Mis on UNRWA?
UNRWA (inglise UN Relief and Works Agency for Palestine Refugees in the Near East) ehk ÜRO Palestiina pagulaste abiorganisatsioon loodi 1949. aastal palestiinlastest põgenike abistamiseks. Nagu nimest näha, tegeleb organisatsioon palestiinlaste abistamisega, neile pakutakse majutust, kooliharidust ning üritatakse luua töökohti.
UNRWA on tegev 59 põgenikelaagris, mis asuvad Jordaanias, Liibanonis, Süürias, Gaza sektoris ja Jordani jõe läänekaldal. 2020 aasta augustikuu seisuga oli Liibanonis kokku 12 laagrit 169 555 elanikuga, Süürias 12 laagrit 551 873 elanikuga, Jordani jõe läänekaldal 19 laagrit 828 328 elanikuga ja Gaza sektoris 8 laagrit 1 388 455 põgenikuga (siin on nad enda väitel arvestanud ainult põgenikke, elanikke on rohkem).
Uudistes on seda organisatsiooni ennegi mainitud, nüüd aga on UNRWA sattunud päris korraliku skandaali keskmesse. Nimelt teatasid 28. jaanuaril Suurbritannia, USA, Kanada, Austraalia, Saksamaa, Itaalia, Šveits, Šotimaa, Holland ja Soome, et peatavad organisatsiooni finantseerimise.
Põhjuseks said Iisraeli süüdistused, mille kohaselt oli vähemalt 12 organisatsiooni töötajat seotud 7. oktoobri Ḩamāsi terrorirünnakuga Iisraeli vastu. Midagi sarnast on juhtunud korra varemgi: 2018. aastal peatas Donald Trumpi juhitud USA korra UNRWA rahastamise samal põhjusel. Bideni valitsemise ajal abi siiski taastati.
Seekord on süüdistus eriti karm: Iisraeli väitel osales 12 UNRWA töötajat rünnakus juudiriigi vastu vahetult ja isiklikult. Siit võib ka välja lugeda, et neile tosinale lisaks on veel teadmata hulk töötajaid, kelle panus terrorirünnakusse oli passiivsem. Olgu sellega, kuidas on – praeguseks on kindlaks tehtud, et väga paljud UNRWA egiidi all töötavate koolide õpetajad tähistasid Ḩamāsi rünnakut kui tähtsat sündmust. Ühtlasi on olemas ka ühe päästetud pantvangi tunnistused selle kohta, et teda hoidis oma majas kinni UNRWA töötaja.
UNRWA peakomissar Philippe Lazzarini on väljendanud avalikku kahetsust ning samas maininud, et rahastuse lõpetamine viib ka UNRWA tegevuse lõpetamiseni ning alternatiivseid katteallikaid ta puuduvale sissetulekule ei näe. Loomulikult lubas ta süüdlased vallandada ning kutsus üles neid vastutusele võtma.
Kui palju on palestiinlasi?
Küsimus on üsna oluline. Nimelt on end palestiinlaseks nimetatud inimesi loendanud peamiselt just UNRWA. Lisaks on toimunud ka paar nn sõltumatut loendust, mille on aga viinud läbi UNRWA kontrolli all olevad organisatsioonid nagu Gaza tervishoiuministeerium. Aeg-ajalt lekib avalikkuse ette ka teiste ÜRO organite pakutavaid arve, mis kõik on üsna erinevad.
Mis puudutab Gaza sektorit, siis seal on suhteliselt usaldusväärne rahvaloendus läbi viidud ainult üks kord – 1967. aastal kui piirkond sattus Iisraeli kontrolli alla. Juudid lugesid seal toona kokku veidi vähem kui pool miljonit inimest. Kuid niipea, kui UNRWA piirkonna oma kontrolli alla võttis, hakkas aruannetes Gaza rahvaarv anomaalselt kasvama.
2014. aastal väideti piirkonnas elavat 1,76 miljonit inimest. 2020. aastal 1,91 miljonit, 2022. aastal aga juba 2,37 miljonit. Tuleb välja, et 60 aastaga on Gaza rahvaarv kasvanud 4,7 korda. See ületab sarnased näitajad isegi Nigeris kui kõige kõrgema sündimusega riigis. Seejuures pole kahtlustki: sündimuskordaja Gaza sektoris on kõrge. Nimelt on Lääneriigid ja muud palestiinlaste toetajad loonud üsna hea keskkonna, kus inimestele on tagatud suhteliselt madal, kuid siiski stabiilne sissetulek ilma vajaduseta ise kuigivõrd vaeva näha. Lisaks tagavad rahvusvahelised organisatsioonid piirkonnale tasuta meditsiini- ja haridusteenused. Perioodiliselt jõuab kohale ka muu humanitaarabi.
Midagi sarnast näeme ka põgenikelaagrites Iisraeli ümbritsevates riikides Jordaanias, Liibanonis ja Süürias. Seejuures ei ole UNRWA abi vähimalgi määral aidanud palestiinlastel oma asukohamaade ühiskonda integreeruda. Loodud on hoopis palestiinlaste getod ning mingil määral on isegi tekitatud stiimul jääda palestiinlaseks, kuna see võimaldab saada humanitaarabi.
UNRWA tegevuse ajal on põgenike arv kasvanud 8,5 korda. Planeedi elanike arv on samas kasvanud kõigest 2,5 korda. Muidugi kasvab Aasia regiooni elanike hulk kiiremini kui mujal, ent ka siin on üldine juurdekasv vaid 3,7-kordne. Gaza tervishoiuministeeriumi enda andmetel on sündivus 3,34 last ühe naise kohta, mis on kaks korda väiksem kui Aafrikas. Sellise rahvastiku juurdekasvu juures pidanuks Gaza sektori rahvaarv kahe viimase aasta jooksul suurenema 110 tuhande inimese, mitte 460 tuhande inimese võrra, nagu väidab UNRWA.
Niisiis on siin probleem pigem pearahas: mida suuremana suudab organisatsioon näidata oma hoolealuste arvu, seda rohkem saab ta taotleda raha. Ilmselgelt puudub ka usutav või mingite järelmiteni viiv kontroll raha eraldamise ja kasutamise üle. Ka UNRWA ise tundub pigem muretsevat hea sissetuleku kui tõepärase pildi loomise eest.
Kui suur on UNRWA?
UNRWA töötaja arv on teada: organisatsioonis on praegu tööl 30 000 inimest. Valdav enamik neist on tööle värvatud palestiina põgenikud, kellele lisandub üsna väike hulk rahvusvahelist personali. Palgakuluks läheb 10% abirahadest, mida pole justkui palju, kuid tegelikult on see mitusada miljonit dollarit aastas. Suurem osa sellest rahast jääb kas juhtkonna või rahvusvahelise personali kätte. Huvitav, et 13 000 töötajat ehk 43% UNRWA töötajatest on koondunud Gaza sektorisse. Ilmselt on see kõige tulusam koht.
Seda oletust toetavad ka kättesaadavad arvandmed. Nii eraldati 2012. aastal Maailmapanga andmetel UNRWA-le iga Gaza sektoris deklareeritud isiku kohta 495 dollarit. Võttes arvesse eelmises peatükis esitatud kahtlused palestiinlaste tegeliku arvu kohta ja oletades, et Gazas võib elada väidetust kuni veerandi võrra vähem inimesi, siis lubab see organisatsioonil – või selle töötajatel – kõrvaldada aastas ligemale 150 miljonit dollarit.
Seda, et see poleks mingi probleem, kinnitab ka UNRWA eelarve: 2020. aastal oli see 806 miljonit, 2022. aastal juba 1,17 miljardit USA dollarit. Sellest eraldas ainuüksi USA ligi 338 miljonit. Selliste summade sisse pole mingite ülekulude (et mitte öelda: varastamise) peitmine mingi probleem – ja seda täiesti sõltumata palestiinlaste reaalsest hulgast, mida ei tea paraku mitte keegi.
Nagu ennist mainitud, juhib organisatsiooni Šveitsi kodanik Philippe Lazzarini, kes on ÜRO peasekretäri asetäitja palestiinlaste küsimustes. Peakortereid on sel asutusel kaks – üks asub Ammanis ning teine Gazas. Kusjuures Gazas töötavad ainult palestiinlased, ilmselt peavad ülejäänud seda kohta liiga ohtlikuks. Nõnda saavad UNRWA palgal olevad palestiinlased seal üsna vabalt ise talitada.
Kokkuvõtteks tulebki tõdeda, et ega UNRWA eesmärk paistagi olevat olevat põgenike probleemi lahendamine – laheneks palestiina pagulaste küsimus, kaoks ka vajadus UNRWA järele. Liiati pole ÜRO peaassamblee mitte kunagi andnud UNRWA-le mandaati põgenike ümberpaigutamiseks teistesse riikidesse. UNRWA enda seisukoht on, et 1948. aasta sõja tulemusel seniselt kodumaalt lahkunud Palestiina alade araablased ja nende järeltulijad peavad jääma põgenikeks niikaua, kuni poliitilised jõud pole omavahel kokkuleppele jõudnud.
Rääkimata elukaugusest, kõlab see väide kummaliselt veel sel põhjusel, et näeb probleemi ainsa lahendusena kõigi põgenike naasmist varasemale kodumaale. Kuid see pole jällegi ilma Iisraeli riigi hävitamiseta võimalik.
Kuidas suhtub UNRWA Ḩamāsi?
UNRWA-t on korduvalt süüdistanud koostöös Ḩamāsiga, või vähemalt liiga leplikkus suhtumises terroriorganisatsiooni, nii Iisrael kui USA kongressi liikmed. Arvestades, et peaaegu pooled UNRWA liikmed töötavad Gazas ning arvestades Ḩamāsi kõikvõimsust sel territooriumil, on üsna loogiline oletada, et paljud – kui mitte kõik UNRWA töötajad Gazas – on nii või teisiti selle organisatsiooniga seotud.
Ka on suur Ḩamāsi tunneleid rajatud UNRWA rajatud ja hallatud koolide või haiglate alla. Ajakirjandus on korduvalt avaldanud infot selle kohta, et tunnelitest on leitud arvukalt ehitusmaterjale, näiteks tsemendikotte, millel ilutses ÜRO embleem. Seega läks palju rahvusvahelise abina saadetud materjale ennekõike Ḩamāsi tunnelite ehitamisele.
Kui vaatame aš-Šifāʾ haigla alla rajatud tunnelikompleksi, siis on selge, et selle rajamine haiglast eraldi, maapealsete ehitiste kandestruktuure kahjustamata, poleks lihtsalt olnud võimalik. Seega oli tunnelitega arvestatud juba haigla projekteerimise ajal ning ilmselgelt need ka rajati koos haiglahoonetega. Ilma UNRWA ametnike teadmiseta oleks see olnud võimatu.
Lisaks sellele on ajakirjandusse sattunud hulgaliselt foto- ja videomaterjali, kust on näha, kuidas Gaza sektorisse jõudev humanitaarabi liigub otsejoones terroristide kätte, kes seda siis oma äranägemise järgi jaotavad.
28. jaanuaril avaldasid USA ajakirjanikud Ronen Bergman ja Patrick Kingsley New York Timesis artikli, kus lahati põhjalikult UNRWA Gaza töötajate osalemist 7. oktoobri rünnakus Iisraeli territooriumile. Kaheteistkümnest praegu tuvastatud agentuuri töötajat kuulus kümme Ḩamāsi või olid Islami Džihaadi liikmed. Nende asukohad positsioneeriti mobiiltelefonide abil. Seitse neist töötas matemaatika ja araabia keele õpetajana UNRWA koolides, veel kaks olid samuti tööl koolis, ülejäänud kolm olid ametis laomehe, administraatori ja sotsiaaltöötajana.
Õpetajatest rääkides: kohe pärast 7. oktoobri rünnakut hakati UNRWA Gaza õpetajate Telegrami gruppi, kuhu kuulus 3000 inimest, massiliselt postitama üldist rõõmu väljendavaid materjale. Grupi liikmed tundsid heameelt juute tabanud saatuse üle, sündmust peeti ajaloolise õigluse taastamiseks ning kutsuti üles tapma kõiki pantvange.
Murettekitavad on ka palestiina koolidele trükitavad õpikud, kus ajalugu käsitletakse äärmiselt palestiinlaste-keskselt, dehumaniseeritakse juute ning kutsutakse üles ajaloolist õiglust vägivaldselt jalule seadma. Loomulikult koostatakse ja trükitakse neidki teoseid UNRWA kulu ja kirjadega. Lazzarini isegi tunnistas möödunud aasta lõpul Euroopa Parlamendis esinedes, et sellised õpikud on kasutusel, kuid ta lubas, et agentuur võtab kasutusele meetmeid, et vältida sedalaadi materjali õpetamist.
Mida arvab Iisrael UNRWAst?
Oleks naiivne väita, nagu Iisrael oleks UNRWAt puudutavates küsimustes süütu kõrvalseisja. UNRWA tegevus oli Iisraelile ammu teada ning juudiriigi pressis esitataksegi viimasel ajal üha rohkem ebamugavaid küsimusi.
Näiteks: miks veeti tunnelite rajamiseks kasutatavat materjali massiliselt sisse just Iisraelist? Kas eriteenistustel tõesti ei tekkinud küsimusi? Oli ju nii Amanil (sõjaväeluure) kui Shin Betil (sisejulgeolek) kindlaid andmeid selle kohta, kuidas Ḩamās kasutab Gaza sektori koole ja haiglaid varjendite rajamiseks. Ometi on endiselt õhus küsimus, kuidas Iisraeli eriteenistused 7. oktoobri ulatusliku aktsiooni maha magasid ja kas siin võib olla veel mingeid muid põhjusi kui tavaline küündimatus.
On ka omamoodi kummaline, et kui Donald Trumpi valitsus katkestas 2018. aastal UNRWA rahastamise, siis oli Iisrael üks neist, kes palus finantseerimise taastada. Ilmselt peljati mingi ületamatu kriisi tekkimist nii Gazas kui Jordani jõe läänekaldal.
Muidugi avab toimunud tragöödia Iisraeli jaoks ka palju võimalusi. Kuna UNRWA on end paljuski diskrediteerinud, tekib Iisraelil unikaalne võimalus muuta humanitaarabi jagamise korda ning asuda seda soovi korral ise kontrollima. Võimalik ka, et tehakse muudatusi põgenikustaatuse osas. Kuid võimalik on see vaid siis, kui selles lepivad ühiselt kokku USA, Iisrael, Araabiamaad ja Palestiina Omavalitsus. Muidu jääb kõik lihtsalt nii nagu oli.
ISLAM.EE toimetus
