Lähis – Ida on oma olemuselt keeruline koht. Viimased 3000 aastat on selle regiooni inimesed muidugi jätnud suure panuse maailma kultuuri ja teadusesse, kuid ühtlasi on seal piirkonnas ka ohjeldamatult sõditud ning üksteiselt nii territooriume kui ka muud materiaalset vara ära võetud. Sellest kõigest aru saamine ja teemas selgusele jõudmine on aeganõudev ning nõuab sihikindlat tegutsemist ja püsivust. Seepärast jätab praegu kõrvale enamuse viiteid kaugetele ajaloolistele küsimustele ning samuti jätaks välja filosoofilised arutlused teemal, kellel on millele ajalooline õigus. Keskmeks on tekkinud situatsioon.
Kõik huvilised on juba niigi kursis traagiliste sündmustega, mis said alguse Iisraeli – Gaza sektori piiril 7. oktoobril ning kestavad siiani edasi. HAMAS-i terroriorganisatsioon korraldas läbi aegade ühe jõhkrama ja küünilise rünnaku Iisraeli riigi vastu. Hukkunud Iisraeli tsiviilelanike arv ületab juba praegu 1000 inimest, ning sealjuures tapeti neid eriti sadistlikult ning sihipäraselt. Tundub et HAMAS-il oli see võetud eraldi eesmärgiks. Alljärgnevalt vaadeldaksegi, et mis võis olla toimunu mõte ning kuidas võiksid regionaalsed ning ka globaalsed mänguosalised sellele kõigele reageerida.
Olukord Iisraelis
Nähtavasti pole kellelegi saladuseks pinged juudiriigis. Olukord on seal olnud pingeline alates selle loomisest. Pinged tulenesid juutidest ning Palestiina araablastest elanike konfliktidest. Nii erinesid nad omavahel mitte ainult religiooni vaid ka mentaliteedi ning eluliste vaadete poolest. Juutidel pikalt ei peatuks. Muidugi võiks pikalt rääkida ashkenazide teemal, ning hetkel Iisraelis elavate juutide päritolust üldiselt. Nimelt peaks Iisraelis elavaid juute pigem mentaalselt eurooplasteks, mida üldiselt rõhutab ka võrdlus selle riigi naabritega. Võrrelge vaid millise riigi on juudid suutnud kõrbes üles ehitada ning milleks on olnud võimelised nende naabrid. Siinkohal saab lugupidamine kuuluda igal juhul juutidele.
Kui rääkida palestiinlastest, siis sellist rahvust ei eksisteeri. Palestiinlaste all mõeldakse ennekõike peamiselt araablastest elanikke, kes on erineval põhjusel sellesse piirkonda elama asunud. Kuigi kõik Iisraeli naaberriikide elanikkond koosneb peaasjalikult araablastest, on nende suhtumine palestiinlastesse pehmelt öeldes omapärane. Juudiriigi moodustamisel jagati territoorium juutide ja palestiinlaste vahel. Piirkonnad, kus domineerisid araablased muutusid Palestiinaks, territooriumid, kus enamuse moodustasid juudid muutus Iisraeliks. Loomulikult tekkis sellises olukorras palju ümberasujaid. Juudid soovisid elama asuda oma rahvuskaaslaste juurde, araablased omakorda oma rahvuskaaslaste juurde. Huvitaval kombel elavad nii Egiptuses, Jordaanias kui Liibanonis juba viienda põlvkonna Palestiina põgenikud, mis on imelik, sest neid vastuvõtnud riigid ei soovi neid integreerida. Ometi pole selleks nagu mingit erilist takistust. Etniliselt on nad ühtsed, kultuur sama ning ka araabia keelt räägivad kõik. Ka ümberasumine pole kahjuks mingi ebatavaline nähtus. Nii näiteks lahkusid peale Talvesõda Soome kodanikud NL-i poolt okupeeritud territooriumilt. Olukord, kus neid ei oleks Soomes omaks võetud oleks kõlanud idiootlikult. Hiljuti asus aseritele alistunud Karabahhist Armeeniasse ümber üle 100 000 põgeniku. Ka nende suhtes ei teki küsimust mis on nende rahvus. Selge, et armeenlased ja mitte „karabahhid“. Iisraeli territooriumilt lahkunud araablased on aga miskipärast palestiinlased.
Selle nähtuse põhjuseid tuleb muidugi otsida naaberriikide ning islamimaailma poliitilistest eelistustest. Miks nende tegevust ajendab vihkamine juutide vastu, peaks ilmselt seletama psühholoogid. Iisrael on käitunud rahumeelselt ning pole alustanud ühtki sõda. Vastupidi, araabia riigid on korduvalt üritanud Iisraeli minema pühkida kuigi neil pole see õnnestunud, ning seda üsna haledalt. Näiteks Iraani üks välispoliitika alustalasid on just nimelt Iisraeli riigi hävitamine. Nii ongi neile kasulik hoida mingit hulka inimesi „elukutseliste palestiinlastena“. Ehk siis inimestena kelle olukord on õhus rippuv, nad pole õieti ühegi riigi kodanikud, nad on piiratud oma õigustes, nende väljavaated tulevikule on hägused ning nende olevik üsna kehv. Süüdistavad nad selles muidugi Iisraeli. Ja teatud jõududele on see kasulik.
Muidugi eksisteerib ka kvaasi Palestiina riik, mis koosneb Gaza sektorist Egiptuse piiril ning Jordani jõe läänekalda territooriumist, mis piirneb Jordaaniaga. Riik on maailmas vaid osaliselt tunnustatud ning omab sellist huvitavat juriidilist staatust nagu „asutamisjärgus olev“. Suur osa Jordani jõe läänekaldal asuvast territooriumist on Iisraeli kontrolli all. Gaza sektor elab aga omaette elu. Palestiinal on muidugi olemas ka oma administratsioon ja isegi president. Ometi valitsevad seda territooriumi peamiselt terroristlikud rühmitused, millest ehk mõjukaim on FATAH ehk Palestiina natsionalistlik sotsiaaldemokraatlik poliitiline partei oma võitlustiivaga. Esialgselt laienes FATAH-i mõju ka Gaza sektorile, kuid 2006 – 2007 aastatel toimunud sõjalise konflikti tulemusena läks võim GAZA sektoris üle HAMAS-i (Islami Vastupanuliikumine) kätte. Sisuliselt on mõlemad terroriorganisatsioonid, kuigi FATAH on võrreldes HAMAS-iga veidi tsiviliseeritum ning üritab vahepeal (mitte eriti edukalt) arendada ka Palestiina riiki oma kontrolli all asuval alal. HAMAS seevastu on tavaline terroriorganisatsioon ühe suure eelisega – tal on olemas enda poolt täielikult kontrollitud territoorium. Gaza sektori territoorium hõlmab 365 ruutkilomeetrit ning selle elanikkond moodustab 2.3 – 2.5 miljonit elanikku. Täpset elanike arvu ei tea keegi. Ka elanikkonna tihedus on märkimisväärne. 5400 inimest ruutkilomeetri kohta. Võrdlusena Eesti kõige tihedamalt asustatud piirkonnas, Tallinnas, on elanike tihedus 200 elanikku ruutkilomeetri kohta. Inimestele pakub mingil moel tegevust põllumajandus, väiketootmine ja kalapüük. Kuigi see kõik on väga nõrgalt arenenud. Tegeleda võib salakauba müügiga, mida smuugeldatakse sisse üle Egiptuse piiri (täpsemalt piiri alt tunnelite kaudu). Paljud inimesed käisid tööl Iisraeli territooriumil, mis aitas riiki raha sisse tuua ning paljudel peredel toime tulla. Samas meenutab sealne elu mingil määral elu Donetski ja Luganski rahvavabariikides. Piirkonnad ei olnud just kuigi majanduslikult arenenud, ometi täitusid „riigikassad“ nagu nõiaväel ning paljudel eriti administratsiooniga seotud inimestel oli regiooni jaoks täiesti korralik sissetulek. Selge, et nii Gaza kui ka eelmainitud rahvavabariigid elasid väljast tulnud toetustest.
Elatub Gaza sektor peamiselt erinevast humanitaarabist, mida heldelt jagavad nii USA kui EL. Annetatakse muidugi ka islamimaadest. Osa abist jõuab elanikeni, osa läheb HAMAS-i aktsioonide finantseerimiseks. Lääneriikidel on suhteliselt vähe võimalusi kontrollimaks kuidas nende eraldatud abi tegelikult kasutatakse. Seega võib ausalt tunnistada, et tegeletakse muuhulgas terrorismi rahastamisega. Islamimaade abi on seevastu mitmekesisem. Ametlikult annetatakse raha elanikkonna toetuseks. Sellega toimuvad samad manipulatsioonid, mis ka Läänest tuleva abiga. Lisaks sellele tuleb aga ka raha puhtalt terrorismi rahastamiseks. Selliste finantssüstide poolest on kurikuulus Iraan. Keda näiteks ei häiri, et Iraan kui šiiitlik riik toetab sunniitlikku HAMAS-i. Peamiselt terroristidest rahastajate tarbeks peab HAMAS perioodiliselt korraldama erinevaid aktsioone. Seisnevad need Iisraeli poolt ehitatud kaitsetara ründamises ning igat liiki isetehtud või siis abina saadud rakettide juudiriigi pihta laskmises. HAMAS muidugi mingil määral toetab oma piirkonna elanikke, kuid teeb seda parimal sotsiaaldemokraatlikul moel eraldades abirahasid ning pannes inimesed sellest sõltuma. Kui näiteks USA-s toodab selline meetod „welfare queen“-e, siis Gaza sektoris Iisraeli vihkavat kontingenti. Neile on kasulik hoida inimesi kitsikuses ning kultiveerida nende viha Iisraeli vastu. Kogu valitsemise käpardlikkus aetakse juutide salasepitsuste kaela. Organisatsiooni ideoloogiline mõju on üsna kõrge nii Gaza sektoris, Jordani jõe läänekaldal kui ka palestiinlastest immigrantide seas mujal maailmas. Ühtlasi tagab see pideva juurdevoolu organisatsiooni ridadesse, kuna see on Gaza sektori noorte jaoks pea ainus võimalus oma elu paremaks muuta ja midagi karjäärilaadset teha. Või siis vastupidi – ohverdada oma elu selle nimel, et nende peredele hiljem organisatsiooni poolt hukkunud pereliikme eest korralik (Gaza mõistes) väljamakse tehakse.
Lähtudes sotsiaaldarvinismist saab siinkohal jõuda seisukohani, et nii territoorium kui ressursid peaks kuuluma just neile, kes neid kõige efektiivsemalt kasutada suudavad. Kui võrrelda Iisraeli kõigi oma naabritega, on nad ilma mingi vaidluseta kõige paremad riigiehitajad. Pealegi on nad õiguse oma riigile välja võidelnud ning seda väga rasketes oludes. Lähtumine põhimõttest mis territoorium kunagi kellelegi kuulus, ei vii kuhugi. Siis peaks pool Lähis – Ida riike kuhugi välja kolima ja oma territooriumi Suur – Armeeniale loovutama. Armeenias võib vabalt mõni Tigran III välja ilmuda ja hakata nõudma ajaloolise õigluse jalule seadmist. Üldse minevikus sorimine, halamine, inisemine ja muu „wewuzzery“ käib kokku pigem professionaalsete luuseritega, kes kellegis mingeid ülevaid tundeid ei tekita. Ja igasugu muude liikumistega, kes käpardlikkust, igavest ohvriksolemist ning ühiskonna lagundamist ideaaliks peavad.
Mis juhtus?
HAMAS on ka enne Iisraeli vastu rünnakuid korraldanud, kuid viimane erineb teistest oma mastaabi ja erilise demonstratiivse julmuse poolest. HAMAS ise põhjendab oma rünnakut pingetega Al Aqsa mošee ümber. Konfliktid ortodokssete juutide ja moslemite vahel toimuvad seal pidevalt ja erandiks pole ka see aasta. Terve rida kokkupõrkeid toimus selle aasta aprillis. Hiljuti aga võtsid ortodokssed juudid ette uue aktsiooni. Nii murdsid nad maha Al Aqsa mošee aiaväravad ning hakkasid mošees ekskursioone korraldama. Kuna mošees on mittemoslemite viibimine keelatud , tekitas see moslemites üsna suure pahameele. Iisraeli politsei pidi mõlemaid osapooli sündmuspaigast eemale tõrjuma.
Siin on muidugi olulised mitu momenti. Esiteks on ortodokssed juudid keerulised tegelased, kes nõuavad Iisraeli julgeolekuteenistuselt pea sama kõrget tähelepanu kui ka islamiterroristid. Kusjuures ortodoksid naudivad tervet rida soodustusi. Näiteks ei pea nad armees teenima. Ehk teisisõnu ei tule neil otseselt vastutada enda poolt kokku keeratud jamade eest ning tavalised juudid suhtuvad neisse pea sama negatiivselt kui islamiäärmuslastesse. Teiseks tekitab minus vastakaid seisukohti moslemite positsioon nagu ei tohiks mittemoslem nende pühapaika siseneda. Kirikutes võib käia kes iganes. Ka sünagoogis (ehkki see on sisuliselt palvemaja ja mitte tempel) või viibida kes iganes. Moslemid on mingil põhjusel erand. Kusjuures sellesse peab miskipärast suhtuma lugupidamisega. Üldiselt aga on selge, et nimetatud Al Aqsa intsident oli vaid otsitud oodatud põhjuseks. Kui seda poleks juhtunud, oleks leiutatud midagi muud.
Nüüd jõuame kolme uue olulise nüansini. Esiteks, kuna Gaza sektorist on juba viimased mitukümmend aastat Iisraeli vastu korduvalt rünnakuid korraldatud, on ka Gaza sektori piir väga hästi kaitstud. Ometi murti see läbi üsna kergelt. Internetis levib video neiust, kes on endine Iisraeli armee sõdur ning teenis just nimelt hiljuti läbi murtud piirilõigus. Ta avaldab oma imestust kuidas oli võimalik nii hästi turvatud liini nii kergelt läbi murda. Kusjuures temaga on nõus muljetavaldav kogus Iisraeli armees teeninud inimesi. Praegu seda siin ei võta kommenteerida. Kui konflikt kunagi läbi saab, siis uuritakse sündmust Iisraeli poolt äärmiselt põhjalikult ning tehakse ka järeldused. Peale selle õnnestus terroristidel üsna kergelt kahjutuks teha mitu juutide sõjaväebaasi ning väga palju hukkunuid oli justnimelt Iisraeli armee kõrgemate ohvitseride seas. Detsimeeriti kaks Tzahal-i brigaadi. See kas viitab operatsiooni eriti heale ettevalmistusele või siis juutide pea kuritahtlikule lohakusele. Hetkel siin mingeid vandenõusid otsima ei hakka. Lähtume esialgu lihtsast loogikast – „Fuckup before conspiracy „ ehk siis ära otsi kavalat plaani seal, kus asju saab seletada lihtsa lollusega. HAMAS on viimane aeg suht rahulikult käitunud ning selge, et see uinutab valvsust ja iga armee läheb jõude seistes rooste.
Teiseks on mitmed allikad kinnitanud, et Iisraeli luure oli kursis, et HAMAS midagi plaanib. Ligi pool aastat kajastati seda perioodiliselt isegi Iisraeli pressis. Egiptus on teinud avalduse, et nende eriteenistused hoiatasid Iisraeli kahe nädala eest enne plaanitavat terroriakti ning kuna HAMAS on Iisraeli luure „vana tuttav“ siis kubiseb see organisatsioon juudiriigi spioonidest, mille tõttu teised islamimaailma terroriorganisatsioonid isegi HAMAS-i kallal pidevalt ilguvad. Tõenäoliselt ei pööratud sellisele hoiatavale infole erilist tähelepanu. Kuigi millegi konkreetse väitmiseks kahjuks info puudub.
Kolmandaks eripäraks on terroristide eriline julmus. Mitte, et nad enne kuidagi eriti humaansed oleksid olnud, kuid seekordses sündmuses ületab HAMAS end mitmekordselt. Silma paistab sihikindel tsiviilisikute tapmine rõhutatud jõhkrusega. Paistab silma esiteks HAMAS-i hea planeering ning vähemalt osade nende võitlejate hea ettevalmistus ja eelnevast teine rõhuasetus.
Järgnevalt analüüsibki Iisraeli naabrite ning teiste regioonis mõju omavate riikide võimalikku tegevust antud juhtumi puhul.
Iisrael.
Kahtlemata sai Iisrael terrorirünnaku tõttu tõsise kabjahoobi oma mainele. Paljuski oli selle riigi julgeolek üles ehitatud legendile juudiriigi armee võitmatusest. Ka Benjamin Netanyahu on parempoolne poliitik, kes välistas igasugu läbirääkimised terroristidega. Kindlasti on see ka hoop tema poliitikale. Samas alternatiiv Netanyahule on veelgi hullem. „Vasakpoolsed“ juudid, kelle ajus suudab eksisteerida mingi kokkuleppe variant „palestiinlastega“ on sisuliselt enesetapjad. Ma saan aru, et korraliku progressiivi silmis on olemas elu nagu Lennoni „Imagine“-s, Gazas jalutavad roosad ponid, keda lihtsalt keegi ei mõista ning maailm sädeleb mitmekesisuse vikerkaarevärvides. Mis keemilised protsessid nende inimeste ajus sellise reaktsiooni tekitavad, on keeruline mõista. USA ja EU liigikaaslaste osas võib oletada, et asi tuleb teadmatusest. Iisraeli puhul ei saa isegi seda väita. Üldiselt on võimatu kokku leppida inimestega, kes lihtsalt soovivad su surma ja seda sõltumata sellest oled sa parem- või vasakpoolne, tunned neile kaasa või toetad võitlust kliimamuutustega.
Kuna Iisraeli tugevaimad liitlased asuvad just Läänes, ongi Iisraeli PR suunatud peamiselt lääneriikidele.
Nii demonstreeritakse ohtralt videokaadreid surnukehadest, tapetud inimestest ja koduloomadest, röövitud pantvangidest ning puuris hoitavatest lastest. Selge, et see mõjub ennekõike lääne auditooriumile. Islamimaailmas see jätab inimesed kas lihtsalt suhteliselt osavõtmatuks ning nagu me näeme Palestiinat toetavatelt meeleavaldustelt, siis suur hulk rahvast saab sellisest materjalist hoopis rahuldust.
Teiseks kuuluvad samasse kategooriasse Netanyahu hüüdlaused, mis samastavad HAMAS-i ISIS-ega. Jällegi see mõjub Lääne sihtauditooriumile, sest kohalikud võtavad selliseid väited lihtsalt imelikena. Erisusi on nendel kahel organisatsioonil oluliselt rohkem kui sarnasusi. Mõlemad kasutavad oma tegevuses terrorit (mida kasutab veel suur hulk organisatsioone alustades Filipiinide Abu Sayaf-ist ja lõpetades Peruu Sendero Luminoso-ga) ning mingil määral islami usk. Nimelt peetakse HAMAS-i regioonis mitte kuigi usklikeks, mis on selle põhjused, ei hakkakski hetkel pikemalt lahkama. HAMAS on siiski ennekõike natsionalistlik pseudovabadusvõitluse liikumine, mis muuhulgas tõesti rõhub islamile nende endi tõlgenduses. ISIS aga oli siiski rahvusvaheliste ambitsioonidega, mille vaated ja tegevusplaan oli ligitõmbav kogu islamimaailmas ning kohati ka kogu maailma mastaabis.
Halvas seisus on ka Palestiina Autonoomia ning FATAH. Palestiina Autonoomia juht Mahmud Abbas kaotab järjest oma toetust rahva seas. Kusjuures just FATAH-iga on Iisraelil võimalik mingit konstruktiivset koostööd teha ning just see organisatsioon üritab vahelduva eduga ka oma territooriumil elutsevate inimeste jaoks midagi mõtestatut ära teha. HAMAS-i edu muudaks Palestiina Autonoomias radikaalsed jõud palju tugevamaks.
Mis on Iisraeli võimalused tekkinud kahjud kuidagi heastada? Ütleme ausalt, neid pole kuigi palju. Ennekõike on vaja jõulist tegutsemist ning kui see on võimalik, Gaza sektori üldist likvideerimist. Mis kõik on tegelikult kole keeruline.
HAMAS-i võitlejad on aastakümnete jooksul omale rajanud maa-aluse kilomeetrite pikkuse tunnelivõrgustiku, kus asuvad nii tagavarad kui kõik neile vajalikud asutused. Igatahes nälga ja janusse jäävad nad viimasena. Mis puudutab HAMAS-i juhtfiguure nagu näiteks Ismail Haniyeh, siis lahkusid nad juba varakult Gazast. Haniyeh ise asub juba kaks nädalat Kataris ning kutsub sealt üles Gaza elanikke oma kodusest mitte lahkuma, kuna see olevat nende maa. Kusjuures avalikkuses käib pidev vaidlus kui mitusada miljonit dollarit tema pangaarvel on ja ehk tuleb isegi miljard ära. Kuigi siin peab ta suuresti nii USA-le kui EU-le rahalise abi eest aitäh ütlema. Seega on raketilöögid ning pommitamine terroristide kahjustamiseks väga keeruline ja väheefektiivne tegevus. On ilmne, et HAMAS-i täielikuks likvideerimiseks tuleb Gaza sektorisse sisse viia Iisraeli armeeüksused. Mis kõik nõuab kindlasti ohvreid nii sõjaväelaste kui tsiviilelanike seas.
Ometi tuleb HAMAS kindlasti jätta ilma territooriumist, kuna selles ongi nimetatud organisatsiooni suurim jõud. See võimaldab lüpsta Läänemaailma lillelapsi ning tagab ka pideva uute liikmete juurdevoolu.
Iraan
Hetkel domineerib arvamus, et kogu selle jubeda olukorra taga on just nimelt Iraan. On ju Iraan korduvalt väitnud, et nende üks olulisemaid välispoliitilisi eesmärke on just nimelt Iisraeli merre pühkimine. Ometi pole ka seal olukord väga üheselt mõistetav.
Viimased aastad käivad analüütikute seas pidevad vaidlused, kes siis tegelikult Iraani ikkagi juhib, kas ajatollad või siis Islami Revolutsiooni Valvurite Korpus (IRVK). Nimelt pole IRVK mitte lihtsalt Iraani eliitväed vaid sisuliselt samal ajal veel ka kuritegelik kontsern, äriühing ja ekspansionistlik korporatsioon. Kuidas selline olukord üldse tekkis?
Nagu me kõik teame on Iraan juba üsna pikka aega Läänemaailma sanktsioonide objektiks. Ometi suudab ta seda kuidagi üle elada, mis moel siis?
Tegelikult on meil hea näide Saddam Husseini aegsest Iraagist, kes samuti sai peale Kuveiti tungimist kaela sanktsioonid. Seega sai näiteks naftaeksport jätkuda vaid illegaalseid skeeme kasutades. Selleks lõi Hussein eraldi riikliku komisjoni, kes pani enda jaoks tööle Iraagi allilma. Läänes aga leidub ostjaid igasugusele kaubale. Meenutame kasvõi 2014 aasta 20-ndat oktoobrit, mil Moskvas lennuki ja lumesaha (sic!) kokkupõrkes hukkus prantsuse ärimees Christophe de Margerie. Tegu oli teatud ringkondades kultusliku inimesega, kes suutis kaubelda kellega iganes, sealhulgas nii Iraani kui Põhja – Koreaga, vaatamata ükskõik millistele sanktsioonidele. Tänapäeval muidugi on Põhja – Koreaga kaubelda juba lihtsam, kuna seal on mitteametliku vahendaja rolli täiesti enda alla võtnud Hiina Rahvavabariik. Omad äripartnerid leidis nii Saddam Hussein kui ka kunagine Iraani president Mahmoud Ahmadinejad. Ometi tegi Ahmadinejad olulise vea – ta andis musta kaubanduse ametlikule riiklikule struktuurile ehk Islamivalvuritele. Ajapikku muutus see organisatsioon niivõrd tugevaks, et võib Iraanis oma tahet dikteerida kellele iganes. Hussein on selles suhtes muidugi kavalam – allilmaliidrid võib juhul kui nad enam sõna ei kuula lasta konkurentidel ära koristada. Või siis vajadusel lihtsalt vangi panna, kuna on mille eest. Armeekindralitega lähevad sellised trikid aga väga raskeks. Ajapikku jäi Iraan IRVK-le liiga kitsaks, ning ta hakkas regioonis oma proksisid looma, ning üritama ajada omaette poliitikat. IRVK rahastab näiteks nii HAMAS-i, Hezbollat kui veel tervet rida Lähis – Ida terroriorganisatsioone ning üritab vahelduva eduga haarata võimu naaberriik Iraagis. Iraagis on muidugi olukord keerulisem, kuna mängu tuleb araablaste ja pärslaste vastastikune vaen. Seevastu sobib IRVK-le tegutsemine nõrga keskvõimuga riikides nagu näiteks Süürias ja Liibanonis.
Oma kodumaal pole IRVK kuigi populaarne. Enamus Iraani elanikest saab hästi aru, et see organisatsioon koos ajatolladega paneb lihtsalt rahva raha mingite mõttetute projektide peale magama. Iisraeli vastu seal erilist vaenu ei ole. Ajatollad on rahvale juba aastakümneid seletanud, et nende halb elujärg on juutide süü, aga tänaseks keegi seda juttu tõsiselt ei võta. Loomulikult on Iraanis 10-20 protsenti totaalselt lojaalseid, kes toetavad kõike, mis vaja ning käivad kõikidel valitsuse poolt korraldatud miitingutel võttes kaasa õiged lipud ja plakatid.
Seega on ka Iraani poolt meediasse paisatud kuvandid suunatud laias laastus Lähis-Ida teiste riikide kodanikele. Auditooriumile üritatakse jätta muljet islamimaailma suurest võidust. Videotes karglevad saagiks saadud Merkava tankidel mingid suvalised dressides ja tossudes tegelased, samuti peksavad nad surnuks vangi langenud juudi sõdureid ja veavad poolpaljaid neidusid tsikli peal oma koopasse. Sisuliselt peavad sellised kuvandid andma sama efekti, milleks omal ajal Venemaa poolt kasutati sellist „Vene Kevade“ figuuri nagu Arsen „Motorola“ Pavlov. Motorola juhtis legendi järgi Ukraina vene vähemuse kangelaslikku võitlust igasugu judobandeeralaste, fašistide ning muude reptiloidide vastu. Kusjuures välja valiti ta ilmselt rõhutatud idiootliku välimuse pärast ning temast sõjardlikum võis sisuliselt välja paista kes iganes. Sellega alandati Ukraina armeed, kelle üle Motorola väidetavalt saavutas ühe võidu teise järel. Ega muidugi aastal 2014 Ukraina armeel tõesti kuigi hästi ei läinud, iseasi mis puutumus sellel igasugustel Motoroladel ja Givi-del oli. Sama efekti peaks nüüd andma ka videomaterjal lihtsatest Palestiina kaevur-põllumeestest, kes Iisraeli armeele ära panid.
Mis võiks olla Iraani võit antud situatsioonis? Lääneriigid USA-ga eesotsas on viimane aeg üritanud luua Iraani ohjeldamiseks ühist rinnet, kuhu oleksid pidanud kuuluma Iisrael, Türgi, Saudi Araabia ning ilmselt ka Egiptus. Nüüd on sellele plaanile ilmselgelt pidurit tõmmatud. Kas igaveseks? Vaevalt. Saudi Araabia monarhid on üheselt HAMAS-i vaenlased ja ka Egiptuse valitsus suhtub sellesse organisatsiooni vaenulikult. Samuti pole ka Türgi poolt mingiks eriliseks sümpaatiaks põhjust. Ometi peavad need riigid arvestama „tänava reaktsiooniga“. Palju nende riikide kodanikud tunnevad „palestiinlastele“ kaasa ning neil on lihtsalt tarvis lasta maha rahuneda. HAMAS-i missioon tegelikult kelleski naabritest mingeid suuri tundeid ei tekita, pigem reageeritakse moslemite solidaarsusest, mis omakorda on suhteliselt hägune ja ebakindel nähtus. Rahvas võib korra või kaks tänavale tulla(kui igav on siis rohkem), teleka ees kaasa elada kuid mingiteks ohvriteks Gaza sektori pärast keegi valmis ei ole. Seda enam ei soovi keegi Iisraeliga sõda alustada. Kõige sõjakamad on huvitaval kombel just Gazast võimalikult kaugel olevad jõud. Nii on näiteks Afganistaani taliibid ja Jeemeni islamiriigi võitlejad valmis kasvõi homne päev HAMAS-ile appi tulema. Nad on isegi naaberriikide poole pöördunud palvega, et nende võitlejad läbi lastakse. Üsna selge, et selliseid odioosseid tegelasi ei riski keegi oma territooriumile lubada ja sinna see jääbki. Selge on see ka nii taliibidele kui Jeemeni islamistidele.
Egiptus
Egiptuses võimul olevatel sõjaväelastel eesotsas kindral Abdel Fattah el – Sisi-ga on HAMAS-iga üheselt vaenulikud suhted. Nii toetas HAMAS Egiptuse Moslemivennaskonda, kes sai riigipöörde käigus 2011 aastal võimule. Tõsi küll, moslemivennad viisid riigi kiirelt sellisesse konditsiooni, et 2013 aastal kukutati juba nemad sõjaväelaste poolt. Ometi peavad kaks islamistlikku organisatsiooni siiani tihedalt sidet.
Egiptus osaleb samuti Araabia gaasitoru kaudu gaasi ekspordis. Arish – Askeloni gaasijuhe möödub Gaza sektori lähedalt ning juhul, kui olukord eskaleerub, võib see juhet ohustada.
Ühtlasi on Egiptus paljuski sunnitud kannatama salakaubandust Gaza sektori piiri all jooksvate tunnelite kaudu. Sellega on Egiptuse poolelt tegevad peamiselt Siinai berberid, kellele salakaup annab peamise sissetulekuallika ning kellel on keskvõimuga niigi väga pingelised suhted.
Liibanon ja Hezbollah
Vaatleb antud juhul koos nii riiki kui terroriorganisatsiooni. Liibanon riigina üsna kindlasti säilitab neutraalsuse, niivõrd kui seda antud juhul võimalik on. Nimelt on Hezbollah-il riigis väga suur mõjuvõim ning ta juba võtab selle riigi territooriumilt ette kaootilisi rünnakuid Iisraeli vastu. Liibanoni kristlased maroniidid ja druuzid on üheselt asunud Iisraeli toetavale positsioonile. Hezbollah vähemasti sõnades ja nappides tegudes toetab HAMAS-i, ehkki näiteks Süürias on nad korduvalt omavahel sõdinud ning mingit erilist relvavendlust nende organisatsioonide vahel ei ole, kui ehk vaid ühine vihkamine juudiriigi vastu.
Jordaania
Jordaaniale pole sõja puhkemine oma piiri ääres sugugi meeldiv variant. Seega ühineb ta islamiriikide klubiga, kes küll sõnades oma usuvendi toetavad, kuid mingeid reaalseid samme selleks ei astu.
Saudi Araabia ja Katar
Mõlemad on moslemiriigid, seega suusõnaliselt toetavad nad loomulikult „palestiinlaste“ püha võitlust. Tegelikult on aga tegu vihavaenlastega, kes alati üritavad teineteisele probleeme tekitada.
Katar on HAMAS-i ja Hezbollah üks peamisi rahastajaid ning ühtlasi ka koht kus mõlema organisatsiooni võtmefiguurid rahulikult elada võivad. Sõjalises mõttes on Katar muidugi ümmargune null, samas rahalist abi saavad erinevad terroriorganisatsioonid sealtkaudu ohtralt.
Vastupidi Katarile on Saudi Araabia koostööst Iisraeliga isegi väga huvitatud. Nimelt täieneb saudide eelarve pea täielikult vaid nafta arvelt, ning saudide kuningakoda üritab kõigest väest sellest sõltuvusest lahti saada. Nii näiteks algatas Saudi kroonprints Mohammad bin Salman al Saud Saudi Vision 2030 nime all tuntud projekti. Tegu on midagi loomelinnaku ja riikliku programmi vahepealsega, mille abil riik üritab oma majandust mitmekesistada ning tuua riiki eesrindlikku teadust ja teadusmahukat tootmist. Sisuliselt üritab Saudi Araabia selle projekti abil saada jalga „rohepöörde“ ukse vahele. Kasutab siin mainstream meedia väljendit „rohepööre“, kuigi sellel nähtusel on oluliselt teine sisu, kui seda üritatakse meediatarbijale näidata. Aga sellest pikemalt kunagi teine kord.
Igal juhul on nimetatud projekti läbiviimiseks saudidel vaja Iisraeli abi, ning ka Iisrael ise on sellisest koostööst enam kui huvitatud.
Remargina olgu öeldud, et Saudi printsid on ka enne üritanud erinevaid utoopilisi loomelinnakuid luua.
2006-ndal aastal asuti looma KAEC-d ehk King Abdullah Economic City-t, mille osaline kloon Saudi Vision 2030 ka on. Linna ehitus läks maksma 100 miljardit USA dollarit, see võttis enda alla 70 ruutkilomeetrit kõrbe ning aastaks 2020 pidi seal plaani järgi elama 2.2 miljonit elanikku, kellest enamus pidid olema majanduslikult aktiivsed inimesed. Aastal 2024 on linn valmis, kuid elab seal vaid 7700 inimest, ning enamus hooneid mattub vaikselt liiva alla. Üldse võib selliseid linnaprojekte saudidel leida ligi kuus (oleneb kes millist projekti arvestab).
Türgi ja Süüria
Süüria kohta on hetkel raske midagi kindlat öelda. Assad võib vabalt HAMAS-ile ka sõjalist abi anda, kuid kindlasti kasutab Iraan Süüria lennuvälju Gaza sektorisse erinevate koormate saatmiseks. Meediast on juba korduvalt käinud läbi uudised, kus Iisraeli lennuvägi on rünnanud küll Iraani konvoisid Süürias, küll Aleppo lennuvälja. Milliseid saadetisi sooviti seal hävitada jääb hetkel saladuseks.
Türgi seevastu üritab olla islamimaailmas domineeriv jõud, ning hetkel üritab kõigest väest olla konfliktis vahendajaks. Selge, et Türgi ei ole kuidagi huvitatud piirkonnas sõja puhkemisest. Pretendeerib ta ju regionaalse gaasihub-i kohale ning pole tema huvides kui gaasijuhtmed kannatada saaksid.
Türgi domineerimist segab sisuliselt sama asi, mis ka Iraani domineerimist – araablaste natsionalism. Nii ei pea araablased türklasi ja pärslasi päris endaga samaväärseks ning eelistavad võimaluse korral siiski oma rahva esindajaid. Juttu moslemite vendlusest ja üskmeelest on küll head Lääne publiku ees välja käia, reaalsus on siiski hoopis teine.
Lääneriigid ja muu maailm
Enamus Lääneriike on HAMAS-i tegevuse üheselt hukka mõistnud ning Iisraelile toetust avaldanud. Mis on ka äärmiselt kohane tegevus. Huvitaval kombel osutusid aga äärmiselt hamasilembeseks terve rida tuntud poliitikuid ning ühiskondlikke organisatsioone, kes on omavahel seotud ärkleva ellusuhtumisega. Nii on HAMAS-ile oma toetust avaldanud Black Lives Matter, Amnesty International ja Antifa, mis iseenesest ei ole muidugi üllatav. USA poliitikute seast on HAMAS-i kaitseks üles astunud Bernie Sanders ning „The squad“-i nime all tuntud neli USA kongressi liiget – Alexandria Ocasio-Cortez, Ilhan Omar, Ayanna Pressley ja Rashida Tlaib, kes on ennegi silma paistnud tõsise koguse ebaadekvaatsusega. Ühtlasi on oma toetust Palestiina terroristidele avaldanud Starbucks-i kollektiiv, mis on samuti mõistetav. Nimetatud kohvikukett on tavaliselt maandumispaigaks kolledži feministliku tantsu, soouuringute, poliitilise filosoofia, kunstiajaloo ja muu veganmarksismi alal lõpetanud inimestele, kes peale kooli lõppu saavad aru, et nende eriala pole just kuigi nõutud, õppelaen vajab tasumist ning teha nad sisuliselt ei oska midagi.
Harvardi ülikoolis tegi anonüümne grupp tudengeid (ainuke vihje, et nende arv olevat olnud 30+) avalduse HAMAS-i toetuseks. Hämmastab see, et tegu on siiski USA ühe eliitülikooliga. 12 oktoobril reageeris sellele esimesena suurärimees Bill Ackman, kes palus avalikustada sellele pöördumisele allakirjutanud, et neid tulevikus mitte tööle võtta. Tema üleskutsega liitus suur hulk teisi USA tööandjaid. Hetkel pole minu teada nimekirja avalikustatud, küll aga võttis sõna Harvardi Nepaali Tudengite Ühing, kes teatas, et sellest pöördumisest olla väga valesti aru saadud. Minu teada on see USA kolledžite ajaloos esimene juhtum, kus ärklejate vastu ähvardatakse kasutada nende endi lemmikmeetodit ehk siis tühistamist.
Uudisteagentuur MSNBC kaotas 33% oma auditooriumist, kui hakkas oma uudistes andma hukkunud inimeste arvu üldise numbrina eristamata araablaste ja juutide poolt kantud kaotusi. Nende meelest olevat kõik elud võrdsed. Aga USA-s siiski vaid Black Lives Matter. See, et USA-s kaugelt mitte kõik ei kannata kognitiivse dissonantsi all andis endast kohe tunda.
Kokkuvõttes Lähis-Ida suhete ämblikuvõrk annab tunnistust regiooni väga suurtest erisustest, kus aga ei saa kunagi vaadelda juhtumeid kui eraldiseisvaid vaid kui tervikut kuna igal juhul leidub vastakaid ristuvaid huvisid.
ISLAM.EE toimetus
