H.Mölder ülevaade aastast 2014: Kolmkümmendviis aastat sõda Afganistanis – Rahuehitamisest riigiehitamiseni

Sissejuhatus

Kolmkümmend viis aastat tagasi viis Nõukogude Liit oma väed sisse oma lõunapoolsesse
naaberriiki Afganistani, millest kujunes välja “nõukogude Vietnam”, kui tõmmata paralleele
Ameerika Ühendriikide sekkumisega Vietnami kodusõtta aastatel 1965-1973. Tuumasõja
ohus vältisid külma sõja kaks supervõimu vahetut sõjalist konflikti, kuid katsusid jõudu terves
reas käsilassõdades üle terve maailma.

Niinimetatud    “kolmas    maailm”    kujunes kahepooluselise   rahvusvahelise   süsteemi   lahinguväljaks,   kus   süsteemi   mõlemad   pooled otsesesse  konflikti  laskumist  vältides  käsilaste  kaudu  teineteise  vastu  relvi  täristasid.  Korea sõjas  1951-1955  sekkus  Nõukogude  Liit  kaudselt  ja  Hiina  otseselt  Põhja-Koread  toetades kodusõtta Ameerika Ühendriikide poolt toetatava Lõuna-Korea vastu. Tüüpiline käsilassõda külma  sõja  ajal  peale  Korea,  Vietnami  ja  Afganistani  konfliktide  oli  veel  mitmenäoline Araabia-Iisraeli   konflikt,   milles   lääneriigid   eesotsas   Ameerika   Ühendriikidega   kaldusid toetama Iisraeli ning vastukaaluks sellele pöörasid paljud araabia riigi abi ootavad pilgud teise supervõimu poole, mille keskus asus Moskvas. Kuid tihtipeale vahetasid käsilased ka pooli. Näiteks Etioopia-Somaalia sõjas 1977-1978 pöördus seni sotsialistliku orientatsiooniga Siad Barre valitsus Somaalias lääneriikide poolele, kuna Nõukogude Liit toetas temaga konfliktis olevat Etioopiat.

 

Püsiv relvakonflikt Afganistanis on vahelduva intensiivsusega kestnud 35 aastat ja kauemgi. Käesolev    artikkel    annab    ülevaate    viimase    aja    maailma    ühest     ebastabiilsemast kriisipiirkonnast,  mis  ei  ole  juba  aastakümneid  kogenud  rahu.  Ühtlasi  uurib  artikkel,  kas rahvusvaheline interventsioon on Afganistani ühiskonda stabiliseerinud või on selle tagajärjed olnud   perspektiivis   pigem   negatiivsed.   Samaaegselt   võib   Afganistani   konflikti   pidada laiemate  poliitiliste  protsesside  kajastajaks  nii  regioonis  kui  terves  maailmas.  Alates  1979. aastast võib täheldada religioosse ideoloogilise voolu islamismi pealetungi Lähis- ja Kesk-Ida ühiskondades, kui rahvuslikule identiteedile rajatud poliitilised liikumised hakkasid kaotama mõjuvõimu usulisele identiteedile toetuvatele liikumistele. Kuni selle ajani olid islamistlikud jõud  mänginud  Lähis-  ja  Kesk-Ida  riikide  poliitilises  elus  teisejärgulist  rolli  ning  nad  ei dikteerinud sündmuste käiku. Teise maailmasõja järel olid Lähis- ja Kesk-Ida riikides tõusnud võimupositsioonidele sarnased jõud neile, kes kujundasid poliitilist maastikku Euroopas: ühelt poolt säilisid traditsioonilised monarhiad (N: Saudi Araabia, Jordaania) ja teiselt poolt tõusid esile   paljudes   Araabia   riikides   need   monarhiad   kukutanud   sekulaarsed   rahvuslikud- sotsialistlikud  jõud  (N:  Egiptus,  Süüria,  Iraak,  Alžeeria,  Liibüa,  Tuneesia).  Viimaste  kõige tuntum esindaja oli kunagine Egiptuse president Gamal Abdel Nasser.

 

Aastat 1979 võib ajastu kontekstis lugeda märgilise tähendusega murrangupunktiks, sest just sel  aastal  toimusid  neli  sündmust,  mis  on  mõjutanud   viimaste  aastakümnete  poliitilisi arenguid  Lähis-  ja  Kesk-Ida  piirkonnas  ning  kaugemalgi.  Kõigepealt  toimus  jaanuaris- veebruaris Iraani islamirevolutsioon, mille käigus sekulaarne läänele orienteeritud šahhirežiim kukutati  ning  asendati  absolutistliku  teokraatliku  režiimiga  usuringkondade  juhtimisel,  mis konsolideeris  šiitliku  islamismi.  Iraani  naaberriigis  Iraagis  tuli  1979.  aasta  suvel  toimunud paleepöörde   käigus   võimule   senine   asepresident   Saddam   Hussein,   kes   kukutas   senise presidendi,  oma  sugulase  ja  parteikaaslase  panarabistlikust  Araabia  Sotsialistliku  Taassünni Parteist (Baath) Abdul Hassan al-Bakri. Saddam Husseinist sai sekulaarse rahvusluse viimane mohikaanlane,   kelle   tõus   võimule   mõjutas   oluliselt   sündmuste   kulgu   regioonis.   Tema agressiivsed  ambitsioonid  mitmete  naaberriikide  (Iraan,  Kuveit)  vastu  lõppesid  lääneriikide interventsiooniga   2003.   aastal   ning   sellele   järgnenud   kodusõja   käigus   tugevnesid   seni valdavalt   sekulaarses   Iraagis   religioossed   identiteedid.   Vastureaktsioonina   šiiitide   mõju kasvule riigi juhtkonnas tekkis seal Iraagi sünnist saadik riiki juhtinud sunniitide islamistlik vastupanuliikumine.  Tugeva  hoobi  rahvuslikele  ja  sotsialistlikele  liikumistele  andis  2010. aasta  lõpus  Tuneesiast  alguse  saanud  ühiskondlik  protsess  “Araabia  kevad”,  mis  oodatud lääneliku   liberaalse   demokraatia   võidukäigu   asemel   tõi   paljudes   riikides   võimule   just islamistlikud jõud.

 

Islamistlike  jõudude  aktiviseerumisest  andis  märku  1979.  aasta  novembris  aset  leidnud sündmus   Saudi   Araabias,   kui   sunniidi   vahhabiitlikud   äärmuslased   Juhayman   al-Otaybi juhtimisel  vallutasid  Mekka  suure  mošee  ja  hoidsid  seda  üle  kahe  nädala  oma  valduses. Nõukogude Liidu sekkumine Afganistani kodusõtta sama aasta detsembris tekitas sunniitliku islami  relvavendluse,  kui  paljud  islamistlikud  võitlejad  üle  maailma  läksid  vabatahtlikena usukaaslaste  eest  Afganistani  võitlema.  Afganistani  sündmuste  mõjul  aset  leidnud  sunniidi islamistlike      võitlejate      konsolideerumine      tekitas      hiljem      mitmeid      islamistlikke terroriorganisatsioone,  neist  tuntuimaks  ning  kurikuulsamaks  sai  al-Qaeda.  Aastatel  2001-

2003    Ameerika    Ühendriikide    eestvõttel    toimunud    rahvusvahelised    interventsioonid Afganistani   ja   Iraaki   pingestasid   olukorda   regioonis   veelgi   ning   mõjutasid   oluliselt rahvusvahelise  süsteemi  arengut  21.  sajandi  alguses,  andes  maailmale  mõista,  et  need  ajad, kui maailma saatuse üle otsustati sõjalise jõu abil, hakkavad mööda saama ning külma sõja järgse  maailma  juhtriigi  Ameerika  Ühendriikide  sõjalisest  võimsusest  ei  piisa,  et  kogu maailmas kestlikku rahu tagada. Isegi kui mõlema operatsiooni sõjalises algfaasis saavutasid lääneriigid  edu,  ei  suutnud  nad  mässuliste  vastupanu  lõplikult  murda  ja  sattusid  konflikti hilisemas faasis tugeva rünnaku alla. Ameerika Ühendriikide vägede lahkumine Iraagist 2011. aastal ja NATO-juhitava rahvusvahelise väekontingendi lahkumine Afganistanis 2014. aastal meenutavad  vägagi  kunagist  ameeriklaste  lahkumist  Vietnamist  1973.  aastal,  mis  lõppes Läänele orienteeritud Lõuna-Vietnami režiimi langemisega mõne aasta jooksul.

 

 

Afganistani konflikti eelmäng

 

Afganistan on ajaloost tuntud kui vallutamatu kindlus Kesk-Ida mägismaal, kes oli aastasadu suutnud   võõrvallutajaid   tõrjudes   säilitada   suhtelise   iseseisvuse   ja   elada   omaette   ning omamoodi. Dareios I ajal sai Afganistanist Ahhemeniidide impeeriumi osa. Aleksander Suure väed jõudsid Afganistani tema India sõjakäigu ajal ning kuni viimase ajani võis Aleksander Suurt pidada ainsaks Euroopa päritoluga vallutajaks, kes oli suutnud Afganistani territooriumi sõjaliselt  alistada,  kuid  temagi  kohtas  kohalike  hõimude  tõsist  vastupanu  ning  tal  kulus piirkonna   alistamiseks   neli   aastat,   aastatel   330-327   eKr.   Islam   saabus   Afganistani araablastega juba 7. sajandil ning esimene teadaolev islami kogukond tekkis 644.a. Heratis. Enne  seda  ja  hiljemgi,  3.-8.  sajandini,  oli  Afganistani  territooriumil  valitsevaks  usundiks budism.  Afganistani  islamiseerumine  kestis  aga  kaua  ning valitsevaks  usundiks  muutus  see alles  Ghaznaviidide  ajal  11.  sajandil.    17.  sajandiks  oli  tänane  Afganistani  territoorium jagunenud  põhiliselt  kolme  riigi  vahel:  põhjaosa  kuulus  Buhhaara  khaaniriigile,  lääneosa Iraani Safaviidide dünastiale ning idaosa Mughali impeeriumi koosseisu. Sunniitliku Mughali impeeriumi  keskusega  Kabulis  rajas  1504.  aastal  Tšingis-khaani  ja  Timuri  järglane  Babur. Pushtudega    asustatud    Kandahari    piirkond    Lõuna-Afganistanis,    mis    kujunes    hiljem Afganistani riikluse hälliks, käis valitsejate vahel käest kätte, kuuludes kord Mughalile, siis jälle Safaviididele.

 

Kõige  varem  saame  Afganistani  riiklusest  rääkida  ehk  alates  18.  sajandist,  kui  Safaviidide vastase  ülestõusu  tulemusena  tekkis  Afganistani  lõunaosas  Hotaki  impeerium  (1709-1738) keskusega  Kandaharis.  1738.  aastal  vallutas  vahepeal  Iraanis  võimule  tulnud  Afshariidide dünastia  valitseja  Nader-šahh  Hotaki  impeeriumi,  kuid  peale  Nader-šahhi  mõrvamist  1747. aastal  rajas  tema  väepealik  Ahmad-šahh  Durrani  pushtude  Durrani  impeeriumi,  mida  võib lugeda  tänase  Afganistani  eelkäijaks.  Oma  hiilgeajal  hõlmas  Durrani  impeerium  nii  tänase Afganistani kui Pakistani territooriumid. 1826. aastal tuli võimule Barakzai dünastia esindaja Dost Mohammad Khan ja see dünastia valitses Afganistani kuni kuningavõimu kukutamiseni 1973. aastal. 19.  sajandil  püsis  Afganistan  nii  Briti  impeeriumi  kui  Venemaa  huvisfääris.

Nende  püüdlused  mõlema  impeeriumi  mõju  Kesk-Idas  laiendada  kestsid  kuni  20.sajandi alguseni ja on ajalukku läinud kui “Suur mäng” (The Great Game).

 

Brittide  ambitsioone  Afganistanis  iseloomustavad  kolm  Briti-Afganistani  sõda  (1838-1842;1878-1880;  1919-1920).  Esimeses  sõjas  said  britid  hävitavalt  lüüa.  Teise  Briti-Afganistani sõja kirjutas kuulsaks Sherlock Holmes’i lugude autor Arthur Conan Doyle, sest  just sellest sõjast  võttis  Briti  kontingendi  arstina  osa  doktor  Watson  enne  kui  ta  Baker  Street’ile  kolis. Selle sõja tulemusena õnnestus Briti impeeriumil hõivata kontroll Afganistani välisasjade üle, kuid  mitte  enamat.  1919.  aastal  asus  Afganistani  troonile  Amanullah  Khan,  kes  saavutas kolmandas  Briti-Afganistani  sõjas  brittide  üle  võidu  ning  taastas  riigi  täieliku  sõltumatuse. Teda  võib  pidada moodsa  Afganistani  riigi  rajajaks  ning reformaatoriks,  kes  viis riigi  välja rahvusvahelisest  isolatsioonist  ning  kehtestas  kohustusliku  algkoolihariduse  nii  naistele  kui meestele. Suurema osa  20.-st sajandist püsis riik  siiski vaikse mahajäänud nurgakesena teel Lähis-Idast  Indiasse.   Peale  Mohammad  Nadir  Shahi  lühikest  valitsusperioodi  (1929-1933) tõusis  troonile  tema  poeg  ja  viimane  Barakzai  dünastia  kuningas  Mohammad  Zahir  Shah (valitses    1933-1973;    eluaastad    1914-2007).    Zahir    Shah    viis    läbi    riigi    aeglast moderniseerimist,  suhteid  rahvusvahelise  kogukonnaga  tihendati  ning  Kabuli  rajati  ülikool.

  1. aastal võttis  Afganistan  vastu  esimese  põhiseaduse,  mis  nägi  ette  parlamentaarset monarhiat,  vabu  valimisi,  inimõiguste,  naiste  õiguste  ja  üldise  hääleõiguse  kehtestamist. Afganistanil olid juba siis head suhted Nõukogude  Liiduga, kelle  abil ehitati riigi põhja- ja lõunaosa ühendav Salangi tunnel ja Bagrami lennuväli Kabuli lähedal.

 

Afganistan, nagu mitmed teisedki piirkonna  riigid, ei ole mitte klassikaline rahvusriik, vaid paljude  erinevate  etnoste  kogum,  kelle  lojaliteet  oli  suunatud  riigi  monarhile.  Afganistanis pole kunagi eksisteerinud tugevat riigivõimu ning ta on olnud erinevate hõimude suhteliselt lõdvalt  seotud  ühendus,  kus  suur  osa  võimutäiusest  lasub  kohalikel  hõimupealikel.  Alates Afganistani riikluse tekkimisest on riigis juhtivat rolli kandnud pushtud, iraani hõimud, keda on   42%   rahvastikust.   Kaks   kolmandikku   neist   elab   naaberriigis   Pakistanis,   kus   nad kontrollivad keskvõimuga lõdvalt seotud nn hõimuterritooriume riigi lääneosas. Afganistanis paiknevad  nad  põhiliselt  Kabulist  idas  (ghilzai  pushtud)  ja  riigi  lõunapiirkondades  (durrani pushtud).  Riigi  arengut  on  tugevasti  mõjutanud  ka  dari-keelsed  tadžikid,  keda  Afganistanis elab  isegi  rohkem  kui  naabruses  asuvas  rahvusriigis  Tadžikistanis.  Tadžikid  moodustavad enamuse  Kabulist  põhja  jäävates  provintsides,  aga  samuti  mitmes  teises  Põhja-Afganistani piirkonnas (Herat, Mazari-e-Sharif). Teised olulised vähemusrahvused on usbekid ja šiitlikud hasaraad,  mõlemaid  umbes  9%  rahvastikust,  kuid  riigis  elab  veel  turkmeene,  nuristanlasi, aimakke ja belutše. Kõrgmäestiku “pannisaba” riigi idaosas Tadžikistani ja India vahel, mis idast piirneb Hiinaga, asustavad kirgiisid.

