Toomas Paul: Kristlus ja muhameedlus

Kui silmitseda minevikku, võib näha, kuidas ükski formatsioon ei ole olnud püsiv. Francis Fukuyama arvas, et liberaalne demokraatia on inimkonna ideoloogilise arengu kõrgpunkt ja valitsemise ülim saavutatav tase. Ta lootis, et külma sõja lõppedes on viimaks ometi käes jäädav maailmarahu[1]. Aga ei sinnapoolegi! Kohemaid olid kohal uued konfrontatsioonid ja veri voolab hoogsamalt.

Aastasadu on valge mees laiendanud oma valdusi muudele mandritele. Põhja-Ameerikas ja Austraalias on järel üpris vähe kunagistest põlisasukatest. Nüüd on käes aeg, mil värvilised koloniseerivad raugastuva Euroopa.

Praegu tulevad siia massiliselt pagulased, kes põgenevad kodusõja või nälja eest. Euroopa on senini praktiliselt kõik, kes siia tulla soovivad, vastu võtnud, tagasi on saadetud väga üksikud. Meil valitseb Willkommenheitskultur. Euroopa valitsuste otsuseid ning rahva emotsioone suunab kaastunne ja halastus. Ei ole mõeldav, et katkiste paatidega üle Vahemere teele asunuid ei korjataks üles päästelaevadele. Võimalikult Liibüa ranniku lähedal, sest inimkaubitsejad saadavad nad teele nii napi bensiiniga, et muidu nad ei jõuakski teisele kaldale.

Kõik see on mõistetav kui kristliku ligimesearmastuse osutamine. Ega seda ei peagi afišeerima usu viljana, postkristlik Euroopa püüab ju oma kristlikke juuri maha salata ja unustada. Nagu näha, seda on kergem teha sõnades kui südames. Humanism kui kristluse mantlipärija ei saa eirata hädaliste aitamise kohust.

Praegused Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida põgenikud ei tule tühjale maale. Neid ootavad ees omakandimeeste asumid. See on peamine põhjus, miks Baltikumi kvoodipagulased esimesel võimalusel põgenevad siit edasi, Põhjamaadesse või Saksamaale. Ükskõik kui hellalt ja hästi me neid ka ei püüaks vastu võtta, on neil siin kurb ja igav. Nad tahavad omade juurde.

Need “omad” on Euroopas juba kanna kinnitanud. Pärast II maailmasõda oli Euroopa praktilisest ilma muhameedlasteta (paitsi mõned Kagu-Euroopa osad). 1970. aasta kandis oli neid umbes kaks miljonit: Prantsusmaal peamiselt alžeerlased, Inglismaal pakistanlased ja Saksamaal türklased. Praegu on neid – erinevatel hinnangutel – 20 või isegi 30 miljonit. Muutus rahvastikus on toimunud lühikese aja, paari sugupõlve vältel. Ja see on olnud kapitaalne.

Nagu eesti rahvuseepose alguslause sedastab, olid tunnid juba alanud, kui isa Arnoga koolimajja jõudis. Enne oma õppetüki kallale asumist tuleb heita pilk sellele, millega teised enne meie päralejõudmist tegelesid ja mille poole meie läbi raudse eesriide varbade piilusime.

Teise maailmasõja järgsed aastad oli aeg, mil arengumaad hakkasid üksteise järel iseseisvuma ning sealsete elanike eneseteadvus kasvas. Endistel alistatutel tärkas soov revanši saada. Kõigepealt tulid võõrtöölised, keda võeti sõjast rasitud riikides vastu avasüli. Christopher Caldwell kirjeldab oma raamatus Reflections on the Revolution in Europe: Immigration, Islam and the West (2009), kuidas nii riigivalitsused kui ka tööstuse juhid otse kutsusid abiväge kolmandast maailmast.

15 sõjajärgse aastaga jäi Suurbritannia ilma suurimpeeriumist, mille varemetel valitseti haavatud eneseuhkusega. Prantsusmaal oli Alžeeria sõja-, Hollandil Indoneesia kaotatud koloniaalsõja- ja sakslastel natsitrauma. Caldwell rõhutab häbifaktorit, mida eurooplased tundsid mineviku pärast. “Isegi need, kes tundsid, et selline häbi on kohatu, olid sunnitud tunnistama selle survet.” (lk 7). Selline häbi on spetsiifiliselt kristlik. Ei ole mitte kuidagi kujutletav, et türklased häbeneksid armeenlaste genotsiidi. Aga peab möönma, et postkristlikul ajal on häbitunne hävitavam kui kristlikul ajal. Siis võis kahetseda ja paluda armu ning parandada meelt ja püüda paremini. Aga kui ei ole Jumalat, kes võiks andeks anda, siis – kuidas saab ise oma vanemate patte andestada?

1950-ndatest aastatest alates saabusid Inglismaale kolm rühma: Lääne-India saarestiku elanikud (peamiselt mustanahalised), hindud, aga ka pakistanlased ja bengalid. Neist viimati nimetatud olid islamiusulised. Huvipakkuvad on tähelepanekud endisest kolooniast Indiast pärit erinevate migrantide kohta: Inglismaal on India juurtega õpilaste tulemused kaks korda paremad kui pakistanlastel. Kõigist, ka inglaste omadest, on paremad Kaug-Idast pärit koolilaste õpitulemused. Hindude ja pakistanlaste vahel pole muid erinevusi kui see, et pakistanlastel on muhameedlik kultuuritaust.

Hädad islamitaustaga sisserändajatega ei ilmnenud sugugi vaid Inglismaal. Kõigis asjaomastes riikides – olgu Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaal, Hollandis, Belgias, Taanis või Norras – on muslimi migrantidega seonduvad probleemid sarnased: madalam integreerumine tööturul ja sõltuvus sotsiaaltoetustest; kehv osalus haridussüsteemis ja suur järglaste arv; territoriaalne eraldatus, kalduvus paralleelühiskondade kujunemisele; keskmisest suurem kuritegevus alates “lihtsatest” tänavakuritegudest kuni osalemiseni terroristlikes rühmitustes.

Thilo Sarrazin kirjutab (Saksamaa käib maha. Ohtlik mäng oma riigiga, 2009), et Saksamaa (toonasest) 15 miljonist migratsioonitaustaga inimesest pärineb 25–45% islamimaadest. Ent kõigist migrantidega seotud probleemidest hariduse, tööturu, sotsiaaltoetuste ja kuritegevuse vallas on selle grupiga seostatavad 70–80% mureküsimustest. 95% muslimitest olevat rahuarmastavad. Heakene küll – ent tuhat türgi ja araabia päritolu noort kurjategijat sooritavad 20% Berliini vägivallategudest, ehkki moodustavad kogu Berliini elanikkonnast vaid 0,3%.

 

Kõikjal Euroopas lähtuti usust, et muhameedlastest migrandid jagavad õhtumaiseid väärtusi nagu demokraatia, kultuuriline ja usuline vabadus, individuaalse heaolu poole pürgimine ning eneseteostus, ja loodeti, et erinevused hajuvad kahe, kahe-kolme põlvkonna jooksul. Seda ei juhtunud. Vastupidi: sisserännanute järglaste seas aina süveneb püüe eralduda kultuuriliselt ja territoriaalselt. Toona arvati, et siia tööle tulnud integreeruvad. Paraku ei saa praegust muslimite rännet Euroopasse  võrrelda hispaaniakeelsete rahvaste rändega USA-sse. Caldwell rõhutab nende põhimõttelisi erinevusi: Kesk- ja Lõuna-Ameerika immigrandid räägivad Euroopa keelt, nad on kristlased ning esindavad USA kultuuriliste väärtuste traditsioonilist versiooni “mis sarnaneb neljakümne aasta tagusele valge töölisklassi kultuurile” (lk 12).

Paradoksaalsel kombel Euroopa sotsiaalsüsteem takistas integreerumist tööturule ning tegi omaette olemise lihtsamaks – seda muidugi Euroopa riikide rahakoti arvelt. Traditsioonilised autoritaarsed perestruktuurid jäid püsima. Kasvas sotsiaalne surve tüdrukutele ja naistele, et nad kannaksid pearätikut, ei paljastaks oma keha ja riietuksid traditsiooniliselt, eristuksid üha selgemalt ühiskonnas optiliselt. Suurlinnades on linnaosad, kus käib täielikult selline elu nagu uusasukate kodumaal – räägitakse ainult keelt, vaadatakse türgi või araabia TV-d jne. Võõral ei maksa üldse sinna jalga tõsta. Kultuurilist integratsiooni takistab meediatehnika areng, nt satelliittelevisioon. Kodumaalt transleeritavad teleprogrammid toovad “kodu” kätte. Tekkib pingeolukord võõrasse riiki jäämise ning päritoluriiki aheldatuse vahel.

Praegu hakatakse tagantjärgi tarkusega küsima, kas võõrtööliste sisseränne 1960–1970-ndatel aastatel ei olnud ränk viga. Üldjuhul rakendati nad tööle hääbuvates tööstusharudes. See aeglustas Saksamaa tööstuses vajalikke struktuurseid muutusi. Türgist, Aafrikast, Lähis- ja Kesk-Idast pärit migrantidest on enam kui 95% islamiusulised, ja probleemid nendega ei lahene aja jooksul iseenesest. Aga tollal olid nii majandusmehed kui Lääne tööstusmaade valitsused saabujate üle õnnelikud. Nii nagu praegu igatsevad Eesti töösturid musta töö tegijaid väljaspoolt Euroopa Liitu. Ega teiste vigadest ei ole võimalik õppida.

Sotsiaaltoetused mõjutavad alamkihi paljunemiskäitumist. Ilma Saksamaa sotsiaaltoetusteta poleks suur osa Türgi, Aafrika ja Lähis-Ida migrante kunagi sinna tulnud, sest tööturg ei vaja sisserändajaid juba 35 aastat. Mitte lapsed ei tekita vaesust, vaid toetusesaajad tekitavad lapsi. Saksamaal saavad sotsiaaltoetustest elatuvad pered selgelt rohkem lapsi kui rahvastiku ülejäänud osa. Haridussüsteemis kasvab pidevalt nende laste osakaal, kes on pärit hariduskaugetest alamkihi peredest. Saksamaa araablaste seas on levinud laste sigitamine selleks, et saada rohkem sotsiaaltoetusi, ning kinniste uste taga polegi nende naistel suurt midagi muud teha. Sotsiaaltoetused kahjustavad islamimaade migrantide integratsioonitahet. Neil on võrreldes oma päritoluriikidega, kus puudub igasugune riiklik sotsiaalsüsteem, tänu uuel kodumaal saadavatele toetustele piisavalt kõrge elatustase, mis vabastab nad vajadusest muuta oma traditsioonilist eluviisi, näha vaeva keele õppimise ja töö otsimisega. Sotsiaaltoetuste juurest viib otsetee islamiusuliste sisserändajate paralleelühiskonda.

Integratsioonivalmiduse üks mõõdupuu on abielukombed. Need määravad paralleelühiskondade kadumise tempo või takistavad niisuguse eraldatuse kasvu. Türgi päritolu migrantidest abiellub Saksa partneriga vaid 3% mehi ja 8% neide. Samas sõlmib n-ö segaabielu 67% Venemaalt pärit sakslastest. Ligi 60% Saksa passiga türklaste abieludest sõlmitakse Türgist toodud partneriga. Importpruudid on eranditult väga madala haridustasemega. Berliinis elavatest sissetoodud abikaasadest on 10% kirjaoskamatud, 28% on teinud läbi vaid viis klassi. Importpartnerid on reeglina pärit Türgi maapiirkondadest ja tihti perekonna lähisugulaste seast.

Tänapäevase islami allikaks on lähteriikide ühiskondade mahajäämus, suhteline noorus ja sellest tulenev demograafiline jõud. See kõik leiab oma väljenduse missioonitundes, mille erinevad tahud ulatuvad agressiivsuseta vagadusest džihaadini, kusjuures üks tahk läheb sujuvalt üle teiseks.
1997. aastal ütles toonane opositsioonijuht Erdoğan: “Minaretid on meie odad, kuplid meie kiivrid ning usklikud meie armee.” Tal on õigus – praegu on Saksamaal 900 uhket mošeed Türgi kontrolli all. Nagu fatva alla pandud moslem Hamed Abdel-Samad meelde tuletab: Muhamed kuulutas, et muslimid lõhenevad 72 sektiks, millest 71 järgib eksiõpetust ja satub põrgusse. Ainult üks käib mööda õiget teed. Seda gruppi nimetas Muhamed “päästetud sektiks”. Iga muslimi usuvool ja iga sekt peab end tänapäeval väljavalituks ja õigeks ning käsitleb teisi muslimeid uskmatutena. See on sunniitide ja šiiitide vahelise vaenu ning Ahmadiyya. suufide ja alaviitide vahelise viha lähtepunkt. Lääne inimese pilk ei suuda eristada, millist islamit pooldab 20–30 miljonit Euroopa muslimit. Õieti ei tea keegi, mis jutlusi peetakse mošeedes. Kindel on vaid see, et tegu on äärmiselt suletud religiooni ja kultuuriga, mille pooldajad vaevu huvituvad neid ümbritsevast läänelikust õhtumaast – kui just tegu ei ole materiaalsete hüvedega.

Kui õige poleks ka lähenemine, et igaühega tuleb rääkida, niisama naiivne on arusaam, et institutsionaliseeritud dialoog muslimitest migrantidega võib mõjutada islami üldist puhastumist valgustatuse mõttes. Mitte kõik, mis kannab dialoogi nime, pole veel dialoog. Saudi Araabia kuningas Abdullah soovib väidetavalt kultuuridevahelist dialoogi, aga samaaegselt ka šariaadi eksporti. Kõigis Euroopa riikides ohtralt peetavate islamikonverentside kohta ütleb Christopher Caldwell pilkavalt: “Kõik valitsused rakendavad islami assimileerimisel enam-vähem sama strateegiat. Kõigepealt antakse moslemite survegruppidele pseudoriiklik staatus ja kuulutatakse, et nii luuakse Euroopa väärtusi peegeldav islam ja mitte islami väärtusi peegeldav Euroopa.” (lk 23).

Islamiga peetava dialoogi osas ütleb Saksamaal iraanlasest arsti pojana üles kasvanud kirjanik Navid Kermani sõnaselgelt: “Palun väga, rääkige islami mõõduka tiivaga, aga selle esindajad pomme nagunii ei viska, millest te tahate nendega siis rääkida? Illusoorne on arvata, et inimõigustega kooskõlasolev islam juurib lõpuks välja terrori.” Peaaegu kõigis islamimaades – Egiptusest Malaisiani – tugevneb surve kristlikele vähemustele ja seda kuni otsese tagakiusamise ja füüsiliste ähvardusteni välja.

Mis ootab islamiseerunud Euroopas kristlasi tulevikus, kui arvuline ülekaal ning võim on muhameedlaste käes, sellest saab aimu ilmaliku (!) Türgi elu silmitsedes. Türgis on põlistel kristlikel kogudustel keelatud uute kirikute ehitamine. 30 aasta eest suletud kiriklike kõrgkoolide taasavamine on keelatud. Euroopa Komisjon kritiseerib oma värskemas aruandes, et Türgis toimuvad endiselt rünnakud usuvähemuste vastu. Lisaks puudub õiguslik raamistik, milles kõik mittemuslimid ja alaviidid saaksid tegutseda ja oma vaimulikke koolitada. 30 aasta eest suletud kiriklike kõrgkoolide taasavamine on jätkuvalt keelatud. Esimese maailmasõja eelõhtul oli praeguse Türgi elanikest 25% kristlased. Pärast 1,5 miljoni armeenlase ja mitmesaja tuhande arameakeelse assüürlase massimõrva (“genotsiid” ei tohi öelda, pahandab türklasi) Esimeses maailmasõjas ning 1,5 miljoni Kreeka õigeuskliku massiküüditamist pärast I maailmasõda on kristlaste osakaal langenud 0,2%-ni.

Kristlaste ja moslemite “dialoog” ei ole XX-XXI sajandil algatatud uudisasi, vaid väga vana, ainult et see ei ole käinud sõnadega, vaid mõõgaga. Esimene laialdasem kokkupuude muslimite ja läänemaailma vahel ei toimunud seoses ristisõdadega, vaid nelisada viiskümmend aastat varem. Kui muhameedlaste väed Araabia laialipaisatud hõimud ühtseks kogukonnaks ühendasid, ümbritsesid äsja islami vastu võtnud Araabiat valdavalt kristlikud maad: Bütsantsi valdused Süürias ja Egiptuses ning kristlikud riigid Põhja-Aafrikas. Bütsantsi suur vaenlane Pärsia oli samuti koduks märkimisväärsele kristlaste kogukonnale. Neli viiest peamisest kristlikust linnast: Konstantinoopol, Aleksandria, Antiookia ja Jeruusalemm, olid araablaste löögiulatuses.

Praegu peetakse Lähis-Ida, Põhja-Aafrikat ja Pärsiat, tänapäeva Iraani, islamimaailma südameks. Kas usuvahetus leidis aset jutlustamise läbi, püüdes leida teed mittemuslimite südamesse? Ei. Usk vahetus mõõga abil. Islami võimu all kahanes mittemuslimi enamus vähehaaval pisikeseks vähemuseks. Allasurutus, diskrimineerimine ja ahistamine muutsid islamisse pöördumise ainsaks võimaluseks inimväärsele elule. 635. aastal, kolm aastat pärast Muhammadi surma, langes muslimi vallutajate kätte Damaskus. Antiookia, kus Jeesuse õpilasi esmakordselt kristlasteks nimetati (Ap 11:26), langes järgmisena. 638. aastal saabus Jeruusalemma kord, mis oli tollal samuti kristlik linn. Nii see läks edasi, kuni ka osa Euroopast oli vallutatud.

Mauride Andaluusias ei olnud sallivust ollagi: muslimitest valitsejad talusid küll juutidest ja kristlastest vähemusi, sest neid sai maksudega pigistada, kuid nad olid teise klassi kodanikud, kes said usuvabaduse suure peamaksu eest. Koraani käskudest on selge, et sõdida tuleb seni, kuni inimesed tunnistavad, et ainsana tohib ülistada ja kummardada Allahit ja et Muhammad on Allahi sõnumitooja. Ükski islami koolkond pole seni lahti öelnud veendumusest, et islami seadused peavad ülimuslikuks saama terves maailmas ning selle saavutamiseks on moslemid teatud tingimustel kohustatud relvad haarama. Pärast 1683. aastat enam suuri džihaadi-lahinguid ette ei võetud, kuid seda mitte seepärast, et muhameedlased oleksid islami algõpetuse enesest eemale tõuganud või selle reformimise tõttu, vaid seepärast, et islamimaailm on liiga nõrk. Viimasel ajal aga on olukord Lähis-Ida naftavarude tõttu muutuma hakanud.

Ligikaudu esimesed kolm sajandit oma sünnist oli kristlus keelatud ja kristlased kannatasid Rooma võimude tagakiusamise all. Kristlased ei levitanud oma religiooni vägivaldsel teel, vaid hoopis nende endi märtrite nimekiri pikenes kristlusesse pöördunute võrra. Euroopas langes kokku vaimu vabanemine ususunnist, uudishimulik-objektiivne pilk loodusele ja kosmosele, kodanikuvabaduste areng, vaba turu süstemaatiline laiendamine ning tehnikaleiutiste arvu plahvatuslik kasv. Lisaks ulatuslikele kodanikuvabadustele tähistab ilmalikustamine üleminekut “igavestelt”, jumalast antud väärtustelt “maistele”. Maailma, ka väärtusi ja usutekste, nähakse ajaloolises kontekstis, see kõik on valgustuse tuum. Neda Kelek väidab poleemilise teravusega: “Islamil seisab selline valgustus alles ees. Seejuures ei saa me loota keskpärastena tuntuks saanud usuühingute tegelastele.”

