Sissejuhatus
Kolmkümmend viis aastat tagasi viis Nõukogude Liit oma väed sisse oma lõunapoolsesse
naaberriiki Afganistani, millest kujunes välja “nõukogude Vietnam”, kui tõmmata paralleele
Ameerika Ühendriikide sekkumisega Vietnami kodusõtta aastatel 1965-1973. Tuumasõja
ohus vältisid külma sõja kaks supervõimu vahetut sõjalist konflikti, kuid katsusid jõudu terves
reas käsilassõdades üle terve maailma.
Niinimetatud “kolmas maailm” kujunes kahepooluselise rahvusvahelise süsteemi lahinguväljaks, kus süsteemi mõlemad pooled otsesesse konflikti laskumist vältides käsilaste kaudu teineteise vastu relvi täristasid. Korea sõjas 1951-1955 sekkus Nõukogude Liit kaudselt ja Hiina otseselt Põhja-Koread toetades kodusõtta Ameerika Ühendriikide poolt toetatava Lõuna-Korea vastu. Tüüpiline käsilassõda külma sõja ajal peale Korea, Vietnami ja Afganistani konfliktide oli veel mitmenäoline Araabia-Iisraeli konflikt, milles lääneriigid eesotsas Ameerika Ühendriikidega kaldusid toetama Iisraeli ning vastukaaluks sellele pöörasid paljud araabia riigi abi ootavad pilgud teise supervõimu poole, mille keskus asus Moskvas. Kuid tihtipeale vahetasid käsilased ka pooli. Näiteks Etioopia-Somaalia sõjas 1977-1978 pöördus seni sotsialistliku orientatsiooniga Siad Barre valitsus Somaalias lääneriikide poolele, kuna Nõukogude Liit toetas temaga konfliktis olevat Etioopiat.
Püsiv relvakonflikt Afganistanis on vahelduva intensiivsusega kestnud 35 aastat ja kauemgi. Käesolev artikkel annab ülevaate viimase aja maailma ühest ebastabiilsemast kriisipiirkonnast, mis ei ole juba aastakümneid kogenud rahu. Ühtlasi uurib artikkel, kas rahvusvaheline interventsioon on Afganistani ühiskonda stabiliseerinud või on selle tagajärjed olnud perspektiivis pigem negatiivsed. Samaaegselt võib Afganistani konflikti pidada laiemate poliitiliste protsesside kajastajaks nii regioonis kui terves maailmas. Alates 1979. aastast võib täheldada religioosse ideoloogilise voolu islamismi pealetungi Lähis- ja Kesk-Ida ühiskondades, kui rahvuslikule identiteedile rajatud poliitilised liikumised hakkasid kaotama mõjuvõimu usulisele identiteedile toetuvatele liikumistele. Kuni selle ajani olid islamistlikud jõud mänginud Lähis- ja Kesk-Ida riikide poliitilises elus teisejärgulist rolli ning nad ei dikteerinud sündmuste käiku. Teise maailmasõja järel olid Lähis- ja Kesk-Ida riikides tõusnud võimupositsioonidele sarnased jõud neile, kes kujundasid poliitilist maastikku Euroopas: ühelt poolt säilisid traditsioonilised monarhiad (N: Saudi Araabia, Jordaania) ja teiselt poolt tõusid esile paljudes Araabia riikides need monarhiad kukutanud sekulaarsed rahvuslikud- sotsialistlikud jõud (N: Egiptus, Süüria, Iraak, Alžeeria, Liibüa, Tuneesia). Viimaste kõige tuntum esindaja oli kunagine Egiptuse president Gamal Abdel Nasser.
Aastat 1979 võib ajastu kontekstis lugeda märgilise tähendusega murrangupunktiks, sest just sel aastal toimusid neli sündmust, mis on mõjutanud viimaste aastakümnete poliitilisi arenguid Lähis- ja Kesk-Ida piirkonnas ning kaugemalgi. Kõigepealt toimus jaanuaris- veebruaris Iraani islamirevolutsioon, mille käigus sekulaarne läänele orienteeritud šahhirežiim kukutati ning asendati absolutistliku teokraatliku režiimiga usuringkondade juhtimisel, mis konsolideeris šiitliku islamismi. Iraani naaberriigis Iraagis tuli 1979. aasta suvel toimunud paleepöörde käigus võimule senine asepresident Saddam Hussein, kes kukutas senise presidendi, oma sugulase ja parteikaaslase panarabistlikust Araabia Sotsialistliku Taassünni Parteist (Baath) Abdul Hassan al-Bakri. Saddam Husseinist sai sekulaarse rahvusluse viimane mohikaanlane, kelle tõus võimule mõjutas oluliselt sündmuste kulgu regioonis. Tema agressiivsed ambitsioonid mitmete naaberriikide (Iraan, Kuveit) vastu lõppesid lääneriikide interventsiooniga 2003. aastal ning sellele järgnenud kodusõja käigus tugevnesid seni valdavalt sekulaarses Iraagis religioossed identiteedid. Vastureaktsioonina šiiitide mõju kasvule riigi juhtkonnas tekkis seal Iraagi sünnist saadik riiki juhtinud sunniitide islamistlik vastupanuliikumine. Tugeva hoobi rahvuslikele ja sotsialistlikele liikumistele andis 2010. aasta lõpus Tuneesiast alguse saanud ühiskondlik protsess “Araabia kevad”, mis oodatud lääneliku liberaalse demokraatia võidukäigu asemel tõi paljudes riikides võimule just islamistlikud jõud.
Islamistlike jõudude aktiviseerumisest andis märku 1979. aasta novembris aset leidnud sündmus Saudi Araabias, kui sunniidi vahhabiitlikud äärmuslased Juhayman al-Otaybi juhtimisel vallutasid Mekka suure mošee ja hoidsid seda üle kahe nädala oma valduses. Nõukogude Liidu sekkumine Afganistani kodusõtta sama aasta detsembris tekitas sunniitliku islami relvavendluse, kui paljud islamistlikud võitlejad üle maailma läksid vabatahtlikena usukaaslaste eest Afganistani võitlema. Afganistani sündmuste mõjul aset leidnud sunniidi islamistlike võitlejate konsolideerumine tekitas hiljem mitmeid islamistlikke terroriorganisatsioone, neist tuntuimaks ning kurikuulsamaks sai al-Qaeda. Aastatel 2001-
2003 Ameerika Ühendriikide eestvõttel toimunud rahvusvahelised interventsioonid Afganistani ja Iraaki pingestasid olukorda regioonis veelgi ning mõjutasid oluliselt rahvusvahelise süsteemi arengut 21. sajandi alguses, andes maailmale mõista, et need ajad, kui maailma saatuse üle otsustati sõjalise jõu abil, hakkavad mööda saama ning külma sõja järgse maailma juhtriigi Ameerika Ühendriikide sõjalisest võimsusest ei piisa, et kogu maailmas kestlikku rahu tagada. Isegi kui mõlema operatsiooni sõjalises algfaasis saavutasid lääneriigid edu, ei suutnud nad mässuliste vastupanu lõplikult murda ja sattusid konflikti hilisemas faasis tugeva rünnaku alla. Ameerika Ühendriikide vägede lahkumine Iraagist 2011. aastal ja NATO-juhitava rahvusvahelise väekontingendi lahkumine Afganistanis 2014. aastal meenutavad vägagi kunagist ameeriklaste lahkumist Vietnamist 1973. aastal, mis lõppes Läänele orienteeritud Lõuna-Vietnami režiimi langemisega mõne aasta jooksul.
Afganistani konflikti eelmäng
Afganistan on ajaloost tuntud kui vallutamatu kindlus Kesk-Ida mägismaal, kes oli aastasadu suutnud võõrvallutajaid tõrjudes säilitada suhtelise iseseisvuse ja elada omaette ning omamoodi. Dareios I ajal sai Afganistanist Ahhemeniidide impeeriumi osa. Aleksander Suure väed jõudsid Afganistani tema India sõjakäigu ajal ning kuni viimase ajani võis Aleksander Suurt pidada ainsaks Euroopa päritoluga vallutajaks, kes oli suutnud Afganistani territooriumi sõjaliselt alistada, kuid temagi kohtas kohalike hõimude tõsist vastupanu ning tal kulus piirkonna alistamiseks neli aastat, aastatel 330-327 eKr. Islam saabus Afganistani araablastega juba 7. sajandil ning esimene teadaolev islami kogukond tekkis 644.a. Heratis. Enne seda ja hiljemgi, 3.-8. sajandini, oli Afganistani territooriumil valitsevaks usundiks budism. Afganistani islamiseerumine kestis aga kaua ning valitsevaks usundiks muutus see alles Ghaznaviidide ajal 11. sajandil. 17. sajandiks oli tänane Afganistani territoorium jagunenud põhiliselt kolme riigi vahel: põhjaosa kuulus Buhhaara khaaniriigile, lääneosa Iraani Safaviidide dünastiale ning idaosa Mughali impeeriumi koosseisu. Sunniitliku Mughali impeeriumi keskusega Kabulis rajas 1504. aastal Tšingis-khaani ja Timuri järglane Babur. Pushtudega asustatud Kandahari piirkond Lõuna-Afganistanis, mis kujunes hiljem Afganistani riikluse hälliks, käis valitsejate vahel käest kätte, kuuludes kord Mughalile, siis jälle Safaviididele.
Kõige varem saame Afganistani riiklusest rääkida ehk alates 18. sajandist, kui Safaviidide vastase ülestõusu tulemusena tekkis Afganistani lõunaosas Hotaki impeerium (1709-1738) keskusega Kandaharis. 1738. aastal vallutas vahepeal Iraanis võimule tulnud Afshariidide dünastia valitseja Nader-šahh Hotaki impeeriumi, kuid peale Nader-šahhi mõrvamist 1747. aastal rajas tema väepealik Ahmad-šahh Durrani pushtude Durrani impeeriumi, mida võib lugeda tänase Afganistani eelkäijaks. Oma hiilgeajal hõlmas Durrani impeerium nii tänase Afganistani kui Pakistani territooriumid. 1826. aastal tuli võimule Barakzai dünastia esindaja Dost Mohammad Khan ja see dünastia valitses Afganistani kuni kuningavõimu kukutamiseni 1973. aastal. 19. sajandil püsis Afganistan nii Briti impeeriumi kui Venemaa huvisfääris.
Nende püüdlused mõlema impeeriumi mõju Kesk-Idas laiendada kestsid kuni 20.sajandi alguseni ja on ajalukku läinud kui “Suur mäng” (The Great Game).
Brittide ambitsioone Afganistanis iseloomustavad kolm Briti-Afganistani sõda (1838-1842;1878-1880; 1919-1920). Esimeses sõjas said britid hävitavalt lüüa. Teise Briti-Afganistani sõja kirjutas kuulsaks Sherlock Holmes’i lugude autor Arthur Conan Doyle, sest just sellest sõjast võttis Briti kontingendi arstina osa doktor Watson enne kui ta Baker Street’ile kolis. Selle sõja tulemusena õnnestus Briti impeeriumil hõivata kontroll Afganistani välisasjade üle, kuid mitte enamat. 1919. aastal asus Afganistani troonile Amanullah Khan, kes saavutas kolmandas Briti-Afganistani sõjas brittide üle võidu ning taastas riigi täieliku sõltumatuse. Teda võib pidada moodsa Afganistani riigi rajajaks ning reformaatoriks, kes viis riigi välja rahvusvahelisest isolatsioonist ning kehtestas kohustusliku algkoolihariduse nii naistele kui meestele. Suurema osa 20.-st sajandist püsis riik siiski vaikse mahajäänud nurgakesena teel Lähis-Idast Indiasse. Peale Mohammad Nadir Shahi lühikest valitsusperioodi (1929-1933) tõusis troonile tema poeg ja viimane Barakzai dünastia kuningas Mohammad Zahir Shah (valitses 1933-1973; eluaastad 1914-2007). Zahir Shah viis läbi riigi aeglast moderniseerimist, suhteid rahvusvahelise kogukonnaga tihendati ning Kabuli rajati ülikool.
- aastal võttis Afganistan vastu esimese põhiseaduse, mis nägi ette parlamentaarset monarhiat, vabu valimisi, inimõiguste, naiste õiguste ja üldise hääleõiguse kehtestamist. Afganistanil olid juba siis head suhted Nõukogude Liiduga, kelle abil ehitati riigi põhja- ja lõunaosa ühendav Salangi tunnel ja Bagrami lennuväli Kabuli lähedal.
Afganistan, nagu mitmed teisedki piirkonna riigid, ei ole mitte klassikaline rahvusriik, vaid paljude erinevate etnoste kogum, kelle lojaliteet oli suunatud riigi monarhile. Afganistanis pole kunagi eksisteerinud tugevat riigivõimu ning ta on olnud erinevate hõimude suhteliselt lõdvalt seotud ühendus, kus suur osa võimutäiusest lasub kohalikel hõimupealikel. Alates Afganistani riikluse tekkimisest on riigis juhtivat rolli kandnud pushtud, iraani hõimud, keda on 42% rahvastikust. Kaks kolmandikku neist elab naaberriigis Pakistanis, kus nad kontrollivad keskvõimuga lõdvalt seotud nn hõimuterritooriume riigi lääneosas. Afganistanis paiknevad nad põhiliselt Kabulist idas (ghilzai pushtud) ja riigi lõunapiirkondades (durrani pushtud). Riigi arengut on tugevasti mõjutanud ka dari-keelsed tadžikid, keda Afganistanis elab isegi rohkem kui naabruses asuvas rahvusriigis Tadžikistanis. Tadžikid moodustavad enamuse Kabulist põhja jäävates provintsides, aga samuti mitmes teises Põhja-Afganistani piirkonnas (Herat, Mazari-e-Sharif). Teised olulised vähemusrahvused on usbekid ja šiitlikud hasaraad, mõlemaid umbes 9% rahvastikust, kuid riigis elab veel turkmeene, nuristanlasi, aimakke ja belutše. Kõrgmäestiku “pannisaba” riigi idaosas Tadžikistani ja India vahel, mis idast piirneb Hiinaga, asustavad kirgiisid.
Tänase riigi kurbmäng sai alguse aastal 1973, kui välisreisil viibinud kuningas Mohammad Zahir Shah (1914-2007) kukutati tema õemehe ja riigi endise peaministri Mohammad Daoud Khani poolt ning riigis kuulutati välja vabariik. See sündmus vallandas poliitilise võimuvõitluse, millesse olid segatud erinevad poliitilised ja ideoloogilised grupeeringud ja 1973. aasta riigipöördest sai alguse “troonide mäng” Afganistanis, mis on kestnud tänapäevani. Juba kuningas Amanullahi valitsemisajal oli Afganistan heades suhetes Nõukogude Liiduga. Paljud Afganistani haritlased omandasid seal hariduse, mille tagajärjena tekkis riigis tugev nõukogude orientatsiooniga kommunistlik liikumine. 1965. aastal rajati marksistlik-leninistlik Afganistani Rahvademokraatlik Partei (ARDP). Peale 1973. aasta riigipööret osales ARDP Daoudi väiksema partnerina riigi juhtimises ja tema mõju oli tugev Afganistani armees. 1970-tel aastatel sattus riik majandusraskustesse, mis süvendas rahulolematust valitsusega. 1978. aastal korraldasid kommunistid Sauri revolutsiooni ning kukutasid ja tapsid president Daoudi. Võimule tulid ARDP valitsus Nur Mohammad Taraki juhtimisel. Aasta hiljem lämmatati Taraki padjaga oma kaasvõitleja peaminister Hafisullah Amini toetajate poolt, kellest sai omakorda riigi uus president. Siitpeale arenes Afganistanis verine kodusõda marksistide ja neile opositsiooniliste jõudude vahel, kuhu kuulus nii monarhiste kui islamiste.
Valitsev rahvademokraatlik partei oli lõhenenud kaheks rivaalitsevaks fraktsiooniks, kes võitlesid tagatipuks veel omavahel. Radikaalsem Khalq Nur Mohammad Taraki ja Hafisullah Amini juhtimisel toetus pushtudele ning veidi mõõdukamas Parchamis, mille eesotsas olid Babrak Karmal ja Mohammad Najibullah, mängisid olulist rolli tadžikid. 1979. aasta detsembris sekkus mõlema fraktsiooni palvel kodusõtta Nõukogude Liit, kes kukutas võimult Khalqi fraktsiooni, mis toetas sotsialistliku süsteemi kehtestamiseni viivaid radikaalseid reforme ning aitas võimule Parchami fraktsiooni, mis hoidis mõõdukamat joont, toetades aeglasemat üleminekut sotsialistlikule korrale ning Afganistani ühiskonna eripäraga arvestamist. Selline külm arvestus Nõukogude Liidu liidrite poolt viitab seal aastakümnete jooksul kasvanud pragmatismile, milles ideoloogiline taustsüsteem oli vaid kattevarjuks suurriiklikele ambitsioonidele.
Islamism tõstab pead
1960-tel-1970-tel aastatel oli Afganistan veel suhteliselt ilmalik riik ning tema pealinn Kabul nägi neil aastatel üsnagi läänelik välja. Tolle aja Afganistani kohta võime lugeda: “Kabulis ja teistes suuremates linnades käisid tüdrukud koolis, pool tudengitest olid naised ning 40 protsenti arstidest ja 30 avalikest teenistujatest samuti. Naisi võis leida isegi kohtunike ja parlamendisaadikute hulgast. Burkasid sel 1970-teni kestnud nn kuldsel perioodil sagedasti näha ei olnud.” Islamistide suundumine poliitikasse tekkis üsna samaaegselt kommunistliku liikumisega ning tolle aja Kabuli ülikoolis andsid tooni ideoloogilised kokkupõrked marksistlikult meelestatud üliõpilaste, ARDP toetajate, ning islamistide vahel. 1969. aastal rajasid kolm hilisemal ajal Afganistani riikluses juhtivat rolli omanud poliitikut ja sõjapealikku Burhanuddin Rabbani (1940-2011), Gulbuddin Hekmatyar (1947) ja Abdul Rasul Sayyaf (1946) islamistliku rühmituse Ilkhwan al-Muslimin. Peale Daoud Khani riigipööret 1973. aastal erakonnad keelustati ning islamistid sattusid tagakiusamise alla.
Kui šiiitide eneseteadvust tõstis Iraani islamirevolutsioon, siis Afganistani kodusõda aitas poliitiliselt ühendada sunniidi islamiste. Sunniitide konservatiivne vool salafism kogus elujõudu Afganistanis nõukogude vägede vastu võideldes. Salafism seab eesmärgiks tagasipöördumise algislami juurde (salafi – araabia k. esivanemad) ning on eriti mõjuvõimas Saudi Araabias, Kataris ning Araabia Ühendemiraatides, pakkudes identiteediotsingutel visklevates islamimaades teatavat selgepiirilist alternatiivi Lääne mõjudele. Salafismis on läänes tuntud kui äärmuslikke meetodeid kasutav liikumine, kuid tegelikult võib seal eristada vähemalt kolme konkureerivat voolu, kes kasutavad erinevaid meetodeid: fundamentalistid (vägivallatu, madkhalistid), aktivistid (poliitiline, põhivoolu salafism) ja džihadistid (võitlev, qutbistid). Džihadistliku salafismi kõige äärmuslikuma voolu qutbismi rajajaks peetakse Egiptuse õpetlast Sayyid Qutb’i (1906-1966), kes oli 1950-tel ja 1960-tel aastatel Moslemi Vennaskonna üks juhte Egiptuses.
Sayyid Qutbi peateos oli 30-köiteline Koraani kommenteeritud väljaanne “Koraani varjus” (Fi Zilal al-Qur’an; In the Shade of the Qur’an). Varem sekulaarne ning edumeelne Qutb pöördus islamismi aastatel 1948-1950 Ameerika Ühendriikides õppides ning Ühendriikides valmis ka tema esimene islamismi propageeriv teos “Sotsiaalne õiglus islamis” (Al-‘adala al-Ijtima’iyya fi-l-Islam; Social Justice in Islam). Aastal 1952 tervitas Qutb nasseristlike “Vabade ohvitseride” liikumise riigipööret ja kuningas Faruki kukutamist Egiptuses, kuid sattus uute võimudega peagi konflikti ning veetis kümme aastat (1954-1964) vanglas, kus tal valmis islamismi poliitiline manifest “Teetähised” (Ma’alim fi-l-Tariq; Milestones). Qutb käsitles islamit kui moraali, õiguse ja juhtimise terviklikku süsteemi, mille šariaadi seadused ja põhimõtted peaksid tagama õiglase riigi ja ühiskonna arengu. Sayyid Qutbi laskis president Gamal Abdel Nasser riigipöörde- ning atentaadikatses süüdistatuna 1966. aastal üles puua, kuid tema noorem vend Muhammad (1919-2014) läks Saudi Araabiasse ja õpetas islamiteaduseid Mekkas ning Jeddas, kus tema õpilaste hulka sattusid hilisemad al-Qaeda juhid Osama bin Laden ja Ayman al-Zawahiri. Muhammad Qutbi teost “Islam: valesti mõistetud religioon” (araabia k., Shubuhāt Hawla al-Islām; inglise k. Islam: The Misunderstood Religion) peetakse üheks fundamentalistliku islami teednäitavaks teoseks, mis propageerib islami moraalset üleolekut metsikust Läänest.
Sayyid Qutbi jüngrite sekka võib arvata palestiina päritolu õpetlase Abdullah Yusum Azzami (1941-1989), tuntud kui “globaalse džihaadi isa”, kelle nime seotakse sunniitliku islami fundamentalismi toomisega rahvusvahelisele areenile. 1979. aastal siirdus Azzam Pakistani, kus ta tegeles Afganistani vastupanuvõitlejate (mujahideenid) varustamisega. Tema varjus saabus sinna ka tollal 22-aastane saudiaraablane Osama bin Laden (1957-2011) ning aastatel 1979-1989 tegelesid Azzam ja bin Ladeniga abi korraldamisega Afganistani islamistlikele vastupanuvõitlejatele ning islami džihadistide värbamisega. Nad rajasid Pakistanis võrgustiku “Kuldne ahel”, mis tegeles finantsabi hankimisega mujahediinidele Saudi Araabiast ja Pärsia lahe riikidest, kuid sealtkaudu liikus Afganistanis võitlevate džihadistini ka abi lääneriikidest.
Qutbismist oli mõjutatud ka 1988. aastal Peshawaris, Lääne-Pakistanis, asutatud Al-Qaeda rühmitus. Peshawarist juhiti nõukogude invasiooni vastu võitlevate mujaheedinide tegevust Afganistanis ning see ühendas jõude, kes huvitusid islami pealetungist kogu maailmas ja džihaadist väärusuliste vastu. Kui Nõukogude väed 1989. aasta alguses Afganistanist lahkusid, siis üritasid Azzam ja bin Laden loodud võrgustikku kasutada üleilmse džihaadi huvides ning selle tarvis asutasidki al-Qaeda. Azzam soovis keskenduda võitlusele Afganistanis, et luua seal islamiriik, aga ta hukkus 1989. aasta novembris Peshawaris korraldatud autopommiplahvatuse tagajärjel. Bin Ladenil olid palju laiemad ambitsioonid ning saavutanud Azzami surma järel juhtpositsiooni al-Qaedas, suunas ta liikumise lääneriikide vastu suunatud globaalsele džihaadile.
Al-Qaeda juhid lahkusid 1990. aastal Pakistanist Saudi Araabiasse, kuid bin Laden saadeti sealt 1992. aastal välja, mille järel seadis al-Qaeda end sisse Sudaanis, kus ta asus üles ehitama džihadistlikku võrgustikku ja kuulutas välja fatwa Ameerika Ühendriikide väekontingendile Somaalias, kui need üritasid 1993. aastal seal rahustada mässuliste sõjapealike võimuvõitluse tagajärjel kaosesse aetud riiki. Rühmitus võttis enda peale vastutuse rünnaku eest Maailma Kaubanduskeskusele New Yorgis 1993. aastal ning autopommiplahvatuse eest rahvuskaardi väljaõppekeskusele Saudi Araabias 1995. aastal.
- aastal kolis al-Qaeda Sudaanist Afganistani ja ühines Egiptuse Islami Džihaadiga, mille eesotsas oli Ayman al-Zawahiri. 1998. aastal andis bin Laden välja juba uue fatwa Ameerika Ühendriikide ja tema kodanike vastu ning samal aastal rünnati Ameerika Ühendriikide saatkondi Keenias ja Tansaanias. Kaks aastat hiljem korraldas al-Qaeda rünnaku Ühendriikide sõjalaeva “U.S.S. Cole” vastu Adeni sadamas Jeemenis ning siis järgnes juba nende kõige tuntum terrorirünnak 11.septembril 2001 Ameerika Ühendriikides, New Yorgis ja Washingtonis, kui sai surma ligi 3000 inimest.
Al-Qaeda ei ole religioosne liikumine, vaid religioonile toetuv äärmuslik poliitiline liikumine. Sellepärast pole selle liidrite fatwad mitte õiguslikud aktid, vaid poliitilised avaldused, millega islamiusulisi soovitakse poliitiliselt mõjutada ning neid aktsioonidele üles kihutada. Peale 2001. aasta rünnakut Ameerika Ühendriikidele ehitati al-Qaeda ümber niinimetatud “supermani stsenaarium”, millega ameeriklastele ning kogu maailmale esitleti seda kui kõikvõimsat seitsmepealist lohet, mille ühe pea raiumine toob kaasa uute peade kasvamise. Siitpeale kujunes al-Qaeda juba kaubamärgiks, mille lipu alla koondusid iseseisvalt tegutsevad jõud mitmel pool üle maailma ning al-Qaeda profiil muutus pigem koordineerivaks ja varustavaks, kui otseselt operatsioone läbi viivaks organisatsiooniks. Tänasel salafistlikul poliitilisel maastikul on al-Qaeda sattunud omamoodi ikooni staatusesse, kelle kaubamärki kasutavad salafistid Põhja-Aafrikas ning Levandis. Islamistliku äärmusrühmituse ISIS edu Süürias ning Iraagis on toonud al-Qaeda poolt unistatud salafistliku islami kalifaadi tekke väga lähedale.
Taliban
- aastal asendati tadžiki päritolu Karmal ARDP juhina ghilzai pushtude seast pärineva KHADi (Afganistani Riiklik julgeolekuagentuur) ülema Mohammad Najibullahiga, kellest aasta hiljem sai Afganistani president. Nõukogude väed lahkusid Afganistanist alles glasnosti ja perestroika saabudes jaanuaris-veebruaris 1989 toomata kaasa rahu ning kodusõda jätkus.
- aprillil 1992 vallutasid mässulised sõjapealikud Gulbuddin Hekmatyari juhtimisel Kabuli, Moskva-meelne Mohammad Najibullah kukutati võimult ning riigis kuulutati välja Afganistani Islamiriik, kuid isegi see ei teinud lõppu kodusõjale, sest Najibullahi vastu sõdinud sõjapealikud hakkasid nüüd võitlema omavahel. Poolte kokkuleppel presidendiks saanud tadžikist islamiõpetlane Burhanuddin Rabbani oli küll tunnustatud teoloog, aga tal puudus riigis laiem poliitiline autoriteet, seda eriti enamusrahvuse pushtude seas. Vastuolude tõttu teiste sõjapealikega ei asunud peaministriks nimetatud ghilzai pushtude sõjapealik ning üks Afganistani vastupanuliikumise legende Gulbuddin Hekmatyar aga kunagi ametisse ning hiljem, varsti peale rahvusvaheliste relvajõudude interventsiooni, alustas ta 2004. aastal koostööd hoopis Talibaniga.
Kestev kodusõda oli suurendanud toetust islamistlikele meeleoludele. Islami õppeasutused medresed tegid edukat propagandat afgaani noorte hulgas Pakistani põgenikelaagrites, pakkudes neile tasuta haridust, majutust ja toitu. Üles kasvasid põlvkonnad, kes olid elanud sõja ajal ja oskasid vaid sõdida. Arvatakse, et Pakistani laagrites õpetati välja umbes 90 000 Afganistani võitlejat. Pushtude fundamentalistlik islamiliikumine Taliban tekkis 1994. aastal riigi lõunaosas, Kandahari piirkonnas, kus kunagi kerkis Afganistani riik. Liikumist on selle loomisest saadik juhtinud 1980.-tel aastatel mujahediinide ridades nõukogude vägede vastu võidelnud mulla Mohammad Omar (1959). Taliban kogus kiiresti jõudu ning juba kahe aasta pärast vallutas Kabuli, kukutas võimult Burhanuddin Rabbani valitsuse ning kehtestas riigis teokraatliku šariaadivõimu. Kodusõja järgmises faasis seisid omavahel vastamisi Taliban, millega ühinesid mõned pushtu sõjapealikud ning Põhjaliiga, mille sõjaliseks juhiks kujunes tadžiki sõjapealik Ahmad Shah Massoud (1953-2001), kes hukkus kaks päeva enne rünnakut kaksiktornidele New Yorgis, 9. septembril 2001. Põhjaliiga (täisnimega Afganistani Päästmise Ühendatud Islamirinne) rajati 1996.a. peale Talibani võimuletõusu viie rühmituse poolt: sunniidi tadžikkide Jamiat-e Islami Rabbani ja Massoudi juhtimisel; sunniidi usbekkide Junbish-i Milli Abdul Rashid Dostumi juhtimisel; Talibanile opositsiooniliste sunniidi pushtude Ida-Shura Abdul Qadiri juhtimisel; šiiidi hasaraade Hezb-e Wahdat Mohammed Mohaqiqi ja Karim Khalili juhtimisel; šiiidi tadžikkide ja hasaraade Harakat-e Islami Sayed Hussain Anwari juhtimisel.
Üleilmse terrorismivastase sõja fookuses on Talibani tihtipeale seotud džihadistliku terrorirühmitusega al-Qaeda, kuid kahe rühmituse suhted pole nii üheselt defineeritavad nagu seda mustvalge meediapildi abil sageli esitatakse. Erinevalt globaalse mõtlemisega al-Qaedast oli Taliban huvitatud islamiriigi rajamisest Afganistanis ning tal puudusid kaugemad ambitsioonid islami levitamiseks riigist kaugemal. Talibani ja al-Qaeda juhid olid koos võidelnud Afganistani kodusõjas ja sealt pärinesid nende tugevad isiklikud sidemed, kuigitagantjärele võib öelda, et mõlemad ajasid Afganistanis oma asja ning Taliban ei olnud al- Qaeda tegevusega vähemalt otseselt seotud. Kui al-Qaeda 1996. aastal Sudaanist lääneriikide survel välja saadeti, siis kolisid nad Afganistani, kus nad nautisid Talibani võimude külalislahkust ning rajasid oma baaslaagrid džihaadi läbiviimiseks. Al-Qaeda rünnak Ameerika Ühendriikide vastu põhjustas rahvusvahelise kättemaksuaktsiooni, rahvusvaheline koalitsioon Ameerika Ühendriikide juhtimisel sisenes 2001. aasta oktoobris Afganistani, Taliban kukutati võimult, kuid kodusõda jätkus.
Peale võimult kukutamist seadis Taliban end sisse Pakistanis ning moodustas vastupanuliikumise juhtimiseks Afganistanis Quetta Shura mulla Omari juhtimisel. Esialgu näis Talibani vastupanu nõrgenevat ja 2003. aastal teatas USA kaitseminister Donald Rumsfeld suuremate sõjaliste operatsioonide lõpetamisest, kuid ajapikku Talibani vastupanu hoopis tugevnes ning võitlused ägenesid, jõudes tippu aastal 2010. Väärib märkimist, et võimule tulles asus Taliban võitlema oopiumi kasvatamisega Afganistanis ning 2001.a. tootis Afganistan vaid 11% maailma oopiumitoodangust, kuid kodusõja arenedes on oopiumikaubandus muutunud üheks peamiseks Talibani tuluallikaks, mille abil relvastatakse nende üksuseid. Arvatakse, et praegu toodab Afganistan üle 90% maailma oopiumitoodangust ning oopiumikaubandus annab umbes poole Afganistani SKP-st. Oopiumikaubandusest saadav tulu on aga soodustanud kodusõja jätkumist.
Rahuehitamisest riigiehitamiseni
Rahuehitamine (peace-building) hõlmab meetmeid, mille eesmärk on vähendada konflikti taaspuhkemise riski, tugevdada riiklikke võimeid kõikidel konfliktiohjamise tasanditel ja tagada jätkusuutliku rahu ja arengu kindlustamine. Riigiehitamine (state-building) on sisetekkeline protsess, millega riiklikke võimeid, institutsioone ja legitiimsust laiendatakse läbi riigi ja ühiskonna suhete tugevdamise. Positiivne riigiehitamine hõlmab vastastikuseid suhteid riigi poolt inimestele ning ühiskondlikele ja poliitilistele gruppidele pakutavate teenustega, millega tekitatakse konstruktiivne side riigi ja ühiskonna vahel. Peale 14. septembril 2001 Ameerika Ühendriikide Kongressis heaks kiidetud seadust, millega lubati sõjalise jõu kasutamist terroristide vastu välisriikides ning selle allkirjastamist 18. septembril 2001 president George W. Bushi poolt, oli selge, et Ameerika Ühendriigid on motiveeritud al-Qaedale rünnaku eest kätte maksma ning kui Talibani režiim ei anna ameeriklastele üle Afganistanis varjuvaid terroriste, siis rünnatakse neid sõjaliselt. President Bush tegi 20. septembril 2001 avalduse Kongressile, milles nõudis, et Taliban annaks välja bin Ladeni ning hävitaks al-Qaeda baasid.
Sõjaline operatsioon Talibani ja al-Qaeda vastu Afganistanis algas 7. oktoobril 2001, kui Ameerika Ühendriigid alustasid õhurünnakutega kolmele olulisele keskusele Talibani poolt kontrollitaval alal Kabulile, Kandaharile ja Jalalabadile, millele järgnes maavägede interventsioon, millest võtsid ameeriklaste kõrval osa Suurbritannia, Austraalia ja Kanada üksused. Operatsiooni sõjaline faas kestis 2001.a. oktoobrist detsembrini, mille käigus kukutati Talibani režiim ning sunniti põgenema. 2001. aasta detsembrist alates hakkasid riigis üheaegselt toimima nii rahuehituslikud kui riigiehituslikud protsessid. Rahuehitamise faas sai alguse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga nr. 1386 20. detsembrist 2001, kui Rahvusvahelised Julgeolekujõud (International Security Assistance Force) said ühehäälselt ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi rahu tagamiseks Afganistanis. Riigiehitamine algas rahuehitamisega üheaegselt 20. detsembril 2001, kui Saksamaal Bonnis toimus ÜRO erisaadiku Lakhdar Brahimi osavõtul rahvusvaheline konverents Afganistani küsimuses, millest võtsid osa Talibanile opositsioonilised poliitilised jõud. Konverents valis Hamid Karzai Afganistani ajutiseks presidendiks ning kutsuti ellu ajutine valitsus.
- aastal valmis erisaadik Lakhdar Brahimi raport ÜRO-le, mis soovitas rahvusvahelise juhtimise teostamiseks Afganistanis kasutada integreeritud missioone, mis hõlmaksid poliitilist nõustamist, rahvusvahelist abi kui ka sõjalist operatsiooni. Kaasaegsete rahvusvaheliste sõjaliste operatsioonide eesmärk ei ole riikide valitsemine, nende liitmine teiste, suuremate ja tugevamate riikidega nagu see on toiminud inimtsivilisatsiooni ajaloos juba aastatuhandeid, vaid pigem nende muutmine. George W. Bushi administratsioon ei olnud esialgu valmis riigiehituseks Afganistanis, kuid tal puudus sobiv väljumisstrateegia ning 2002. aastal käivitati Ameerika Ühendriikide poolt piirkondlike ülesehitusmeeskondade (PRT – provincial reconstruction team) initsiatiiv, mis hakkas kõrvuti rahuehitamisega tegelema riigiehituslike probleemidega. Samaaegselt kui OEF (Operation Enduring Freedom) ning ISAF tegelesid rahuehitamisega, käivitati Afganistanis PRT-de baasil riigiehituslikud protsessid. 2005. aastal hakati sama mehhanismi kasutama Iraagis. Afganistani tulevik tähtis ka Eesti jaoks, arvestades veel seda, et Afganistan on ühtlasi Eesti arenguabi üks prioriteetseid sihtriike. Eesti kaitseväelased on osalenud operatsioonil alates juulist 2002, kui väike pommikoerte meeskond suundus rahvusvahelise koalitsiooni OEF koosseisus Afganistani. Alates 2006. aastast tagasid Eesti üksused rahu koostöös Suurbritanniaga ühes kõige Talibani meelsemas Lõuna-Afganistani provintsis Helmandis.
Charles Tilly järgi eeldab riigiehitamine suveräänses riigis kolme sorti ressursside mobilisatsiooni: sund, kapital ja legitiimsus. Tunnustatud Lähis- ja Kesk-Ida ekspert Barnett R. Rubin on analüüsinud rahuehitamise ja riigiehitamise vahekordi Afganistani näitel ning ta leiab, et hoolimata omariikluse säilitamisest on Afganistan ajaloo vältel olnud pikki perioode teistest sõltuv. Afganistan muudeti esmakordselt sõltlasriigiks peale teist Briti-Afganistani sõda 1878-1880, kui britid varustasid Afganistani valitsejat raha ja relvadega tasuks nende mõju kindlustamisele Kabulis. Peale Sauri revolutsiooni ning nõukogude vägede sekkumist 1978-1979 sai Afganistanist Nõukogude Liidu sõltlasriik. 2001. aasta Ameerika Ühendriikide eestvõttel läbi viidud rahvusvahelist sõjalist interventsiooni järel jäi Afganistan jällegi sõltuma rahvusvahelisest abist ning ÜRO jäi vastutama rahvusvahelise abi koordineerimise eest. Kui ameeriklased tundsid üleilmse terrorismivastase sõja valguses muret Afganistani muutumise pärast nende julgeolekut ohustavaks nn “kelmiriigiks” (rogue state), siis Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peamine mure seisnes Afganistani võimalikus kujunemises ebaõnnestunud riigiks (failed state), mis tingisid nii rahuehitamise kui ka riigiehitamise protsessi üheaegse käivitamise. Rahvusvaheliste interventsiooni varjus omandasid suure võimutäiuse regioonides Põhjaliigat toetanud kohalikud sõjapealikud, kes rakendasid oma piirkondades jaga ja valitse taktikat. Rahuehitamise protsess eeldab sõjapealike demokratiseerimist ehk siis nende suunamist poliitikasse, et nad saaksid oma erimeelsuseid lahendada poliitilises võitluses rahumeelsete vahenditega.
Afganistani siseriiklikud huvid ei ole tihtipeale kattunud rahvusvaheliste huvidega riigi stabiliseerimiseks. Rahvusvaheline abi on viinud Afganistani rantjeeriigi staatusesse. Tänasel päeval on rahvusvaheline abi oopiumikaubanduse kõrval üks Afganistani põhilisi sissetulekuallikaid, mille kõrvale on raske midagi sama tulutoovat välja mõelda. Afganistan on küll rikas mitmete maavarade poolest, kuid nende kaevandamine sõjatingimustes pole võimalik. Afganistani ühiskonna valus probleem on riigis laialdaselt vohav korruptsioon ja onupojapoliitika. Keskvõimu nõrkus on tõstnud esile hõimupealike olulise rolli Afganistani ühiskonnas, mis nõrgestab ühtse riikliku identiteedi loomist ning võimaldab relvastatud opositsioonil toetuda oma tegevuse õigustamisel kahele traditsioonilisele allikale – islam ja rahvuslus. Lisaks etnilisele kirevusele on Afganistan paljude sotsiaalsete kontrastide näitelava: ligi 70% elanikkonnast on kirjaoskamatu ja riigis on tõsiseid probleeme nii hariduse kui arstiabi kättesaadavusega. Ligikaudu pooltel kõrge sündivusega riigi lastest puudub juurdepääs haridusele. Pikaajaline konflikt on teinud Afganistanist läbikukkunud riigi, mille sotsiaalsed näitajad hariduse ja tervishoiu alal on ühed halvimad maailmas. Rahvusvahelised toetusrahad on nõrgestanud riikluse ehitamist, kuna kontroll eelarve ja toetuste suunamise üle on puudunud. Ressursside kättesaadavust on pärssinud korruptsioon ning usaldus avaliku sektori üle on madal. Riigi julgeolekuvõimet mõjutavad kõrge personalivoolavus, madal haridustase, nõrk logistika, pädevate juhtide vähesus ning suur sõltuvus välisvägedest.
Afganistani ühiskonnas olid dispuutide poliitilise lahendamise traditsioonid juba iidsetest aegadest olemas. Oluline võimuinstrument on sealses ühiskonnas vanadest pushtu traditsioonidest pärinev hõimupealike kogu Loya Jirga, mis on nõuandva koguna sajandeid lahendanud Afganistani pinnal kerkinud dispuute ning omab Afganistani ühiskonnas suurt autoriteeti. 20.sajandi alguses institutsionaliseeris kuningas Amanullah Khan Loya Jirga kui regulaarselt toimiva nõuandva kogu. Kui algselt hõlmas Loya Jirga pushtu hõimupealikke ning usujuhte, siis ajapikku on sinna kutsutud ka teisi Afganistani rahvusgrupp ning sellest on kujunenud kõikide Afganistani rahvaste nõukoda. 2010. aastal algatas Loya Jirga rahukõnelused Talibaniga. Seni viimane Loya Jirga kogunes novembris 2013, et arutada Afganistani staatust peale rahvusvaheliste julgeolekujõudude lahkumist 2014. aastal. Afganistani traditsioonilises ühiskonnas saab Loya Jirga kindlasti olema võtmeinstrument ühiskonna konsolideerimisel, kellele riigivõim saab toetuda, kuid kellega ta peab ka riigiehitamisel arvestama.
Afganistani tulevikuperspektiivid
- aastal toimunud presidendivalimistel toetasid Põhjaliiga järglane Rahvusrinne ja ekspresident Rabbani asutatud Jamiat e-Islami pushtu-tadžiki segaperekonnast pärit endise välisministri Abdullah Abdullahi kandidatuuri, kelle peamine konkurent oli endine rahandusminister ja Maailmapanga ametnik Ashraf Ghani Ahmadzai. Palju vähem toetajaid kogusid teiste hulgas endine välisminister ning kukutatud kuninga lähikondlase Zalmai Rassoul kuninglikust Barakzai hõimust ning pushtude legendaarne sõjapealik Abdul Rasul Sayyaf, keda on peetud ka Osama bin Ladeni maaletoojaks, sest just tema kutsus Azzami Afganistani ning Azzamiga saabus sinna bin Laden. Sayyafi vaated on olnud vahhabiitlikud, tal on head sidemed Saudi Araabiaga, kuid ta on olnud opositsiooniline Talibani suhtes ning võitles kodusõjas Põhjaliiga poolel. Märkimisväärne, et asepresidendikandidaatide hulgas oli kolm hasaraad, neist üks naine (Habiba Sorabi Rassoulil) ning olulisemad Põhjaliiga liidrid jagunesid erinevate kandidaatide vahel: usbekkide liider kindral Abdul Rashid Dostum oli paaris Ghaniga, hasaraade tuntuim liider Mohammad Mohaqiq Abdullahi meeskonnas, Põhjaliiga kunagise juhi vend Ahmad Zia Massoud Rassouli meeskonnas ja Herati tadžikkide sõjapealik Mohammad Ismail Khan oli Sayyafi paariline.
Favoriidid Abdullah ja Ashraf Ghani kandideerisidki presidendivalimiste lõppvoorus riigipea kohale. Valimiste esimeses voorus võitis ülekaalukalt Abdullah, kuid valimiste teises voorus saavutas ülekaalu Ashraf Ghani, keda võib pidada kandidaatidest kõige sekulaarsemaks ning reformistlikumaks. Alates 2001. aasta detsembrist on Afganistani presidendina riiki juhtinud Popalzai hõimust pärinev pushtu hõimupealike järglane Hamid Karzai, kelle volitused lõppevad 2014. aastal Aasta 2014 saab olema viimane kohaolekuaasta NATO poolt juhitud Rahvusvahelistele Julgeolekujõududele (ISAF), kes annavad volitused riigi julgeoleku tagamiseks üle Afganistani Rahvuslikele Julgeolekujõududele. Valimistejärgse Afganistani üks olulisi küsimusi on Talibani integreerimine tulevase Afganistani ühiskonda ning liikumise legaliseerimine. Lahkuv president Karzai on pidanud seda üheks võtmeküsimuseks. Ta kutsus Talibaniga läbirääkimisteks 2010. aastal ellu Afganistani Kõrgema Rahunõukogu ekspresident Burhanuddin Rabbani juhtimisel. Pärast tema hukkumist atentaadi läbi 2011.a. septembris juhib nõukogu tööd tema poeg Salahuddin Rabbani. Seevastu näiteks juhtiv presidendikandidaat Abdullah oli 2010. aastal rahukõneluste vastaste leeris.
Viimastel aastatel on Karzai distantseerunud Ameerika Ühendriikidest ning ajanud iseseisvat poliitikat. Afganistan on ka üks vähestest riikidest, kes on tunnustanud Krimmi lahkulöömist Ukrainast. President Karzai oli vastu kahepoolse julgeolekuleppe sõlmimisele Ameerika Ühendriikidega, mis võimaldaks teatud osal Ühendriikide kontingendist jätkata teenistust Afganistanis kahepoolsete kokkulepetega. Ameerika Ühendriigid on avaldanud lootust, et kokkulepe õnnestub sõlmida Karzai järglasega. Juhtivad presidendikandidaadid Ghani ja Abdullah on olnud julgeolekuleppe osas soosivamal positsioonil. Pakistani väljaande Lahore Daily Times’i peatoimetaja Najam Sethi arvates pole neliteist aastat kestnud rahvusvaheline riik muutnud Afganistani stabiilsemaks ning ta väidab: “Kui aga reforme pole, Talibaniga läbirääkimisi pole ja Pakistan pakub jätkuvalt varjupaika terroristidele, siis on idee iseseisvast Afganistanist enesepettus.”
Afganistani rahvuslike julgeolekujõudude (ANSF) võime tagada riigi terviklikkust peale rahvusvahelise kontingendi lahkumist on üsnagi küsitav, kuigi arvuliste näitajate poolest ületavad nad kordi relvastatud opositsiooni ning tõenäoliselt on ka nende varustatus täna rahvusvahelisele abile kordades parem kui nende oponentidel. ANSF koosseisu kuulub 185 000 võitlejat relvajõududes + 152 000 politseinikku. Nende vastas seisavad Taliban umbes 22 000 võitlejaga, Haqqani võrgustik36 umbes 3000 võitlejaga, Gulbuddin Hekmatyar umbes 1000 võitlejaga ning peale nende veel al-Qaeda, Pakistani Talibani haru Tehrik-e-Taliban, Kašmiiri islamirühmitus Lashkar-e-Tayyba ja Usbekistani Islamiliikumine.
Opositsiooniliste rühmituste eelis seisneb nende paremas motiveerituses ning asümmeetrilises võitlustaktikas. Al-Qaeda hetkemõju Talibanile ei pea Ameerika Ühendriikide eksperdid väga suureks, kuid see võib suureneda kui kokkulepet Talibani ja valitsuse vahel ei saavutata. Neid arvatakse Afganistanis olevat kuni 100 võitlejat, põhiliselt ida-Afganistanis Kunari provintsis, kuid nad teevad koostööd Usbekistani Islamiliikumisega Faryabi ja Konduzi provintsides.
Aastal 2014 on Taliban endiselt relvastatud opositsiooni juhtiv jõud, kellega ühisel nõul tegutsevad veel kunagiste pushtu sõjapealike relvarühmitused, Jalaluddin Haqqani juhitav Haqqani võrgustik ja Gulbuddin Hekmatyari juhtimisel tegutsev Hezb-e-Islami Gulbuddin. Neist viimane on liikumistest väikseim, kuid teatas valmidusest valimiste tulemusi tunnistada ja alustama koostööd valitsusega.39 Taliban ise hõlmab mitmeid erinevate ambitsioonidega liikumisi. Arvatakse, et Talibani asutaja ja kauaaegne liider mulla Omar on mõõdukamatel positsioonidel ning toetab poliitilist lõimumist Afganistani ühiskonda, kuid koostööle võimudega seisavad vastu nooremad ning äärmuslikumad taliibid mulla Najibullah ja mulla Zakiri juhtimisel, kes soovivad jätkata võitlust kuni võiduka lõpuni. Lääneriigid, sh president Obama administratsioon on valmis aktsepteerima kokkuleppeid Talibaniga, kuid on esitanud põhiliselt kaks tingimust Talibani lõimumisele Afganistani ühiskonda: sidemete katkestamine al-Qaedaga ja naiste õiguste tunnustamine Afganistanis.
Iraagi operatsiooni kogemus andis tugeva õppetunni ka Afganistanile: “Iraagi operatsioon tõestas ilmekalt, et puhtalt sõjalise jõuga tänapäeva sõdu ei võideta, vaid kriisiohje oluline osa on konfliktijärgne rahuloome. Ameeriklaste juhitud koalitsioon saavutas edu küll operatsiooni sõjalises faasis, poliitiline eesmärk täideti ning Saddam Husseini režiim kukutati võimult, kuid neil puudus selge plaan, kuidas toimida edasi.” Afganistanis on püütud Iraagi kogemusi arvestada ning riigiehituslikku komponenti tugevdada, kuid probleemid on paljuski sarnased kui Iraagis. Mõlema riigi puhul on tegemist multikultuursete ühiskondadega, kus vastuolude süvenemine erinevate etniliste ja usuliste rühmade vahel võib viia riigi lagunemiseni. Iraagis näivad need vastuolud hetkel isegi tugevnevat, sest aastaid riiki juhtinud sunniidid on oma positsioone kaotanud, varem rõhutud šiiitlik enamus seevastu aga tugevdanud. Kahe usulise identiteedigrupi konflikti taustal üritavad kurdid kindlustada teed omariiklusele. Afganistanis olid usulised ja rahvuslikud vastuolud tugevamad Talibani võimuperioodil, kes toetus pushtu natsionalismile ja sunniidi äärmuslusele. Kui Taliban peaks uuesti võimule tõusma, siis võib see võimendada etniliste ja usulisel põhjal vastuolusid.
Ameerika Ühendriikide endine asepresident Richard Cheney on väitnud, et Ühendriigid peavad samaaegselt haldama kahte suurt rahvusvahelist kriisi maailmas, viidates Afganistanile ja Iraagile. Stephen Walt ütles realistide koolkonna põhimõtetele tuginedes otse välja, et Ameerika Ühendriigid kaotasid sõja Iraagis. Tänaste arengute najal võime tõdeda, et Ameerika Ühendriigid on kaotamas sõda Afganistanis. Nende sõjalisest üleolekust piisab lahinguolukordade enda kasuks pööramiseks lühiajalises sõjalises operatsioonis, kuid mitte võõra territooriumi pikaajaliseks haldamiseks, mis seab kaasaegses kriisiohjamises
esiplaanile riigi kestlikkuse tagamise ehk siis rahuehitamise ning sellega kaasneva riigiehitamise õnnestumise. Arvatakse, et 35 aastat Afganistani konflikti on kaasa toonud rohkem kui kahe miljoni afgaani surma, rääkimata miljonitest vigastatutest, haavatutest, kadunutest ning sise- ja välispõgenikest.
Kokkuvõte
Kolmteist aastat kestnud rahvusvaheline operatsioon ei ole toonud rahu Afganistani ning kodusõda erinevate jõudude vahel pole tänaseni vaibunud. Afganistani kogemus näitab nagu paar aastat hiljem toimunud rahvusvaheline interventsioon Iraaki, et ainult sõjaliste vahenditega pole võimalik kriisipiirkondi stabiliseerida. Sõja võitmine ei too rahu taevast maa peale. Järjekordselt on kinnitust leidnud tõde, et sõjalistest lahendustest kriiside ohjamiseks ei piisa. Afganistani olukorra teeb keeruliseks asjaolu, et rahuehitamist tuleb rakendada paralleelselt riigiehitamisega. Riigiehitamist Afganistanis takistavad pikale veninud konflikti tagajärjed. Afganistani põhilised tuluallikad on välisabi ja narkokaubandus. Demokraatliku ühiskonna ülesehitamist takistab aga laiaulatuslik korruptsioon riigistruktuurides. Sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid on andnud tugevaid tagasilööke nii rahuehituses kui riigiehituses. Afganistani õppetund rahvusvahelisele kogukonnale seisneb paljuski õppetunnis, et rahuehitamine pole võimalik ilma riigiehitamisega, need protsessid on vastastikku seotud ning tagasilöögid ühes neist mõjutavad kohe ka teist protsessi.
Peale sekulaarse hoiakuga reformistliku kuningavõimu kukutamist 1973. aastal, muutus Afganistan ideoloogiliseks võitlusväljaks sekulaarse rahvusliku sotsialismi, mis Afganistanis oli tugevate Nõukogude Liidu mõjudega, ning islamismi vahel. Nõukogude Liidu sekkumine
- aastal lõppes islamistide võiduga, kes tõusid vastupanuvõitluses juhtpositsioonile. Ühtlasi muutus Afganistan paljude salafistlike rühmituste kasvulavaks, kes üritasid seal rajada platsdarmi üleilmsele džihaadile. Rahvusvaheline interventsioon 2001. aastal ei ole hoiakuid riigis oluliselt muutnud ning kolmekümne viie aasta jooksul on islamismi mõjud riigis oluliselt kasvanud. Veelgi enam, ususõda Afganistanis on tugevdanud islamistlikke hoiakuid ka naaberriigis Pakistanis, kus konflikti kestel on toimunud islamivõitlejate väljaõpetamine ning nende tegevuse koordineerimine.
Välisriikide sekkumine Afganistani kodusõtta on suuresti tuginenud arusaamale, et lääne päritoluga ideoloogilised voolud, nii marksism-leninism, mis ajendas Nõukogude Liitu kui ka liberaalne demokraatia, millest juhindusid Ameerika Ühendriigid, on progressiivsed ühiskonnavormid võrreldes Afganistani ja islami traditsioonidega ja sellepärast rahva poolt kergesti omaks võetavad. Lääne ideoloogiline mõtlemine on tugevasti mõjutatud Darwini evolutsiooniteooria põhimõtetest, mille järgi areneb ka ühiskond madalamalt vormilt kõrgemale. Praktika, mis on enamasti tõe kriteeriumiks, seda aga ei kinnita ning erinevad rahvad on valmis oma traditsiooniliste väärtuste eest sõdima. Seda kinnitab ka hiljutine
“Araabia kevade” protsess, mis vastu ootusi ei toonud võimu juurde läänelikest liberaaldemokraatlikest ideedest mõjutatud jõudusid, vaid suurt populaarsust kogusid hoopis rahvuslike sotsialistide poolt vaenatud islamistid.
Ilmunud ajakirjas „Poliitika, riigiteadused, rahvusvahelised suhted“, 2014, nr. 6, lk 117−135.