 

Tänase  riigi  kurbmäng sai alguse  aastal 1973, kui välisreisil viibinud kuningas Mohammad Zahir Shah (1914-2007) kukutati tema õemehe ja riigi endise peaministri Mohammad Daoud Khani   poolt   ning   riigis   kuulutati   välja   vabariik.   See   sündmus   vallandas   poliitilise võimuvõitluse,  millesse  olid  segatud  erinevad  poliitilised  ja  ideoloogilised  grupeeringud  ja 1973. aasta riigipöördest   sai   alguse   “troonide   mäng”   Afganistanis,   mis   on   kestnud tänapäevani.   Juba   kuningas   Amanullahi   valitsemisajal   oli   Afganistan   heades   suhetes Nõukogude Liiduga. Paljud Afganistani haritlased omandasid seal hariduse, mille tagajärjena tekkis  riigis  tugev  nõukogude  orientatsiooniga  kommunistlik  liikumine.  1965.  aastal  rajati marksistlik-leninistlik  Afganistani  Rahvademokraatlik  Partei  (ARDP).  Peale  1973.  aasta riigipööret osales ARDP Daoudi väiksema partnerina riigi juhtimises ja tema mõju oli tugev Afganistani   armees.   1970-tel   aastatel   sattus   riik   majandusraskustesse,   mis   süvendas rahulolematust  valitsusega.  1978.  aastal  korraldasid  kommunistid  Sauri  revolutsiooni  ning kukutasid ja tapsid president Daoudi. Võimule tulid ARDP valitsus Nur Mohammad Taraki juhtimisel.  Aasta  hiljem  lämmatati  Taraki  padjaga  oma  kaasvõitleja  peaminister  Hafisullah Amini toetajate poolt, kellest sai omakorda riigi uus president. Siitpeale arenes Afganistanis verine  kodusõda   marksistide   ja   neile   opositsiooniliste   jõudude   vahel,   kuhu   kuulus   nii monarhiste kui islamiste.

 

Valitsev  rahvademokraatlik  partei  oli  lõhenenud  kaheks  rivaalitsevaks  fraktsiooniks,  kes võitlesid tagatipuks veel omavahel. Radikaalsem Khalq Nur Mohammad Taraki ja Hafisullah Amini  juhtimisel  toetus  pushtudele  ning  veidi  mõõdukamas  Parchamis,  mille  eesotsas  olid Babrak   Karmal   ja   Mohammad   Najibullah,   mängisid   olulist   rolli   tadžikid.   1979.   aasta detsembris sekkus mõlema fraktsiooni palvel kodusõtta Nõukogude Liit, kes kukutas võimult Khalqi  fraktsiooni,  mis  toetas  sotsialistliku  süsteemi  kehtestamiseni  viivaid  radikaalseid reforme  ning  aitas  võimule  Parchami  fraktsiooni,  mis  hoidis  mõõdukamat  joont,  toetades aeglasemat   üleminekut   sotsialistlikule   korrale   ning   Afganistani   ühiskonna   eripäraga arvestamist.  Selline  külm  arvestus  Nõukogude  Liidu  liidrite  poolt  viitab  seal  aastakümnete jooksul  kasvanud  pragmatismile,  milles  ideoloogiline  taustsüsteem  oli  vaid  kattevarjuks suurriiklikele ambitsioonidele.

 

 

Islamism tõstab pead

 

1960-tel-1970-tel aastatel oli Afganistan veel suhteliselt ilmalik riik ning tema pealinn Kabul nägi neil aastatel üsnagi läänelik välja. Tolle aja Afganistani kohta võime lugeda: “Kabulis ja teistes  suuremates  linnades  käisid  tüdrukud  koolis,  pool  tudengitest  olid  naised  ning  40 protsenti  arstidest  ja  30  avalikest  teenistujatest  samuti.  Naisi  võis  leida  isegi  kohtunike  ja parlamendisaadikute  hulgast.  Burkasid  sel  1970-teni  kestnud  nn  kuldsel  perioodil  sagedasti näha ei olnud.”  Islamistide suundumine poliitikasse tekkis üsna samaaegselt kommunistliku liikumisega   ning   tolle   aja   Kabuli   ülikoolis   andsid   tooni   ideoloogilised   kokkupõrked marksistlikult  meelestatud  üliõpilaste,  ARDP  toetajate,  ning  islamistide  vahel.  1969.  aastal rajasid   kolm   hilisemal   ajal   Afganistani   riikluses   juhtivat   rolli   omanud   poliitikut   ja sõjapealikku    Burhanuddin  Rabbani  (1940-2011),  Gulbuddin  Hekmatyar  (1947)  ja  Abdul Rasul   Sayyaf   (1946)   islamistliku   rühmituse   Ilkhwan   al-Muslimin.   Peale   Daoud   Khani riigipööret 1973. aastal erakonnad keelustati ning islamistid sattusid tagakiusamise alla.

 

Kui  šiiitide  eneseteadvust  tõstis  Iraani  islamirevolutsioon,  siis  Afganistani  kodusõda  aitas poliitiliselt   ühendada   sunniidi   islamiste.   Sunniitide   konservatiivne   vool   salafism   kogus elujõudu   Afganistanis   nõukogude   vägede   vastu   võideldes.   Salafism   seab   eesmärgiks tagasipöördumise algislami juurde (salafi – araabia k. esivanemad) ning on eriti mõjuvõimas Saudi   Araabias,   Kataris   ning  Araabia   Ühendemiraatides,   pakkudes   identiteediotsingutel visklevates  islamimaades  teatavat  selgepiirilist  alternatiivi  Lääne  mõjudele.   Salafismis  on läänes tuntud kui äärmuslikke meetodeid kasutav liikumine, kuid tegelikult võib seal eristada vähemalt  kolme  konkureerivat  voolu,  kes  kasutavad  erinevaid  meetodeid:  fundamentalistid (vägivallatu, madkhalistid), aktivistid (poliitiline, põhivoolu salafism) ja džihadistid (võitlev, qutbistid).    Džihadistliku  salafismi  kõige  äärmuslikuma  voolu  qutbismi  rajajaks  peetakse Egiptuse  õpetlast  Sayyid  Qutb’i  (1906-1966),  kes  oli  1950-tel  ja  1960-tel  aastatel  Moslemi Vennaskonna üks juhte Egiptuses.

 

Sayyid Qutbi peateos oli 30-köiteline Koraani kommenteeritud väljaanne “Koraani varjus” (Fi Zilal al-Qur’an; In the Shade of the Qur’an). Varem sekulaarne ning edumeelne Qutb pöördus islamismi aastatel 1948-1950 Ameerika Ühendriikides õppides ning Ühendriikides valmis ka tema esimene islamismi propageeriv teos “Sotsiaalne õiglus islamis” (Al-‘adala al-Ijtima’iyya fi-l-Islam; Social   Justice   in   Islam).   Aastal   1952   tervitas   Qutb   nasseristlike   “Vabade ohvitseride” liikumise riigipööret ja kuningas  Faruki kukutamist Egiptuses, kuid sattus uute võimudega  peagi  konflikti  ning  veetis  kümme  aastat  (1954-1964)  vanglas,  kus  tal  valmis islamismi  poliitiline  manifest   “Teetähised”  (Ma’alim  fi-l-Tariq;  Milestones).  Qutb  käsitles islamit  kui  moraali,  õiguse  ja  juhtimise  terviklikku  süsteemi,  mille  šariaadi  seadused  ja põhimõtted peaksid tagama õiglase riigi ja ühiskonna arengu.  Sayyid Qutbi laskis president Gamal Abdel Nasser riigipöörde- ning atentaadikatses süüdistatuna 1966. aastal   üles puua, kuid   tema   noorem   vend   Muhammad   (1919-2014)   läks   Saudi   Araabiasse   ja   õpetas islamiteaduseid  Mekkas  ning  Jeddas,  kus  tema  õpilaste  hulka  sattusid  hilisemad  al-Qaeda juhid  Osama  bin  Laden  ja  Ayman  al-Zawahiri.  Muhammad  Qutbi  teost  “Islam:  valesti mõistetud   religioon”   (araabia   k.,   Shubuhāt   Hawla   al-Islām;   inglise   k.   Islam:   The Misunderstood Religion) peetakse üheks fundamentalistliku islami teednäitavaks teoseks, mis propageerib islami moraalset üleolekut metsikust Läänest.

 

Sayyid Qutbi jüngrite sekka võib arvata palestiina päritolu õpetlase Abdullah Yusum Azzami (1941-1989),  tuntud  kui  “globaalse  džihaadi  isa”,  kelle  nime  seotakse  sunniitliku  islami fundamentalismi toomisega rahvusvahelisele areenile.  1979. aastal siirdus Azzam Pakistani, kus  ta  tegeles  Afganistani  vastupanuvõitlejate  (mujahideenid)  varustamisega.  Tema  varjus saabus sinna ka tollal 22-aastane saudiaraablane Osama bin Laden (1957-2011) ning aastatel 1979-1989  tegelesid  Azzam  ja  bin  Ladeniga  abi  korraldamisega  Afganistani  islamistlikele vastupanuvõitlejatele ning islami džihadistide värbamisega. Nad rajasid Pakistanis võrgustiku “Kuldne ahel”, mis tegeles finantsabi hankimisega mujahediinidele Saudi Araabiast ja Pärsia lahe riikidest, kuid sealtkaudu liikus Afganistanis võitlevate džihadistini ka abi lääneriikidest.

 

Qutbismist  oli  mõjutatud  ka  1988.  aastal  Peshawaris,  Lääne-Pakistanis,  asutatud  Al-Qaeda rühmitus.   Peshawarist juhiti nõukogude invasiooni vastu võitlevate mujaheedinide tegevust Afganistanis  ning  see  ühendas  jõude,  kes  huvitusid  islami  pealetungist  kogu  maailmas  ja džihaadist   väärusuliste   vastu.   Kui   Nõukogude   väed   1989.   aasta   alguses   Afganistanist lahkusid,  siis  üritasid  Azzam  ja  bin  Laden  loodud  võrgustikku  kasutada  üleilmse  džihaadi huvides   ning   selle   tarvis   asutasidki   al-Qaeda.   Azzam   soovis   keskenduda   võitlusele Afganistanis,  et  luua  seal  islamiriik,  aga  ta  hukkus  1989.  aasta  novembris  Peshawaris korraldatud  autopommiplahvatuse  tagajärjel.  Bin  Ladenil  olid  palju  laiemad  ambitsioonid ning   saavutanud   Azzami   surma   järel   juhtpositsiooni   al-Qaedas,   suunas   ta   liikumise lääneriikide vastu suunatud globaalsele džihaadile.

 

Al-Qaeda  juhid  lahkusid  1990.  aastal  Pakistanist  Saudi  Araabiasse,  kuid  bin  Laden  saadeti sealt  1992.  aastal  välja,  mille  järel  seadis  al-Qaeda  end  sisse  Sudaanis,  kus  ta  asus  üles ehitama   džihadistlikku   võrgustikku   ja   kuulutas   välja   fatwa     Ameerika   Ühendriikide väekontingendile   Somaalias,   kui   need   üritasid   1993.   aastal   seal   rahustada   mässuliste sõjapealike   võimuvõitluse   tagajärjel   kaosesse   aetud   riiki.   Rühmitus   võttis   enda   peale vastutuse   rünnaku   eest   Maailma   Kaubanduskeskusele   New   Yorgis   1993.   aastal   ning autopommiplahvatuse  eest  rahvuskaardi  väljaõppekeskusele  Saudi  Araabias  1995.  aastal.

  1. aastal kolis al-Qaeda Sudaanist Afganistani ja ühines Egiptuse Islami Džihaadiga, mille eesotsas oli Ayman al-Zawahiri. 1998. aastal andis bin Laden välja juba uue fatwa Ameerika Ühendriikide ja  tema  kodanike  vastu  ning  samal  aastal  rünnati  Ameerika  Ühendriikide saatkondi Keenias ja Tansaanias. Kaks aastat hiljem korraldas al-Qaeda rünnaku Ühendriikide sõjalaeva   “U.S.S.  Cole”  vastu  Adeni  sadamas  Jeemenis  ning  siis  järgnes  juba  nende  kõige tuntum    terrorirünnak    11.septembril    2001    Ameerika   Ühendriikides,    New    Yorgis    ja Washingtonis, kui sai surma ligi 3000 inimest.

 

Al-Qaeda   ei   ole   religioosne   liikumine,   vaid   religioonile   toetuv   äärmuslik   poliitiline liikumine.   Sellepärast  pole  selle  liidrite  fatwad  mitte  õiguslikud  aktid,  vaid  poliitilised avaldused, millega islamiusulisi soovitakse poliitiliselt mõjutada ning neid aktsioonidele üles kihutada.  Peale  2001.  aasta  rünnakut  Ameerika  Ühendriikidele  ehitati  al-Qaeda  ümber niinimetatud  “supermani  stsenaarium”,  millega  ameeriklastele  ning  kogu  maailmale  esitleti seda  kui  kõikvõimsat  seitsmepealist  lohet,  mille  ühe  pea  raiumine  toob  kaasa  uute  peade kasvamise.    Siitpeale   kujunes   al-Qaeda   juba   kaubamärgiks,   mille   lipu   alla   koondusid iseseisvalt  tegutsevad  jõud  mitmel  pool  üle  maailma  ning  al-Qaeda  profiil  muutus  pigem koordineerivaks  ja  varustavaks,  kui  otseselt  operatsioone  läbi  viivaks  organisatsiooniks. Tänasel salafistlikul poliitilisel maastikul on al-Qaeda sattunud omamoodi ikooni staatusesse, kelle    kaubamärki    kasutavad    salafistid    Põhja-Aafrikas    ning    Levandis.      Islamistliku äärmusrühmituse   ISIS   edu   Süürias   ning   Iraagis   on   toonud   al-Qaeda   poolt   unistatud salafistliku islami kalifaadi tekke väga lähedale.

 

 

Taliban

 

  1. aastal asendati  tadžiki  päritolu  Karmal  ARDP  juhina  ghilzai  pushtude  seast  pärineva KHADi  (Afganistani  Riiklik  julgeolekuagentuur)  ülema  Mohammad  Najibullahiga,  kellest aasta hiljem sai Afganistani president. Nõukogude väed lahkusid Afganistanist alles glasnosti ja perestroika saabudes jaanuaris-veebruaris 1989 toomata kaasa rahu ning kodusõda jätkus.
  2. aprillil 1992 vallutasid mässulised sõjapealikud Gulbuddin Hekmatyari juhtimisel Kabuli, Moskva-meelne Mohammad Najibullah   kukutati   võimult   ning   riigis   kuulutati   välja Afganistani  Islamiriik,  kuid  isegi  see  ei  teinud  lõppu  kodusõjale,  sest  Najibullahi  vastu sõdinud  sõjapealikud  hakkasid  nüüd  võitlema  omavahel.  Poolte  kokkuleppel  presidendiks saanud  tadžikist  islamiõpetlane  Burhanuddin  Rabbani  oli  küll  tunnustatud  teoloog,  aga  tal puudus riigis laiem poliitiline autoriteet, seda eriti enamusrahvuse pushtude seas. Vastuolude tõttu teiste sõjapealikega ei asunud peaministriks nimetatud ghilzai pushtude sõjapealik ning üks Afganistani vastupanuliikumise legende Gulbuddin Hekmatyar aga kunagi ametisse ning hiljem,  varsti  peale  rahvusvaheliste  relvajõudude  interventsiooni,  alustas  ta  2004.  aastal koostööd hoopis Talibaniga.

 

Kestev  kodusõda  oli  suurendanud  toetust  islamistlikele  meeleoludele.  Islami  õppeasutused medresed   tegid   edukat   propagandat   afgaani   noorte   hulgas   Pakistani   põgenikelaagrites, pakkudes neile tasuta haridust, majutust ja toitu. Üles kasvasid põlvkonnad, kes olid elanud sõja ajal ja oskasid vaid sõdida. Arvatakse, et Pakistani laagrites õpetati välja umbes 90 000 Afganistani võitlejat.  Pushtude fundamentalistlik islamiliikumine Taliban tekkis 1994. aastal riigi lõunaosas, Kandahari piirkonnas, kus kunagi kerkis Afganistani riik. Liikumist on selle loomisest  saadik  juhtinud  1980.-tel  aastatel  mujahediinide  ridades  nõukogude  vägede  vastu võidelnud mulla Mohammad Omar (1959). Taliban kogus kiiresti jõudu ning juba kahe aasta pärast vallutas Kabuli, kukutas võimult Burhanuddin Rabbani valitsuse ning kehtestas riigis teokraatliku  šariaadivõimu.  Kodusõja  järgmises  faasis  seisid  omavahel  vastamisi  Taliban, millega ühinesid mõned pushtu sõjapealikud ning Põhjaliiga, mille sõjaliseks juhiks kujunes tadžiki sõjapealik Ahmad Shah Massoud (1953-2001), kes hukkus kaks päeva enne rünnakut kaksiktornidele   New   Yorgis,   9.   septembril   2001.   Põhjaliiga   (täisnimega   Afganistani Päästmise Ühendatud Islamirinne) rajati 1996.a. peale Talibani võimuletõusu viie rühmituse poolt: sunniidi tadžikkide Jamiat-e Islami Rabbani ja Massoudi juhtimisel; sunniidi usbekkide Junbish-i  Milli  Abdul  Rashid  Dostumi    juhtimisel;  Talibanile  opositsiooniliste  sunniidi pushtude  Ida-Shura  Abdul  Qadiri  juhtimisel;  šiiidi  hasaraade  Hezb-e  Wahdat  Mohammed Mohaqiqi ja Karim Khalili juhtimisel; šiiidi tadžikkide ja hasaraade Harakat-e Islami Sayed Hussain Anwari juhtimisel.

 

Üleilmse   terrorismivastase   sõja   fookuses   on   Talibani   tihtipeale   seotud   džihadistliku terrorirühmitusega al-Qaeda, kuid kahe rühmituse suhted pole nii üheselt defineeritavad nagu seda mustvalge meediapildi abil sageli esitatakse. Erinevalt globaalse mõtlemisega al-Qaedast oli   Taliban   huvitatud   islamiriigi   rajamisest   Afganistanis   ning   tal   puudusid   kaugemad ambitsioonid  islami  levitamiseks  riigist  kaugemal.  Talibani  ja  al-Qaeda  juhid  olid  koos võidelnud  Afganistani  kodusõjas  ja  sealt  pärinesid  nende  tugevad  isiklikud  sidemed,  kuigitagantjärele  võib  öelda,  et  mõlemad  ajasid  Afganistanis  oma  asja  ning  Taliban  ei  olnud  al- Qaeda tegevusega vähemalt otseselt seotud. Kui al-Qaeda 1996. aastal Sudaanist lääneriikide survel   välja   saadeti,   siis   kolisid   nad   Afganistani,   kus   nad   nautisid   Talibani   võimude külalislahkust   ning   rajasid   oma   baaslaagrid   džihaadi   läbiviimiseks.   Al-Qaeda   rünnak Ameerika Ühendriikide  vastu põhjustas rahvusvahelise kättemaksuaktsiooni, rahvusvaheline koalitsioon  Ameerika  Ühendriikide  juhtimisel  sisenes  2001.  aasta  oktoobris  Afganistani, Taliban kukutati võimult, kuid kodusõda jätkus.

 

Peale    võimult    kukutamist    seadis    Taliban    end    sisse    Pakistanis    ning    moodustas vastupanuliikumise juhtimiseks Afganistanis Quetta Shura  mulla Omari juhtimisel. Esialgu näis   Talibani   vastupanu   nõrgenevat   ja   2003.   aastal   teatas   USA   kaitseminister   Donald Rumsfeld suuremate sõjaliste operatsioonide lõpetamisest, kuid ajapikku Talibani vastupanu hoopis  tugevnes  ning  võitlused  ägenesid,  jõudes  tippu  aastal  2010. Väärib  märkimist,  et võimule tulles asus Taliban võitlema oopiumi kasvatamisega Afganistanis ning 2001.a. tootis Afganistan    vaid    11%    maailma    oopiumitoodangust,    kuid    kodusõja    arenedes    on oopiumikaubandus muutunud üheks peamiseks Talibani tuluallikaks, mille abil relvastatakse nende üksuseid. Arvatakse, et praegu toodab Afganistan üle 90% maailma oopiumitoodangust ning  oopiumikaubandus  annab  umbes  poole  Afganistani    SKP-st.  Oopiumikaubandusest saadav tulu on aga soodustanud kodusõja jätkumist.

 

 

 

Rahuehitamisest riigiehitamiseni

 

Rahuehitamine  (peace-building)  hõlmab  meetmeid,  mille  eesmärk  on  vähendada  konflikti taaspuhkemise  riski,  tugevdada  riiklikke  võimeid  kõikidel  konfliktiohjamise  tasanditel  ja tagada   jätkusuutliku   rahu   ja   arengu   kindlustamine.    Riigiehitamine   (state-building)  on sisetekkeline  protsess,  millega  riiklikke  võimeid,  institutsioone  ja  legitiimsust  laiendatakse läbi  riigi  ja  ühiskonna  suhete  tugevdamise.  Positiivne  riigiehitamine  hõlmab  vastastikuseid suhteid  riigi  poolt  inimestele  ning  ühiskondlikele  ja  poliitilistele  gruppidele  pakutavate teenustega,  millega  tekitatakse  konstruktiivne  side  riigi  ja  ühiskonna  vahel.   Peale  14. septembril  2001  Ameerika  Ühendriikide  Kongressis  heaks  kiidetud  seadust,  millega  lubati sõjalise jõu kasutamist terroristide vastu välisriikides ning selle allkirjastamist 18. septembril 2001 president George W. Bushi poolt, oli selge, et Ameerika Ühendriigid on motiveeritud al-Qaedale  rünnaku  eest  kätte  maksma  ning  kui  Talibani  režiim  ei  anna  ameeriklastele  üle Afganistanis  varjuvaid  terroriste,  siis  rünnatakse  neid  sõjaliselt.  President  Bush  tegi  20. septembril 2001 avalduse Kongressile, milles nõudis, et Taliban annaks välja bin Ladeni ning hävitaks al-Qaeda baasid.

 

Sõjaline  operatsioon  Talibani  ja  al-Qaeda  vastu  Afganistanis  algas  7.  oktoobril  2001,  kui Ameerika  Ühendriigid  alustasid  õhurünnakutega  kolmele  olulisele  keskusele  Talibani  poolt kontrollitaval   alal   Kabulile,   Kandaharile   ja   Jalalabadile,   millele   järgnes   maavägede interventsioon,  millest  võtsid  ameeriklaste  kõrval  osa  Suurbritannia,  Austraalia  ja   Kanada üksused.  Operatsiooni  sõjaline  faas  kestis  2001.a.  oktoobrist  detsembrini,  mille  käigus kukutati Talibani režiim ning sunniti põgenema. 2001. aasta detsembrist alates hakkasid riigis üheaegselt toimima nii rahuehituslikud kui riigiehituslikud protsessid. Rahuehitamise faas  sai alguse   ÜRO   Julgeolekunõukogu   resolutsiooniga   nr.   1386   20.   detsembrist   2001,   kui Rahvusvahelised  Julgeolekujõud  (International  Security  Assistance  Force)  said  ühehäälselt ÜRO  Julgeolekunõukogu  mandaadi  rahu  tagamiseks  Afganistanis.  Riigiehitamine    algas rahuehitamisega   üheaegselt   20.   detsembril   2001,   kui   Saksamaal   Bonnis   toimus   ÜRO erisaadiku  Lakhdar  Brahimi  osavõtul  rahvusvaheline  konverents  Afganistani  küsimuses, millest  võtsid  osa  Talibanile  opositsioonilised  poliitilised  jõud.  Konverents  valis  Hamid Karzai Afganistani ajutiseks presidendiks ning kutsuti ellu ajutine valitsus.

 

  1. aastal valmis  erisaadik  Lakhdar  Brahimi  raport  ÜRO-le,  mis  soovitas  rahvusvahelise juhtimise   teostamiseks   Afganistanis   kasutada   integreeritud   missioone,   mis   hõlmaksid poliitilist    nõustamist,    rahvusvahelist    abi    kui    ka    sõjalist    operatsiooni.    Kaasaegsete rahvusvaheliste  sõjaliste  operatsioonide  eesmärk  ei  ole  riikide  valitsemine,  nende  liitmine teiste,  suuremate  ja  tugevamate  riikidega  nagu  see  on  toiminud  inimtsivilisatsiooni  ajaloos juba  aastatuhandeid,  vaid  pigem  nende  muutmine.   George  W.  Bushi  administratsioon  ei olnud  esialgu  valmis  riigiehituseks  Afganistanis,  kuid  tal  puudus  sobiv  väljumisstrateegia  ning 2002. aastal käivitati Ameerika Ühendriikide poolt piirkondlike ülesehitusmeeskondade (PRT  –  provincial  reconstruction  team)  initsiatiiv,  mis  hakkas  kõrvuti  rahuehitamisega tegelema riigiehituslike probleemidega. Samaaegselt kui OEF (Operation Enduring Freedom) ning  ISAF  tegelesid  rahuehitamisega,  käivitati  Afganistanis  PRT-de  baasil  riigiehituslikud protsessid. 2005. aastal hakati sama mehhanismi kasutama Iraagis. Afganistani tulevik tähtis ka Eesti jaoks, arvestades veel seda, et Afganistan on ühtlasi Eesti arenguabi üks prioriteetseid sihtriike.   Eesti   kaitseväelased   on   osalenud   operatsioonil   alates   juulist   2002,   kui  väike pommikoerte  meeskond  suundus  rahvusvahelise  koalitsiooni  OEF  koosseisus  Afganistani. Alates 2006. aastast tagasid Eesti üksused rahu koostöös Suurbritanniaga ühes kõige Talibani meelsemas Lõuna-Afganistani provintsis Helmandis.

 

Charles   Tilly   järgi   eeldab   riigiehitamine   suveräänses   riigis   kolme   sorti   ressursside mobilisatsiooni: sund, kapital ja legitiimsus.  Tunnustatud Lähis- ja Kesk-Ida ekspert Barnett R. Rubin on analüüsinud rahuehitamise ja riigiehitamise vahekordi Afganistani näitel ning ta leiab, et hoolimata omariikluse säilitamisest on Afganistan ajaloo vältel olnud pikki perioode teistest  sõltuv.  Afganistan  muudeti  esmakordselt  sõltlasriigiks  peale  teist Briti-Afganistani sõda  1878-1880,  kui  britid  varustasid  Afganistani  valitsejat  raha  ja  relvadega  tasuks  nende mõju  kindlustamisele  Kabulis.  Peale  Sauri  revolutsiooni  ning  nõukogude  vägede  sekkumist 1978-1979 sai Afganistanist Nõukogude Liidu sõltlasriik. 2001. aasta Ameerika Ühendriikide eestvõttel  läbi  viidud  rahvusvahelist  sõjalist  interventsiooni     järel  jäi  Afganistan  jällegi sõltuma  rahvusvahelisest  abist  ning  ÜRO  jäi  vastutama  rahvusvahelise  abi  koordineerimise eest.  Kui  ameeriklased  tundsid  üleilmse  terrorismivastase  sõja  valguses  muret  Afganistani muutumise pärast nende julgeolekut ohustavaks nn “kelmiriigiks” (rogue state), siis Ühinenud Rahvaste   Organisatsiooni   peamine   mure   seisnes   Afganistani   võimalikus   kujunemises ebaõnnestunud  riigiks  (failed  state),  mis  tingisid  nii  rahuehitamise  kui  ka  riigiehitamise protsessi  üheaegse  käivitamise.   Rahvusvaheliste  interventsiooni  varjus  omandasid  suure võimutäiuse  regioonides  Põhjaliigat  toetanud  kohalikud  sõjapealikud,  kes  rakendasid  oma piirkondades    jaga    ja    valitse    taktikat.    Rahuehitamise    protsess    eeldab    sõjapealike demokratiseerimist  ehk  siis  nende  suunamist  poliitikasse,  et  nad  saaksid  oma  erimeelsuseid lahendada poliitilises võitluses rahumeelsete vahenditega.

 

Afganistani  siseriiklikud  huvid  ei  ole  tihtipeale  kattunud  rahvusvaheliste  huvidega  riigi stabiliseerimiseks. Rahvusvaheline abi on viinud Afganistani rantjeeriigi staatusesse. Tänasel päeval    on    rahvusvaheline    abi    oopiumikaubanduse    kõrval    üks    Afganistani    põhilisi sissetulekuallikaid, mille kõrvale on raske midagi sama tulutoovat välja mõelda. Afganistan on  küll  rikas  mitmete  maavarade  poolest,  kuid  nende  kaevandamine  sõjatingimustes  pole võimalik.  Afganistani  ühiskonna  valus  probleem  on  riigis  laialdaselt  vohav  korruptsioon  ja onupojapoliitika.  Keskvõimu  nõrkus  on  tõstnud  esile  hõimupealike  olulise  rolli  Afganistani ühiskonnas,  mis  nõrgestab  ühtse  riikliku  identiteedi  loomist  ning  võimaldab  relvastatud opositsioonil  toetuda  oma  tegevuse  õigustamisel  kahele  traditsioonilisele  allikale  –  islam  ja rahvuslus.    Lisaks   etnilisele   kirevusele   on   Afganistan   paljude   sotsiaalsete   kontrastide näitelava: ligi 70% elanikkonnast on kirjaoskamatu ja riigis on tõsiseid probleeme nii hariduse kui  arstiabi  kättesaadavusega.  Ligikaudu  pooltel  kõrge  sündivusega  riigi  lastest  puudub juurdepääs haridusele. Pikaajaline konflikt on teinud Afganistanist läbikukkunud riigi, mille sotsiaalsed näitajad hariduse ja tervishoiu alal on ühed halvimad maailmas.  Rahvusvahelised toetusrahad on nõrgestanud riikluse ehitamist, kuna kontroll eelarve ja toetuste suunamise üle on  puudunud.  Ressursside  kättesaadavust  on  pärssinud  korruptsioon  ning  usaldus  avaliku sektori  üle  on  madal.  Riigi  julgeolekuvõimet  mõjutavad  kõrge  personalivoolavus,  madal haridustase, nõrk logistika, pädevate juhtide vähesus ning suur sõltuvus välisvägedest.

 

Afganistani  ühiskonnas  olid  dispuutide  poliitilise  lahendamise  traditsioonid  juba  iidsetest aegadest    olemas.    Oluline    võimuinstrument   on    sealses    ühiskonnas    vanadest    pushtu traditsioonidest  pärinev  hõimupealike  kogu  Loya  Jirga,  mis  on  nõuandva  koguna  sajandeid lahendanud  Afganistani  pinnal  kerkinud  dispuute  ning  omab  Afganistani  ühiskonnas  suurt autoriteeti. 20.sajandi alguses institutsionaliseeris kuningas Amanullah Khan Loya Jirga kui regulaarselt  toimiva  nõuandva  kogu.  Kui  algselt  hõlmas  Loya  Jirga  pushtu  hõimupealikke ning usujuhte, siis ajapikku on sinna kutsutud ka teisi Afganistani rahvusgrupp ning sellest on kujunenud   kõikide   Afganistani   rahvaste   nõukoda.   2010.   aastal   algatas   Loya   Jirga rahukõnelused  Talibaniga.  Seni  viimane  Loya  Jirga  kogunes  novembris  2013,  et  arutada Afganistani   staatust   peale   rahvusvaheliste   julgeolekujõudude   lahkumist   2014.   aastal. Afganistani  traditsioonilises  ühiskonnas  saab  Loya  Jirga  kindlasti  olema  võtmeinstrument ühiskonna   konsolideerimisel,   kellele   riigivõim   saab   toetuda,   kuid   kellega   ta   peab   ka riigiehitamisel arvestama.

 

 

Afganistani tulevikuperspektiivid

 

  1. aastal toimunud   presidendivalimistel   toetasid   Põhjaliiga   järglane   Rahvusrinne   ja ekspresident  Rabbani  asutatud  Jamiat  e-Islami  pushtu-tadžiki  segaperekonnast  pärit  endise välisministri   Abdullah   Abdullahi   kandidatuuri,   kelle   peamine   konkurent   oli   endine rahandusminister ja Maailmapanga ametnik Ashraf Ghani  Ahmadzai.  Palju vähem toetajaid kogusid  teiste  hulgas  endine  välisminister  ning  kukutatud  kuninga  lähikondlase  Zalmai Rassoul  kuninglikust  Barakzai  hõimust  ning  pushtude  legendaarne  sõjapealik  Abdul  Rasul Sayyaf,  keda  on  peetud  ka  Osama  bin  Ladeni  maaletoojaks,  sest  just  tema  kutsus  Azzami Afganistani ning Azzamiga saabus sinna bin Laden. Sayyafi vaated on olnud vahhabiitlikud, tal on head sidemed Saudi Araabiaga, kuid ta on olnud opositsiooniline Talibani suhtes ning võitles kodusõjas Põhjaliiga poolel.  Märkimisväärne, et asepresidendikandidaatide hulgas oli kolm hasaraad, neist üks naine (Habiba Sorabi Rassoulil) ning olulisemad Põhjaliiga liidrid jagunesid  erinevate  kandidaatide  vahel:  usbekkide  liider  kindral  Abdul  Rashid  Dostum  oli paaris   Ghaniga,   hasaraade   tuntuim   liider  Mohammad   Mohaqiq   Abdullahi   meeskonnas, Põhjaliiga kunagise juhi vend Ahmad Zia Massoud Rassouli meeskonnas ja Herati tadžikkide sõjapealik Mohammad Ismail Khan oli Sayyafi paariline.

 

Favoriidid Abdullah ja Ashraf Ghani kandideerisidki presidendivalimiste lõppvoorus riigipea kohale. Valimiste esimeses voorus võitis ülekaalukalt Abdullah, kuid valimiste teises voorus saavutas ülekaalu Ashraf Ghani, keda võib pidada kandidaatidest kõige sekulaarsemaks ning reformistlikumaks. Alates 2001. aasta detsembrist on Afganistani presidendina riiki juhtinud Popalzai  hõimust  pärinev  pushtu  hõimupealike  järglane  Hamid  Karzai,  kelle  volitused lõppevad 2014. aastal Aasta 2014 saab olema viimane  kohaolekuaasta NATO poolt juhitud Rahvusvahelistele   Julgeolekujõududele   (ISAF),   kes   annavad   volitused   riigi   julgeoleku tagamiseks  üle  Afganistani  Rahvuslikele  Julgeolekujõududele.   Valimistejärgse  Afganistani üks olulisi küsimusi on Talibani integreerimine tulevase Afganistani ühiskonda ning liikumise legaliseerimine. Lahkuv president Karzai on pidanud seda üheks võtmeküsimuseks. Ta kutsus Talibaniga    läbirääkimisteks    2010.    aastal    ellu    Afganistani    Kõrgema    Rahunõukogu ekspresident Burhanuddin Rabbani   juhtimisel. Pärast tema hukkumist atentaadi läbi 2011.a. septembris  juhib  nõukogu  tööd  tema  poeg  Salahuddin  Rabbani.  Seevastu  näiteks  juhtiv presidendikandidaat Abdullah oli 2010. aastal rahukõneluste vastaste leeris.

 

Viimastel aastatel on Karzai distantseerunud Ameerika Ühendriikidest ning ajanud iseseisvat poliitikat. Afganistan on ka üks vähestest riikidest, kes on tunnustanud Krimmi lahkulöömist Ukrainast.  President  Karzai  oli  vastu  kahepoolse  julgeolekuleppe  sõlmimisele  Ameerika Ühendriikidega,  mis  võimaldaks  teatud  osal  Ühendriikide  kontingendist  jätkata  teenistust Afganistanis  kahepoolsete  kokkulepetega.  Ameerika  Ühendriigid  on  avaldanud  lootust,  et kokkulepe  õnnestub  sõlmida  Karzai  järglasega.  Juhtivad  presidendikandidaadid  Ghani  ja Abdullah on olnud julgeolekuleppe osas soosivamal positsioonil.  Pakistani väljaande Lahore Daily Times’i peatoimetaja Najam Sethi arvates pole neliteist aastat kestnud rahvusvaheline riik  muutnud  Afganistani  stabiilsemaks  ning  ta  väidab:  “Kui  aga  reforme  pole,  Talibaniga läbirääkimisi pole ja Pakistan pakub jätkuvalt  varjupaika terroristidele, siis on idee iseseisvast Afganistanist enesepettus.”

 

Afganistani  rahvuslike  julgeolekujõudude  (ANSF)  võime  tagada  riigi  terviklikkust  peale rahvusvahelise  kontingendi  lahkumist  on  üsnagi  küsitav,  kuigi  arvuliste  näitajate  poolest ületavad  nad  kordi  relvastatud  opositsiooni  ning  tõenäoliselt  on  ka  nende  varustatus  täna rahvusvahelisele abile kordades parem kui nende oponentidel.   ANSF koosseisu kuulub 185 000 võitlejat relvajõududes + 152 000 politseinikku. Nende vastas seisavad Taliban umbes 22 000  võitlejaga,  Haqqani  võrgustik36   umbes  3000  võitlejaga,  Gulbuddin  Hekmatyar  umbes 1000  võitlejaga  ning peale  nende  veel   al-Qaeda,  Pakistani  Talibani  haru  Tehrik-e-Taliban, Kašmiiri       islamirühmitus       Lashkar-e-Tayyba       ja       Usbekistani       Islamiliikumine.

Opositsiooniliste rühmituste eelis seisneb nende paremas motiveerituses ning asümmeetrilises võitlustaktikas. Al-Qaeda hetkemõju Talibanile ei pea Ameerika Ühendriikide eksperdid väga suureks, kuid see võib suureneda kui kokkulepet Talibani ja valitsuse vahel ei saavutata. Neid arvatakse Afganistanis olevat kuni 100 võitlejat, põhiliselt ida-Afganistanis Kunari provintsis, kuid nad teevad koostööd Usbekistani Islamiliikumisega Faryabi ja Konduzi provintsides.

 

Aastal  2014  on  Taliban  endiselt  relvastatud  opositsiooni  juhtiv  jõud,  kellega  ühisel  nõul tegutsevad  veel  kunagiste  pushtu  sõjapealike  relvarühmitused,  Jalaluddin  Haqqani  juhitav Haqqani  võrgustik  ja  Gulbuddin  Hekmatyari  juhtimisel  tegutsev  Hezb-e-Islami  Gulbuddin. Neist viimane on liikumistest väikseim, kuid  teatas valmidusest valimiste tulemusi tunnistada ja alustama koostööd valitsusega.39  Taliban ise   hõlmab mitmeid erinevate ambitsioonidega liikumisi.  Arvatakse,  et  Talibani  asutaja  ja  kauaaegne  liider  mulla  Omar  on  mõõdukamatel positsioonidel   ning   toetab   poliitilist   lõimumist   Afganistani   ühiskonda,   kuid   koostööle võimudega seisavad vastu nooremad ning äärmuslikumad taliibid mulla Najibullah ja mulla Zakiri   juhtimisel,   kes  soovivad   jätkata   võitlust   kuni   võiduka   lõpuni.    Lääneriigid,   sh president Obama administratsioon on valmis aktsepteerima kokkuleppeid Talibaniga, kuid on esitanud  põhiliselt  kaks  tingimust  Talibani  lõimumisele  Afganistani  ühiskonda:  sidemete katkestamine al-Qaedaga ja naiste õiguste tunnustamine Afganistanis.

 

Iraagi  operatsiooni  kogemus  andis  tugeva  õppetunni  ka  Afganistanile:  “Iraagi  operatsioon tõestas ilmekalt, et puhtalt sõjalise jõuga tänapäeva sõdu ei võideta, vaid kriisiohje oluline osa on konfliktijärgne rahuloome. Ameeriklaste juhitud koalitsioon saavutas edu küll operatsiooni sõjalises  faasis,  poliitiline  eesmärk  täideti  ning  Saddam  Husseini  režiim  kukutati  võimult, kuid neil puudus selge plaan, kuidas toimida edasi.”  Afganistanis on püütud Iraagi kogemusi arvestada ning riigiehituslikku komponenti tugevdada, kuid probleemid on paljuski sarnased kui Iraagis. Mõlema riigi puhul on tegemist multikultuursete ühiskondadega, kus vastuolude süvenemine erinevate etniliste ja usuliste rühmade vahel võib viia riigi lagunemiseni. Iraagis näivad  need  vastuolud  hetkel  isegi  tugevnevat,  sest  aastaid  riiki  juhtinud  sunniidid  on  oma positsioone kaotanud, varem rõhutud šiiitlik enamus seevastu aga tugevdanud. Kahe usulise identiteedigrupi konflikti taustal üritavad kurdid kindlustada teed omariiklusele. Afganistanis olid usulised ja rahvuslikud vastuolud tugevamad Talibani võimuperioodil, kes toetus pushtu natsionalismile ja sunniidi äärmuslusele. Kui Taliban peaks uuesti võimule tõusma, siis võib see võimendada etniliste ja usulisel põhjal  vastuolusid.

 

Ameerika  Ühendriikide  endine  asepresident  Richard  Cheney  on  väitnud,  et  Ühendriigid peavad    samaaegselt    haldama    kahte    suurt    rahvusvahelist    kriisi    maailmas,    viidates Afganistanile  ja  Iraagile.  Stephen  Walt  ütles  realistide  koolkonna  põhimõtetele  tuginedes otse  välja,  et  Ameerika  Ühendriigid  kaotasid  sõja  Iraagis.   Tänaste  arengute  najal  võime tõdeda, et Ameerika Ühendriigid on kaotamas sõda Afganistanis. Nende sõjalisest üleolekust piisab  lahinguolukordade  enda  kasuks  pööramiseks  lühiajalises  sõjalises operatsioonis,  kuid mitte  võõra  territooriumi  pikaajaliseks  haldamiseks,  mis  seab  kaasaegses  kriisiohjamises

esiplaanile   riigi   kestlikkuse   tagamise   ehk   siis   rahuehitamise   ning   sellega   kaasneva riigiehitamise  õnnestumise.  Arvatakse,  et  35  aastat  Afganistani  konflikti  on  kaasa  toonud rohkem  kui  kahe  miljoni  afgaani  surma,  rääkimata  miljonitest  vigastatutest,  haavatutest, kadunutest ning sise- ja välispõgenikest.

 

 

Kokkuvõte

 

Kolmteist  aastat  kestnud  rahvusvaheline  operatsioon  ei  ole  toonud  rahu  Afganistani  ning kodusõda erinevate jõudude vahel pole tänaseni vaibunud.  Afganistani kogemus näitab nagu paar   aastat   hiljem   toimunud   rahvusvaheline   interventsioon   Iraaki,   et   ainult   sõjaliste vahenditega pole võimalik kriisipiirkondi stabiliseerida. Sõja võitmine ei too rahu taevast maa peale. Järjekordselt on kinnitust leidnud tõde, et sõjalistest lahendustest kriiside ohjamiseks ei piisa.   Afganistani   olukorra   teeb   keeruliseks   asjaolu,   et   rahuehitamist   tuleb   rakendada paralleelselt riigiehitamisega. Riigiehitamist Afganistanis takistavad pikale veninud konflikti tagajärjed.  Afganistani  põhilised  tuluallikad  on  välisabi  ja  narkokaubandus.  Demokraatliku ühiskonna ülesehitamist takistab aga laiaulatuslik korruptsioon riigistruktuurides. Sotsiaalsed ja   majanduslikud   probleemid   on   andnud   tugevaid   tagasilööke   nii   rahuehituses   kui riigiehituses.    Afganistani    õppetund    rahvusvahelisele    kogukonnale    seisneb    paljuski õppetunnis,   et   rahuehitamine   pole   võimalik   ilma   riigiehitamisega,   need   protsessid   on vastastikku seotud ning tagasilöögid ühes neist mõjutavad kohe ka teist protsessi.

 

Peale  sekulaarse  hoiakuga  reformistliku  kuningavõimu  kukutamist  1973.  aastal,  muutus Afganistan ideoloogiliseks võitlusväljaks sekulaarse rahvusliku sotsialismi, mis Afganistanis oli tugevate Nõukogude Liidu mõjudega, ning islamismi vahel. Nõukogude Liidu sekkumine

  1. aastal lõppes  islamistide  võiduga,  kes  tõusid  vastupanuvõitluses  juhtpositsioonile. Ühtlasi muutus Afganistan paljude salafistlike rühmituste kasvulavaks, kes üritasid seal rajada platsdarmi üleilmsele džihaadile. Rahvusvaheline interventsioon 2001. aastal ei ole hoiakuid riigis  oluliselt  muutnud  ning  kolmekümne  viie  aasta  jooksul  on  islamismi  mõjud  riigis oluliselt kasvanud. Veelgi enam, ususõda Afganistanis on tugevdanud islamistlikke hoiakuid ka  naaberriigis  Pakistanis,  kus  konflikti  kestel  on  toimunud  islamivõitlejate  väljaõpetamine ning nende tegevuse koordineerimine.

 

Välisriikide  sekkumine  Afganistani  kodusõtta  on  suuresti  tuginenud  arusaamale,  et  lääne päritoluga ideoloogilised voolud, nii marksism-leninism, mis ajendas Nõukogude Liitu kui ka liberaalne   demokraatia,   millest   juhindusid   Ameerika   Ühendriigid,   on   progressiivsed ühiskonnavormid  võrreldes  Afganistani  ja  islami  traditsioonidega  ja  sellepärast  rahva  poolt kergesti  omaks  võetavad.  Lääne  ideoloogiline  mõtlemine  on  tugevasti  mõjutatud  Darwini evolutsiooniteooria   põhimõtetest,   mille   järgi   areneb   ka   ühiskond   madalamalt   vormilt kõrgemale.  Praktika,  mis  on  enamasti  tõe  kriteeriumiks,  seda  aga  ei  kinnita  ning  erinevad rahvad  on  valmis  oma  traditsiooniliste  väärtuste  eest  sõdima.  Seda  kinnitab  ka  hiljutine

“Araabia   kevade”   protsess,   mis   vastu   ootusi   ei   toonud   võimu   juurde   läänelikest liberaaldemokraatlikest ideedest mõjutatud jõudusid, vaid suurt populaarsust kogusid hoopis rahvuslike sotsialistide poolt vaenatud islamistid.

 

Ilmunud ajakirjas „Poliitika, riigiteadused, rahvusvahelised suhted“, 2014, nr. 6, lk 117−135.

Post Author: Eesti Lähis-Ida ja Islamiuuringute Keskus

Eesti Lähis-Ida ja Islamiuuringute Keskus on loodud täitmaks Eestis akadeemilist kohta oma kvalitatiivse, teadust arendava ja populariseeriva tegevusega islami uuringutes, mis on Eesti ülikoolides seni olnud esindatud väga tagasihoidlikul tasemel.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *