Peeter Espak ja Vladimir Sazonov: ei islamofoobiale!

Peaaegu keegi ei vihka Euroopas kedagi seetõttu, et ta on moslem – eelkõige vihatakse ja kardetakse ühest konkreetsest islami voolust lähtuvat vägivalda ning sellele allajäämist, kirjutavad orientalistid Peeter Espak ja Vladimir Sazonov.

Euroopas ei valitse mitte niivõrd islamihirm, kui hirm äärmusliku islami fanatismi ees. Islamiäärmuslus ei ole mitte kellegi hirmutamiseks, vaid see ongi karm tegelikkus.Islamiste, kes toetavad nt ISISe või Al-Qaeda ideoloogiat – terroriakte korraldavad neist vaid vähesed, suur on aga kaasaelajate hulk – kardavad Euroopas elavad moslemidki, kelle elu on seni olnud suhteliselt heal järjel ja turvaline.

Saksamaal elav kolmanda või teise põlvkonna türklane või Prantsusmaal elav Tuneesia päritolu inimene on üldiselt omandanud hariduse ja sotsiaalse staatuse (tal on oma äri ning ta on näiteks poodnik, kohvikuomanik, taksojuht; rääkimata ülikoolide õppejõududest, arstidest ja tippspetsialistidest). Ta on rohkem või vähem ühiskonda integreerunud ega ole kaugeltki vaimustuses ohtudest, mis võivad kaasneda rändekriisi või islamiäärmuslusega.

Islamiäärmusliku ideoloogia leviku teine tagajärg on aga selle ohu enda huvides ära kasutamine tõsiselt ebameeldivate ja ehk ka vägivaldsete paremäärmusluse esindajate poolt, kelle eesmärk ongi teadlikult külvata vaenu. Tekkinud olukorda kasutab kahtlemata ära ka Putini režiim, kelle siht on selgelt Euroopa ühtsuse lõhkumine. Seetõttu toetabki Kremli loodud KRIMINTERN kaudselt islamiäärmuslust, võimendab pagulaskriisi, edendab paremäärmuslust, kuid ka äärmuslikke vasakpoolseid grupeeringuid nii Euroopa Liidu kui kogu läänemaailma (sh USA) nõrgendamise eesmärgil.

Äärmussallivus vasakult ning paremäärmuslik võimalik inimeste nahavärvi alusel klassifitseerimine on ühtviisi kasulikud lääne tsivilisatsiooni alustalade lõhkumiseks. Äärmuslikke terroriorganisatsioone ning läänevaenulikke riike ja organisatsioone toetas kunagi lääne nõrgestamiseks just Nõukogude Liit.

Arusaam, nagu oleks Putinile meelepärane ainult parempopulism, on täiesti vale. Just lõhestav võitlus äärmuste vahel on see, mida taotletakse. Olgu vasak või parem – oluline on konflikt, mis nõrgestaks läänt ja sunniks oma alusväärtustest loobuma, et tagajärjeks oleks läbikukkumine tõsiselt võetavate riikidena (nn failed state).

Kremli unistustes pole midagi magusamat kui üksteist peksvad ja poode rüüstavad kontrolli alt väljunud rahvahulgad, keda võimud ei suudaks enam kontrollida. Mitte midagi tehes aitame nende unistuste võimalikule täitumisele iga päev ja iga tund kaasa.

Lootus, et praegu maailma sõdades toimuv läheb Eestist kergelt mööda, ei vasta aga ammu enam tõele. Meie enda kodanikud on saanud terroris surma ja vigastada, meie enda inimesed on toetanud terroriorganisatsioonide tegevust ning meie enda erakonnad kaalutlevad mošee ideed, võttes arvesse selle potentsiaalseid ohte või kasu.

Selle kõige taustal ei võitle meie avalikus ruumis mõjuvõimu pärast enam vaid eri rahastamis-, kuid ka survemeetodeid kasutavad erdoğanliku Türgi ametlikud esindajad (väidetavad katsed mõjutada teadusasutusi, eri rahastusmeetmed), vaid lisaks ka opositsioonilised gülenistid.[1] Me ei ole enam maailma äärealal, vaid osa sündmuste peavoolust ning ELi ja NATO liikmena üks tähtsamaid suunajaid väikeriikide seas.

Elo Süld kirjutab: «Islamifoobia levimine Euroopas on selgelt näha. Näiteks Austrias kardab radikaalse islami levikut 73 protsenti elanikkonnast, 90 protsenti elanikkonnast on seisukohal, et omaenda aateid ja religiooni ei saa seada ülimuslikuks riigis kehtivate seaduste ja korra suhtes.»[2]

Kartus radikaalse islami ees ei ole islamofoobia. Seda tulebki karta, sest see usuäärmusluse vorm on päriselt hirmus. Islamiäärmuslus on suutnud eelkõige ja kõige rohkem hirmutada ennast toetama või vähemalt mitte vastu tegutsema just kaaluka osa Euroopa islamikogukonnast endast.Eriti muidugi ennast otsivaid noorukeid, kes sarnaselt laiskade põliseurooplastega – kes eelistavad töötukassat ja niisama logelemist lihttööle – leiavad, nagu oleks neid millestki ilma jäetud. Islamiäärmusluse võimaluse ahistada kõigepealt enda kogukonda – sundida oma asumeid vägivalla kartuses koostööle, et luua suur äärmuslastebaas – on eelkõige tekitanud inimõiguslased (õigemini pseudoinimõiguslased), kelle aktiivse tegevuse tõttu ei saa Euroopa ja ka paljude muude piirkondade riikide jõustruktuurid enam rakendada riigis kehtivaid seadusi, vaid peavad terrori ja ähvarduste ees alistuma.

Üks selliseid näiteid on nn islami kogukondlikud kohtud Euroopas. See on otsene põhiseaduste rikkumine ja sellele kutsumine peaks olema võrdsustatud ükskõik millise lääne riigi põhiseadusliku riigikorra kukutamisele õhutamisega. Kui riik kaotab halduskontrolli seadusliku kohtuvõimu üle, ei ole tegemist enam õigusriigiga. Iga islamikogukondlik kohus soodustab paralleelmaailmade teket ja šariaadi ametlikuks õigusnormiks kuulutamist kogukondades, mis mõlemad ongi islamiäärmusluse üks taotlusi.

Ka termin «islamofoobia» on pigem poliitiline instrument nn äärmussallivuslaste käes, et saavutada oma poliitilisi eesmärke. Sellel pole mingit seost reaalsusega. Peaaegu keegi ei vihka Euroopas kedagi seetõttu, et ta on lihtsalt moslem. Eelkõige vihatakse ja kardetakse ühest konkreetsest mõttemallist lähtuvat vägivalda ning sellele allajäämist. Kogukond, kes näiteks Saksamaal lähtub oma vihas geneetikast (st nahavärvist), on üliväike. Just Euroopas ja ka Eestis langevad islamiäärmusluse küüsi tihti kohalikud pärismaalased ise – fakt, mis on kõikjal teada.

Peab ka mainima, et näiteks pagulaste endi seas ahistab osa moslemitest pagulasi kristlastest pagulasi. Seega on pagulastest kristlased kolmekordsed ohvrid. ISIS viis nende kallal läbi genotsiidi kodumaal, edasi kiusab osa moslemeid neid pagulastena taga ning peale selle suhtuvad neisse kartuse või umbusuga mõned kohalikud eurooplased, sest avalikkuses räägitakse ju eranditult islamofoobiast – mitte kunagi aga kristofoobiast.

Kuidas saakski keskmine eurooplane teada, et situatsioon on keeruline, et isegi islam pole ühtne ja on omavahel tülis ning pagulaste seas on kirju kooslus eri rahvaid ja uskusid, kui meedias esitatakse peaaegu kõike islamofoobia prisma kaudu.

Kristofoobia aga peaks olema samadel alustel hukka mõistetud, nagu näiteks antisemitism ja holokaust. Paradoksina näeme Euroopas ka juutide tagakiusamist ja suurt väljarändu. Prantsusmaalt valdavalt tagakiusamise ja islamiäärmusluse eest põgenevate juutide arv on viimastel aastatel peaaegu neljakordistunud ja viimasel kümnendil põgenejate hulka võib juba mõõta kümnetes tuhandetes.[3]

Euroopa on tunnistajaks suurimale juutide väljarännulainele alates aastast 1948. Kas ei oleks aeg tõdeda, et näeme Euroopas järjekordset juutide vastu suunatud vihalainet, mitte ainult rünnakuid kristlike katedraalide vastu või vaimulike mõrvu?

