V.Sazonov: Nurjunud “revolutsiooni” viljad

Vladimir Sazonov, orientalist

Detsembri lõpus 2017. a  Iraanis alanud rahutused on taas tekitanud nii mõneski lootusi, et midagi on selles riigis saab muuta. Revolutsiooni muidugi ei tulnud. Viimase šahhi ajal elas Iraan üle majandusliku õitsengu, mida paljud iraanlased veel mäletavad.

Tänu islami revolutsioonile 1979. a. ja sellele järgnenud Iraani-Iraagi sõja (1980-1988) tõttu majanduse õitseng katkes. Samas 1990-ndatel hakkas Iraani majandus taas tõusma. Nüüd aga pole paljud iraanlased rahul mitme asjaoluga: stagneerunud autokraatliku islamistide ülemvõimu, sõnavabaduste ja muude õiguste piiramise, suur korruptsiooni tasemega, aga olulisim faktor on majanduslikud probleemid, mida Iraani rahvastik on viimase 10 aasta jooksul omal nahal tunda saanud. Iraanlased on vaesemaks jäänud paljuski tänu oma valitsusele, keda alates 1989. a, pärast ajatolla Khomeini surma, juhib gerantokraatlik 78-aastane ajatolla ‘Alī Khāmene’ī, Iraani kõrgem juht. Riigis tähtsuselt teine isik on aga president, kelleks on alates 2013. a Hassan Rouhani. Alguses kui Rouhani sai presidendiks tärkas iraanlastes lootus, et äkki tema ajal muutub olukord paremaks: õhkkond riigis muutub vabamaks ja majanduslikke probleeme suudetakse leevendada. Rahva lootus jäi täitumata.

 

Demonstrandid nõudsid islamistliku valitsuse lahkumist ning osa neist on lausa esinenud monarhistlikke loosungitega, toetades kukutatud Pahlavi dünastiat, kiites dünastia rajajat Reza Pahlavit (1925-1941) ja tema poega Mohammad Reza Pahlavit (1941-1979). Demonstrante toetasid mõned viimase šahhi perekonnaliikmed, kes elavad eksiilis. Demonstrantide üks peamine nõue oli, et ‘Alī Khāmene’ī läheks erru.

 

Paradoks seisneb paljuski just selles, et Pahlavi dünastia (1925-1979) läänemeelne poliitika ja riigi moderniseerimine said põhjusteks, miks 1979. aasta jaanuaris-veebruaris leidis aset Iraani islamirevolutsioon. Enne 1979 a. sündmusi olid naistel ja meestel enam-vähem võrdsed õigused, riik oli sekulaarne, avatud lääne mõjudele, mh riigis olid lubatud alkohol, paljud islami usuga seotud ranged piirangud ei kehtinud. 1979. a revolutsioon muutis seda olukorda kradinaalsest, kehtestati islamiseadused. Tänapäeva Iraani riigi lääne vastasusele ja islami normide range järgmise vastu protestivadki Iraani noored. Kes siis selle mässu korraldas, kes seisis selle taga? President Rouhani väitel on rahutuste põhjuseks riigi siseprobleemid, kuid ka teiste riikide sekkumine Iraani siseasjadesse. Märgiline on see, et Rouhani helistas Prantsuse presidendile Emmanuel Macronile ja anus teda tegutsema aktiivselt Pariisis asuva Iraani opositsiooni grupi Mojahedin-e Khalq vastu, süüdistades neid rahutuste korraldamises. Rouhani lausus Macronile: “Me kritiseerime fakti, et see terroristlik grupp omab baasi Prantsusmaal ja tegutseb Iraani rahva vastu…. ja me ootame Prantsuse valituselt samme selle terroristide grupi vastu”. Seega otsivad Iraani võimud sise- ja välisvaenlasid, keda saaks süüdistada meeleavalduste korraldamises. Rouhani puhul pole tegu mitte mingi mõõduka islamistiga või suhteliselt “liberaalse” juhiga, vaid islamistlikule režiimile täielikult truu isikuga, kuna vastasel juhul poleks ta kunagi saanud Iraani presidendiks nii 2013. a kui ka 2017. a. Selles osas tuleks tema suhtes illusioonidest loobuda. 2017/2018 a vahetuse sündmused on samas märkimisväärsed – tegu on järjekordsete rahutustega Iraanis, mis pole küll võrreldav 2009. a toimunud laiaulatuslike rahutustega, kuid need rahutused näitavad, et Iraanis sisemiselt toimub käärimine, mis kestab juba aastaid. Ei tohi unustada ka seda just rahva rahutustest kasvas 1979. a. alguseks välja islami revolutsioon, mis kukutas šahhi režiimi. Selleks korraks tundub, et rahutused on läbi ja Teheran on suutnud alanud “tulekahju” justkui kustuda. Iraani revolutsioonikaardi ülem Mohammad Ali Jafari teatas 3. jaanuaril, et rahutused on lõppenud. Mässulisi nimetas ta korrarikkujatest, keda õpetasid välja kontrrevolutsionäärid, kes tegutsevad islami revolutsiooni ja Iraani Islamivabariigi vastu. Režiim on rahutusest ehmunud, kuid toibunud ja vastuseks tuleb oodata “kruvide pinguldamist”. Tundub, et Iraanis leiab aset nüüd repressioonide laine.

 

Milline siis saab Iraani tulevik pärast järjekordseid rahutusi? Laiemas mõttes ei muutu eriti midagi. Islamistlik režiim on alles, stagneerumine jätkub, majanduslikud probleemid ilmselt süvenevad veelgi, rahva tüdimus režiimist ja rahuolematus säilivad. Selles mõttes on Iraan võrreldav Andropovi aegse NSV Liiduga. Režiim kardab uusi suuri rahutusi. Tundub, et islamistide režiim Iraanis on muutunud hapramaks, samas võib riiki kontrolliv islamistide grupeering Teheranis veel aastaid vegeteerida. Kuigi islamistlik režiim on Iraanis pikemas või lühemas perspektiivis hukule määratud, kuid millal see täpsemalt toimub, pole teada. Kiire progress, tehnoloogia arengud maailmas, globaliseerimine, kuid ka majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid riigis ning üldine iraani noorte nördimus režiimist, võivad juba lähitulevikus tõmmata tooli Iraani kõrgema juhi istumise alt.

Post Author: Eesti Lähis-Ida ja Islamiuuringute Keskus

Eesti Lähis-Ida ja Islamiuuringute Keskus on loodud täitmaks Eestis akadeemilist kohta oma kvalitatiivse, teadust arendava ja populariseeriva tegevusega islami uuringutes, mis on Eesti ülikoolides seni olnud esindatud väga tagasihoidlikul tasemel.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *