ISLAM.EE

ISLAM.EE toimetus

Seekord tuleb meil juttu islami pangandusest. Mida see endast kujutab ja mille poolest erineb „tavapangandusest“.

Maailma globaliseerub üha enam ning meil tuleb päevast päeva kokku puutuda selliste asjadega, millest me varem ehk kuulnudki ei olnud. Meedias tuleb üha enam ette viiteid mingile saladuslikule islami pangandusele, mis võib olla tervel real kodanikel küsimusi tekitab.

Üha enam võib ka meie meediast kuulda sellist väljendit nagu alternatiivpangandus. Tegu on üsna hämara rahaülekannete süsteemiga, mis on kõrvalt peaaegu et kontrollimatu ning võimaldab läbi viia väga hämaraid tegusid. Kuigi tänapäeval kasutatakse seda peamiselt just nimelt kuritegevuse ja terrorismi rahastamiseks pole see muidugi alati nii olnud. Tänane alternatiivpangandus aga võimaldab luua paralleeli ammuste  aegadega, kui pangandus alles tekkis. Kuidas nimelt see toimus, hakkamegi kohe vaatama.

Hundi

Alustama peame aga ajast, mis ulatub kaugele enne islami teket. Nimelt räägime vanast Indiast, kus vastavalt osade ajaloolaste arvamusele pangandus tekkiski. Selgitame kuidas tekkisid rahaülekanded ning mis on hundi, hawala ja kes on hawaladar.

Oletame, et vanas Indias oli kaks linna. Nad ei asu just kõrvuti, kuid on siiski piisavalt lähedal, et omavahel kaupa teha. Ühe linna läheduses leiduvad soolakaevandused, mida linnarahvas ka kasutab. Teise linna juures on aga väga head savi leiukohad, millest tulenevalt on linnas väga kõrgel tasemel ja arenenud pottsepatöö. Mõlemad linnad kauplevad omavahel. Sool vahetatakse kindla koguse savianumate vastu. Õige pea tekib ka esimene raha – vaskmündid. See muudab kauplemise veelgi lihtsamaks – nii sool kui savipott maksavad kindla summa raha. Toimub ka ühiskondlik kihistumine. Edukalt äri ajavad inimesed rikastuvad ning koguvad ühiskondlikku lugupidamist. Ühes linnas elab rikas pottseppmeister, nimetame ta tinglikult Pajeet-iks. Teises aga lugupeetud soolakaupmees, anname temalegi nime – Rama. Ühel päeval sõidab Pajeet Ramale külla ja teeb talle pakkumise. Pajeet ütleb Ramale umbes järgmist :“ Lugupeetud Rama, mul on mõte. Vaata, milleks peavad meie inimesed suure koguse raha, pottide ja soolaga kahe linna vahet sõitma. Tee on ju ohtlik, neile võivad nii röövlid kui vaenulikud hõimud kallale tungida. Teeme parem hoopis teistmoodi. Ma panen 1000 münti kõrvale, ja sina tee sama. Kui nüüd minu linnast keegi tahab soola osta, siis maksab ta raha mulle, mina aga saadan sulle pärast teate kui palju on ta mulle maksnud ja kui palju soola ta selle eest osta saab. Kui aga keegi tahab uusi savipotte, siis annab ta raha sinu kätte ja sa saadad samuti mulle teate. Me mõlemad aga maksame kauba eest oma kõrvalepandud rahaga. Muidugi võtame me selle eest ka väikse vaheltkasu. Kui meil ehk ostud tasakaalust välja lähevad – näiteks soola on ostetud rohkem kui anumaid, siis teeme aasta lõpus kenasti arvestuse ja vähem teeninud pool saab teiselt kompensatsiooni. Kas sobib?“. Rama mõtles natuke ja jäi nõusse. Nii sündisidki esimesed pangaülekanded, ning isegi rohkemat. Kui Rama kompenseerib Pajeetile aasta lõpus vähem laekunud raha, on see kaasaegses mõistes pankadevahene kliiring.

Nii tekkiski hundi – rahaülekanne ilma et raha ise füüsiliselt asukohta vahetaks. Ühtlasi tekkisid ka siin esimesed pankuri tunnused, mis põhimõtteliselt on aktuaalsed ka täna. Hundi-ga tegelev inimene pidi olema ühiskonnas head positsiooni omav, lugupeetud ja laitmatu reputatsiooniga. Ükskõik kelle kätte poleks ju inimesed oma raha usaldanud. Hundi oli ka siis väga tundlik reputatsioonilise kahju osas. Niipea kui tekkisid kahtlused pankuri aususe või tema maksevõime kohta tõi see kaasa suured probleemid pankuri jaoks isegi, kui tegu oli täiesti alusetu kuulujutuga.

Islami pangandus

Araabia kalifaadi tekkimisel ning islami levikul võtsid araablased üle neile juba tuntud hundi meetodi nimetades selle muidugi ümber hawala-ks, mis araabia keeles tähendab ülekannet. Hawaladar oli aga inimene, kes sellel alal tegutses.

Islamimaade pangandus on kahtlemata vanem kui Euroopa analoog (kui me ei võta arvesse Vana Rooma pangandust).  Sellest tulenevalt on ta tänapäevani säilitanud terve rea arhailisi jooni. On see hea või halb, võib igaüks ise otsustada.

Islami pangandus lähtub oma tegevusest teatud põhimõtetest, milleks on:

1. Riba. Intresside võtmine on keelatud. Koraan keelab moslemitel teineteise suhtes igasugu protsentide või intresside võtmise.
2. Haram. Osadesse tegevusvaldkondadesse investeerimine on keelatud. Nii ei tohi rahastada ärisid,  mis tegelevad näiteks sealiha ja/või alkoholi müügiga, õnnemängudega , pornograafiaga. Ühtlasi on keelatud toetada rahaliselt ka seda sorti meediat, mis levitab kuulujutte. Automaatselt kuulub selle alla ka suurem osa seltskonnakroonikatest.
3. Karistused maksetega hilinemise osas. Intressid on küll keelatud, kuid kui klient jääb oma laenu tagasimaksega hiljaks võib teda rahaliselt karistada. Üldiselt on heaks kombeks jätta kliendile sellisel juhul valik – ta kas tasub pangale või esitab tõendi et on vastava rahasumma kasutanud kuidagi teisiti heategevaks otstarbeks.
4. Maisir. Keeld osaleda õnnemängudes. Panganduse puhul tähendab see keeldu investeerimast instrumentidesse, mille tulevikuväärtus pole selge ning sõltub muuhulgas ka juhusest. Selle keelu alla käivad igat liiki optsioonid, futuurid ning muud tuletisväärtpaberid.
5. Gharar. Määratlematus. Osaliselt kattub eelmise teemaga. Keelatud on investeerida liialt määratlemata äridesse, mida teatud islami kaanonite järgi ei peeta „reaalseks“. Siia alla kuuluvad näiteks igasugu krüptobörsid jne. Ühtlasi tähendab see, et ei pank ega klient ei tohi alustada liialt riskantseid ärisid.

Ülalmainitud põhimõtetest kinni pidamist kontrollib iga panga juures asuv Šariaadi komitee. See kuulub ametlikult iga islamipanga struktuuri ning langetab otsuseid, kui on vaja seisukohta kas astuda mõnda konkreetsesse tehingusse. Nimetatud komitee kontrollib kogu panga tegevuse vastavist šariaadi standardile AAOIFI .

Idzara – islami liising.

Nagu me juba teame, pole islami panganduses võimalik intresse võtta. Seega toimub liising järgmiselt. Pank ostab vajaliku asja ning annab selle liisinguvõtjale rendile. Liisinguvõtja tasub renti kuni hetkeni mil tal tekib võimalus asi välja osta. Intresse tõepoolest ei ole, kuid neid asendab üsna kõrge rendimaks. Samal põhimõttel töötab ka islami hüpoteek ehk murabaha. Muidugi hüpoteegi korral läheb hüpoteegi ese kohe kliendi omandisse, kuid klient tasub pangale vastavalt graafikule võlguoleva summa pluss jällegi lepingus ära märgitud panga „töökulu“ ja oskusteadmistega abi.

Musharraka – ühine ettevõte.

See kujutab endast olukorda kus üks või mitu osanikku annavad pangale üle oma vahendid (omafinantseering), et koos näiteks ettevõtlust alustada. Pank panustab ka oma raha. Intresse jällegi ei ole, kuid selle asemel:

• Pank saab äriühingus osanikuks ning pangale kompenseeritakse töökulud. Mõni pangaametnik osaleb äritegevuses kasutades oma teadmisi, sidemeid ja oskusi.
• Ülejäänud tulu saab pank osanikuna jagatud dividendidest.

Kui tegevuse käigus tekib hoopis kahjum, jagatakse see panga ja klientide vahel.

Kard al hasan – protsendita laen.

Siin on kõik lihtne. Pank lihtsalt annab laenu, kuid selle tagasimaksmisel eeldab, et talle eraldatakse vabatahtlik kingitus heategevuseks ehk hiba. Kusjuures annetus on vabatahtlik vaid formaalselt. See lepitakse eelnevalt kokku. Muidugi on käigus ka igasugu lepingu administreerimise tasud ning pangaametnike töökulu maksed.

Mudarhaba – islami deposiit.

Eks siin ole sama probleem, et klient ei saa nõuda oma investeeringu eest intresse. Kuid see probleem lahendatakse samade meetoditega, mis ka teistel juhtudel. Klient annab oma raha panga kätte, ning valib ise millist äritegevust ta finantseerida soovib. Pank garanteerib kliendile, et kõik tegevused on täiesti halal. Lepingus mainitakse eraldi ära kuidas äritegevuse tulemusena tekkinud kasum jaotatakse. Erinevalt musharaki-st katab võimaliku kahjumi vaid klient ise.

Islami ja tavapanganduse erinevused:

Islami pangandus	Klassikaline pangandus
Intressid on keelatud	Intressid on lubatud
Keelatud on investeerida teatud tegevustesse	Eetilistel kaalutlustel piiranguid ei seata
Pank jagab riske koos kliendiga	Klient ja pank riske ei jaga
Pank esineb kui treider või investor	Pank esineb kreeditorina
Pank saab kasu osaku kujul	Pank saab tulu intressidest
Raha paigutatakse reaalsesse ärisse	Raha võib paigutada keerukatesse instrumentidesse
Ei tohi investeerida sellesse, mil pole füüsilist vormi	Investeerimispiirangud puuduvad
Kohustuslik heategevuse maks – zakat	Heategevus vaid soovi korral

Kokkuvõtvalt

Mida võiks öelda kokkuvõtvalt islami panganduse koha pealt? Ilmselt paistab see paljudele tõesti mõneti ausam ja transparentsem. Mul on seda raske kommenteerida. Kindlasti mängivad eetilised normid ühiskonna kujundamisel oma rolli. Teisest küljest on selgelt näha kuidas nimetatud normid piiravad majandustegevust. Tõsi, kriitilise seisukoha saab võtta ka Lääneriikide derivatiivide hulluse koha pealt. Kuid peab mainima, et teatud juhtudel on nende kasutamine üsna mõistlik. Kui me räägime majandustegevuse koha pealt, siis on rohkem vabadust pigem parem kui halvem.

Pangandus Euroopas

Kõike ülalmainitud arvestades ei saa mainimata jätta ka Euroopa panganduse arengut, mis kujunes hoopis teisiti. Kristluses on põhimõtteliselt toimivad samad põhimõtted mis islamiski. Ka Euroopas oli väga taunimisväärne see, kui üks kristlane teiselt abi eest midagi vastu soovis. Laenu aga vaadeldigi kui abi, mida üks kristlane teisele pidi osutama, mingeid intresse vastu küsimata. Seega oli suhtumine pangandusse keskaja Euroopas sama, mis islamimaades, kuid ometi kujunes see meil välja hoopis teisiti.

Kas keegi teab, mis on Euroopa vanim äriühingu vorm? Vastus -tegu on usaldusühingu ehk inglise keeles Trust-iga.

Ka Eesti äriseadustik sisaldab usaldusühingu klausleid. Usaldusühing koosneb vähemalt kahest osanikust. Üks – täisosanik on teada ning vastutab äritehingute eest kogu oma varaga. Keskajal võis ta veel lisaks vastutada ka oma elu ja tervisega. Teine osanik – usaldusosanik ei ole avalikkusele teada (seda küll vaid usaldusühingu esialgses variandis) ning äritegevuse eest vastutab ta vaid oma ühingusse pandud raha või vara ulatuses. Keskajal moodustas usaldusosaniku sissemaks 90% ja enam ühingu varast. Seega täisosanik oli küll kõigile teada ja tegutses aktiivselt, ometigi oli pea kogu ühingus olev kapital investeeritud tundmatu usaldusosaniku poolt. Millest see tulenes?

Kui me võtame juba mainitud vana India, siis me teame et seal eksisteeris kastisüsteem. Olid olemas preestrid (brahmiinid), sõjamehed (kšatriad), kaupmehed ja maaomanikud (visayad), põllumehed, käsitöölised, teenrid jne (shuudrad) ning veel eksisteeris ka puutumatute (dalit-id) klass, kes olid kõigi poolt põlatud.

Midagi sarnast eksisteeris ka Euroopas, kuigi lihtsustatud kujul. Meil eksisteeris kolm seisust – vaimulikud, rüütlid (sõjamehed aadlikud) ning kõik ülejäänud. Puutumatute klassi nagu ei olnudki. Ehkki Indias tingis sellise kasti tekke pigem troopiline kliima. Nimelt võisid kuumas kliimas linna tänavatele vedelema jäänud praht ja muud jäätmed põhjustada kiirelt mõne taudi tekke. Nii oli Indias vaja inimesi, kes selle räpase töö kiirelt ja korralikult ära teeks. Sellise töö tegijateks kujuneski puutumatute klass. Kuna aga puutumatud sealjuures olid kahjulike bakterite kandjad, oli kõigil teistel igati põhjendatud nõue neist eemale hoida. Puutumatud ise sealjuures saavutasid ajapikku taudide vastu teatud resistentsuse. Kunagine inglaste poolt maha surutud kastisüsteem annab end siiani tunda. Dalit-id ei pea enam prügi koristamisega tegelema, kuna kaste nagu pole enam. Kõik ülejäänud aga eriti ei soovi ka korraliku tasu eest sellega tegeleda. Sest kaste nagu enam ei ole, aga see ju ei tähenda et endine kšatria või brahmiin peaks nüüd järsku hakkama endise daliti tööd tegema. See ei ole muidugi peamine kuid siiski oluline põhjus miks me näeme Indias tugevalt jäätmetega saastunud keskkonda.

Ka Euroopas jagunesid seisuste vahel tegevusvaldkonnad. Vaimulikud hoolitsesid inimeste vaimu, hariduse ja hinge päästmise eest. Aadlikud pidi inimesi kaitsma. Ülejäänud aga pidid kogu süsteemi toimimiseks kõiki ülejäänud töid tegema. Nii näiteks Prantsusmaal, Hispaanias, Inglismaal ja Poola – Leedu vürstiriigis suhtuti väga negatiivselt fakti, kui aadlik asus äri tegema. Tiitlist selline inimene muidugi ilma ei jäänud, kuid tema peale vaadati väga viltu. Itaalias ja kaasaegse Saksamaa territooriumil oli suhtumine oluliselt leebem, kuid siiski. Ometi aga kogunesid eriti suuraadlike kätte tohutud rahasummad, mida paljud pidasid vajalikuks kuidagi tööle panna.

Selleks leitigi Euroopa puutumatute kast, kelleks olid juudid. Juut ei olnud kristlane, seega ei saanud ta kuidagi kuuluda vaimuliku seisusesse. Enamikes Euroopa riikides oli juutidel keelatud relvade omamine, seega ei saanud nad olla ka sõjamehed. Samuti enamikes Euroopa riikides ei tohtinud juudid omada mingit kinnisvara, mis muutis küsitavaks nende näiteks põllumeesteks hakkamise. Ainuke asi, mis kõigi piirangutega sobis oli äritegevus. Siin tuli veel üks meeldiv lisaboonus – juut ei olnud kristlane, seega kui ta näiteks kristlasele raha laenas võis ta vabalt oma teenuse eest intressi küsida. Nii tekkiski juba mainitud kaval süsteem usaldusühingu näol. Täisosanikuks oli tavaliselt juut, kellele kristlastele seatud piirangud ei laienenud. (Juut muidugi laenates raha teisele juudile ei tohtinud samuti intresse võtta, kuid goi-de jaoks see nõue ei kehtinud). Usaldusosanikuks oli tavaliselt kas mõni mõjuvõimas aadlik või lihtsalt jõukas kristlasest kaupmees, kes juudile opereerimiseks oma raha andis ise sealjuures varju jäädes. Olukord sellise skeemi kasutamiseks oli igati soodne. Juutide kasutamine pankuritena võimaldas ka ühiskonnal auru välja lasta. Sotsiaalsete vastuolude ning ühiskonna laenukoormuse tõusu puhul juhtus seda sageli.  Juute ei armastatud nii ehk naa ning paljude ülestõusude ajal olid juudid esimesed kelle rahvamass maha lõi ning nende arveraamatud linnaväljakul ära põletas. Ainuke häda, et nende arveraamatute koopiad olid hoiul igasugu lugupeetud linnakodanike kodudes ning hertsogilossides. Peale ülestõusu mahasurumist ilmusid need kenasti välja ning kõik võlgu olevad summad nõuti siiski sisse. Kreeditorid said oma raha kätte, ainult,  et tegevdirektorina töötav juut kaotas oma elu. Muidugi vanal ajal ei oldud sellistes küsimustes just eriti sentimentaalsed.

Ka sõna pank (it.k banco) võis tuleneda just nimelt juudi getost. Nimelt oli Veneetsias sellenimeline saar (meenutas väliselt lauda) kus elasid juudid, keda kasutati intressidega laenu andjatena. Teise variandi kohaselt tulenes sõna pank rahavahetajate lauast.

Kui võtta aluseks krediidi väljastamisel kristlikud väärtused, siis vastab sellele enam – vähem pandimaja. Nii kauplesid Põhja – Itaalia Lombardia piirkonna kaupmehed Rooma Paavstilt välja õiguse anda tavainimestele panditud eseme vastu väikse protsendiga laenu. Seda kõike põhjendati vajadusega aidata vaeseid, kel pole vajadusel raha kuskilt võtta. 1611 aastal avati esimene selline asutus Prantsusmaal, ning kuna selle taga olid lombardlased, sai ka asutuse nimeks lombard, mis on siiani säilinud.

Nagu näete, siis tekkis Euroopa pangandus veidi metsikumatel alustel, mis tõi kaasa tendentsi, et igasugu eetiliste kaalutlustega võib oma tegevuses arvestada vaid vastavalt osaliste endi soovile. See mõjutab finantstegevust ka täna.

Alternatiivpangandus.

Tulles tagasi artikli algul mainitud hundi teema juurde, tahaks teha väikse kokkuvõtte ka tänapäeva alternatiivpangandusest. Hundi põhimõtted on aktuaalsed ka täna, ehkki tavaliselt üsna spetsiifilises kontekstis. Nimelt on hundil terve rida positiivseid omadusi mida ka ära kasutatakse.

Esiteks võimaldab hundi kasutamine peaaegu täielikult eirata ametlikke finantsinstitutsioone. Nii näiteks kasutavad hundit hiina võõrtöölised kes sellisel moel raha koju omastele saadavad. Hiina on spetsiifiline riik, ning paljud hiinlased eelistavad et nende majanduslikust olukorrast teaks võimalikult vähe asjaosalisi. Esmajärjekorras soovitakse teadmatusse jätta oma riigi kontrollorganeid. Seda isegi juhul, kui tulud on täiesti seaduslikud.

Sama süsteemi kasutavad ka näiteks paljud välismaal (peamiselt Türgis) töötavad Tadžiki võõrtöölised. Tadžikistanis on valuutaoperatsioonid üldse keelatud, kuid teenitud raha on siiski kuidagi vaja omastele saata. Siin aitabki hundi.

Ning kindlasti kasutavad seda süsteemi ka erinevad illegaalsed ärid. Nii näiteks võib Afganistaanis oopiumimoone kasvatav talupoeg tunda teravat vajadust mõne Hollandis toodetud kombaini järgi. Legaalselt ta seda muidugi osta ei saa. Jällegi aitab hundi. Raha antakse kohaliku hawaladar-i kätte, kes mobiiltelefoni teel vastava tehingu teostab. Hollandis asuv hawaladar ostab vajaliku masina ning saadab selle mõne kavala skeemi abil Afganistaani kliendile.

Teiseks on hundi puhul raha reaalne liikumine minimaalne. Seega on täiesti ükskõik igasugu sanktsioonidest ning muudest kapitali liikumist piiravatest meedetest.

Kolmandaks on selliste tehingute puhul anonüümsus väga suur. Hawaladaride raamatupidamisse ei pääse eriti keegi. Isegi Afganistaani sõjapealik, kelle kontrolli all on moonipõlluga regioon, ei pääse asja lähemalt uurima, sest näiteks kombaini ostmise korraldanud hawaladar on igati lugupeetud inimene, kes aitab teisi ja ajab üldkasulikku asja. Seda muidugi kohalikku konteksti arvestades. Temaga ei ole mõtet norima minna.

Neljandaks on see amet ja tegevusvaldkond igati elujõuline just tänu suurele usaldusele hawaladari vastu. Seda ametit antakse edasi põlvest põlve ning usaldus saavutatakse küll pika aja ja raske töö tulemusena, kuid seevastu on see absoluutne. Kliendid usaldavad hawaladari ning tema omakorda enda kliente. Kõlab väga armsalt kui aus olla. Süsteem tööriistana terroristlike organisatsioonide käes enam ehk nii armsalt samas ei kõlagi.