Kristlusel on praeguseks selja taga sajandite pikkune sekulariseerumine. Katoliku kirik pole sugugi enam see, mis ta oli inkvisitsiooni ajal. Nagu kirjeldab Tuneesia päritolu Prantsuse islamikriitik Abdelwahab Meddeb, oli ka islamis ilmalikuks muutumise algeid, mis pääsesid lõpuks maksvusele kristluses, kuid need ei juurdunud, sest tõrjuti viimastel aastakümnetel üha rohkem kõrvale fundamentalistlike usuvoolude poolt. Enamik muslimeid peab usuvahetust, apostaasiat, suureks patuks, mis paljude Saudi Araabia ja Afganistani islamiõpetlaste arvates väärib surmanuhtlust.

Valgustusajastu ja järkjärgulise ilmalikustamise tulemusena arenes ristiusu teoloogias välja ajaloolis-kriitiline meetod: usuliste tekstide tõlgendamist ja nende sidumist teoloogilise materjaliga arendati edasi kooskõlas aktuaalse ajalookäsitluse ja kaasaegsete teaduslike, humanistlike ja filosoofiliste arusaamadega. See areng kestab ainitise eesmärgi nimel: leida usule igal ajal uuesti oma koht. Islami teoloogias selline areng puudub ning on mõeldamatu. Endine šiiidi vaimulik ja praegu Bambergi ülikoolis töötav Reza Hajatpour ütleb selle kohta: “Ajaloolis-kriitiline meetod, mis on valgustusajastust tänini löönud läbi lääne hariduse vallas, ei ole islami teoloogides suutnud mingit huvi äratada.”

Islam ja kristlus erinevad oluliselt selles, et islamis on – vähemalt teoreetiliselt – kõik antud koraanis, hadiitides ja Muhamedi eeskujus, kristluses aga on nii nagu Paulus ütles: “katsuge läbi kõik läbi, pidage kinni heast” (1Ts 5:21). See on juba põhimõtteliselt piiblis sees – Vana Testament ei kehti ühtse blokina, vaid sealt võetakse üle see, mis Jeesuse õpetusega sobib. Briti ajakirjanikud John Micklethwait ja Adrian Wooldridge kirjutavad: “Islamis sügavalt juurdunud vaen pluralismi suhtes on kõige tähtsam kinnitus islami suutmatusest sõlmida lõpuks ometi rahu kaasajaga. Kaasaja oluline tunnus on erinevate maailmavaadete kooseksisteerimine.” Araabia maailma ja õhtumaade kultuuri kaugus ilmneb juba selles, et islami algusaegadest alates on araabia keelde tõlgitud vähem raamatuid, kui neid tõlgitakse praegu aasta jooksul hispaania keelde. See, et maailma kõrgeim pilvelõhkuja ehitati naftadollarite toel kõrbeliivale ja mitte New Yorki, võib vaid väga naiivseid hingi lohutada.

Kui raske aga on tänapäeva postmodernsetel multikultuursusest läbi imbunud kristlastel taibata muhameedlust, kus võetakse äärmise tõsidusega traditsiooni ja tavasid, näitab üks anekdootlik lugu. 18. märtsil 2005 tahtis Amina Wadud New Yorgis palvust juhtida. Kuna ta on naine, keeldusid kolm mošeed talle oma ruume andmast ning palvus planeeriti kunstigaleriisse, kuid ka galerii taganes pärast pommiähvarduse saamist. Viimaks toimus palvus episkopaalkirikus. Kiriku ees protesteerinud muslim röökis: “Need inimesed ei esinda islamit. Elaksime me islamiriigis, poodaks too naine üles, ta surmataks, ta hakitaks tükkideks.” Kahtlemata oleks see nii, kuid Wadud jäi enesele kindlaks,

Olgu selle kange naisterahvaga kuidas on, küllap tollel häälekal mehel oli rohkem põhjust tõelist islamit esindada. Aga mida peab arvama sellisest kirikust, kelle kõrgeim usutunnistus on sooline võrdõiguslikkus ning kes lubab oma kirikusse hälbinud moslemi lihtsalt kiusu pärast? Muidu oleks raske seda jantlikku lugu uskuda, ent Stockholmi koguduse õpetaja Tiit Pädam juhatas mulle sellise lingi[2]: Berliinis üürib üks kirik kuulsale naisõiguslasele Seyran Atesele kirikuhoone moslemi palvete pidamiseks. Kuidas saavad tõsiusklikud moslemid võtta tõsiselt taolist kristlust?

Põld, mida Euroopas on juba mõni aeg küntud, hakkab saaki andma. Oma raamatus Eurabia (2004) kirjeldab teedrajav dhimmah’ ajaloolane Bat Ye’or sündmuste kulgu. Ta ütleb, et 30 [praegu 40, T.P.] aastat tagasi asus Euroopa rahu sobitamise ja kohandumise teele, oma kultuurist loobumise teerajale. Lühinägelikult loodeti vastutasuks poliitilist ja majanduslikku kasu. “Euroopa on muutunud märkimisväärsete valgustusjärgsete ja ilmalike elementidega juudi-kristlikust tsivilisatsioonist dimmah’ tsivilisatsiooniks s.t Euraabiaks: ühiskonnaks, mis kaldub ilmalikkusest islamisse ja kus traditsioonilised juudi-kristlikud tavad kaovad üha kiiremini.”

Kummatigi, me ei oska sündmuste keskel olles kunagi neid “õigesti” hinnata. Selleks peaks teadma ajaloo viimset sihti, telos’t. Aga me ei tea!

Nii ma lõpetan lõiguga Robert Spenceri raamatust Poliitiliselt ebakorrektne tõde islamist (2007). Spencer väidab üllatuslikult, et õigupoolest me saame islamimaailma tänada kahe äärmiselt olulise muutuse eest. Need on Uue Maailma avanemine ja Euroopa renessanss. Iga koolilaps teab või vähemalt teadis, et 1492. aastal seilas Christopher Kolumbus üle sinise ookeani ja avastas Ameerika, kuigi oli otsinud uut läänesuunalist teed Aasiasse. Ja miks ta seda uut teed otsis? 1453. aastal langes Konstantinoopol muslimite kätte ning itta viivad kaubateed sulgusid. Euroopa kaupmeestele mõjus see hävitavalt. Seni olid nad Aasias vürstide ja teiste kaupade järel käinud mööda maad. Kolumbuse retke eesmärgiks oli leevendada nende kaupmeeste vaeva, muslimitest mööda minna ja avada Indiasse meretee. Seega avastasid eurooplased Ameerika tänu islami sõjakusele ja järeleandmatusele.

Teine Konstantinoopoli langemise ja Bütsantsi impeeriumi pika ning aeglase surma tagajärg oli kreeka intellektuaalide emigreerumine Lääne-Euroopasse. Muslimite territoriaalne laienemine Bütsantsi arvel sundis paljusid kreeklasi läänest varju otsima ja peagi oli lääne ülikoolides enneolematult palju Platoni ja Aristotelese tundjaid. See viis klassikalise filosoofia ja kirjanduse taasavastamiseni ning vägevaima vaimse ja kultuurilise õitsenguni, mida maailm eales (ja siiani) näinud on. Võimalik, et Bütsantsi langus ja lõpp oli muslimite poolt suurem panus filosoofia ajalukku ja lääne vaimsesse ellu kui Aristotelese teoste säilimine Araabias.

Loomulikult pole siin tegelikult midagi pistmist islami “saavutustega”. Need arengud on islami vägivaldsete õpetuste rakendamise tulemuseks. Ent nende mõju maailmale on märksa suurem kui virn islami filosoofilisi tekste või hunnik kalligraafiat.

 

[1] Francis Fukuyama, Ajaloo lõpp ja viimane inimene, 2002, lk. 432.

[2] https://www.morgenpost.de/bezirke/mitte/article210548705/Seyran-Ates-eroeffnet-liberale-Moschee-in-einer-Kirche.html

 

Varem ilmunud: www.burke.ee – Edmund Burke´i selts

Post Author: Eesti Lähis-Ida ja Islamiuuringute Keskus

Eesti Lähis-Ida ja Islamiuuringute Keskus on loodud täitmaks Eestis akadeemilist kohta oma kvalitatiivse, teadust arendava ja populariseeriva tegevusega islami uuringutes, mis on Eesti ülikoolides seni olnud esindatud väga tagasihoidlikul tasemel.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *