Terrorismi mõiste
Rahvusvaheliselt pole üheselt mõistetavat terrorismi definitsiooni kokku lepitud. Seda raskendab terroristliku meetodi lai kasutusvali ning mitmekesine olemus. Terrorismi on puutud defineerida alates Prantsuse revolutsioonist, kuid see on alati olnud piiratud kas terrorismi põhjuse, asukoha, terroriorganisatsiooni, definitsiooni koostaja või muude asjaoludega. Terrori esmane tähendus kirjeldas 18. sajandil Prantsuse revolutsionääride tegevust nende oponentide suhtes. Ajapikku on terrorismi mõiste sisu nihkunud võimuesindajate kodumaiste vastaste suhtes toimepandult riigivastastele kuritegudele nii kodu- kui ka välismaiste isikute ja rühmitiste käe läbi.
Eesti tänapäevane õigus defineerib terrorismi karistusseadustiku § 237 kaudu. Samas paragrahvis olevad sätted defineerivad ka terroristliku ühenduse ning terrorismi toetamise vormid. Terrorikuritegu võib väljenduda isikuvastases, varavastases või muus kuriteos, kusjuures oluliseks elemendiks on selle eesmärk – sundida riiki või rahvusvahelist organisatsiooni midagi tegema või tegemata jätma, tõsiselt häirida riiki kui institutsiooni ja selle elanikkonda, külvata hirmu, põhjustada surma ja suurt majanduslikku kahju. Sellest tulenevalt on Eesti seadusandja määratlenud terrorikuriteo riigivastase kuriteona. Terrorikuritegude vaates hõlmab terrorism ja selle abistamine või soodustamine laia tegevuste sfääri.
Õiguslikult täpsema määratluse tagamiseks jõustus 2019. aastal karistusseadustiku muudatus, millega sõnastati süüteo koosseisud: § 237(2) terrorikuriteo ettevalmistamine ja üleskutse selle toimepanemiseks, § 237(5) terroristlikul eesmärgil reisimine, § 237(6) terroristlikul eesmärgil reisimise korraldamine, rahastamine ja toetamine. Karistusseadustiku muutmine aitab tulemuslikumalt ennetada, aga ka uurida kuritegusid. Samuti annab see selge hoiatuse isikutele, kelle kuritegelik käitumine varem polnud niivõrd selgelt õiguslikult määratletud, kuid kelle tegevuse eesmärk on seotud terrorismiga.
Mis on radikaalne islam?
Kui me räägime terrorismist, siis esmajärjekorras hetkel maailmas kõige levinumast terrorismi vormist ehk islamiterrorismist.
Peaks kohe ära mainima, et üldiselt muidugi pole korrektne nimetada islamiterrorismi üldiselt ühise nimetajaga. Korrektne on see vaid osas, kus islamiterror mõjutab ja kahjustab Lääne ühiskondi. Selles osas on islamiterrorism ühtne. Peaaegu kõik sellesse kategooriasse kuuluvad inimesed leiavad, et Lääs on ise ekstremistlik (poliitiline ja kultuuriline ekspansioon), Lääne hukutava mõju tõttu on nende elu halb, ning selles on süüdi Lääs. Mis puudutab aga vaateid islamiusule kui sellisele, siis selle koha pealt ei olegi islamiterrorit pooldavad organisatsioonid nii ühtsed. Tülisid ja jagelemist on tegelikult väga palju nii erinevate rühmituste vahel kui ka rühmituste endi sees. Pealegi tuleb siin ära märkida ka radikaalse islami teatud terapeutiline mõju inimestele kriisisituatsioonis. Nii pakub just nimelt see islami vorm paljude psühholoogide meelest elus keerulisse situatsiooni sattunud inimesele enim tuge. Radikaalse moslemi jaoks muutub maailm selgemaks (on kohe selge kes on eluraskustes süüdi ja see ei ole sina ise), ta ise muutub enesekindlamaks ning lisaks sellele tekkib tavaliselt radikaalse islami tee valinud inimestele märkimisväärne ja praktikas toetav kaasmõtlejate grupp. Nii näiteks on islam hakanud eriti aktiivselt levima just vanglates, ning seda nii Euroopas kui ka Vene Föderatsioonis. Psühholoogid on siinkohal ära toonud veel ligi kümmekond põhjust, miks võib radikaalne islam olla inimesele ligitõmbavam tuues näiteks ära ka selle, et radikaalne imaam kipub esinema oluliselt ilmekamalt ja kaasakiskuvamalt kui tema mõõdukas kolleeg.
Terrorism ja DAESH.
Kindlasti avaldas terrori eskaleerumisele oma mõju DAESH-i aktiivsus Lähis- Idas. Oli ju tegemist terroriorganisatsiooniga, kellel oli ülemaailmne ambitsioon ning kes veel aastal 2017 kontrollis märkimisväärset territooriumi. DAESH oli paljuski ebatavaline organisatsioon. Nii oli neil küll ühene juhtimine ja selge struktuur, kuid eraldatud pädevuse raames olid organisatsiooni rakukesed üsna vabad otsustama kuidas nimelt nad oma tegevust korraldavad ning jättes tegelikult isegi teatud vabadust ideoloogiliseks tõlgenduseks. Eesmärk oli selge – mitte niivõrd rõhuda ideoloogiliste dogmadega, kui pigem ühendada kõiki neid, kellele ei meeldi kehtiv olukord piirkonnas ning süüdistab kõiges Lääne mõju. Seejuures oli muidugi keelatud takfir ehk siis oma kaasvõitlejate usu puhtuse kahtluse alla seadmine. Niikaua kuni võitlejate vaated üldiselt juhtkonna pealiiniga kattusid, oli kõik kõige paremas korras. Ühinesid ju DAESH-iga väga erinevad inimesed maailma erinevatest piirkondadest, kellel oli erinev kultuuritaust ning tihtipeale ka üsna erinevad islami tõlgendused. Kui mõnes klassikalises organisatsioonis nagu HAMAS või Hezbollah oleks see esile kutsunud momentaalse pureluse, teineteteise süüdistamise ning kas organisatsioonisisese sõja või jagunemise, siis DAESH suutis erinevaid inimesi üsna efektiivselt ühendada.
Teise iseloomuliku joonena võiks mainida DAESH-i poolt laialdast sotsiaalvõrgustike kasutamist oma värbamise, propaganda ja üldise tegevuse planeerimise juures. Pressist on palju jooksnud läbi informatsiooni, kuidas selleks ilmselt erilise väljaõppe saanud inimesed sotsiaalvõrgustikes võitlejaid värbasid. Kuigi samas jällegi polnud siin midagi eriti keerulist. Lihtsalt teatud elukogemusega inimesed leidsid Lääne ühiskonnas kuidagi moodi elust kõrvale jäänud noori ning pakkusid neile lihtsat ning selgete reeglitega elu ühes inimestele ning eriti noortele hädavajaliku lisandiga – nad pakkusid tunnet oma vajalikkuses. Kolmandaks julgustas DAESH oma liikmeid eriti Lääneriikides korraldama nn. individuaalseid terroriakte. Selliste terroriaktide spetsiifikaks oli nendesse kaasatud terroristide väike arv. Tihti korraldasid selliseid akte üksiküritajad täiesti käepäraste vahenditega nagu näiteks külmrelvad või sõidukid. Sellised aktsioonid olid väga rasked avastamiseks kuna esiteks teadsid nende ettevalmistamisest minimaalselt inimesi ning nad sisuliselt ei vajanudki mingit erilist ettevalmistust või siis läbiviimiseks vajalike materjalide nagu relvad või lõhkeained tarnimist.
Ka Eestist on Süüriasse siirdunud kümmekond inimest. Nii näiteks on tagaotsitavaks kuulutatud eestimaalane Ivan Sazankov, kes liitus DAESH-iga ning Eestis on ka süüdi mõistetud teda toetanud kaks teist meest. Üldse arvatakse DAESH-i juures viibivat paarikümmet eestlast, kellest küll enamus on naised või alaealised. Ehk siis on tegu islamistidega abiellunud Eestist pärit naisterahvaste ning nende lastega. Siinjuures tasukski mainimist DAESH-i värbamise massilisus, kuna aktiivselt on kaasatud ka kontingenti, kellest nagu esmapilgul võitluses palju abi ei ole. Lähemal vaatlemisel lahendas see Islamiriigi territooriumil tekkinud „pruutide kriisi“ ning ühtlasi oli see ka katse midagi normaalse ühiskonna laadset luua. Kuulsaim DAESH-i pruut on ehk endine Briti kodanik Shamima Begum, kes 2015 aastal selle organisatsiooniga ühines ning nüüd üritab tagasi Inglismaale pääseda ehkki ta on julgeoleku kaalutlustel Briti kodakondsusest ilma jäetud. Märkimisväärne on muidugi ka asjaolu et Shamima ise oma tegu ei kahetse ja rõhub lihtsalt oma kodakondsusest ilmajätmise ebaseaduslikkusele. Ilmselt on tema avaliku kahetsuse puudumine ka peamisi põhjusi, miks ta siiani tagasi kodumaal pole.
Nii tagasipöörduvad islamivõitlejad kui ka nende pereliikmed on kindlasti oma kodumaa jaoks julgeolekuohuks, eriti Islamiriigis sündinud ning üleskasvanud lapsed, kes on kasvanud hoopis teistsuguses kultuuriruumis ning omaks võtnud teistsugused maailmavaated.
Mis põhjustab moslemite radikaliseerumise?
Üsna huvitavalt kirjeldab seda nähtust Prantsusmaa baasil prantsuse poliitik François Pupponi oma raamatus „Vabariigi Emiraadid“ ( Les émirats de la République). Sest just nimelt Prantsusmaal on toimunud kõigist Euroopa riikidest enam terrorirünnakuid ning selles riigis on ka suurim ohvrite arv. Alates aastast 1973 on Prantsusmaal toime pandud 2616 terroriakti ja hukkunud on nende käigus enam kui 400 inimest, peaaegu kaks tuhat on saanud vigastada. Vähemasti tulemuste järgi paistab Prantsusmaal olema kõige rohkem radikaalseid moslemeid ning terroriste.
Põhjuseid on siin muidugi mitmeid, mida me oleme juba eelnevalt ka põgusalt vaadelnud. See on näiteks varanduslik ebavõrdsus. Nii näiteks ei ole kuskilt Aafrikast või Lähis – Idast saabunud inimesed Euroopa tööturul alati konkurentsivõimelised. Kui neil isegi on oma kodumaalt saadud haridus, siis ei vasta see tihti ei formaalselt ega sisuliselt Euroopa tasemele. Kindlasti on siin mängus ka mõnetine võõristustunne. Paljud Euroopa põliselanikud ei jaga hetkel võimu juures olevate vasakjõudude vaimustust kultuurilisest marksismist ning ei soovi tulijaid omaks võtta. Mis on ka täiesti mõistlik ja loomulik. Oma rolli mängib kindlasti ka paljude immigrantide ülepakutud ootused. Piisavalt palju tulijaid on olnud arvamusel et Euroopa on koht, „kus raha ise kätte tuleb“ või siis on koht, kus „võib kõike teha“. Võimalik et võrreldes nende endise kodumaaga on need võrdlused isegi mõneti õiged, kuid reaalsus osutub alati teistsuguseks. Suurt rolli mängib ka elus raskesse olukorda sattunud inimeste vajadus mingi toetava grupi või seltsi järele ning selle rolli võtavad rõõmuga enda kanda just radikaalsed islamirühmitused. Oluline on radikaliseerumises ka kindlasti rahaline toetus Araabiamaadest ning kohati ka Iraanist. Nii näiteks on Saudi Araabia viimane aastakümme kulutanud kolossaalseid summasid maailmas salafistliku islami levitamiseks. Nii on tänu Iraani rahasüstidele EL-is viimaste aastate jooksul tõusnud väga populaarseks Islamivennaskonna liikumine. EL-i õiguskaitseorganitel on üsna keeruline seda rahastamist tuvastada ning olgem ausad, tihti puuduvad siin ka nii soov kui kompetents. Oluline on muidugi ka paljude moslemite seisukoht nagu oleks islam moraalselt ülem kõigest muust, mis maailmas leidub. Isegi Euroopa kultuurist. François Pupponi toob näiteks ära Prantsusmaa moslemite seas läbi viidud küsitluse tulemuse, kus 28% vastanutest soovis alternatiivsete ühiskondade teket. Ehk siis, et moslemid elaksid ametlikult Prantsusmaal oma seaduste ja kultuurinormide alusel. Sotsiaaltoetustest ja muudest hüvedest nad ilmselt loobuma ei kiirusta.
Rändekriis
Alates Süüria sõja puhkemisest on Euroopasse valgunud rekordiline kogus immigrante. Alates Süüria sõja algusest on Euroopasse saabunud üle miljoni Süüria immigrandi. Esimese šoki sai Euroopa 2015ndal aastal, mil Süüra põgenikud hakkasid EL-i saabuma, ning Saksamaa kantsler Angela Merkel ütles oma kuulsa lause: „Me saame hakkama“. Kas see ka praktikas tõeks kujuneb on hetkel segane. 2017 ndal aastal saabud Euroopasse 1 400 000 immigranti. Euroopa Komisjoni hinnangul saabus 2021 aastal 2.26 miljonit immigranti.
Aastal 2015 moodustasid suurema jao immigrantidest Süüria, Afganistaani ja Iraagi kodanikud. Elama soovis neist valdav enamus asuda Saksamaale, teisel kohal oli Rootsi. Seoses käimasoleva Ukraina sõjaga on olukord muidugi kõvasti muutunud. Alates eelmisest aastast on EL-i saabunud ligi 6 miljonit Ukraina põgenikku.
Ütleme ausalt, probleem sõjapõgenike ning majandusimmigrantide eristamisega on üldiselt keerukas ning mitte iga riik ei tegele sellega tõsiselt. Näiteks Süüria pass maksab mustal turul 3-5000 eurot, ning selle saab osta igaüks, kes välimuselt kasvõi kaugeltki piirkonnas elutsevat inimest meenutab. Kuigi see on pigem loogika test passi soetajale ja mitte käitumisjuhend selle müüjale. Markantne juhtum leidis aset eelmisel aastal, kus kaks üheselt negriidse välimusega meest üritasid Poolas Ukraina passe esitada ning väita, et nad on Ukraina põgenikud, sealjuures sõnagi ukraina keelt oskamata. Antud juhul ilmselt ei olnud neile passid müünud isik just kuigi heausklik.
Kindlasti tekitab probleeme ka mitmete riikide võimetus illegaalseid immigrante riigist välja saata. Nii viibib ebamäärases seisundis märkimisväärne hulk inimesi, kellede kohta on tihtipeale õiguskaitseorganitel teada, et nad on islamiäärmuslased. Kohati segavad nende väljasaatmist puudulikud seadused, kohati kohalike aktivistide tegevus.
Probleem näiteks moslemitest (ja üldse enamike teiste immigrantidega) on peamiselt see, et nad ei soovi Lääne ühiskonda sulanduda ning kas ei võta läänelikke väärtusi üldse omaks või teevad seda väga pealiskaudselt. Pealegi lisandub siia veel „teise põlvkonna efekt“, kus üldiselt seaduskuuleka ja integreerumishuviliste immigrantide lapsed kipuvad avalikult ja agressiivselt läänelikke väärtusi eitama. Radikaliseeruma kipuvadki peamiselt teise põlvkonna immigrandid, kes kõrvuti juba radikaalidena Euroopasse saabunud moslemitega moodustavad lõviosa terroristidest.
Selles mõttes on huvitav jälgida terrorismi pooldavate ja sellega tegelevate moslemite ning lihtsalt konservatiivsete moslemite vahel. Nii näiteks ei poolda konservatiivsed moslemid vähemalt avalikult terrorismi, kuid leiavad et islamiseadused on siiski euroopa väärtustest kõrgemal seisvad. Nii korraldati 2019 aastal Prantsusmaa moslemite seas küsitlus, mille põhjal selgus et vaid 39% riigis elavatest moslemitest oleks nõus võimudele teatama neile teadaolevast kavandatavast terroriaktist. Ka seoses HAMAS-i rünnakutega Iisraelile näeme me üle kogu Euroopa moslemivennaskondade poolt korraldatavaid HAMAS-i toetuse meeleavaldusi. Raske öelda kas seal osalevad konservatiivsed moslemid, kuid kaudselt toetavad seal osalejad kindlasti terrorismi.
Eesti ja rändekriis
Eestit on rändekriis õnneks tabanud suhteliselt tagasihoidlikult. Meie maale ei ole kogunenud märkimisväärset islamikogukonda ning ka sotsiaaltoetused ei ole Lääne Euroopa riikidega võrreldavad. Neid kaht põhjust mainivadki riigist lahkuvad moslemid peamiselt oma äramineku põhjuseks. Mis on muidugi ilmekas näide sellest, et tegu ei olnud algselt mitte sõja – vaid majanduspõgenikega ning et neil polnud juba esialgu soovi kohalikku kultuuri omaks võtta, vaid pigem oli soov omale harjumuspärane keskkond leida. Eestis on üldiselt mindud Soome teed, kus üritatakse hoiduda immigrantide kogunemisest mingisse kindlasse piirkonda ning üritatakse neid üle kogu riigi võimaluse korral laiali jagada.
Muidugi nagu ka mujal Euroopas, on ka meil tendentsid halvemuse poole muutumiseks. Hiljuti andis Eesti Päevalehele intervjuu Kaitsepolitsei peadirektori asetäitja Andres Ratassepp, kes juhtis tähelepanu mitmele murettekitavale tendentsile. Nii nagu mujal Euroopas, kasvab ka Eestis moslemikogukond, kellest paljud on radikaalselt meelestatud. Nii on viimaste aastate jooksul Eestis reaalne praktiseeriv moslemikogukond kasvanud 10 000 inimeseni ning on oht, et lähima kümne aasta jooksul see arv mitmekordistub immigrantide arvelt. Ka 5. novembril käesoleval aastal Vabaduse väljakul toimunud Gaza ohvrite mälestusüritusel osales välismaalt saabunud Moslemi Vennakonna esindaja, mis tähendab et rahvusvahelisel terrorismil on huvi Eesti vastu täiesti selgelt olemas. Seega peaks nii Eesti elanikud kui ka meie ametiasutused olema siiski pigem valvel ning ka meie riigijuhtidel on igati soovitav kaalutud otsuseid vastu võtta.
Terroristlike organisatsioonide ringi laiendamine.
Hiljuti kuulutati Saksamaal ökoaktivistide grupp Viimane põlvkond (Letzte Generation) terrorivõrgustikuks. Ta kuulutati ekstremistlikuks ja keelustati. Selleks, et Saksamaal, kus vasakpoolsete mõju üldiselt ja eriti „roheliste“ mõju on äärmiselt suur, keelustada roheline liikumine, peab korda saatma midagi erakorralist. Viimane põlvkond on sellega muidugi päris hästi hakkama saanud. Viimase kahe aasta jooksul on nad üle terve riigi stabiilselt blokeerinud sõiduteedel liikumist ning mitu korda suutnud halvata isegi Berliini liikluse. Sealjuures peavad liikumise esindajad kõiki teisi rohelisi konformistideks ning võimude kaasjooksikuteks, kes on tegelikult rohelise liikumise reetnud. Sisuliselt aga on Viimane põlvkond suutnud kõiki kapitaalselt ära tüüdata, millest tuleneb ka ebatavaliselt karm sanktsioon rohelise liikumise vastu.
Siinkohal tasub muidugi ära mainida, et Viimane põlvkond ei ole mingi autentne Saksamaa liikumine, vaid on tegelikult USA-s paikneva „Erakorralise ökoloogilise abi fond“-i filiaal, mis omakorda saab rahastuse Aileen Getty Foundation-i poolt. Nagu ka nimi seda mainib, juhib fondi miljardäridest naftaärimeeste perest pärit Aileen Getty, kes nüüd rahastab üle maailma roheaktivismi. Lisaklauslina olgu märgitud, et Aileen Getty fond on oma korda seotud Bill ja Melinda Gates’i fondiga. Seega Gates’e küll ei saa otseselt nimetada roheaktivistide niiditõmbajateks, küll aga paistavad nende kõrvad sealt siiski selgelt välja.
Lõpetuseks
Kahjuks tuleb lõpuks tõdeda, et kuigi on nüüd kirjeldatud üsna pikalt eksisteerivat probleemi, ei saa kuidagi lugejat rõõmustada mingite positiivsete uudistega. Eks see muidugi sõltub iga inimese enda vaatekohast, kuid võib leida (igati põhjendatult), et olukord paremaks ei lähe. Pigem vastupidi. Kontrollimatu immigratsioon ning kohalike võimude kas oskamatus või suutmatus olukorda lahendada, muudab EL-i olukorra aastast aastasse üha halvemaks. Veidike positiivset lootust on andnud ehk selle aasta viimased kuud, kus nagu tundub, et seoses massiliste GAZA terroriorganisatsiooni toetuseks korraldatud meeleavaldustega on veidi enam hakanud reageerima nii Euroopa riikide kodanikud kui valitsused. Küll aga on järelduste tegemiseks hetkel veel vara.
ISLAM.EE toimetus
