Daniel Pipes: dimmide häving: kristlaste trauma Lähis-Idas

Lähis-Ida asjatundja Daniel Pipes kirjutab, et olukorras, kus moslemid üritavad dimmisid ehk mittemoslemeid Lähis-Idast välja ajada, on lääneriikidel kaks valikut: kas kaitsta kristlasi nende ajaloolisel kodumaal või luua neile eeldused emigreerumiseks.

Sunni muslimite seas on tekkinud uus mõttevool: etniline puhastus. See ei tähenda genotsiidi, vaid mittesunniitidest elanike väljaajamist. Selle levik tõotab mittemuslimi vähemustele muslimi enamusega maades tumedat tulevikku – või ka sootuks tulevikuta jäämist.

Ma uurin etnilise puhastuse päritolu Lähis-Idas, selle mõju eriti just kristlastele ja kaalun mõningaid võimalusi, kuidas sellele reageerida.

Alustuseks vaatame mittemuslimite seisundit muslimi enamusega maades enne 1800. aastat. Muslimite silmis jagunesid mittemuslimid kaheks: monoteistid, kes islami seisukohalt kuulusid õiguspärase religiooni pooldajate hulka (eelkõige puudutas see juute ja kristlasi), ja polüteistid (eriti hindud), kes niisugust tunnustust ei väärinud. Esimest kategooriat, mida ma järgnevalt käsitlen, nimetati raamaturahvaks (ahl al-kitab).

Muslimid suhtusid raamaturahvasse üsna sallivalt, aga ainult juhul, kui nood soostusid olema dimmid (kaitstud kodanikud), kes tunnistasid muslimite võimu ja islami üleolekut, sõnaga iseenda alamat seisundit. Nad pidid tasuma spetsiaalset maksu (džizja) ega saanud teenida sõjaväes või politseis, teisisõnu olla positsioonis, kus neil oleks olnud võim muslimite üle. Isegi nende käitumist reguleeriti: kristlane või juut võis liikuda jalgsi või eesli, aga mitte hobuse seljas ning pidi muslimile teed andma. (Praktikas loomulikult leidus eri paigus ja eri ajal erisuguseid reegleid ja tõlgendusi.)

Usuvähemustele garanteeritud staatuse poolest erinesid muslimite valitsetavad riigid üsnagi eelmodernse aja kristlusest. Kristlased elasid muslimite võimu all üldiselt paremini kui muslimid kristlaste võimu all: näiteks nii 1200. aasta paiku tasus pigem olla kristlane muslimite Hispaanias kui muslim kristlaste Hispaanias. Sama käib juutide kohta: Mark R. Cohen on täheldanud, et «juudid pidid islami võimu all, eriti selle kujunemis- ja klassikalise aja sajanditel (kuni 12. sajandini), taluma märksa vähem tagakiusamist kui juudid kristlaste võimu all».

Kuid dimmide seisundit ei tohiks liiga romantiliselt kujutleda. Jah, see näitas teatavat sallivust, kooselamise võimalust ja järeleandlikkust, aga selle eelduseks oli siiski see, et muslimid tunnistati ülemaks ja mittemuslimid alamaks. Samuti ei takistanud miski muslimitel seda piiri ületada. Ükski tänapäeva inimene ei aktsepteeriks piiranguid, mis kaasnevad dimmi staatusega.

Õigupoolest häviski dimmide seisund just uusajal, mida meid huvitaval juhul võib arvestada nii 1800. aastast alates, mil Euroopa suurriigid (Suurbritannia, Prantsusmaa, Holland, Hispaania, Itaalia, Venemaa ja teised) allutasid endale peaaegu kogu islamimaailma. Isegi need vähesed riigid – Jeemen, Araabia, Türgi, Iraan -, mis pääsesid otsese eurooplaste võimu käest, tundsid selgelt nende üleolekut.

Kristlikud imperialistid keerasid dimmi-seisundi pea peale, eelistades kristlasi ja ka juute, kes mõlemad ilmutasid suuremat valmisolekut tunnistada uusi valitsejaid, omandada nende keel ja oskused, töötada nende huvides ning teenida nende ja muslimi enamuse vahendajana. Enesest mõista pani muslimi enamus kristlaste ja juutide niisugust kerkinud staatust pahaks.

Kui eurooplaste võim viimaks paratamatult otsa sai, seadsid taas võimu enda kätte võtnud muslimid vähemused taas oma kohale – ja see oli varasemast kehvem koht, sest dimmi-seisund oli hääbunud ja seda enam ei taaselustatud. Ebakindlust tundvad uued valitsejad suhtusid nüüd raamaturahvasse valdavalt karmilt ja tõrjuvalt, kuna nood olid teeninud imperialiste ja neil olid kahtlust äratavad sidemed Euroopaga (juutide puhul lisaks uued, veel kahtlasemad sidemed Iisraeliga).

Võib lausa öelda, et teisejärgulistest dimmidest said nüüd kolmanda või neljanda järgu post-dimmid. Osmanite riigi lagunemisajal ja selle järel on kristlasi ja juute küllap enamgi taga kiusatud kui varasemal ajal – alates Türgi armeenlastest 1910. aastatel ja lõpetades traumadega, mis on tabanud kristlasi viimasel ajal Iraagis ja Süürias.

Enne kui minna kristlaste juurde, mõni sõna juutide kogemusest. Muistsed juudi kogukonnad kadusid dimmi-seisundi hääbumise ja Iisraeli loomise tõttu 1948. aastal. Juudid lahkusid või sunniti spetsiaalselt lahkuma kahekümne aasta jooksul pärast Teist maailmasõda.

Imperialismijärgsete muutuste vahest parim illustratsioon on väike, aga elav Alžeeria juutide kogukond. Sealsed juudid olid nii tihedalt seotud Prantsuse võimuga, et terve juudi kogukond pidi koos Prantsuse võimukandjatega 1962. aasta juulis maalt põgenema.[1] 1945. aastal elas muslimite enamusega riikides juute ligikaudu miljon. Tänapäeval on neid 30 000 ja 40 000 vahel ja peaaegu eranditult elavad nad Iraanis, Türgis või Marokos. Mujal on neid sõna otseses mõttes käputäis: ehk 60 ringis Egiptuses, 9 Iraagis, veel vähem Afganistanis ning need valdavalt vanuritest koosnevad mikrokogukonnad arvatavasti kaovad juba mõne aasta pärast.

Parafraseerides tuntud ütlust: kõigepealt laupäevarahvas, siis pühapäevarahvas. Nüüd ongi järg kristlaste käes. Juutide exodus’ele järgneb praegu kristlaste oma. David B. Barretti ja Todd M. Johnsoni arvutuste kohaselt moodustasid kristlased aastail 1500-1900 Lähis-Idas püsivalt umbes 15 protsenti elanikkonnast. 1910. aastaks oli Todd M. Johnsoni ja Gina A. Zurlo kinnitusel see suhtarv langenud 13,6 protsendi peale ning 2010. aastaks oli kristlasi veel kõigest 4,2 protsenti ehk alla kolmandiku sajanditagusega võrreldes. Järsult alla sööstev trend ei ole peatunud ja jätkub.

Ajakirjanik Lee Smith on selle sõnastanud nii: «Lähis-Idas ei ole kunagi olnud kerge olla kristlane, aga ülestõusude laine, mis on pühkinud viimasel aastal üle terve piirkonna, on muutnud sealse kristliku vähemuse olukorra peaaegu väljakannatamatuks.»[2]

Näited tekitavad tõepoolest suurt muret ja on paljuski muslimite ja kristlaste suhete pikas ajaloos enneolematud. Esitan ainult mõned (mille eest avaldan tänu Raymond Ibrahimile):

  • Nigeerias tappis islamistlik rühmitus Boko Haram 2011. aastal vähemalt 510 inimest, kes peamiselt olid kristlased, ja põletas maha või hävitas muul moel kümnes põhjapoolses osariigis üle 350 kiriku;
  • Ugandas loopisid muslimid 2011. aasta jõululaupäeval kirikujuhti happega, tekitades talle tõsiseid põletushaavu;
  • Iraanis ründasid jõuluteenistuse ajal kirikut julgeolekujõud, vahistades kõik kohalviibijad, sealhulgas pühapäevakooli lapsed;
  • Tadžikistanis pussitati surnuks noormees, kes oli näärivana riietes läinud sugulastele külla kinke viima;
  • Malaisias peavad kihelkonnapreestrid ja kiriku noortejuhid hankima spetsiaalse jõululaululoa, pannes selleks politseis kirja oma nime ja isikukoodi;
  • Indoneesias lõid «vandaalid» Neitsi Maarja kujul pea maha.

Sõnum on väga selge: «Kristlased, te ei ole siin oodatud. Minge minema.»

Kristlased on reageerinud kiire lahkumisega Lähis-Idast, nii et see religioon on oma sünnipaigas lausa välja suremas. Türgis oli 1920. aastal kristlasi kaks miljonit, nüüd on neid mõni tuhat. Iraagi puhul leidis CSI 2007. aastal, et ligemale pooled neist umbes miljonist kristlasest, kes olid elanud riigis 2003. aastal, olid maalt põgenenud. Iraagi Kristliku Abi Nõukogu kurtis: «Me oleme väljasuremise veerel.»[3] Süürias moodustasid kristlased viimase sajandi algul umbes kolmandiku elanikkonnast, nüüd on neid alla kümne protsendi. Liibanonis on nende osakaal langenud 70 aasta taguselt 55 protsendilt vähem kui 30 protsendi peale. Koptid lahkuvad kodumaalt kiiremini kui kunagi varem oma pikas ajaloos.

Pühal Maal moodustasid kristlased Osmani võimu ajal kümnendiku elanikkonnast, nüüd on neid kahe protsendi ringis. Petlemmas ja Naatsaretis, kahes kõige tuntumas ristiusuga seonduvas linnas, olid kristlased enamuses peaaegu kaks tuhat aastat. Nüüd on see läbi ja neis linnades on enamik elanikke muslimid. Jeruusalemmas oli 1922. aastal kristlasi rohkem kui muslimeid, nüüd on Jeruusalemmas kristlasi pelgalt kaks protsenti. Väljarändest hoolimata nendib muslimist Palestiina ajakirjanik Khaled Abu Toameh, et «Iisrael on Lähis-Idas ainuke koht, kus araablastest kristlased saavad tunda ennast kaitstud ja turvaliselt.»[4]

Wall Street Journal annab teada, et tänapäeval elab «väljaspool Lähis-Ida rohkem araablastest kristlasi kui piirkonnas. Välismaal elab umbes 20 miljonit, Lähis-Itta on aga jäänud 15 miljonit araablasest kristlast, nagu väidab möödunud aastal kolme kristliku heategevusorganisatsiooni ja Ida-Londoni ülikooli koostatud aruanne.» Hudsoni Instituudis töötavat Samuel Tadrost tsiteerides sedastatakse, et Ameerika Ühendriikides on kopti kirikute arv järsult kasvanud: 1971. aastal oli neid kaks, 2017. aastal 252.

Idakristlased on üritanud kriisiga toime tulla mitmel viisil. Ma puudutan neist kolme.

Melkiidi katoliiklased, kes põhiliselt elavad Liibanonis ja Süürias, on üritanud probleeme vältida, öeldes muslimitele täpselt seda, mida nood ihkavad kuulda. Antiookia patriarh Gregorius III Lahamus teatas 2005. aastal lausa järgmist:

«Me oleme islami kirik […] Islam on meie keskkond, kontekst, milles me elame ja millega me oleme olnud ajalooliselt seotud […] Me mõistame islamit seestpoolt. Kui ma kuulen Koraani salmi, ei ole see mulle võõras. See on selle tsivilisatsiooni väljendus, millesse ma kuulun.»[5]

Gregorius süüdistas islamismis ainiti läänt: «Fundamentalism on haigus, mis on pääsenud valla ja võtnud maad lääne modernsuses valitseva tühjuse tõttu.»[6] Samas vaimus süüdistas Gregorius 2010. aastal Iisraeli džihadistide rünnakutes idakristlaste vastu: «Vägivallal ei ole midagi tegemist islamiga […] See on tegelikult vandenõu, mille on kavandanud sionistid ja mõned sionistliku kallakuga kristlased eesmärgiga õõnestada islamit ja mustata selle mainet. […] vandenõu ka araablaste vastu […] eitamaks nende ja eriti just palestiinlaste õigusi.»[7]

Ta lisas 2011. aastal, et Palestiina-Iisraeli konflikt on «ainuke» põhjus, miks idakristlased Lähis-Idast lahkuvad ning see põhjustab nende “«demograafiline väljasuremise».[8]

Gregoriuse lähenemise võib võtta kokku nii: muslimid, palun ärge tehke meile viga, me ütleme kõike, mida te soovite. Meil ei ole omaenda identiteeti. Me olemegi õigupoolest lihtsalt üht liiki muslimid. See on ehe dimmilikkuse ilmutamine dimmijärgsel ajastul.

Maroniidid on ajalooliselt pakkunud niisugusele eneseeitusele lausa risti vastupidist näidet. Teoloogilistel (katoliku kirik) ja geograafilistel (mäed) põhjustel on nad olnud Lähis-Ida kõige enesekindlam ja vabam kristlik kogukond. Isepäiste ja relvastatuna on nad hoidnud muslimi isandad endast piisavalt kaugel.

1926. aastal suutsid nad täiesti ainulaadselt panna imperialistliku suurjõu Prantsusmaa looma just neile mõeldud riigi Liibanoni. Ent maroniidid läksid ahneks: selmet leppida nõndanimetatud Väike-Liibanoniga, kus nemad ja teised kristlased oleksid moodustanud 80 protsenti elanikkonnast, nõudsid nad ja saidki Suur-Liibanoni, kus neid on alla 40 protsendi. Pool sajandit hiljem, 1976. aastal, pidid maroniidid selle ülepingutamise eest ränka hinda maksma, kui muslimid alustasid viisteist aastat kestnud sõda, mis murdis maroniitide võimu.

Maroniidid pöörasid selle peale üksteise vastu. Mõned on jäänud tõrksaks ja sõjakaks, mõjukaim kildkond aga sarnaneb üsnagi melkiitidega. 1991. aastal astus kindral Michel Aoun süürlaste vastu välja, praegu lömitab ta Hizballahi ees ja teenib džihaadi huve. Taas tasub tsiteerida Lee Smithi:

Maroniidid on alati silma paistnud piirkonna kõige põikpäisemalt sõltumatust taotleva ususektina. Kuid hirm, vimm ja lühinägelikud poliitilised kalkulatsioonid on sundinud nad tänaseks otsima kaitset ja eestkostet Lähis-Ida kõige ohtlikumate ja tagurlikumate jõudude käest: Süüria, Iraan ja Hizballah.[9]

Lühidalt öeldes on maroniitidest saanud vabade kristlaste asemel poolenisti dimmid.

Sealtpeale, kui muslimid vallutasid ligemale 1400 aasta eest Egiptuse, on sealsed koptid käitunud peaegu täiesti vastupidiselt maroniitidele. Geograafia (tasane maa), ajalugu (tugev keskvalitsus) ja ühiskond (hajali muslimite seas) ei ole kuidagi soosinud sõltumatust ja on pannud koptid isandate ees kummardama. Võtnud dimmi-seisundi täielikult omaks, jäid koptid püsima ja panid islamiseerimisele paremini vastu kui enamik Lähis-Ida kristlasi, mida võib selgelt järeldada juba nende suure arvu järgi.

Koloniaalaeg pakkus neile suurema rolli võimaluse ja nad kasutasid selle ära, nagu võib näha näiteks ÜRO endise peasekretäri Boutros Boutros-Ghali vanaisa pealt, kes oli aastail 1908-1910 Egiptuse peaminister. See lühike esiloleku periood lõppes brittide lahkumisega 1950. aastatel.

1980. aastatest alates on mõju avaldanud kaks paralleelset protsessi. Ühelt poolt on islamistid süstemaatiliselt rünnanud kopte, rakendanud nende suhtes mitmel moel vägivalda ja sundi, kõike seda Egiptuse valitsuse õhutusel, kes üldiselt on eelistanud häid suhteid islamistidega kristliku vähemuse kaitsmisele. Kristlastest said omamoodi peksupoisid kõigile: näiteks Hosni Mubarak mängis lausa topeltmängu, kaitstes sõnades küll kopte, aga tegudes neid igatmoodi vaenates.

Teiselt poolt leidsid koptid sajandeid kestnud peaaegu täieliku vaikimise järel viimaks oma kollektiivse hääle. Nad on enda kaitsmiseks organiseerunud, kõnelevad valjul häälel oma kitsikusest ning korraldavad proteste, kui Egiptuse president juhtub külastama Washingtoni. Hoolimata väga pikast vaikimisperioodist on koptidest saamas uued maroniidid.

Täiesti erinevatest ellujäämisstrateegiatest – üliinnukas dimmilus, dimmi-seisundiga leppimine, tõrksus –  hoolimata ei tõota tulevik Lähis-Ida kristlastele üldiselt midagi head. Leppimisele dimmi-seisundiga järgnes põgus olukorra paranemine, sellele aga juba etnilise puhastuse mentaliteet.

Tänapäeval võib õige palju kuulda islami vihkamisest ja pelgamisest, mis võetakse kokku mõistega islamofoobia. Ayaan Hirsi Ali, endine muslim ja endine Hollandi parlamendi liige, arvab aga, et tegelik probleem peitub milleski muus, nimelt kristofoobias.

Viimaste sündmuste ja suundumuste ausameelne hindamine viib järeldusele, et islamofoobia ulatus ja tõsidus kahvatab võrdluses verise kristofoobialainega, mis tulvab praegu läbi kõigi muslimite enamusega riikide ühest maakera otsast teise. Selle vägivaldse usulise sallimatuse ümber kerkinud vaikimise vandenõu peab lõppema. Kaalul ei ole midagi vähemat kui terve kristluse ja lõppkokkuvõttes kõigi usuvähemuste saatus [muslimite seas].[10]

Juutide ja kristlaste vastu suunatud etniline puhastus tähistab terve ajastu lõppu. Lähis-Ida ligitõmbav mitmekesisus taandareneb üheainsa religiooni ja käputäie igast küljest sisse piiratud vähemuste üksluiseks monotoonsuseks. See suundumus vaesustab kogu piirkonda, mitte ainult vähemusi.

Mida saaksid lääne inimesed – ja eriti Christian Solidarity International – selle probleemi leevendamiseks ära teha?

Võimalusi on ainult kaks: kaitsta mittemuslimeid – kristlasi ja teisi -, et nad saaksid jätkuvalt elada muslimi enamusega riikides, või aidata neil lahkuda, jätta maha ajalooline kodumaa.

Ilmselgelt oleks parem esimene variant. Kristlastel on võõrandamatu õigus enda kodumaal elada. Aga kuidas saaksid lääne inimesed aidata neil seda õigust kindlustada? See nõuab neilt tahet tegutseda ja muslimitelt tahet muutuda. Kumbki ei tundu praegu realistlik väljavaade. Eriti kui mängus on võõraste inimõigused, ei saa demokraatlike riikide valitsused langetada otsusi omapäi, vaid vajavad rahva toetust. Praegu ei paista, et lääne inimesed oleksid valmis astuma samme, näiteks avaldama majanduslikku ja sõjalist survet, mida on tarvis kristluse püsimiseks Lähis-Idas.

See jätab meile vähem meeldiva alternatiivi aidata kristlastel lahkuda ja avada neile oma uksed. Väljaränd on juba loomu poolest piinarikas ja demokraatlikes riikides on küllaltki raske omaks võtta poliitikat, mis annaks eelistuse kindla usu esindajatele. Sellest ja muudest negatiivsetest asjaoludest hoolimata on ränne siiski reaalne valik, kusjuures selline, mis toimib juba praegu päevast päeva.

Nii kaovadki Lähis-Ida kristlased traagilisel kombel otse meie silme all oma muistselt kodumaalt.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kasutatud kirjandus:

Ayaan Hirsi Ali. The Global War on Christians in the Muslim World. – Newsweek, 6. veebruar 2012.

Judson Berger. Mob Attacks on Iraqi Christian Businesses Raise Security Concerns. – Fox News, 9. detsember 2011.

Lloyd C. Briggs, Norina Lami Guède. No More For Ever: A Saharan Jewish Town, Cambridge (Massachusetts): Papers of the Peabody Museum of Archaeology and Ethnology, 1964.

Mark Cohen. Under Crescent and Cross – The Jews of the Middle Ages. Princeton: Princeton University Press, 1994.

Jack Fowler. Melkite Patriarch Absolves Islam, Blames “Zionist Conspiracy”. – National Review, 13. detsember 2010.

Catholic patriarch warns Christians face “extinction”. The Free Library, kuupäevata.

Khaled Abu Toameh. Arab Spring Sending Shudders Through Christians in the Middle East. Gatestone Institute, 20. detsember 2011.

Gianni Valente. We are the Church of Islam. Interview with the patriarch of Antioch Grégoire III Laham. – Synod of Bishops 2005, nr 10.

[1] Lloyd C. Briggs, Norina Lami Guède. No More For Ever: A Saharan Jewish Town. Cambridge (Massachusetts): Papers of the Peabody Museum of Archaeology and Ethnology, 1964.

[2] Lee Smith. Agents of Influence. – Tablet, 4. jaanuar 2012. http://www.tabletmag.com/jewish-news-and-politics/87240/minority-interest (vaadatud 20. detsembril 2017).

[3] Tsitaat: Judson Berger. Mob Attacks on Iraqi Christian Businesses Raise Security Concerns. – Fox News, 9. detsember 2011. http://www.foxnews.com/politics/2011/12/09/mob-attacks-on-christian-businesses-raise-security-concerns-as-iraq-enters-new.html (vaadatud 20. detsembril 2017).

[4] Vt Khaled Abu Toameh. Arab Spring Sending Shudders Through Christians in the Middle East. Gatestone Institute, 20. detsember 2011. https://www.gatestoneinstitute.org/2685/arab-spring-christians (vaadatud 20. detsembril 2016)

[5] Tsitaat: Gianni Valente. We are the Church of Islam. Interview with the patriarch of Antioch Grégoire III Laham. – Synod of Bishops 2005, nr 10. http://www.30giorni.it/articoli_id_9596_l3.htm (vaadatud 20. detsembril 2017).

[6] Samas.

[7] Tsitaat: Jack Fowler. Melkite Patriarch Absolves Islam, Blames “Zionist Conspiracy”. – National Review, 13. detsember 2010. http://www.nationalreview.com/corner/255224/melkite-patriarch-absolves-islam-blames-zionist-conspiracy-jack-fowler (vaadatud 20. detsembril 2917)

[8] Tsitaat: Catholic patriarch warns Christians face “extinction”. – The Free Library, kuupäevata. https://www.thefreelibrary.com/Catholic+patriarch+warns+Christians+face+%27extinction%27.-a0250613492 (vaadatud 20. detsembril 2017).

[9] Lee Smith. Agents of Influence. – Tablet, 4. jaanuar 2012. http://www.tabletmag.com/jewish-news-and-politics/87240/minority-interest (vaadatud 20. detsembril 2017)

[10] Ayaan Hirsi Ali. The Global War on Christians in the Muslim World. – Newsweek, 6. veebruar 2012. http://www.newsweek.com/ayaan-hirsi-alithe-global-war-christians-muslim-world-65817 (vaadatud 20. detsembril 2017).

Postimees

Post Author: Eesti Lähis-Ida ja Islamiuuringute Keskus

Eesti Lähis-Ida ja Islamiuuringute Keskus on loodud täitmaks Eestis akadeemilist kohta oma kvalitatiivse, teadust arendava ja populariseeriva tegevusega islami uuringutes, mis on Eesti ülikoolides seni olnud esindatud väga tagasihoidlikul tasemel.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *