portaalides avaldatuga.⁷⁸ Selline pragmaatiline lähenemine on tänapäeva islamistide hulgas kõige levinum. See pole aga alati nii olnud. Kui muslimid hakkasid suurte hulkadena
1960. aastatel ja 1970. aastatel Läände kolima, olid islamistid mures, et nn uskmatud avaldavad neile negatiivset mõju. Seetõttu ei kirjutanud islamistid islami kuulutamisest lääne inimeste hulgas, vaid keskendusid pigem sisserändaja islamiusu ja identiteedi kaitsmisele. Alles paari järgneva kümnendi jooksul hakkasid islamistlikud õpetlased mõistma da‘wa (proselütismi) ja mõjuvõimu võimalusi. Läks veel mõni aastakümme, et see potentsiaal kindla kuju võtaks, süstematiseeruks ja islamistlikus mõtteviisis populaarseks muutuks.⁷⁹

Eelnimetatud pragmaatiline suund viidi uuele tasandile, püüdes juurutada leebemaid reegleid, et kergendada diasporaa muslimite elu. Sellest ülesandest huvitatud üks peamisi islamistlikke õpetlasi oli Egiptuses sündinud Yūsuf al-Qaraḍāwı̄ (1926), kes kirjutas kümneid raamatuid, mis olid suunatud Läänes elavale muslimi vähemusele, ning pidas loenguid kõikjal islamimaailmas. Tema peamiseks eesmärgiks oli koondada muslimeid, et nad tunneksid end osana suuremast umma’st. 1990. aastatel hakkasid al-Qaraḍāwı̄ kirjutistes kõlama muslimitele üleskutsed täita oma osa da‘wa töötajatena, s.t mittemuslimite kutsujatena islamiusu
juurde ja neid võõrustavate ühiskondade mõjutajatena.⁸⁰ Varsti pärast seda asutas al- Qaraḍāwı̄ Euroopa Fatvaa ja Uuringute Nõukogu Dublinis, mille esimeheks ta 1997. aastani oli, samuti haldas ta arvukaid da‘wa platvorme. Peale silmapaistva islamiõpetlase rolli oli Yūsuf al- Qaraḍāwı̄ 2018. aasta lõpuni ka Rahvusvahelise Islami Õpetlaste Ühenduse esimees. Al- Qaraḍāwı̄ on ühtviisi populaarne ja mõjukas isik.⁸¹

Veelgi olulisem, al- Qaraḍāwı̄ on Muslimi Vennaskonna vaimne juht, mille liige ta on olnud varasest noorusest peale. Al-Qaraḍāwı̄ suhtumine ja sõnum läänemaailma teemadel on sarnane tema eelkäijate ideedega: oma kirjutistes ja jutlustes kirjeldab ta ebamoraalset vandenõulikku läänemaailma, kellel on strateegiline plaan islami hävitamiseks kultuurilise ja ideoloogilise sissetungi kaudu islamimaailma.82 Seega tuleb omakorda sisse tungida Läände. Niisugune on sõnum, mida ta ikka ja jälle Läänes oma jutlusturneedel kordab. Toledos Ohios 1995. aastal pöördus ta näiteks islami kogukonna poole sõnadega: “Vallutamine
läbi da‘wa [proselütismi] on see, millele loodame. Me vallutame Euroopa ja vallutame Ameerika! Mitte mõõgaga, vaid usku pööramisega!” Islamistlik programm ei rõhuta proselütismi, vaid imbumist lääne ühiskonda ning selle muutmist sammhaaval seestpoolt, nii et islam saaks seal tugevale positsioonile.

Pragmaatilise inimesena keeldus al-Qarad. āwı̄ kaks korda Muslimi Vennaskonna Kõrgeima Juhi (al-Muršid al-‘Āmm) positsioonist,⁸³ mitte et ta ei sooviks ametlikult vennaskonnaga koos tegutseda, vaid seetõttu, et selline ametlik ühendus mõjutaks negatiivselt tema tegevust panislami vaimulikuna. Samas, olemata mingil ametlikul positsioonil vennaskonnas, võimaldas al- Qaraḍāwı̄ staatus juhtiva islami õpetlasena avaldada suuremat mõju laiemale muslimi kuulajaskonnale ning aitas tal kuulutada samuti islamistlikke vaateid, mis on maskeeritud islami põhivoolu õpetuse varju. Tõsiasi, et Qaraḍāwı̄ on õnnestunud ehitada üles ülemaailmne platvorm ja kindel kuulajaskond, on toonud kasu Muslimi Vennaskonnale nii islamimaailmas kui ka Läänes. Vennaskonnal on nüüd filiaalid maailma eri paikades, selge strateegia oma ideoloogia levitamiseks üle maailma ning otsitakse agaralt võimalusi propageerida järk-järgult islamistlikke huve ning paista silma ja pääseda mõjule kõikjal maailmas.⁸⁴ Kuldaväärt võimalus avanes Muslimi Vennaskonnale, kui
Lääs alustas võitlust terrori ja äärmuslike ideoloogiatega. Pärast 2001. aasta 9. septembri rünnakuid tekkis Läänes vajadus jaotada muslimid fundamentalistideks ja mõõdukateks, vägivaldseteks ja mittevägivaldseteks. Usuti, et mittevägivaldsed mõõdukad muslimid saaksid aidata mõista fundamentalistidest vägivaldseid ja võidelda nende vastu.⁸⁵ Nõnda pöörasid Lääne poliitikakujundajad pilgu islami kogukondade poole, et leida mõõdukaid hääli, kes aitaksid neil võidelda fundamentalismi või “vägivaldsetega”. Ühendkuningriigi Londoni Politseiteenistus asutas näiteks Muslimi Kontaktüksuse (MCU) eesmärgiga kaasata koostööle kohalikke islami kogukondi, et tõkestada äärmuslaste püüdeid värvata
noori briti muslimeid vägivaldsesse džihaadi.⁸⁶

Mõni aasta hiljem ei olnud Ühendkuningriigi poliitikakujundajad enam kindlad, kas need “mõõdukad” hääled, kellega nad koostööd tegid, olid tegelikult ka mõõdukad. Ent “mõõdukuse” otsing jätkus. See otsing oli küll kõikuva pinnaga, sest kriteeriumid, mille järgi sellist liigitamist võis teha, olid pigem läänelikud. Näiteks pakuti välja, et mõõdukust saaks testida küsimuste seeria abil, mis seonduvad inimõiguste austamisega, teise usutunnistusega inimeste austamisega, usuga võrdsusesse seaduse ees, usuga demokraatiasse ning sellega, kas vastav rühm propageerib lõimumist või mitte.⁸⁷ See küsimuste kogum näitab üsna naiivset ja piiratud käsitust islamistlikest ideoloogiatest, ja kahel põhjusel. Esiteks: eeldatakse, et islamistid vastaksid ausalt. Teiseks: isegi kui vastused oleksid ausad, ei ole need küsimused hinnangu andmiseks piisavad. Sellist laadi arutluskäik eeldab, et isikud, kes on valmis tunnustama Lääne seadusi ja põhimõtteid — vähemalt välispidiselt —, on tingimata mõõdukad, ja samas need, kes tunnustavad vaid islami väärtussüsteemi, oleksid tingimata fundamentalistid. Probleem on aga tunduvalt keerulisem.⁸⁸

Lõpuks mõistsid Ühendkuningriigi poliitikakujundajad, et julgeolek ei tähenda ainult võitlemist vägivaldsete fundamentalistlike rühmitustega, vaid fundamentalistliku ideoloogia endaga. Lääne arusaam muslimitest, mille järgi jaotatakse nad vägivaldseteks ja mittevägivaldseteks, fundamentalistideks ja mõõdukateks, ei süüvi mõtteviisi ja ideoloogiasse, vaid keskendub tegudele. Ehkki mõned neist islamistidest mõistsid hukka terroriorganisatsioonide, näiteks Al-Qaida sooritatud vägivallateod, kiitsid nad ikkagi heaks teisi vägivallaakte ja propageerisid ise muid või sarnaseid vägivallavorme. Näiteks avaldas Muslimi Vennaskonna
vaimne juht fatvaa, mille järgi on muslimitel religioosselt õigus sooritada enesetapurünnakuid juutide vastu.⁸⁹ Seega ei saa selliste vaadetega rühmitused olla osa lahendusest, sest nad on osa probleemist.

KOKKUVÕTE

Oma sünnist saadik on islamism vastustanud lääne maailmavaadet. Islamistlik antagonistlik meelsus Lääne suhtes ja vastuseis sellele ei ole aja jooksul muutunud. Koos juurdekasvu ja üleilmse kuulutustööga on islamistlikud rühmitused pendeldanud Lääne mõju kartuse, islami ja muslimite vastu sihitud Lääne hävitusplaanide paranoia ning vajaduse vahel teha koostööd Läänega või muuta Läänt seestpoolt.⁹⁰ Muslimi Vennaskonda koos teiste end mittevägivaldseks kuulutanud islamistlike organisatsioonidega⁹¹ on nähtud Läänes kui mõõdukat islamistlikku rühmitust ja seetõttu alahinnatud rühmituse läänevastaseid hoiakuid, mis võivad viia radikaliseerumise ning isegi terrorismini.⁹² Erinevalt Lääne-Euroopa teistest osadest on Põhja-Euroopa riikides fundamentalism veel üsnagi uus nähtus ning sellega tegelemisel on neil palju õppida teiste kogemustest. Samuti ei ole islamistlikud rühmitused selles piirkonnas suured ega tugevad. Kui eelnevate kogemuste põhjal on midagi õppida, siis kindlasti seda, et ei ole olemas mõõdukaid islamiste. Ma ei ole ainus, kes väidab, et islamistlikku ideoloogiat kandvaid isikuid või rühmitusi ei saa pidada mõõdukaks.⁹³ Kogu ajaloo vältel on islamistid olnud pragmaatilised. Nad kalduvad tegema väikeseid järeleandmisi, et läänemaailma enda poole võita, ent harrastavad oma diskursustes kaksikmoraali ning räägivad Läänele seda, mida Lääs neilt kuulda soovib, hoides samal ajal tegeliku sõnumi enda kuulajaskonnale suletud uste
taga või ilmutades seda ajal, mil Lääs ei pööra sellele piisavalt tähelepanu.⁹⁴

Lääne ühiskonna ebamoraalsus, vastutus muslimite raske olukorra eest ning muslimite vastu suunatud Lääne vandenõud on mõtted, mille ütlesid kõigepealt välja islamistid, aga nüüd on need laialt levinud mitteislamistlike religioossete vaimulike, jutlustajate, väitlejate ja isegi islamimaailma ilmikute ning Läänes elavate muslimitest sisserändajate hulgas. Näib, et islamistlikud vaated on valitsevamad, kui varem arvati. Sama põlgus Lääne suhtes, mida leidus varaste islamistide, nagu al-Bannā ja Quṭbi töödes, on leidnud tee nn põhivoolu muslimite mõttelaadi. Selliste islamistlike vaadete viljelemisel on oht muutuda radikaliseerumise
hüppelauaks ja nende tõttu on islamistidel kerge noori muslimeid värvata. Viimastele ei ole vaja enam tutvustada Lääne-vastaseid hoiakuid, sest need on juba normiks kujunenud.

Ilmunud väljaandes Akadeemia

MARIA PAKKALA (1977) on filosoofiadoktor (2019, Helsingi Ülikool), Soome riigiametnik ja tõlkija.

¹ Yehuda Cohen. Islam and Muslims in Europe. New York: Nova Science Publishers, Inc., 2018; Shireen T. Hunter (ed.). Islam, Europe’s Second Religion: The New Social, Cultural, and Political Landscape. Westport, Conn.: 2002; Mohammed El Ayadi. L’image de l’Occident dans le discours islamiste. — L’Homme et la société 114.4 (1994), lk 87–99.

² Knut Lundby, Stig Hjarvard, Mia Lövheim, Haakon H. Jernsletten. Religion between politics and media: Conflicting attitudes towards Islam in Scandinavia. — Journal of Religion in Europe 10.4 (2017), lk 437–456. See võrdlusuuring islami kujutamisest kolme Skandinaavia riigi — Taani, Norra ja Rootsi ajakirjanduses tuvastas, et “traditsioonilisi või autoritaarseid poliitilisi väärtusi” esindavad vastajad on altimad mõtlema islamist kui ohust, võrreldes “liberaalsete ja postmaterialistlike väärtuste” kandjatega.

³ Magdalena Jaakkola. Maahanmuuttajat suomalaisten näkökulmasta: Aasennemuutokset 1987–2007. Helsinki: Helsingin kaupungin tietokeskus, 2009; Tuomas Martikainen, Tuula Sakaranaho, Marko Juntunen (toim.). Islam Suomessa: Muslimit arjessa, mediassa ja yhteiskunnassa. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 2008.

⁴ Teun van Dijk. Rassismus und die Medien in Spanien. — Siegfried Jäger, Dirk Halm (Hrsg.). Mediale Barrieren: Rassismus als Integrationshindernis. Münster: UNRAST-Verlag, 2007, lk 105–149.

⁵ Eriti just see omadussõna on käesolevas artiklis esitatud väite keskpunktis ja samuti kesksel kohal mõtteviisis, kuidas muslimid ja eriti islamistid tajuvad lääne inimesi.

⁶ Pew Research Center. The great divide: How Westerners and Muslims view each other. Washington, DC: Pew Research Center, 2006.

⁷ Teemu Pauha, Inga Jasinskaja-Lahti. “Don’t ever convert to a Finn”: Young Muslims writing about Finnishness. — Diaconia 4.2 (2013), lk 172–193; Teemu Pauha. Religious and National Identities among Young Muslims in Finland: A View from the Social Constructionist Social Psychology of Religion. Helsinki: University of Helsinki, 2018. Pärismaised lääne inimesed jagavad seda arusaama sisserännanud muslimitega: ka nemad arvavad, et islam on Lääne jaoks “võõras” ja “teine”.

⁸ Teemu Pauha, Inga Jasinskaja-Lahti. “Don’t ever convert to a Finn”.

⁹ Jessica Jacobson. Religion and ethnicity: Dual and alternatiive sources of identity among young British Pakistanis. — Ethnic and Racial Studies 20.2 (1997), lk 238–256.

¹⁰ Andrew Kohut jt. Muslim-Western tensions persist: Common concerns about Islamic extremism. Pew Research Center, 2011.

¹¹ Ruud Koopmans. Religious fundamentalism and hostility against out-groups: A comparison of Muslims and Christians in Western Europe. — Journal of Ethnic and Migration Studies 41.1 (2015), lk 33–57. Uuringu käigus usutleti 9000 muslimit, kes elavad kuues Euroopa riigis: Prantsusmaal, Austrias, Belgias, Saksamaal, Hollandis ja Rootsis. Uuringu eesmärk oli varustada usaldusväärsete empiiriliste andmetega sisserändajateteemalisi arutelusid, milles käsitletakse fundamentalismi levikut Põhja-Euroopas elavate muslimite hulgas.

¹² Ruud Koopmans. Fundamentalism and out-group hostility: Muslim immigrants and Christian natives in Western Europe. Berlin: WZB Mitteilungen, 2013.

¹³ Põhjendatud oleks siinkohal küsimus: keda võib pidada “mõõdukaks” muslimiks? Kas mõõdukad muslimid on need, kes tunnustavad lääne inimeste väärtusi ja järgivad lääne ühiskonna seadusi? Tõsiasi on see, et paljud Lääne diasporaas elavad muslimid on lihtsalt muslimitest vanemate lapsed. Ent kuidas on nii, et enamik nende hulgast esindab selliseid vaateid? See küsimus vähemalt on asjakohane.

¹⁴ Sam Harris. The End of Faith: Religion, Terror, and the Future of Reason. New York: W. W. Norton, 2004, lk 17–21.

¹⁵ Dale F. Eickelman, James Piscatori. Muslim Politics. Princeton, NJ: Princeton University Press, 2018, lk 46–49.

¹⁶ “Muslimikogukond. Islami alusmõiste, väljendab erineva kultuurilise ja geograafilise taustaga muslimite olemuslikku ühtsust ja teoreetilist võrdsust.” — John L. Esposito (ed.). The Oxford Dictionary of Islam. New York: Oxford University Press, 2003. Oxford Reference (13.03.2020).

¹⁷ Bassam Tibi. Islam between Culture and Politics. New York: Palgrave, 2001, lk 118.

¹⁸ Samas, lk 126–127.

¹⁹ Mustafa Akyol. Islam without Extremes: A Muslim Case for Liberty. New York, NY: Norton House Inc., 2011, lk 198.

²⁰ John L. Esposito. Islam: The Straight Path. New York — Oxford: Oxford University Press, 1998, lk 126–127.

²¹ Vt tema panuse kohta Ahmad N. Amir, Abdi O. Shuriye, Ahmad F. Ismail. Muhammad Abduh’s contributions to modernity. — Asian Journal of Management Sciences and Education 1.1 (2012), lk 163–175.

²² Adeed Dawisha. Arab Nationalism in the Twentieth Century: From Triumph to Despair. Princeton: Princeton University Press, 2016, lk 19.

²³ Muḥammad Rašı̄d Riḍā. al-Manār wa al-Azhar. Al-Qāhira: Dār al-Manār, 1934, lk 193.

²⁴ Islami usuäratuslik liikumine (Islamic revivalists) vastustas end nende arusaama järgi islamimaade koloniaalsele ekspluateerimisele Lääne poolt. Samuti uskusid nad, et Lääs üritab muslimiühiskondadele peale suruda ilmalikke väärtusi. Islami usuäratajate üks peamisi eesmärke oli nende uskumuste kohaste algsete islami väärtuste taastamine. Vt ka: Islamic modernism and Islamic revival. — Ninian Smart, Frederick Denny (eds.). Atlas of the World’s Religions. Oxford: Oxford University Press, 2007. Oxford Islamic Studies Online (13.03.2020).

²⁵ Vt Riḍā  arusaamade kohta Läänest a Emad Eldin Shahin. Through Muslim Eyes: M. Rashı̄d Riḍā  and the West. Herndon, Va: International Institute of Islamic Thought (IIIT), 1993; Emad Eldin Shahin. Muḥammad Rashı̄d Riḍā ’s perspectives on the West as reflected in alManār. — The Muslim World 79.2 (1989), lk 113–132.

²⁶ Salafism on sunna-islami haru, mille järgijad väidavad, et jäljendavad muslimite kolme esimest põlvkonda, mida araabia keeles kutsutakse as-salaf aṣ-ṣāliḥ (jumalakartlikud eelkäijad). Jäljendamine hõlmab kõiki võimalikke eluvaldkondi alates teoloogilisest tõlgendamisest kuni riietumisviisini.

²⁷ Islamiajakiri al-Manār hakkas ilmuma 1898. aasta märtsis, väljaandmine katkestati korduvalt aastail 1935–1940, kui see viimati ilmus.

²⁸ Fatvaa on religioossete õpetlaste suuliselt või kirjalikult antav juriidiline arvamus. Kuivõrd tegemist on arvamusega, siis on see nõuandev ega ole siduv. Fatvaa väljaandja peab teadma hästi koraani ja islami traditsioone. Mõnes islamiriigis annavad fatvaasid välja erilised institutsioonid, kuid tavaline on ka, et seda teevad isehakanud õpetlased.

²⁹ Siin ja edasi on koraani tõlked väljaandest Koraan. Tlk Haljand Udam. Tallinn: Avita, 2007. Toim.

³⁰ al-Manār 31:353. See küsimus saadeti ajakirjale al-Manār 21. aprillil 1348, mis vastab 24. septembrile 1929.

³¹ Šakı̄b Arslāni teati kui “Kõneosavat Printsi” (Amı̄r al-Bayān), sest ta hiilgas kõneosavusega eriti araabia keeles. Ta oli ajaloolane ja poliitik, ühtlasi poeet ja üldse viljakas kirjanik.

³² Šakı̄b Arslān. Li-māḏā ta’aḫḫara al-muslimūn: wa-li-māḏā taqad-dama ġayruhum. Bayrūt: Dār al-Anwār, 1930. Raamat tõlgiti inglise keelde ja avaldati pealkirja all Our Decline: Its Causes and Remedies. Kuala Lumpur: Islamic Book Trust, 2004. Vaata Arslāni mõtteviisi kohta ka William L. Cleveland. Islam against the West: Shakib Arslan and the Campaign for Islamic Nationalism. Austin: University of Texas Press, 2011.

³³ Šakı̄b Arslān. Li-māḏā ta’aḫḫara al-muslimūn, lk 167.

³⁴ Islami tsivilisatsiooni kuldaeg tähistab ajaperioodi umbes 8. sajandist kuni vähemalt 13. sajandini, mil islamimaailm arenes sellistes valdkondades nagu kunst, teadus, majandus ja kultuur. Vt ka Franz
Rosenthal. The Classical Heritage in Islam. London: Routledge, 2003; Maurice Lombard. Blütezeit des Islam: Eine Wirtschafts- und Kulturgeschichte 8.–11. Jahrhundert. Frankfurt am Main: Fischer Taschenbuch Verlag, 1992; Maurice Lombard. L’Islam dans sa première grandeur (VIII^e–XI^e siècle). Paris: Flammarion, 1971, lk 245.

³⁵ Kemal Ataman. Forerunners of “political Islam”: An inquiry into the ideologies of Al-Banna and Al-Mawdudi. — Review of the Faculty of Theology of Uludag University 24.2 (2015), lk 45–69.

³⁶ Vt nende kahe ühiskonna kohta ka Seyyed Vali Reza Nasr. Mawdudi and the Making of Islamic Revivalism. New York — Oxford: Oxford University Press, 1996; Richard P. Mitchell. The Society of the Muslim Brothers. New York: Oxford University Press, 1993.

³⁷ “Läänestamise vandenõusid” käsitleb näiteks Anwar al-Ǧundı̄. Ahdāf at-Taġrı̄b fı̄ al-‘ālam al-islāmı̄. Al-Qāhira: al-Azhar, 1987, lk 11–38.

³⁸ Ḥasan al-Bannā. Five Tracts of H. asan al-Bannā (1906–1949): A Selection from the Majmū‘at rasā’il al-Imām al-shahı̄d H. asan al-Bannā. Transl. by Charles Wendell. Berkeley: University of California Press, 1978, lk 26–28.

³⁹ Vt nt Yūsuf al-Qarad. āwı̄. Al-Ḥulūl al-mustawrada wa-kayfa ǧanat ‘alā ummatinā. Bayrūt: Mu‘assasat ar-Risāla, 1974, lk 26–32; ‘Abd al-Bāsiṭ. Dardūr. Aqṭār al-maġrib al-‘arabı̄ wa-taḥaddiyāt al-ġhazw at-ṯaqāfı̄ al-ġarbı̄: dirāsa waṣfı̄ya taḥlı̄lı̄ya. Ṭarābulus: Kullı̄yat ad-Da‘wa al-Islāmı̄ya, 2002, lk 518.

⁴⁰ Ḥasan al-Bannā. Five Tracts of Ḥasan al-Bannā, lk 48.

⁴¹ Jebran Chamieh. Traditionalists, Militants and Liberals in Present Islam. Montréal: Research and Publishing House, 1995, lk 140.

⁴² Sayyid Quṭbi teatakse kõige rohkem tema loodud mõiste ǧāhilı̄ya järgi, mille kohaselt on islamimaailm samavõrd mitteislamlik kui läänemaailm ja kommunistlik ühiskond. Quṭbi vihane diskursus on inspireerinud mõningaid agressiivsemaid islamiste, nagu Ǧamā‘t at-Takfı̄r wa-al-Hiǧra (Ekskommunikatsiooni ja Emigratsiooni Ühing), Al-Qaida ja need, kes mõrvasid Egiptuse presidendi ‘Anwar as-Sādāti 1981. aastal. Quṭb  hukati 1966. aastal Egiptuse presidendi Ǧamāl ‘Abd-u n-Nāṣiri käsul.

⁴³ Sayyid Quṭb . Al-Islām wa muškilat al-ḥaḍāra. Al-Qāhira: Dār aš-Šurūq, 1988.

⁴⁴ Quṭb  peab iga ühiskonda, mida ei ühenda islamiusk ja kuuletumine ainult Jumalale, paganlikuks ignorantseks (ǧāhilı̄) ühiskonnaks.

⁴⁵ See mõte võitis populaarsust Sayyed Abū-l H. asan ‘Alı̄ Nadwı̄ tööde kaudu. Vt ka Abul Hassan Ali Nadwi. Islam and the World: The Rise and Decline of Muslims and its Effects on Mankind. Leicester: UK Islamic Academy, 2005, lk 153.

⁴⁶ Sayyid Quṭb. Ma‘ālim fı̄ at.-t.arı̄q. Al-Qāhira: Dār aš-Šurūq, 1979.

⁴⁷ Sayyid Quṭb . Fı̄ẓ. ilāl al-Qur‘ān. Al-Qāhira: Dār aš-Šurūq, 2003, 1, lk 216–218; 2, lk 732–733, 848, 915–923.

⁴⁸ Sayyid Quṭb. Ma‘ālim fı̄ at.-t.arı̄q, lk 160.

⁴⁹ Sayyid Quṭb. “The America I have seen”: In the scale of human values. — Kamal Abdel-Malek (ed.). America in an Arab Mirror: Images of America in Arabic Travel Literature. An Anthology, 1895–1995. New York: Palgrave Macmillan, 2000, lk 11. Quṭbi artikkel ilmus esmalt Egiptuse ajakirjas Risāla 1951. aastal.

⁵⁰ Mohammed El Ayadi. L’image de l’Occident dans le discours islamiste. — L’Homme et la société 114.4 (1994), lk 92–93.

⁵¹ Sayyid Quṭb. Ma‘rakatunā ma‘a al-yahūd. Al-Qāhira: Dār aš-Šurūq, 1993, lk 20–38. Näiteks osutab šiiia õpetlane Muḥammad Husayn Fad. lallāh neile jõududele kui ülemaailmsetele ristisõdijatele ning
ülemaailmsetele sionistidele, ent samuti kui “ülemaailmse ülbuse jõududele” (al-istikbār al-‘ālamı̄), kes on ühinenud “rõhutud” muslimite vastu. Muḥammad Husayn Faḍlallāh. Tafsı̄r min waḥy al-Qur’ān. Bayrūt: Dār al-Malāk, 1998, 8, lk 306. Vt muslimitevastase Lääne vandenõu kohta ka Maria Pakkala. Take not Jews and Christians as Intimates!: Depictions of Jews and Christians in Modern Shı̄‘i Qur’ānic Exegesis. Helsinki: University of Helsinki, 2019.

⁵² Saadia Radi. L’image de l’Occident chez les prêcheurs musulmans et coptes: au Caire, aujourd’hui. — Égypte / Monde arabe 30–31 (1997), lk 159–171.

⁵³ Mõned neist islamistidest ja muslimi vaimulikest on selliseid mõtteid isegi edasi arendanud; on leiutatud ning jätkatakse veelgi uute Lääne ja juutide sepitsetud vandenõude leiutamist. Egiptuse vaimulik Ḥāzim Abū ’Ismā‘ı̄l ütles oma ususaates “an-Nās” TVs 16. veebruaril 2009 (www.youtube.com/watch?v=nu7KpJADrL0), et sõna PEPSI tähendab “Pay Every Penny Saving Israel” (Maksa, iga penn Iisraeli päästmiseks), osutades ühisele juudi-Lääne vandenõule Iisraeli aitamiseks. Seega: muslimid, kes tarbivad Pepsit, annavad tegelikult oma panuse sellesse vandenõusse. Kui Hillary Clinton lausus 2009. aastal “Ärgem siinjuures unustagem — inimesi, kellega täna võitleme, rahastasime me 20 aastat tagasi. Ja me tegime seda, sest olime blokeeritud võitlusesse”, levitati tema juttu tõestusena selle kohta, et USA lõi Al-Qaida ja rahastas seda. Kõnealune video on vaadatav www.youtube.com/watch?v=edBqxGJb8YY.

⁵⁴ ‘Alı̄ M. Ǧirı̄ša, Muḥammad Šārı̄f az-Zaybaq. Asālib al-ġazw al-fikrı̄ li-l-‘ālam al-Islāmı̄. Al-Qāhira: Dār al-I‘tis.ām, 1978.

⁵⁵ Wilfred Cantwell Smith. Islam in Modern History. Princeton: Princeton University Press, 1957; Fouad Ajami. The Arab Predicament: Arab Political Thought and Practice Since 1967. Cambridge: Cambridge University Press, 1981; Yvonne Yazbeck Haddad. Current Arab paradigms for an Islamic future. — Tobin Siebers (ed.). Religion and the Authority of the Past. Ann Arbor: University of Michigan Press, 1993, lk 120–122. Lääne korraldatud islamiühingutele suunatud kultuuriliste rünnakute idee sai alguse ajakirjas al-Manār ning on endiselt esindatud nii islamistide kui ka islami trükisõnas.

⁵⁶ Iḥsān Muḥammad Haṣan. Ta ‘ṯı̄r al-ǧazw aṯ–ṯaqāfı̄ ‘alá sulūk aš-šabāb al-‘Arabı̄. Ar-Riyād. : Akādı̄mı̄yat Nāyif al-‘Arabı̄ya lil-‘Ulūm al-Amnı̄ya, 1998, lk 230–231.

⁵⁷ Bassan Tibi. Die Verschwörung: Das Trauma arabischer Politik. Hamburg: Hoffmann und Campe, 1994.

⁵⁸ Mohammed El Ayadi. Entre islam et islamisme: La religion dans l’école publique marocaine. — Revue internationale d’éducation de Sèvres 36 (2004), lk 111–122.

⁵⁹ Saadia Radi. L’image de l’Occident chez les prêcheurs musulmans et coptes.

⁶⁰ Samas.

⁶¹ Curtin Winsor, Jr. Saudi Arabia, Wahhabism and the spread of Sunni theofascism. — Mideast Monitor 2.1 (2007), lk 1–14.

⁶² Mohammed El Ayadi. Entre islam et islamisme.

⁶³ Matthias Determann. The crusades in Arab school textbooks. — Islam and Christian-Muslim Relations 19.2 (2008), lk 199–214.

⁶⁴ Samas.

⁶⁵ Samas, lk 205.

⁶⁶ Mohammed El Ayadi. Entre islam et islamisme.

⁶⁷ Samas.

⁶⁸ Samas.

⁶⁹ Vahhabism on sunna-islami puritaanlik haru. Mõiste “vahhabism” on tuletatud selle looja ‘Abdu-l-Wahhābi (1703–1792) nimest.

⁷⁰ BBC telesaates “Panorama” uuriti mõningaid õpikuid, mida kasutati nädalavahetuse haridusprogrammides Saudi riikliku õppekava õpetamiseks Ühendkuningriigis umbes 5000 muslimi lapsele. Leiti, et need raamatud sisaldavad juudivastaseid ja homofoobseid materjale.

⁷¹ Eelnimetatud tunnis väljendatud vaated on koraani 7:163–166 [“Küsi ka mereäärse linna rahvalt, kuidas nad rikkusid (jumala seadust) laupäeval, kui kalad tulid nende juurde (veepinnal) ujudes. Muu del päevadel kalad nende juurde ei ujunud. Niimoodi katsusime neid järele, sest nad olid teinud kurja. [—] Kui nad astusid üle sellest, mis oli neile keelatud, siis ütlesime neile: “Et teie oleksite nagu jälgid ahvid!””], 2:65 [“Teie kindlasti tundsite neid endi hulgast, kes rikkusid laupäeva pidamise tava. Neid karistades käskisime: “Olge nagu jälgid ahvid!””] ja 5:60 [“Ütle: “Kas ma ehk peaksin teile jutustama nendest, keda ootab Jumala juures kõige hullem; nendest, keda Jumal on ära neednud, kes on sattunud tema viha alla, kelle ta on moondanud pärdikuteks ja sigadeks ning Ṭāghūti kummardajateks? Just nendele on valmis pandud kõige koledam koht, sest nad on õigelt teelt ära eksinud”] tõlgendus. Neis salmides räägitakse juutide rühmast, kes rikkusid sabatiseadust ning said Jumalalt karmi karistuse — nad moondati ahvideks. Islami pärimus sisaldab eriarvamusi selle inimrühma kohta, keda tabas ahvideks muutmise saatus. Mõned tekstid ütlevad, et tegemist oli noorte juutidega, teistes jälle mainitakse kristlasi. Vt nende seletuste kohta Maria Pakkala. Take not Jews and Christians as Intimates!, eriti 5. peatükk.

⁷² Vahhabiidid on levitanud neid vaateid üle kogu islamimaailma interneti ja satelliittelevisiooni kanaleid kasutades. Koju kätte toodud ideoloogiat on olnud lihtne niimoodi kuulutada, eriti madala kirjaoskuse taseme tõttu Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas. Muslimitest ilmikutel on raske teha vahet islami ja islamistlike diskursuste vahel.

⁷³ Neli sunniitliku islami õiguskoolkonda on Mālikı̄, H. anafı̄, Šāfi‘ı̄ ja H. anbali. Vt selle kohta Christopher Melchert. The Formation of the Sunni Schools of Law: 9th–10th Centuries C. E. Leiden — New York:
Brill, 1997.

⁷⁴ Vt selle kohta Muhammad Khalid Masud. The obligation to migrate: The doctrine of Hijra in the Islamic law. — Dale F. Eickelman, James P. Piscatori (eds.). Muslim Travelers: Pilgrimage, Migration and the Religious Imagination. Berkeley: University of California Press, 1990, lk 29–49; Ludwig Hagemann, Adel Theodor Khoury. Dürfen Muslime auf Dauer in einem nicht-islamischen Land leben?: Zu einer Dimension der Integration muslimischer Mitbürger in eine nicht-islamische Gesellschaftsordnung. Würzburg—Altenberge: Echter, 1997, lk 70–83; Fritz Meier. Über die umstrittene Pflicht des Muslims, bei nicht-muslimischer Besetzung seines Landes auszuwandern. — Der Islam 68 (1991), lk 65–86; Abdel-Magid Turki. Pour ou contre la légalité du séjour des musulmans en territoire reconquis par les chrétiens: Justification doctrinale et réalité historique. — Bernard Lewis, Friedrich Niewöhner. Religionsgespräche im Mittelalter. Wiesbaden: Harrassowitz, 1992, lk 305–323; Bernard Lewis. Legal and historical reflections on the position of Muslim population under NonMuslim rule. — Bernard Lewis, Dominique Schnapper (eds.). Muslims in Europe. London — New York: Pinter, 1997, lk 1–8.

⁷⁵ Adel Théodore Khoury. Islamische Minderheiten in der Diaspora. Mainz: Grünewald; München: Kaiser, 1985, lk 56–59.

⁷⁶ Khaled Abou El Fadl. Islamic law and Muslim minorities: The juristic discourse on Muslim minorities from the Second/Eight to the Eleventh/Seventeenth Centuries. — Islamic Law and Society 1.2 (1994), lk 141–87.

⁷⁷ Umar Ryad. A prelude to fiqh al-Aqalliyāt: Rashid Rida’s fatwas to Muslims under Non-Muslim rule. — Christiane Timmerman jt (eds.). In-Between Spaces: Christian and Muslim Minorities in Transition in Europe and the Middle East. Bruxelles — New York: Peter Lang, 2009, lk 239–270. Rašı̄d Riḍā  innukust kuulutada islamiusku lääne inimeste seas ei jaganud tema järgijad Ḥassan al-Bannā ja Sayyid Quṭb.

⁷⁸ Euroopa Fatvaa ja Uuringute Nõukogu (ECFR) juht ei ole keegi muu kui Muslimi Vennaskonna vaimne juht Yūsuf al-Qaraḍāwı̄.

⁷⁹ Uriya Shavit. Islamism and the West: From “cultural attack” to “missionary migrant”. London — New York: Routledge, 2013, lk 144–146.

⁸⁰ Yūsuf al-Qaraḍāwı̄. Fı̄ fiqh al-aqallı̄yāt al-muslima: ḥayāt al-muslimı̄n wasaṭ al-muǧtama ‘āt al-uḫrā. Aal-Qāhira: Dār aš-Šurūq, 2006, lk 23–25. 81Tema iganädalane telesaade “Aš-Šarı̄‘a wa-l-H. ayāt” (Šariaat ja elu), mida näidatakse parimal eetriajal Al-Jazeera TVs ning tema internetiportaal Islamonline.net on vaid al- Qaraḍāwı̄ ülemaailmset kuulsust tugevdanud. Alexa.com hindas al- Qaraḍāwı̄ veebilehe kõige populaarsemate islamiga seotud veebilehtede etteotsa, üle 60 miljoni inimese vaatas tema telesaateid ja sotsiaalmeedia kontodel oli tal üle 2,3 miljoni jälgija.

⁸² Yūsuf al-Qaraḍāwı̄. Al-Ḥulūl al-mustawrada wa-kayfa ǧanat ‘alā ummatinā, lk 19–38; Yūsuf al- Qaraḍāwı̄. Al-Mubašširāt bi Intiṣār al-Islām. Bayrūt: Mu’assasat ar-Risāla, 2000, lk 110.

⁸³ David Schenker. Qaradawi’s war for Egypt: Sunni cleric of Al-Jazeera talk show fame is further destabilizing Egypt with his fatwas. — The Majalla, November 21, 2013, www.washingtoninstitute.org/policy-analysis/view/qaradawis-war-for-egypt.

⁸⁴ Sylvain Besson. La conquête de l’Occident: Le projet secret des islamistes. Paris: Seuil, 2018, 193–204.

⁸⁵ Niimoodi mõeldes jätsid Lääne julgeolekutöötajad tähele panemata asjaolu, et islamism sündis reaktsioonina Lääne kohalolu ja mõju vastu islamimaades. Oma tekkeajal kaitses islamism sõjaliselt ja kultuuriliselt alamal seisvaid muslimeid neid koloniseerivate ja ekspluateerivate lääne suurriikide eest. Kui islamiste islamimaades taga kiusati, leidsid nad pelgupaiga Läänes ning kasutasid oma huvides ära vabadusi, mida süsteem pakkus. Nad püüdsid läänemaailma mõjutada, aga nende seisukohad Lääne suhtes ei muutunud.

⁸⁶ Selle üksuse asutajaks ja juhiks oli Robert Lambert, üksus tegutses aastatel 2002–2007. Vt ka Robert Lambert. Countering al-Qaeda in London: Police and Muslims in Partnership. London: Hurst, 2011; Georgina Sinclair. Confronting terrorism: British experiences past and present. — Crime, Histoire & Sociétés / Crime, History & Societies 18.2 (2014), lk 117–122.

⁸⁷ David Cameroni kõne radikaliseerumisest ja islami äärmuslusest ilmus tervikuna ajakirjas The New Statesman. Vt www.newstatesman. com/blogs/the-staggers/2011/02/terrorism-islam-ideology.

⁸⁸ Lorenzo Vidino. The New Muslim Brotherhood in the West. New York: Columbia University Press, 2010, lk 12–15.

⁸⁹ Special Dispatch No. 7264. — Sheikh Yousuf Al-Qaradawi Calls for Resistance, Jihad and Martyrdom Following Trump’s Recognition of Jerusalem As Israel’s Capital; January 4, 2018, www.memri.org/reports/sheikh-yousuf-al-qaradawi-calls-resistance-jihad-and-martyrdom-following-trumps-recognition (10.07.2019).

⁹⁰ Martyn Frampton. The Muslim Brotherhood and the West: A History of Enmity and Engagement. Cambridge, Mass.: The Belknap Press of Harvard University Press, 2018.

⁹¹ Nii nagu Muslimi Vennaskond, on Palestiina islamistlik Ḩizb al-Taḥrı̄r (Vabastuspartei) kuulutanud end mittevägivaldseks. Ometigi on mõned sellega liitunud või selle tegevuses osalenud isikud olnud seotud mitmesuguste vägivallaaktidega. Vt Sara Malm. 100 members of controversial Islamic groups linked to radicalized British students including Jihadi John Have “Joined Forces with al Qaeda in Syria”. —
Daily Mail (London), April 11, 2015.

⁹² J amie Bartlett, Jonathan Birdwell, Michael King. The edge of violence: A radical approach to extremism. — Demos (2010), lk 5–75, 105–114.

⁹³ Zeyno Baran. O Brotherhood, what art thou? — The Weekly Standard 12.30 (2007).

⁹⁴ Zeyno Baran. Countering ideological support for terrorism in Europe: Muslim Brotherhood and Hizb ut-Tahrir — allies or enemies? — Connections 5.3 (2006), lk 19–34, 25.