Kas olete kuulnud sellist väljendit nagu nakba? Ilmselt mitte, kuna tegu ei ole meie kandis kuigivõrd levinud mõistega. Ometi võib eriti islamimaailmas seda üsna tihti kuulda. Nakba (araabia keeles النكبة, an-Nakbah) tähendab katastroofi ning vastavalt islamimaailmas kehtivale mütoloogiale sümboliseerib see palestiinlaste kannatusi Iisraeli riigi tekkimise ajal. Palestiina Vabastusorganisatsiooni meelest toimus nakba Araabia-Iisraeli sõja ajal ja selle järel aastatel 1947-1949. Kuid palestiinameelsed ajaloolased on välja pakkunud ka teisi ajaloolisi sündmusi ning tähtpäevi nii nakba alguse, kestuse kui lõpu kohta. Ühine on kõigile aga see, et nakba all peetakse silmas protsessi, kus „palestiina rahva“ esindajad olevat olnud sunnitud oma kodumaalt lahkuma. Nakba mõistet armastavad kasutada ka lääne äärmusvasakpoolsed.
Kellele on vaja palestiinlasi?
Muidugi on fakt, et palestiinlasi kui rahvust pole enne 1967. aastat üheski ajalooürikus mainitud. Tekkis see moodustis vaid pärast Palestiina Vabastusorganisatsiooni loomist 1964. aastal ning seda üsna tihedas koostöös Nõukogude Liidu eriteenistustega. Väidetavad palestiinlased on identsed piirkonnas elavate araablastega ning eraldi „rahva” loomisel olid vaid poliitilised eesmärgid: palestiinlasi vajavad piirkonna islamiriigid, et hoida ülal pingeid Iisraeliga ning süüdistada pahasid sioniste kõikvõimalikes kuritegudes.
Siinjuures on huvitav, et neid nö. palestiinlasi piirkonnas eriti ei sallita. Kuigi väidetavaid palestiinlasi elab hulganisti kõigis naaberriikides nagu Egiptuses, Jordaanias, Liibanonis ja Süürias, siis ometi ei kiirusta ükski mainitud riik neile kodakondsust andma ning pigem hoiab neid juba aastakümneid põgenikelaagrites, mis on kasvanud omaette linnadeks. Põhjuseid on mitu.
Näiteks Süüria peab nii Iisraeli kui Palestiina ala ehk Gaza sektorit ja Jordani jõe läänekallast lihtsalt Lõuna-Süüriaks. Teised riigid vajavad palestiinlasi nii Iisraeli kui lääne survestamiseks, vahel ka muudeks geopoliitilisteks eesmärkideks.
Lisaks peab ära mainima ka väidetavate palestiinlaste üsna riiaka ning spetsiifilise iseloomu. Nii on nemad või nendega seotud terroriorganisatsioonid korduvalt korraldanud ülestõuse või isegi riigipöördekatseid. Meenutagem kasvõi Musta septembri nime all tuntud sündmuseid 1970. aastal, kui Jordaanias peavarju saanud palestiinlased üritasid seal riiki pöörata. Õnneks edutult.
Kuid ainuüksi see traagiline sündmus näitlikustab elavalt, miks suhtuvad Iisraeli ümbritsevate Araabiamaade elanikud palestiinlastesse sedavõrd tõrjuvalt – kuna nad üritavad oma uutes elukohtades hakata elu oma arusaamade järgi ümber korraldama ega pelga selleks ka vägivaldseid lahendusi. Ärme ka unusta, kui suurt mõju omab palestiinlaste seas terrorirühmitus Ḩamās.
Seega vajab islamimaailm palestiinlasi peamiselt selleks, et nad kas võitleks Iisraeliga või et nad lihtsalt sureks. Parem oleks muidugi need kaks tegevust omavahel ühendada. Sünge ja ajakohane näide siinkohal on praegugi Gaza sektoris toimuv: pärast Ḩamāsi rünnakut Iisraeli vastu möödunud oktoobris on Gazasse kogunenud suur hulk põgenikke ning keegi naabritest ei soovi neid vastu võtta. Ometi korraldatakse naaberriikide tänavatel tihti palestiinlasi toetavaid meeleavaldusi. Ilmselgelt ei ole naabrid laiemaks toetuseks valmis. Kui palestiinlased surevad niisama, ilma et selles saaks süüdistada sioniste, siis ei huvita nende saatus ei moslemeid ega ka lääne vasakpoolseid.
Yarmūki laager
Yarmūki laager asub Süürias, 8 kilomeetrit riigi pealinnast Damaskusest lõunas. Nime on ta saanud Yarmūki jõe järgi, mille ääres ta seisab. Laager tekkis 1957. aastal ning hiilgeajal elas seal ligi miljon Palestiinast pärit pagulast ning nende järeltulijat. Elati seal põlvkonniti, sest põgeniku staatus pärandati vanematelt lastele. Ka laager ise pole enam ammu mitte telkide meri, vaid väga tiheda asustusega omavoliliselt püstitatud ehitiste kompleks. Mingi aeg peeti seda laagrit isegi palestiinlaste mitteametlikuks pealinnaks. Laagri territooriumil töötas neli haiglat, 26 UNRWA (inglise keeles UN Relief and Works Agency for Palestine Refugees in the Near East – ÜRO Palestiina pagulaste abiorganisatsioon) halduses olevat kooli, kaubanduskeskused ja ettevõtted. Just Yarmūki laagrist on pärit valdav enamik lääneriikidesse ümber kolinud Palestiina põgenikke.
Vale oleks pidada süürlasi selle laagri suurteks sõpradeks, kuid Süüriale oli Yarmūki laager kasulik. Nii nagu Gaza sektoris pistab lääne eraldatud raha ja humanitaarabi tasku peamiselt Ḩamās, tegi Yarmūki puhul seda Süüria president Hafez al-Assad, kes koos kõige muuga pärandas selle sissetulekuallika oma pojale Bashshārile. Lisaks sellele, et toimida mõnusa rahakraanina, lisas laagri olemasolu Süüriale usutavust võitluses sionistliku vaenlasega.
Paraku ei saanud säärane idüll kesta igavesti. Esiteks polnud laagri elanikud rahul igavese põgeniku staatusega. Teiseks olid aastakümned võitlust sionismiga, konspireerimist ning salaoperatsioonide läbiviimist jätnud oma jälje: seda praktiseeriv kontingent hakkas lihtsalt armastama võitlust kui sellist ning kui käepärast polnud sioniste, siis võideldi sellega, mida või keda oli. Oli aga al-Assadide perekond, kes pole ka just päris inglid. Muidugi tekkis Jarmuki laagrisse ka al-Assade toetav rühmitus, milleks oli Ahmed Jibrili juhitav vasakäärmuslik Palestiina Vabastamise Rahvarinne. Lisaks tegutsesid Yarmūkis Moslemi Vennaskonna ja Ḩamāsi rakukesed, kes liitusid 2011. aastal Süüria kodusõja puhkedes opositsioonijõududega.
Seejuures ei tohi unustada, et opositsiooni kuulumine tähendas Süürias pelgalt al-Assadi vaenulikkust, mitte aga muid ühiseid huve. Nii kuulusid opositsiooni korraga Ḩamās, demokraadid, kurdid, Islamiriik ning veel terve rida teisi rahvus- ja huvigruppe, kellel omavahel mitte midagi ühist polnud.
Teine nakba
Edasisi sündmusi on paljud palestiina aktivistid nimetanud teiseks nakbaks. Juba kodusõja alguses üritas al-Assad laagrielanikke ümber paigutada ning saata nad Iisraeli piiri äärde. Üheks põhjuseks oli soov eemaldada Yarmūki laager pealinna külje alt, kuna aastakümnete jooksul oli sellest saanud Damaskuse eeslinn. Teiseks aga pelgas al-Assad ilmselt Iisraeli sekkumist Süüria konflikti ning ta soovis paigutada palestiinlased võimaliku sissetungi katteks otse Iisraeli armee teele. Kuid laagri elanikud ei soovinud lahkuda vaid korraldasid protestimeeleavalduse, mille pihta Süüria armee avas lihtsalt tule. Pärast seda sündmust hakkas al-Assadi suhtes kriitiliselt meelestatud osa palestiinlastest avalikult toetama opositsiooni ning al-Assad otsustas probleemi lahendada endale omasel viisil.
2012. aasta augustis alustas Süüria armee Yarmūki laagri massilist pommitamist. See jätkus ka moslemite jaoks püha kuu ramadaani ajal. Kohalikud hakkasid seda al Januni tapatalguteks kutsuma, kuna pommitamise tulemusena tehti maatasa just Yarmūki vastavat nime kandev linnaosa. Eks see oligi vihje laagri umbes 600 000 elanikele oma elukoht maha jätta ning mujale kolida. Paljud võtsid vihjet kuulda ning algas „palestiinlaste“ lahkumine. Al-Assadi meelest kulges see aga liiga loiult ning 17. detsembril vaippommitasid Süüria relvajõud laagrit. Muuhulgas hävitati ʿAbd al-Qādir al-Ḥusainī mošee, mis oli saanud oma nime 1948. aastal Iisraeli vastu peetud sõjas hukkunud palestiinlaste liidri järgi. Nüüd hakkas rahvas laagrist tõesti massiliselt põgenema, ehkki ümberringi käis kodusõda juba täie hooga ning liikumine riigis oli muutunud ohtlikuks.
Hukkunute, haavatute ja lahkunute tegelikku arvu on väga raske kindlaks teha sel lihtsal põhjusel, et Yarmūki elanike täpset arvu ei teadnud kunagi keegi. Ometi võib üsna tõepäraseks pidada väidet, et 2014. aastaks oli laagrisse jäänud 20 tuhande inimese ringis.
Samal ajal hoidis Süüria armee laagrit piiramisrõngas, muutes selle hiiglaslikuks getoks: sisse ega välja ei lubatud kedagi ning katkestati ka Yarmūki varustamine vee, elektri ja toiduainetega. Lisaks jätkasid Süüria armee ja eriteenistused palestiinlaste tapmist.
Kui palestiinlased arvasid, et enam hullemaks minna ei saa, siis päris nii see polnud. 2014. aasta lõpus vallutasid laagri Islamiriigi ja An-Nuşrah’ Rinde ehk Al-Qaida Süüria ja Liibanoni haru võitlejad. Aktsioon kulges libedalt, kuna laagrisse jäänute seas oli arvukalt Islamiriigi toetajaid. Asi polnudki niivõrd ilmavaates, kuivõrd muude valikute puudumises. Kuigi laagri vallutanud islamivõitlejad hakkasid otsekohe nende kätte langenud territooriumilt Damaskust pommitama, ei toonud see mingit lahendust – Süüria armee vastas omapoolsete tulelöökidega, tsiviilelanike põrgu jätkus.
Või tegelikult mitte lihtsalt ei jätkunud: läks hoopis hullemaks. Ainus viis Islamiriigi võimu all ellu jääda seisnes liitumises vallutajatega. Ja seda allesjäänud palestiinlased ka tegid. Kuid rahvusvahelisse ajakirjandusse lekkis peagi ka andmeid võimuohjad enda kätte haaranute julmustest: Islamiriik asus jälitama ja hukkama oma vihavaenlase Ḩamāsi toetajaid ning laiemalt neid palestiinlasi, kelle lojaalsuses oli põhjust kahelda. Olgu öeldud, et Islamiriik oli juba varemgi tuntud oma vaenuliku suhtumise poolest palestiinlastesse.
Alles 2018. aasta alguses suutis Süüria armee Islamiriigi tolle käes olevatelt positsioonidelt välja lüüa ning vabastada – või vallutada? – selle, mis laagrist järel.
Tulemus
Maailma meedias leiab eelnevate sündmuste kohta vaid nappe uudisnuppe – ning neidki peamiselt seoses Islamiriigi kuritegudega. Palestiinlasi peaaegu ei mainita või kui, siis lihtsalt Süüria elanikena. Ka pole keegi võtnud vaevaks tõstatada Yarmūki laagriga seoses mingeid küsimusi ÜRO Julgeolekunõukogus. Ei huvita see ei islamimaailma ega ka tervet läänt.
Teise nakba ulatusest on samuti keerukas rääkida, kuna keegi pole teemat süvitsi uurinud ning põgenenud, hukkunud ja haavatud palestiinlasi on kokku arvatud pigem hinnanguliselt. Osa eksperte räägib 2000 hukkunust, osa pakub arvu 20 000. Kuid neid võib olla ka kordades rohkem. Ainuke käegakatsutav fakt on see, et kunagi elanikerohke laager on nüüd peaaegu inimtühi ning püsti on vaid üksikud ehitised.
Hiljuti teatas Süüria president Bashshār al-Assad, et ootab palestiinlaste naasmist endisesse elukohta. Eelneva kirjelduse valguses võib see tunduda imelik, kuid selles on siiski oma loogika.
Nimelt ütles president, et on valmis tagasi võtma 16 000 palestiinlast. Nimetatud arv ei kajasta mitte kuidagi laagri elanike varasemat arvu. See on lihtsalt maksimaalne kogus, keda Süüria on valmis tagasi lubama. Tehakse seda ennekõike rahapuuduse tõttu, kuna pärast kodusõja lõppu on Süüria keskvõim halvas seisus: kadunud on enamik sissetulekuallikaid. Riik on isegi asunud üsna avalikult tootma fenüületeliini nimelist sünteetilist narkootikumi. Seega on teretulnud igasugune abi, mida rahvusvahelised organisatsioonid riigis redutavatele palestiina põgenikele osutaksid. Miks aga selle kõigeni jõuti, on küsimus, millele ühest vastust pole, on vaid uued küsimused, mida seegi artikkel on püüdnud tõstatada.
ISLAM.EE toimetus