CNN annab ülevaateid sellest, kuidas Saksamaal pole enam sugugi ebatavaline ka geide liitumine parempoolse ja samasooliste kooselule vastu oleva AfDga. Näitena tuuakse mees, kes sai võimudele teada-tuntud islamiäärmuslastelt armutult peksa ja väga raskeid kehavigastusi, kuid süüdlasi isegi ei arreteeritud ning hiljem õnnestus neil Süüriasse põgeneda. Kuna keegi teine probleemile selgelt tähelepanu ei juhi, väidabki samasooliste paar, et kuigi AfD poliitika on kohati vastumeelne, ei ole neil mitte kellelegi teisele loota.[4] Kas saame neid hukka mõista, kui võtame arvesse, et hirm füüsilise likvideerimise ees viib iga inimese instinktiivselt otsima ellujäämisvõimalusi, ükskõik kui olemuslikult vastuolulisi?Rõhutades sõnu «islamofoobia» ja «multikulturalism» mõistame heaks olukorra, kus teame täiesti selgelt, et tagakiusu alla on langenud suur hulk eri rahvaid ja ka vähemusi, kes ei saa turvaliselt elada just ühe konkreetse äärmusluse tõttu. Euroopa on multikultuurne ja on seda alati olnud, kuid multikultuursuse säilitamiseks peame selgelt mõistma, miks on hirm tekkinud. Nagu ka seda, et hirmuteod toimuvadki päriselt – neid ei ole välja mõelnud ei Putin ega Euroopa populistid. Vaja on uusi lahendusi, mis päriselt Elo Sülla (vt «Tuleviku Euroopa saab olema veel multikultuursem», PM 13.09) välja toodud väga vajaliku mõlemasuunalise teineteisemõistmiseni viiks. Me ei vaja aga sallivusliikumise klišeesid, mis teevad olukorra veelgi hullemaks ja ainult õhutavad paanika ja hirmu teket.

Lahenduse algus ei ole keeruline. Euroopa tsivilisatsiooni üks aluseid on alati olnud seaduslikkuse austamine – meie õigusruum. Peame jõudma selleni, et ükskõik milline islamijutlustaja (või ka muu religiooni vaimulik), kes kutsub üles mistahes vormis vägivallale või rakendab seda mistahes vormis, võetaks kehtivate seaduste alusel otsekohe vastutusele. Kõik seadused Euroopa riikides vägivallale õhutajate ja kuritegusid sooritavate isikute karistamiseks on olemas, neid lihtsalt ei rakendata – või kui, siis valikuliselt.

Äärmusallivuslased on muutnud moslemi karistamise islamofoobseks aktiks ja teinud teadlikult süüdlasest ohvri ja ohvrist süüdlase. Tagakiusatud juut lahkub Euroopast, sest talle ei pakuta kaitset, gei liitub hirmus parempopulistliku parteiga, kiusajast äärmusislam on aga «kitsaste olude ja mõistmatuse tulem» ehk ohver. Kuuleme jutte sellest, kuidas ISISe ridadest Euroopasse tagasitulevatele «ohvritele» (sh põliseurooplastele) peaks pakkuma psühholoogilist nõustamist ja vist ka sotsiaalkorterit. Pakume sotsiaalset abi, isegi korterit ja hüvitist Euroopasse (nt Belgiasse)[5] naasnud ISISe võitlejatest terroristidele ja kõrilõikajatele, kes on sageli tapnud, piinanud ja vägistanud inimesi, lootuses, et see toob neid tagasi ühiskonda. Selle asemel et anda nad kohtu alla inimsusevastaste (sh moslemi-, šiiidivastaste jne) kuritegude eest.

Kui siiani mõistetakse kohut holokausti ajal näiteks valvuritena (tihti käsukorras) töötanud vanade inimeste üle – ja väga karmilt –, siis kuidas on võimalik, et me jätame karistamata või määrame ebaproportsionaalselt väikese karistuse inimesele, kes on oma vabast tahtest ja oma raha eest osalenud genotsiidis? Kas nõnda ei toeta me genotsiidi kui aktsepteeritavat nähtust – rääkides samas inimõigustest ja euroopa liberaalsetest väärtustest?

Selline suhtumine on Euroopale ja kogu läänele ohtlikum kui islamiäärmuslus ja terror ise. Neist saame me osavalt tegutsedes ajapikku jagu. Hüljates täielikult kõik läänelikud ja liberaalsed väärtused genotsidaalse sallivusliikumise ees, kukume aga moraalselt kindlasti kokku. Kaotame Euroopa näo ja tsivilisatsiooni alussambad lõplikult. Oleksimegi Orwelli ennustatud maailmas, kus sõda on rahu, vabadus on orjus ja ignorantsus on jõud.

[1] https://www.islam.ee/?p=284

[2] http://arvamus.postimees.ee/4239595/elo-suld-tuleviku-euroopa-saab-olema-veel-multikultuursem

[3] http://edition.cnn.com/2016/01/22/middleeast/france-israel-jews-immigration/index.html

[4] http://edition.cnn.com/2017/09/14/europe/germany-far-right-lgbt-support/index.html

[5] https://www.youtube.com/watch?v=MjqBdRpch0U

Post Author: Eesti Lähis-Ida ja Islamiuuringute Keskus

Eesti Lähis-Ida ja Islamiuuringute Keskus on loodud täitmaks Eestis akadeemilist kohta oma kvalitatiivse, teadust arendava ja populariseeriva tegevusega islami uuringutes, mis on Eesti ülikoolides seni olnud esindatud väga tagasihoidlikul tasemel.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *