Sõda austab haruharva lahinguvälja piire. Käsikäes Lähis-Idas otsese sõjategevuse tõttu hukkunute arvuga on kasvanud hüppeliselt enesetappude hulk ning välditavate krooniliste haiguste ja vaimsete häirete esinemissagedus, näitab uus raport. “Kadunud sugupõlvest” on saamas sada aastat pärast esimese maailmasõja lõppu taas paratamatu reaalsus.
“Jah, te peate ajakirjanikena kirjutama rohkem igavaid lugusid ja tutvustama kogu piirkonna kohta käivat statistikat. Isegi kui need ei ole nii pilkupüüdvad kui sõda ja see, kui palju erinevates rünnakutes hukkus,” nentis maailma haiguskoorma raporti kaasautor Aleksandra Barac, Belgradi ülikooli arstiteaduse dotsent ERR Novaatorile antud intervjuus.
Vägivald imbub argiellu
Aastatel 1980–2015 kasvas vägivaldsete surmade Lähis-Ida piirkonnas 8,5 korda. Eriti jõuline on olnud kasv viimasel viiel aastal, mida saab seostada Araabia kevade järellainetuse ning Iraagis ja Süürias puhkenud sõjaga. Raporti kohaselt moodustavad otseselt sõjategevuse tõttu hukkunud sõja kõigist ohvritest vaid jäämäe veepealse osa.
Näiteks 2015. aastal hukkus luubi alla võetud 22 riigis sõja ja kollektiivse vägivalla tõttu 144 000 inimest. Nii kasvas sõja, terrorismi ja riiklikult sanktsioneeritud karistuste tõttu hukkunud inimeste arv võrreldes 1980. aastaga ligikaudu 1027 protsenti. Ülejäänud maailmas vähenes nende arv sama aja jooksul seevastu 67 protsenti. Enesetapud ja mõrvad nõudsid vastavalt 28 695 ja 35 626 elu. Võrreldaval määral kasvas seksuaalvägivalla ohvrite arv. Teisisõnu imbuvad sõjakoledused ja terroriga seostatav hirm paratamatult tsiviilellu.
Samas on väärt rõhutamist, et mõrvade ja seksuaalvägivalla tõttu hukkuvate inimeste arv 100 000 elaniku kohta jäi endiselt madalamaks kui Aafrika ning Põhja- ja Lõuna-Ameerika riikides. Teisalt märkis Barac, et enesetappude kohta usaldusväärsete andmete hankimine on piirkonna eripärade ja sellega seonduvate sotsiaalsete stigmade tõttu tavapärasest raskem. Võib oodata, et ise endalt elu võtnud inimeste arv on mõnevõrra suurem, kui näitab seda ametlik statistika.
“Kõige murettekitavamana on saanud aga 14–24aastaste noorte seas juhtivaks surmapõhjuseks sõda ja riiklikult lubatud vägivald. 1990. aastal ei mahtunud see isegi esikümnesse,” nentis dotsent.
Krooniliste haiguste pealetung
Paralleelselt kasvas oluliselt suremus kroonilistesse haigustesse, mida oleks võimalik tegelikult vältida. Näiteks diabeeti surnud inimeste arv kasvas sama ajaga 2,16 korda. Sellega seonduvate neeruhaiguste tõttu suri pea 1,8 korda rohkem inimesi.
Relvastatud konfliktid võivad seda soodustada mitmel erineval viisil. Krooniline stress ja vaimsed vapustused on paljude haiguste puhul oluliseks riskiteguriks, kinnitas Barac. Ent konfliktid vähendavad ka võimalust, et inimesed jõuavad või lähevad õigel ajal arsti juurde. Kõrvale ei saa jätta ka kehvema toidusedeli mõju. Analüüsi kohaselt kasvatab see piirkonnas haigena elatud aastate arvu rohkem kui miski muu.
Pikemaajaline mõju
Piirkonna pikemaajalise tuleviku mõttes on teadlaste sõnul aga murettekitav erinevate vaimsete häirete nagu depressiooni, ärevuse, bipolaarse häire ja skisofreenia esinemissageduse kasv. “Eriti terav on kasv naiste seas abieluga seotud stressiallikate tõttu. See omakorda mõjutab aga tervet majapidamist, sh laste tervist,” nentis dotsent.
Kokkuvõtlikult vähendasid vaimsed häired täie tervise juures elatud aastate arvu peaaegu 11 miljoni võrra. Regioonis keskmiselt leidub 100 000 elaniku kohta aga vaid seitse psühhiaatrit, näiteks Jeemenis ja Liibüas aga vaid 0,5. Võrdlusena jääb isegi märksa rahulikemates lääneriikides näitaja 9–40 vahele.
“Ütlus “vägivald taastoodab vägivalda” peab paika. Samas on piirkonnas psühhiaatritest ja teistest nõustajatest selge nappus. Just selle vajaduse rahuldamine võiks anda tsükli murdmisel häid tulemusi,” sõnas Barac.
Maailma haiguskoorma Lähis-Ida eriraport ilmus ajakirjas International Journal of Public Health.
