Erdoğani gambiit Süüria ummikus

Vladimir Sazonov, orientalist

Türgi ambitsioonika ja autoritaarse presidendi R. T. Erdoğani sõnad, et türklaste sõjalised operatsioonid lõppevad alles siis, kui 3,5 miljonit süüria pagulast, kes asuvad Türgis, saavad tagasi koju, ei kõla eriti veenvalt. Suurt usku ei tekita ka Türgi võimude väide selle kohta, et sissetungiga kurdide aladele Põhja-Süüriasse kaitseb Türgi nii oma riiki, tagab regioonis julgeolekut, ning kaitseb ka NATO lõuna piire ja et see sõjaline operatsioon olevat suunatud pelgalt terroristide vastu. Ilmselt on Türgi-Süüria piiril leidnud aset ka terroristide tegevus.

Kuid karta on, et tegemist on rohkem Ankarapoolsete propagandistlike loosungitega, mille taha Ankara tahab peita oma kasvavaid ambitsioone. Erdoğan unistab Osmanite impeeriumi-aegsest Türgi võimsusest ning hiilgusest. Ta on hakanud Putini liitlaseks ja mõlemal valitsejatel on palju ühist. Ankara vaatab juba ammu Süüriat ihaldava pilguga, soovides saada oma tükike sellest magusast pirukast. Sissetung kurdide aladele Süürias peaks näitama Türgi võimsust, Türgi sõjaväe tõhusust, samuti soovib Ankara katkestada Süürias asuvate kurdide koostöö Türgis elavate kurdidega, milles Ankara näeb ohtu oma huvidele. Türgi kardab kurdi riigi teket Süürias või isegi autonoomse piirkonna võimaluse esilekerkimist nagu see on juhtunud Iraagis ning katsub teha kõik, et seda ei juhtuks Süürias. Selle sõjalise kampaania taustal saab Erdoğan veelgi suurendada oma mõjuvõimu riigis. Juba on arreteeritud hulk inimesi, keda Ankara süüdistab terrorismis ja selle toetamises ning sidemetes Süüria kurdidest terroristidega. Kuivõrd see tõele vastab on omaette küsimus ja seda siin arutama seda ei hakkaks, kuna siinkirjutajal puudub sellekohane objektiivne info.

Olulisem on ehk see, et lisaks kurdide küsimuse jõulisele ja kiirele lahendamisele, tahab Türgi kärpida ka Assadi ja ta pooldajate tiibu, kes tänu Moskvale ning Teheranile on Süürias muutunud ilmselt üheks kõige mõjukamaks jõuks. Türgi soov on tasakaalustada seda, seetõttu on Ankara toetanud Assadi vastaseid grupeeringuid. Ankara soov on näidata, kes on tegelik peremees Levandis ja Lähis-Idas tervikuna. Siinkohal võivad Venemaa, Iraani ja Türgi huvid kokku põrgata, kuigi esialgselt on Moskva väljendanud justkui oma toetust Ankara jõulisele sõjalisele operatsioonile Süüria kurdide vastu. Miks Kreml seda teeb?  Võib oletada, et see on Moskvale üpris kasulik.

Esiteks: Türgi kannapööre läänevastasuse suunas imponeerib Putinile ja ta võib isegi nõustuda sellega, et natuke tehakse liiga ta satraabile Assadile, kellele Ankara agressiivne tegutsemisviis Süüria aladel kurdide suhtes on vastukarva. Samas otsest sõjategevust Assadi vastu Ankara ju läbi viia ei kavatse. Igal juhul Assad ei otsusta midagi, ta võib ju protestida nii palju kui ta tahab, selle õiguse on Moskva ja Teheran oma marionetile alles jätnud.

Teiseks: Putin teeb Erdoğani mõnes mõttes oma mängu kaasosaliseks ning kui türklastel mingil põhjusel ei peaks minema sõjalises operatsioonis nii hästi nagu seda kujutab ette R. T. Erdoğan, siis võib juhtuda, et Türgil jääb „nokk kinni“ Süüriasse kauemaks, sellest aga võib Moskva omakord kasu lõigata.

Kolmandaks: Võib-olla isegi Putinile ei meeldigi Erdoğani jõuline sekkumine, aga pole midagi parata, Moskva ise ju ulatas Ankarale „sõpruse“ käe ja peab tegema head naeratavat nägu isegi siis, kui Ankara teeb natuke liiga Venemaa ja Assadi huvidele regioonis. Ilmselt on Ankara USA- ja Lääne-vastasus Kremlile antud hetkel kasulikum, kuna vaatamata Washingtoni protestidele, otsustas Ankara intensiivistada Türgi armee rünnakuid Süüria kurdide vastu. Vaatamata sellele, et Türgil on arvestatav jõud ja ta on regionaalses mõttes suurjõud, võib juhtuda, et Ankaral ei piisa võhma selleks, et saada kiiresti jagu kurdide võitlejatest, kes on üpris hästi relvastatud ja kellel on suhteliselt pikk ning edukas võitluses ISISega saadud kogemus.

Oluline on siinkohal märkida, et Süüria kurdid on USA-ga hästi läbi saanud, ja taas näitab see seda, et Ankara (vaatamata Türgi presidendi isiklikele väidetele, et ei taha minna tülli USAga ja et Türgi on USA sõber), astub siin mõnes mõttes Washingtoni varbale. Pole välistatud vastasseisu teke kahe NATO riigi (USA ja Türgi) vahel ja see vaid rõõmustaks Teherani, kuid eelkõige Moskvat, kuna see võib õõnestada USA ja Türgi liitu ning lüüa veelgi suurema kiilu Türgi ning NATO koostöö vahele. Vaadates eelnevaid sündmusi – nimelt Moskva ja Ankara lähenemist, Ankara otsust osta vene relvastust, Ankara Läänevastase retoorika pidevat kasvu – see kõik kinnitab seda, et Türgi, nagu ka Venemaa, on võtnud kursi läänevastasusele. Pole teada, millega võib lõppeda Erdoğani gambiit Süürias. Kas sellest tuleb mingit sorti ebameeldiv avantüür või mitte? Kuid üks on kindel – Süüria kodusõda lahendada see ei aita ja vaevalt soodustab see ka rahuprotsesside käivitamist regioonis.

 

varem avaldatud Õhtulehes

Post Author: Eesti Lähis-Ida ja Islamiuuringute Keskus

Eesti Lähis-Ida ja Islamiuuringute Keskus on loodud täitmaks Eestis akadeemilist kohta oma kvalitatiivse, teadust arendava ja populariseeriva tegevusega islami uuringutes, mis on Eesti ülikoolides seni olnud esindatud väga tagasihoidlikul tasemel.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *