Art Johanson: Kes on tänapäeval äärmuslased?

Eesti vaidlustes kasutatakse sagedasti mõisteid, mida pole piisavalt lahti mõtestatud ega analüüsitud. Parim näide on sõna «äärmuslus» levik.

Maailm on justkui äärmuslasi täis, kuid kes nad on ja mille suhtes on nad äärmuslased, ei tea täpselt keegi, kirjutab MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut analüütik Art Johanson ja pakub «äärmuslusele» oma mõõdupuu.

Äärmuslust on teaduslikus mõttes varem defineeritud kui vägivaldset nähtust ning seda sõna on kasutatud sõltuvalt sellest, kas mingi grupp või isik plaanib tarvitada oma kavatsuste teostamiseks vägivalda või mitte. Näib, et järjest rohkem määravad selle sõna kasutamist retoorilised, emotsionaalsed ja poliitilise alatooniga seisukohad, mitte algupärane tähendus.

 

Kuna sõna «äärmus(lus)» ei kasutata juba ammu enam ainult vägivaldse nähtuse kirjeldamiseks, on vägivaldset äärmuslust õigem nimetada fundamentalistlikuks äärmusluseks. Vägivaldset äärmuslust kohtab suurel hulgal Lähis-Idas ning sealsete siiretena terroriaktide näol läänemaailmas.

 

Ajaloost teame ülestõuse äärmuslike režiimide vastu, kuid ka vastupidi, kus äärmuslikud liikumised on alustanud riigivastaseid ülestõuse. Eesti Vabariik koges seda 1924. aasta detsembris. Väiksema mastaabiga vägivaldset äärmuslust on alati kontrollitud seaduste abil, näiteks paljud «Politseikroonika» omaaegsetest «kangelastest» olid äärmuslikud.

 

Klassikalist fundamentalistlikku äärmuslust ehk vägivalla kasutamist ühiskondliku korra muutmiseks on Eestis riskina käsitletud seoses Ukraina kriisi tekkega, kuid samasuguse olukorra kujunemist Eesti ühiskonnas peetakse vähetõenäoliseks.

 

Kelle pilli järgi peab ühiskond tantsima?

 

Peale vägivaldse äärmusluse on ka teistsugune, vägivallatu äärmuslus, mille puhul marginaalne vähemus surub agressiivselt ühiskonnale peale oma seisukohti ja vaateid. Selle alla võib liigitada isiklikest moraalsetest, religioossetest ja poliitilistest väärtushinnangutest lähtuvad arusaamad, mille pealesurumisel ei arvestata ühiskonna vastuvõtlikkust nendele seisukohtadele.

 

Eesti ühiskond on paljudes aspektides oma naaberriikidest erinev ja seetõttu tasub analüüsida niisugust äärmuslust meie enda ühiskondlikku konteksti silmas pidades. Tänapäeval on ligipääs informatsioonile ja kõikvõimalikele meediakandjatele erakordselt lihtne. Seeläbi muutuvad ühiskondlikus perspektiivis arusaamad mitmes valdkonnas.

 

Äärmuslust määratledes on oluline ka see, kuhu asetada keskpunkt, millest lähtuda. Vaba ühiskonna ja Eesti põhiseaduse mõttes tundub loogiline asetada see vastavalt riigi kodanike arvamusele.

 

Kui võtta aluseks kas meedia või «tarkade kogu» hinnangud, on risk, et rahva silmis äärmuslikud seisukohad võidakse muuta normaalsuseks, ning see on selgelt diktatuurile omane lähenemine. Selline olukord tekkis Eesti ühiskonnas pärast 1940. aasta juunipööret. Dikteeritud äärmuslike seisukohtade puhul on tõenäoline, et see võib viia  vägivallani selliste režiimide vastu.

 

Äärmuslus või vähemus – selles on küsimus

 

Omaette küsimus on, kuidas teha vahet sõnadel «äärmuslus» ja «vähemus». Kindlasti ei saa nimetada mõjuka vähemuse, näiteks 49 protsendi inimeste vastuseisu millelegi äärmusluseks. Sellist mõttelist piiri, kust midagi marginaalseks pidada, on peaaegu võimatu tõmmata, kuid tegemist ei saa olla juba paarikümneprotsendise toetusega mõnele seisukohale.

 

Praegusel juhul on tõmmatud mõtteline joon alla kümne protsendi piiri asuvate väärtushinnangute juurde, kuid ma ei taotle selle piirjoonega mõiste absolutiseerimist. Lisaks ei saa äärmusluseks lugeda seisukohti, mis on vähemuses, kuid mille puhul ei esitata ühiskonnale poliitilisi nõudmisi, vaid mille esindajad aktsepteerivad ühiskondlikku korda.

 

Näiteks on hea kasutada esialgu triviaalsena tunduvat lähenemist. Uurisime küsitletutelt järgneva tegevuse regulaarsust: «Kõrvale jättes erilised sündmused, nagu näiteks laulatused ja matused, kui tihti käite käesoleval ajal usuga seotud teenistustel?» Selges vähemuses olid vastajad, kes käivad teenistustel rohkem kui kord nädalas (neli protsenti). Kui sellisel juhul hakataks nõudma, et kogu elanikkond igal nädalal sunniviisil jumalateenistusel käiks, oleks tegu äärmuslusega. Küsimus pole praegu Eestis aktuaalne, kuid näide sobib piltlikustamaks olukorda, kus inimesed, kes ei leiaks neile nõudmistele toetust, võivad tekitada ühiskonnas ägedat poleemikat.

 

Teiselt poolt näeme mõnes küsimustes vägagi aktiivset kampaaniat. Üks selline on kanepi legaliseerimine. Uuringu tulemuste järgi on rahva seas konkreetne vastuseis kanepi legaliseerimisele mõnuainena (87 protsenti vastu) ja selle tarvitamist ei pea õigustatuks tervelt 93 protsenti vastanutest. Kui see teema poliitiliste otsustajate seas oluliseks muutuks, siis võib juba ette prognoosida väga tõsist poliitilist ja väärtushinnangute konflikti, sest tegu on äärmuses oleva teemaga. Samas tuleb tõdeda, et kodanikud toetavad (62 protsenti) kanepi kasutamist ravimina ja viimast ei saa kuidagi äärmuslikuks nimetada.

 

Võõraid ei taha Eestisse mitte keegi! Äärmuslased?

 

Pagulasküsimus on selgelt üks enim tähelepanu all olevatest teemadest nii Eestis kui Euroopas. Teemat uurides oli näha, et inimestel on välja kujunenud selge arvamus; «ei oska öelda» vastajate osakaal oli marginaalne. Kui küsiti, mil määral peaks Eesti riik lubama samast kultuuriruumist pärit inimestel siia elama tulla, siis vaid seitse protsenti vastanutest leidis, et ei peaks üldse. Enamik (72 protsenti) vastas, et peaks lubama piiratud või väga vähesel määral.

 

Küsimuse peale, mil määral peaks Eesti riik lubama meie omast erinevast kultuuriruumist pärit inimestel siia elama tulla, näeme täiesti vastupidist tendentsi. Äärmuslikuks seisukohaks osutus paljude siia lubamine (kolm protsenti). Võõrast kultuuriruumist isikuid ei soovi Eestisse üldse 31 protsenti ja soovib piiratud või väga vähesel määral 63 protsenti.

 

Näeme, et Eesti kodanikel on selge vastuseis võõrast kultuuriruumist inimeste Eestisse asumisele, kuid meie omaga sarnasest kultuuriruumist siia tulijate puhul on vähemuses nende vastased. Seega on Eesti kodanike väärtushinnangute järgi äärmuslik samast kultuuriruumist tulevate inimeste Eestisse mitte elama lubamine (seitse protsenti) ja võõrast kultuuriruumist paljude inimeste siia lubamine (kolm protsenti).

 

Toon allpool esile uuringute andmeid, mida on ühiskonnas käsitletud, kuid mille toetajaskond on marginaalne. Ka nende puhul võib öelda, et teatud juhul on tegemist lihtsalt marginaalse vähemuse hinnanguga, kuid siiski võib oletada, et selliste ideede läbisurumine ühiskonnas võib osutada äärmuslikkusele. Nende andmete põhjal võib igaüks ise otsustada, kas ta tunnetab seisukohtade pealesurumist või lihtsalt näeb selles marginaalse vähemuse hinnanguid.

 

Loomulikult ei taotle artikkel äärmusluse absoluutse definitsiooni esitamist. Pigem esitab väljakutse nii keele- kui ka ühiskonnateadlastele, kes suudaksid selliseid mõisteid universaalselt defineerida. See vähendaks selliste sõnade utreeritud ja sildistavat tähendust. Minu kui ajaloolase hinnangul on terminitega manipuleerimine omane sõnavabadust piiravatele riikidele.

 

Ometi on raske uskuda, et sõna «äärmuslus» oma poliitretoorilise ja subjektiivse alatooni kaotab, sest üldiselt on pärast argumentide lõppemist paljudele omane kasutada nn  moesõnu, mis jäävad kõlama, kuid on läbimõtlemata ja võivad sõnade tähenduse lõpuks devalveerida.

 

Art Johanson on Ühiskonnauuringute Instituudi analüütik, erialalt sõjandusajaloolane. MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut on 2016. aasta jaanuaris asutatud mõttekoda (www.inst.ee).

Post Author: Eesti Lähis-Ida ja Islamiuuringute Keskus

Eesti Lähis-Ida ja Islamiuuringute Keskus on loodud täitmaks Eestis akadeemilist kohta oma kvalitatiivse, teadust arendava ja populariseeriva tegevusega islami uuringutes, mis on Eesti ülikoolides seni olnud esindatud väga tagasihoidlikul tasemel.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga